On ta oma lapse kaotanud. Mu küsimus rippus ikka veel õhus. Kolm, hispaania ämma, Mandet kes olid toodud le krunni ost abistama kuninganna Katariinat tema 10. sünnituse juures ei vastanud mu järjekindlale pilgule vaid vaatasid maha paksule vaibale, oma jalge ette. Kuninganna lähim sõbranna ja esimene õuedaam marjade seal Hiinas. Näoilme tõsine õlad, murest kühmus, seisis ustavalt oma emanda voodi kõrval ega öelnud midagi. Arste, keda kuningas Henry oli kutsunud kuninganna eest hoolitsema. Polnud kusagil näha. Kuninganna Katariina magas oma kõrges nikerdatud puu voodis. Suu lahti, hõredad, hailinevad punakaspruunid, juuksed pitsiga ääristatud padjale laotatud padi, higi, plekiline ja kortsus nagu voodi riidedki. Tema nägu oli kohtunud ja väsinud nagu need meist, kes teda teenisid. Hästi, teadsid kuride lapse ilmale toomiseks võidelnud eelmisest õhtust peale. Ja nüüd, kui vaatasin alla tema puule oli mulle selge, et see pingutus oli võtnud kogu tema jõu. Ta nägi välja nagu naine, kes on healt lähemal 60-le kui 40-le. Kuigi tema neljakümnendat sünnipäeva oli koguma sõjapidamine mitte just kaua aega tagasi tähistanud. Kui ma teda jälgisin hakkas ta unes bumisema otsekui vaevaksid teda häirivad unenäod. Tema väikesed valged kurtsulised, käed, sõrmed kõveras ja paistes klammerdusid kramplikult satiinist pealisvaipa. Vaatasin pimendatud magamiskambris ringi märgates tihedalt ette tõmmatud pakse purpurpunasest, Damastist kardinaid rasked vanamoodsat mööblit, mille kuninganna oli Hispaaniast kaasa toonud palju aastaid tagasi kui ta pruudina inglise õukonda saabas. Religioosseid pilte ja krutsifiksi tahveldistega seintel. Kuninganna enda hoolikad tikitud vaibakest palvetamist pingil, kus ma olin nii tihti näinud teda palves põlitamas. Piinariistasid, nagu ma neist mõtlesin, Härma emandad olid kasutanud ja voodi kõrvale lauale laiali laotanud. Noad, sondid, metallklambrid ja pintsetid, kausid ja rätikud, pulbrid ja arstimitega täidetud plaskud. Ma teadsin, et julmi tange kasutati selleks, et sisse ulatuda, parata haiges emakasse kinni jäänud vastu punnimast lapsest. Pabistasin neid nähes ja vaatasin kõrvale. Veel üks vaatepilt pani mind samuti vabisema. Ühes seinas seisis lihtne puidust kirst mille kaaspolnud päris suletud. Ühest nurgast tungis välja verine riie. Lina, mõtlesin ma. Kuuldes minu lähenemist, olid ämmaemandad kindlasti Vereblekilisel linad kiiruga kirstu toppinud jätnud kogemata ühe nurga välja. Tuba täitis lavendli kirbe lõhn. Lavendlit anti naistele pärast sünnitust, et soodustada rahulikku puhkust ja und. Ja seal oli veel üks lõhn. Terav, ebameeldiv oopiumi lõhn. Olin seda tihaistnud, sest mu isa arstid määrasid seda talle, et leevendada podagra valusid. Seega oli kuningannale antud oopiumi, et kergendada tema sünnitust ja soodustada higi transsi millest usuti, et see vähendab palavikku mis nii palju naisi pärast sünnitamist minema viis. Koopiumi, mis aitas ema ent läks sageli maksma. Nii olin kuulnud räägitavat lapse elu. Ootasin ikka veel vastust oma küsimusele. Sünnitus oli toimunud, selles olin ma kindel. Aga kus laps? Me polnud kuulnud vastsündinu nutu ämmaemandate arstide rõõmsaid tervitusi, võiduhüüdeid kui vastsündinu, olnuks poiss. Kõik ruumis oli vaikne välja arvatud kuninganna katkendlikku hingamise heli. Siis kuulsin lämmatatud nuusatust. Ühe ämmaemanda oliivikarva põskedel veeresid pisarad. Kas keegi ütleb mulle selgelt? Nõudsin mina. Kas ta anname lapse kaotanud? Pärast pausi vaatas marjade Saliinas minu