Hristo foor otsustas Suur maarjapäevaks kloostrisse armulauale minna. Sõidu osas sai tema juures käinud Slobodan inimestega kokku lepitud ööl. Vastumaarjapäeva tuli ristofoorile ja arseeni Levang käri järele. Ilm oli eelmisel õhtul külmale pööranud ning pori tarretus vagude ja känkadena kinni muutes tee pesulauaks. Arseeni kuulis oma hammaste plaginat, et mitte keelde hammustada, katsus ta lõualuid tugevamini kokku suruda, ei pannud ise tähelegi, kuidas jäi magama. Ärkas selle peale, et vanker jäi seisma. Pilvede räbaldunud servi, valgustas tagantpoolt kuu. Läbi pilvede tuhisevad ristid lõikasid neid tükkideks. Tumedaid kupli mürakaid vaadates mõtles arseeni, et ta pole kusagil mujal nii kõrgeid ehitisi näinud. Ööpimeduses paistsid need veelgi tähendusrikkamate ja salapärasematena kui päeval. See oli jumalakoda. Sadade küünalde valgus pani selle seestpoolt kumama. Esimese asjana tegid saabujad kummarduse pühale Kirillile, kelle suikumisest igavesele unele oli möödunud 28 aastat ning kaheksa aastat pühakuks kuulutamise päevast. Christoph Foria arseeni panid vaga mehe kivikirstu juurde küünlad ja taganesid kiriku hämarasse ossa. Sealt kuulasid nad öise jumalateenistuse lõppu. Sealt nägid nad, kuidas stars nik kander astus pühakoja keskele ning asus saabunuid pisikese ette valmistama. Palveid lausudes tõi ta Rjazza voltide vahelt lagedale väikese pihusuuruse vihiku, mis kandis pealkirja ilmalikule, rahvale ja vaimulikele omased keskmise raskusega. Väikesed patud jäid vihikust välja, kuna neid ei peetud valjusti väljaütlemist väärivaiks. Kaetsige neid oma. Ta õpetas ta pihtkonda ja ärge lülitage mind sellega. Sihukese tühja-tähja pärast ei pruugi ta peamise juurde jõudagi. Rantimat stars kirja ei pannud, kartes nende põlistumist. Palus avaldada neid talle kõrva sisse ning mattis sellesse kõrva alatiseks. Keskmisena raskusega pattude nimekirjas olid hilinemine kiriku teenistusele või vastupidi, enneaegne sealt lahkumine, samuti sel ajal lobisemine kirikut mööda ringi uitamine, kõrvalistest asjadest mõtlemine, lisaks veel paastust taganemine, pisarateni naermine, sõimlemine, tühja jutu ajamine, silma pilgutamine, Scomorohhidega tantsimine, ostja petmine, kaalu või mõõduga heina varastamine, näkku sülitamine, noa tupega, löömine, kuulujutud, tõde, levitamine, munga laienemine, kõhuharjamine, vägijookide pruukimine, supp, Olejate järele, luuramine arseeni tundis, kuidas tal hakkavad silmad jälle kinni vajuma. Kuid Stars nik kander oli alles nimekirja alguses. Vastu hommikut, kui jõuti lõpuks pihile võtmiseni, polnud arseeni ja Kristofooril enam peaaegu midagi lisada. Selgus, et selliseid elulisi situatsioone, mida staaretz nik kander polnud ette näinud oli üllatavalt vähe. Saanud pattude ülestunnistamisega ühele poole ei kiirustanud Christoph Four lahkuma ning vaatas staaretzile silma. Mida sa tahad mu silmadest välja lugeda, küsis Staretz. Sa tahad seda isigi, isa? Ütlen sulle vaid, et jutt pole aastatest ja isegi mitte kuudest. Võta see teadmiseks rahulikult, nagu tõelisele ristiinimesele kohane. Ära löö vedelaks. Christopher noogutas. Ta nägi, kuidas kiriku teises otsas vajus surmväsinud arseenisamba juurde kükakile. Ühte ilma avanevate uste vahelt tungis sisse tuul ja pani poisi pea kohal kroonlühtri õõtsuma. Küünalde leegid võbelesid venisid pikaks, kuid ei kustunud. Tuule niiskuse järgi says Risto foor aru, et hommikuks on sulale keeranud. Ta kuulis kauget kukelaulu, kuid kirikuseinte taga võimutses endiselt pimedus, mis oli akna võrredega korralikeks rombideks lõigatud. Jõudnud kloostrist tagasi vaatas Risto formaja põhjalikult üle. Pärast toodi tema tellimusel Slobodaast palke ja laudu. Katusekarkassi prussidega toestades vahetasid Risto Foria arseeni välja ülemised raiekorrad, mis olid vihmast ja soojadest aurudest vehkima läinud. Resto Four kontrollis üle palkide ühenduskohad ning toppis mitmes kohas laod lina ja samblaga kinni. Seejärel asendas kõik viletsaks kulunud põrandalauad uutega. Lisaks ürtide lõhnadele täitus tare värskelt hööveldatud puidule hõnguga. Arseeni aimas Risto fooritöös kiirustamist, kuid aitas vanaisa küsimusi esitamata. Õhtu saabudes katsus Risto foor arseeni teadmisi taimede tundmises. Vajaduse korral parandas või täiendas tema vastuseid. Kuid selliseid juhused olid harvad. Kõik, mida ta oli kunagi Arsenile rääkinud, oli poisil suurepäraselt meeles. Ühel õhtul uuris Risto foor olemasolevaid raamatuid ja ürikuid lappas kiiresti läbi ent mõne lehe juures peatus ja luges neid otsekui mõtiskledes. Liigutas huuli. Mõnikord tõstis pilgu lehelt ja vaatas pikalt peerutuld. See pani arseeni endamisi imestama, sest tavaliselt loeti selles majas kõike valjusti ette. Mida sa nõnna loed, restofoore, Aabrahami raamatuid, Loe siis häälega. Las minagi kuulan. Ning Risto For luges, tõstis manus krüpti vanainimese kombel silmadest kaugemale ning luges sellest, kuidas issand saatis Aabrahami juurde peaingel Miikaeli. Issand lausus. Ütle Aabrahamile on haige sellest Elost minna. Peaingel Miikael läks Aabrahami juurde ja tuli jälle tagasi. See pole kerge, ütles ta teatada surmast Aabrahamile jumala sõbrale. Ja siis sai kõik Iisakule Abrahami pojale unes ilmseks ja Iisak tõusis keset ööd üles ja läks isa uksele, koputama öeldes tee mulle uks lahti, isa, sest ma tahan näha, et sa oled veel siin. Kui aga Aabraham ukse avas, viskus Iisak talle kaela nuttes ja teda suudeldes. Aga peaingel Miikael, kes Aabrahami majas ööd veetis, nägi neid nutvatena ja nuttis koos nendega ning tema pisarad olid kui kivid. Nutis restofoor nutiseni vaadates, kuidas tint lehel muutub läbihristofoori silma veepiiskade eredaks. Ja issand käskis peaingel Miikaeli ehtida Aabrahami juurde minevat surmailmotsatu iluga. Ja Aabraham nägi, kuidas surm talle lähemale tuleb ja lõi õite kartma ja ütles surmale, anun sind, avalda mulle, kes oled ja palun mine mu juurest eemale sest nii kui nägin sind, läks mu hinge ärevile. Ma ei suuda su hiilgust taluda ja näen, et su ilu on nagu teisest ilmast. Öösiti, kui poiss magas panis restofoor Gazett ohule kirja need taimede omadused, mida ta polnud pojapojale tolle noore ea tõttu veel avaldanud. Ta kirjutas rohtudest, mis kingivad unustuse ja rohtudest, mis juhivad sängi tegusid. Tillist, mida pannakse peeneks hakituna, päraku, veri, komule, pujust, millega saab nõidust maha võtta. Ta peenestatud sibulast kassihammustuse