poole ja noogutas põgusalt. Poiss elas tund aega, ütles ta. Ainult tunni. Ta ristiti. Nende sõnade juures lõid Maria ja teised naised endale risti ette. Me palvetasime, jätkas marja. Aga jumala tahe oli ta enda juurde võtta. Süda vajus saapasäärde veel ükskord mõtlesin ma veel üks kord loota üks pikk kuu teise järel elavat last ja saada siis nii julma pettumuse osaks. Võisin kuninganna sügavat kurbust jahmatust üksnes ette kujutada. Kas kuningale on teatatud? Ei, emand Siimar vastas Marjo oma tugeva aktsendiga inglise keeles. See oli kuninganna soov, et talle veel veidi aega ei teatataks. Aga minul olid omad korraldused. Kuningas Henry oli enne jahile minekut nõudnud, et kui kuninganna peaks laps sündima, kuni ta ära on, tuleb otsekohe tema juurde keskelg saata. Minu vastutus oli kuningliku käsku järgida. Lahkusin magamiskambrist. Otsisin üles kuninganna Katariina tseremooniameistri Kristit Richardi. Andsin talle kurvad uudised edasi ja käskisin tal kuningale sõna saata. Ma teen seda ise, emand Siimar ütles seda. Ma tean, kus jahimehed täna on. Ratsutage siis aeglaselt. Ütlesin vaikselt. Kuningannal ei ole mingit kiiret oma abikaasale teada anda, mis on juhtunud. Ta ohkas ja noogutas. Jälle. Ohkas ta jälle. Ta pööras ringi ja lahkus ruumist ning ma märkasin, et ta ei kiirustanud. Mitu tundi hiljem tuli marjades linnas minu juurde. Emand Siimar, tema kõrgus küsib teid. Järgnesin talle otsekohe kuninglikku magamiskambrisse, kus kuninganna Katariina voodist väljas rõivastatud nägusasse avarasse valge karusnahaga ääristatud fuksiin punasesse villasesse kleiti. Istus oma tri mo peeglis. Ah Chein, ütles ta, kui ma sisenesin. Leebe, hea Šein. Rahusta mind. Harje mu juukseid. Jah, Teie majesteet. Võtsin tualettlauad pehme harja ja hakkasin seda õrnalt läbi hõredate salkude tõmbama. Nägin kuninganna silmi mõnust sulgumas, kui ma seda tegin. Ma ei tohi lasta kuningal näha mind väsinud seisundis. Pean pingutama, et mind oleks meeldiv vaadata, kui ta tuleb. Kui ma teda tervitan. Pärast kõike on ta oma jahist väsinud ning vajab värskendust ja puhkust. Tal ei ole tahtmist kuulda halbu uudiseid meie lapse kohta. Jumal õnnistagu seda väikseid kest ja võtku ta oma rinnale. Ütlesin aamen. Oli kuninganna vaikne vastus. Tema õhukesed huuled olid kooldunud kahk ja stsenaeratusse. Veel üks väike pühamu lisada märkis ta, osutades kapikesele palvepingi kohal, kus hoiti kaheksat miniatuur portreed. Üks igast lapsest, kelle ta oli kaotanud. Iga portree kohal oli hõbedane, krutsifiksi igaühe all tahvlikke lapse nimega. Olime kavatsenud anda talle nimeks Eduard või Isabel. Kui ta oleks olnud tüdruk mu püha ema järgi. Tema hääl tavaliselt madal ja meeldiv, pärises kergelt. Ja ta rääkis nii vaikselt, et mul oli raske teda kuulda. Tundus, otsekui kuulaksin kedagi, kes on transis. Mõtlesin oopiumile. Oli kuninganna ikka veel selle tugeva rohu mõju all. Ta ei paistnud iseenda moodi. Kuigi ta austas mind sageli oma usaldusega, oli see, kuidas ta minuga praegu rääkis avatum ja vabam kui varemalt. Peaaegu nagu oleksin ma tema pihiisa orduvend, Diego mitte aga ta õuedaam. Šein, Siimar. Ta jätkas rääkimist. Samal ajal, kui ma harjasin pikki hõredaid juuksesalke ja kogusin neid oma pihku. Pidin paratamatult märkama, et hari täitus karvadega. Peas oli laike, kus kuninganna peanahk juustest läbi paistis. Mida see tähendas, et tema juuksed välja langesid? Vaatasin peeglisse ja nägin kerget kulmu kosutust üle tema näojoonte libisemas. Oli nii kindel, et seekord seekord kingib jumal mulle tugeva poisi. Tegin palverännaku meie püha neitsi juurde tema pühamusse voolzinghamis. Pärast seda tundsin nii kindlalt, ta täidab mu soovi. Teadsin hästi, et kuninganna oli teinud palverännaku pühamusse sest ma olin temaga kaasas. Olid unustanud, oli oopium mõjutanud ta mälu. Võib-olla ta täidab teema ees teed. Järgmine kord ütlesin mina. Ta raputas pead. Ei. Ma ei suuda enam sellist kohutavat sünnitust läbi teha. Ei, see oli viimane kord. Kostis tasast häält. Mõistsin, et ta naeris endamisi vaikselt. Kui ma väike tüdruk olin, ütles mu vana duenja donna Elvira ikka, et ma ei tea kunagi, millal loobuda. Ma tegin pidevalt sama asja ikka ja jälle. Ütles ta. Isegi kui ma ei saanud kunagi seda, mida tahtsin. Küllap tal oli õigus. Teie majesteedile kingitud ilus intelligentne tütar. Printsess Mary. Teie kalliskivirõõm, nagu te alati ütlete. Jah, kui ta ei ole prints ja Inglismaa vajab printsi. Mul polnud selle peale midagi öelda, seega olin vait. Igaüks teadis seda olukorda, seda probleemi. Paljud nimetasid seda kriisiks trooni järgluses. Kuningas Henry majas poega, kes päriks tema trooni. Aga tal oli ainult tütar, ainult printsess Mary, kellel oli antud Walesi printsessi tiitel mis antakse traditsiooniliselt ametlikult määratud pärijale. Kuid kes ei saa loota, et ta hakkab valitsema. Ükski naine ei suudaks valitseda taltsutamatut, Inglismaad. See oli kõigile ilmselge. Kroonikad rääkisid kuningannast kauges minevikus. Kuninganna moodist, kes püüdis valitseda, ent tõugati troonilt. Ükski naine polnud sealt peale enam proovinud. Parem oleks, kui troon läheb kuningalihasele pojale, poisile, keda tunti Henry Fitz roina. Aga kui ta peaks trooni pärima, tekiksid väljakutset tema valitsemisele. Tuleks kaos võib-olla isegi kodusõda, nagu kuningas Henry vanaisa aegadel. Seega palvetasid kuninga ustavad alamad et kuninganna hoolimata oma paljudest varasematest ebaõnnestumistest sünnitaks lõpuks ometi terve poisi. Ent need palved, kaasa arvatud minu omad olid jäetud vastamata. Varsti küsisin kas ma sean teie majesteedi juuksed üles ja Chain ja pane juustele mu kapuuts, see rõõmus roosa pärlitega. See sobib teile väga. See toob veidi värvi nendele kahvatutele põskedele. Henry nuriseb, et ma olen liiga kollane. Ja seejärel Šein, on aeg teised kammerneitsid, õuedaamid sisse kutsuda. Ma pean neile oma uudisest ise rääkima. Andsin endast parimat lõpetada kuninganna soeng. Tavaliselt tema juuksuriülesanne ja puhale silmitsesid koos tema kujutist peeglis. Kuninganna naeratas. Ta oli oma transist välja tulnud. Ta oli taas tööne, lahke kuninga naine oma laialdase majapidamise pea. Tema äsjase katsumuse märgid olid näha ta kohtunud näojoontes ja tumedates sõõrides silme all. Aga tema käitumine oli juba enesekindlam. Palun ütle Mariale, et ma olen valmis ja saad orduvend Diego minu juurde mu pihtimust kuulama. Tema pihtimus, mõtlesin ma mida oli tal pihtida. Kindlasti polnud veel ühe surnult sündinud lapse ilmale toomine pärast paljusid tunde kangelaslikku sünnitust mingi patt. Või kas ta kujutles, et tema lapse surm oli jumala karistus? Läksin läbi eeskambri ruumi, kuhu kammerneitsid ja õuedaamid olid kogunenud. Ta on valmis, ütlesin marjade Saliinasele. Ta küsib orduvend dieegot, et pihtida ja seejärel räägib ta meie kõigiga. Ma mäletan nii hästi, mis juhtus sel õhtupoolikul hiljem. Olime asunud oma kohtadele lugupidavas ringis ümber kuninganna tuuli, kus ta istus heasoovlikkus rahus. Olin õuedaamidel noorim, kuid usun, ma ei