vastu. Papagoi, rohust, mis kasvab madalates kohtades kanna ühes, kui lähed paluma raha ehk leiba. Kui küsid meesterahva käest, paneb õue, paremal kui naisterahvalt, siis vasak kul. Kui jadas Komorokid mängivad, viska neile seda rohtu jalge alla ja nad lähevad omavahel kisklema. Kiusatusele ja meelaste unistuste peletamiseks tuleb juua lavendlitõmmist. Neitsilikust saab järele katsuda veega, milles on kolm päeva lebanud ahhaat. Kui Ahhaadi vett joob neitsilikkuse kaotanu siis ei suuda ta seda vett endas kinni hoida. Türkiis, kui sedagi kaasas kanda kaitseb tapmise eest, sest veel kordagi ei ole seda kivi tapetud inimese küljes nähtud. Kukemaost pärit kivi tagastab vaenlase poolt ära võetud riigid kes kannab enda külges magnetit. See meeldib naestel. Kulla õerumise ja sissevõtmise läbi paranevad need, kes rääkivad isi endaga, kes isi küsivad ja isi vastavad ja langevad kurbdusse metskuldi, kops ära kuivatada, peeneks hõõruda ja vees lahustada. Kes selle vee ära joob, ei jääpidulauas purju kõik. Ühel 1455. aasta detsembri hommikul ei lahkunud Kristo foor nagu tavaliselt oma sängist. Ta ajas end püstackile ja istus. Kuid edasiliikumiseks tal jaksu polnud. Mingite tarviduste pärast tema juurde tulnutele lausus Christoph foor, ärge maistest asjadest mulle kõnelge, sest Mul enam ajalikuga pistmist. Moliikmed on nõdrad ja see ei kuuluta muutku, päätsed surma ja viimsepäeva kohtutulemist. Ning tulnud inimesed läksid ära. Keskpäev paiku aitas arseeni Kristofooril asjale minna. Siis alles taipas ta, et vana mees enam õieti ei suudagi käia. Pannud Christopheri käe oma õlgade ümber, vedas arseeni teda üle õue. Christopheri jalad lohisesin jõuetult. Vanast kõndimisharjumusest liikusid need veel kordamööda. Kraapisid värskelt maha sadanud lund. Jõudnud tarre tagasi, küsis arseeni, mida sulle anda, taadike. Anna hinge tõmmata, poja. Christoph istus, selg kühmus sängi servale. Tema otsaesine pärlendas higist, anna hinge tõmmata. Heida pikali, vanaisa. Nagu pika heidan, koolen seesamatund. Ära sure taadike, sest ma jään siis ihuüksi ilma pääle. Sõstab poja, tunnen ma suurt pelgu, mu süda on lõhkemas ja raske on mul sind maha jätta, Ta, kuid usaldan prohveti järel oma valu issandale. Nüüdsest on tema sulle vanaisa eest. Ma hakkan nüüd siit ilmast Venemaa Arseni ravi inimesi taimedega, see annab sulle leiva või mine parem kloostrisse, ole seal issanda valguse laotaja. Kas kuuled ära, sule taadike, ära sure. Arseni ohkas ja hakkas läkastama. Mis ma siis teha saan, hüüdis Risto foor viimast jõudu kokku võttes. Kui ma suren niipea, kui pikali heidan, ma toetan sind taadike. Kolm päeva ja kaks ööd istus Kristo Forsängil üks jalg põrandale lastud ja teine lavatsil välja sirutatud. Arseeni aitas tal istuvas asendis püsida. Ta toetas oma seljaga vanaisa selga ja ühtlustas taadi südame ligi surutud südamega vanamehe südame tuksumist. Taastas lõõtsama kippuvat hingamist. Poiss käis ära kõigest mõne korra, et võtta lonks vett ja kergendada keha. Kolmandal päeval loobus kloostrist Staretsnik kander ja käskis Arssenil tarest välja minna. Ta istus Kristo foori juures päris kaua. Ära minnes vaatas, kuidas arseeni toetab. Kristofoori ütles. Lase ta vabaks, Arsenja, ta ei tihka ju sinu pärast ära minna. Kuid arseeni surus selja üksnes veel vamini vastu taadi selga. Ole temaga keskööni sõnast staaretz, kuid siis lase lahti. Keskpaiku tundus Arssenile, et Hristo fooril hakkas kergem ja ta hingab enam mitte nii vaevaliselt. Arseeni nägi vanaisa naeratust imestades, et saab seda seljaga näha, jälgis kergendusega, kuidas vaat astus üle toa ja puudutas nurgas rippuvat surematut. Kõik lae alla riputatud rohupundid lõid seepeale õõtsuma. Kalagi ise õõtsatas silitanud magava poisi põske, ütles Christopher issandale. Annan oma enge sinuga alastama pääle ja anna igavene Elo. Aamen. Tegi ristimärgi, heitis pojapoja kõrvale ja pani silmad kinni. Arseeni ärkas varahommikul, vaatas kõrval lebavat Kristofoori, tõmbas koguda juuresoleva õhu kopsudesse ja hakkas karjuma. Kuulnud kloostris kisendust, ütles staaretz nik, kander arseenile pole vaja nii valjusti karjuda, oli ju tema lõpp rahulik. Külaelanikud jätsid kisendust kuuldes oma argised toimetused sinnapaika ja tõttasid Christopheri maja poole. Nende Braavitatud kehad mäletasid Christopheri heategusid. Ja algas esimene päev ilmacheristofoorita ning selle päeva esimene pool möödus arseenil nuttes. Ratas lobodaast järjest tulevaid inimesi, kuid ei seletanud läbi pisarate nende nägusid. Päeva teises pooles vajus murest kurnatud arseeni. Un kui ta ärkas, oli juba öö. Meenus, et Christopheri pole enam ning ta puhkes jalutama. Christoph foor lamas, lavatsil, pea otsis, seisis küünal. Teine küünal valgustas igavest raamatut, mis varem oli seisnud riiulis. Küünalt hoidis käes starts, nik kander. Ta seisis Christoph Fury ja arseeni poole seljaga ning luges kõlatu häälega ikoonidele raamatust ette. Loe, nüüd sina sõnastaaretz, pead keeramata, aga mina tukastan veidike. Ja ole palun nii kena jätase töinamine juba järele. Arseeni võttisdartsi käest küünla ja astus raamatu ette. Silmanurgast nägi, kuidas staaretz lükkas Risto foori pisut eemale ja sättis end tema kõrvale lavatsele pikali. Psalmi Nad ujusid ikka veel silme ees ja hääl ei kuulanud sõna arseeni köhatus kurgu puhtaks ja hakkas lugema. Sa pead, noored koerad ja lendavad Maud ära tallama. Arseni pöördus Nick kandri poole, kes need lendavad. Maud on, kuid Staretz magas. Ta lamas Kristo fooriga õlg õla kõrval ning mõlemaga käed olid rinnale ristatud, nende ninad läitlesid küünlavalgel ähmaselt. Mõlemad olid ühtmoodi liikumatud ja mõlemad olid just nagu surnud. Ent arseeni teadis siiski, et surnud oli neist ainult ristofoor. Nikandri ajutine elutus oli solidaarsuse ilming. Christoph koorile toeks, otsustas ta koos temaga astuda esimesed sammud surma sisse sest esimesed sammud on kõige raskemad. Christopheri matused toimusid järgmisel päeval, kui haud sai mulda täis aetud, lausus staaredasnikander oma eluga päevi majas kalmuaia juures veetnud, veedab oma surmapäevi kalmuaias maja juures. Olen kindel, et lahkunu üksnes tervitab seesugust sümmeetriat. See oli üks vaikne kalmistu. Pärast viimast taudi külastati seda harva, sest need, kes siin varemalt käisid, viibisid nüüd ühes teises kohas. Risto foori kalmistule ümberasumisega muutus tema rahu kõike hõlmavaks. Matustega järel kutsusid tänulikud külaelanikud arseeni enda juurde elama, kuid arseeni keeldus. Mälestust Christoph foorist, ütles ta, tuleb hoida tema viimases elupaigas, mille ta oli oma jõudu mööda korda teinud. Iga sein siin ütles arseeni, säilitab tema pilgu, soojust ja tema puudutuse koredust. Kuidas ma võiksin siis siit minema minna, küsis ta. Teda ei püütud ümber veenda. Teatud mõttes oli kõigil sellest kergem, et ta jääb Christopheri majja. Sel moel säilis rohitsejal tuttav ja sisseharjunud elupaik. Jätkates Risto foori majastava vajalike maarohtude väljastamist, muutus ka arseeni ise inimeste silmis märkamatult saistofooriks ning isegi teekond, mis külainimestel tuli läbida ravimi saamiseks, sai kurvatud kindla tajumisega. Et kõik siin ilmas on endistviisi seal, kus peab. See tajumus, tegi arst ja, ja tema patsientide suhted kohe lihtsamaks. Nii mehed kui naised riietusid arseeni ees lahti samasuguse kergusega nagu nad olid lahti riietunud Hristo foori ees. Arssennile näis ajuti, et naised tegid seda isegi suurema kergusega kui mehed. Ning sellistel puhkudel tundis ta kohmetust. Esiotsa katsus ta nende ihu sõrmeotstega, kuid juba varsti jutt käis ju ikkagi haigest ihust, puudutas erutumata terve pihuga ning kui oli tarvis, siis ka pigistas ja muttis. Oskus käsi peale panna valu kätega ära võtta otsustas teatud määral arseeni esimese hüüdnime rukinlane. Õigupoolest oli see hüüdnimi tolle kandi jaoks kaunis tavaline, võõrad kutsusid sedasi ruukina Slobodan elanikke. Kaugelt tulnud inimesed olid ka ristofoori rukinlaseks kutsunud. Elanikud ei jaoks, ei omanud see hüüdnimi mõtet, kuna nad kõik olid rukinlased. Kui aga kuuldus arseeni imelistest kätest jõudis aladele, kus ruukina Slobodan polnud kunagi kuuldud ja selliseid oli enamik kaotas hüüdnimi taas oma mõtte ning siis hakati arseeni kutsuma ravitsejaks. Selleks ajaks, kui arseeni jõudis noorukiikka, olid tema pehmed lapse peod omandanud suursugused kontuurid. Sõrmed venisid pikemaks, nähtavale ilmusid liigesed ning nahal pinguldusid seni varjul olnud sooned. Käteliigutused muutusid sujuvaks, žestid ilmekaks. Käed kuulusid muusikule, kellel on mängida antud kõige imelisem pill. Inimkeha haigestunu keha puudutades minetasid arseeni käed, materiaalsuse nad otsekui voolasid, neis oli midagi Allikaliku jahutavat arseeni juures tema algaastatel käinud inimesed poleks osanud öelda, kas tema puudutused tervendasid, kuid juba siis oldi veendunud, et need puudutused on meeldivad. Harjunud sellega, et tavaliselt kaasneb ravimisega valu, võisid need inimesed oma hingepõhjas meeldivate tervendamistoimingute kasulikkuses ehk kaheldagi. Ent see ei peatanud neid. Esiteks ravitses arseeninendesamade vahenditega, mida omal ajal oli kasutanud Christoph foor ja selgeid luhtumisi ei olnud tal põrmugi rohkem ning teiseks. Ja see oli nähtavasti peamine, ei olnud Slobodan rahval lihtsalt eriti midagi valida. Niisuguse asja seisu juures võis meeldivat ravi päris kerge südamega eelistada ebameeldivale. Arseeni tundis nende tuleku üle kahtlemata heameelt. Kuid rõõmu ei toonud mitte külaskäigud kui sellised ja isegi mitte võimalus vestelda. Arseeni teadis, et hädalised näevad temas endiselt ristofoori. Seega oli nende tulek iga kord justkui itaadi elupikendus tekkinud tühimikku kattes hakkas ka arseeni ise ajapikku ennast Kristofoorina tundma ning tulijat kinnitasid vaikimisi sedasama asust. Ehkki arseeni hindas seda suhtlust, olid oma külalistega napisõnaline. Võimalik, et see kukkus niimoodi välja seetõttu, et kõik tema sõnad kulusid jutuajamistel Kristofooriga. Need vestlused täitsid suurema osa päevast ning möödusid isesuguselt tõusnud hommikul üles, suundus arseeni kõigepealt kalmistule. Saadav sõna suundus kannab endas liialdust. Kalmistule jõudmiseks piisas vaid tara taha minna. Maja ja kalmistu, ühine piirdeaed ning ammusest ajast peale oli seal ka aiavärav. Christoph. Voor oli maetud kohe värava kõrvale. Soovimata oma surmajärgselt kodust eemaldamist, oli ta oma viimase puhkepaiga juba eluajal kindlaks määranud ega kahetsenud seda nüüd. Ta mitte ainult ei teadnud kõike majas toimuvat vaid ka asus peaaegu maja sees peaaegu, sest unustamata surma suhtelisust andis ristofoor enesele aru sellestki, et elavatel ja surnutel on määratud lahus viibida. Slobuda puussepp oli kingu juurde külmunud mulla kamakatest istumispaiga kokku klopsinud. Arseeni istus igal hommikul sellel pingil ja vestles kingu all lebava Kristofooriga. Rääkis talle külalistest ja nende tõbedest sõnadest, mis ta oli lausunud ja taimedest, mis ta on leotanud ja ürtidest, mis ta antampinud pilvede liikumisest ja tuule suunast, ühesõnaga kõigest, milles restofooril oli nüüd raske iseseisvalt orienteeruda. Kõige raskem aeg oli arseeni jaoks õhtu. Mitte kuidagi ei õnnestunud harjuda sellega, et ristofoori polnud ahju juures tule veiklemine tema kulmukal ja kortsulisel näol näis olevat midagi põlist ürgset, nagu tuli ise. See Veitlemine oli tuleomadus, kuulus lahutamatult ahju juurde ning tõtt nii-öelda polnud tal mingit õigust kaduda. See, mis oli juhtunud Kristofooriga ei olnud tundmatusse lahkunu äraolek, see oli kõrval lebanud ära ole. Külma ilmaga viskas arseeni hauakünkale lambanahast kasuka. Kahtlemata teadis ta, et Christoph foor on oma praeguses seisundis pakase suhtes kaunist tunded. Kuid mõte sellest, kuidas taati seal külmas maamullas miski ei soojenda muutis soojaks köetud majas olemise talumatuks. Ainus, mis öötundidel tröösti pakkus, oli ristofoori tohtkirjade lugemine. Saalomon ütli. Parem on elada kõrvemaal kui riiaka naesega, kes meele pahandust teeb? Veel on, esimene on öelnud. Õiglane inimene pole mitte see, kes teisele liiga ei tee, vaid see, kes võiks teha. Aga ei taha. Sokrates nägi oma sõpra tõttamas kunstnike poole, et nood tahuksid tema kuju kivisse ja lausus talle. Sarutad kivi enda sarnaseks muutma. Et miks sa ei hooli sellest, kuidas isemite kiviks muutuda. Kuningas Filipp oss määras oma sõbra kohut mõistma. Kui aga sai teada, et oma juukseid ja habet värvib, tagandas tolle kohtuniku ametist sõnades kusa pole oma jõustega aus, siis kuda võid inimeste ja kohta ees aus olla. Saalomon ütli, need kolm asja panen ma väga imeks ja neli on, mis ma ei tea kotkatee taibal Maudi kalju pääl laevatee keskmere pääl ja mehe tee neitsi juur. Seda Saalomon ei mõistnud, ei mõistnud seda Kristofoor. Elu näitas, et ka arseeni ei mõistnud seda.