ole esiletükkiv, vaid räägi lihtsalt tõtt. Et inglise naiste hulgast kuninganna Katariina majapidamises olin ma tema poolt kõige soositum. Talle meeldis mind enda läheduses hoida. Eriti veel siis, kui häirivad sündmused olid katsumuseks tema tavalisele rahule ja enesevalitsusele. Selliseid katsumusi oli palju sel aastal, kui ma esimest korda õukonda tulin. Loomulikult panid tema hispaania daamid pahaks soosingut, mida ta minu suhtes ilmutas. Uskudes, et kuna nad jagasid tema sünnipärast keelte tavasid peaksid nemad olema need, keda hoitakse tema isikule kõige lähemal. Olin sellest pahameelest hästi teadlik ja tegin, mis suutsin, et seda vähendada. Ent ma teadsin, et marjade, Saliinas ja teised suhtusid minusse kui upsakas sisse tungijasse ning kujutasid, et ma olin tõusnud kuninganna soosingusse mingi trikitamise või nende laimamise abil. Kuigi tegelikult olin ma olnud ainult mina ise. Kuninganna valmistus rääkima. Ruumis valitses vaikus, isegi pritsid, Jann. Celeidsitamiside kihistamised katkestasid alati tõsiseid sündmusi. Olid sel hetkel vait. Kõigi silmad olid Katariinal. Siis pöördus ta armsaja heasoovliku naeratusega meie poole. Nüüdseks teate te kõik, et jumal ei ole pidanud kohaseks õnnistada seda kuningriiki, meessoost troonipärija, aga mu poeg Edward ei elanud nii kaua, et teha oma esimene hingetõmme. Neid sõnu tervitasid viisakad kaastundümiinad. Kuninganna võttis need kerge pea noogutusega vastu ja jätkas. Meie palvetele ei vastata alati nii, kuidas me soovime nagu orduvend Diego mulle meenutab. Issanda eesmärgid ei ole meie omad. Ent olulised ei ole meie kehad või nende viljad. Olulised on meie igavikulised hinged. Nagu me loeme evangeeliumist, ei tuleks karta neid, kel on kehaline võim vaid ainult teda, kel on võim hinge üle. Mind on pihile võetud, jätkas kuninganna. Ja õigel ajal õnnistatakse mind kirikus pärast maha saamist. Kuni selle ajani jääme oma kambrisse ja ootan, et te kõik räägite vähe sellest, mis siin viimaste päevade jooksul on juhtunud. Kui teil peaks küsitama, mis uudiseid on kuningannast peaksite lihtsalt ütlema. Jumala tahe on täidetud. Marjade seal Hiinas astus ette näitamaks, et kõik kohalviibijad peaksid lahkuma. Ja nii me tegime. Igaüks meist möödus tema kõrguse eest ja kummardas. Olen tänulik su truu teenistuse eest. Ütles ta meist igaühele või tänan sind su jätkuvate palvete eest. Polnud selles väikeses moonias veel kuigi kaugele jõudnud. Kui kuulsime raskeid samme väljaspool kuninganna eluruume. Saapad kõmisesid mööda koridori ja enne, kui me jõudsime reageerida või ehmunult tagasi tõmbuda paiskusid rasked toppetuksed purunema puidu palju raksatusega lahti. Ja kuningas Henry astus sisse. Ma oleksin peaaegu kirjutanud, et ta plahvatas, dub. Selline oli tema vitaalse kohaloleku jõud. Tema vihase kohaloleku jõud. Ta kandis rohelist jahivammust ja sulega kübarat. Nii nagu jahimeestel kombeks. Lehed ja oksad olid kinni jäänud tema ammuse külge ja ta pikkadesse heledates juustesse. Tauli ratsutanud siia suure kiiruga mõtlesin ma. Ta polnud võtnud endale aega, ent esinduslikuks teha. Tema porised saapad jätsid laitmatult vaibale inetuid mustjälgi ja pikk nuga, mis rippus ta ööl tera laidetud kaminaga ruumis. Helkimas oli ikka veel punane jahiloomade verest. Ta marssis istuva Katariina poole. Miks seda uudist minu eest hoiti, madam haugatesta. Miks mulle otsekohe ei räägitud? Tema mahlakas kõlav hääl täitis kogu ruumi. Meie kõik seisime vaikselt harduses tema kuninglikust vihast tema kohaloleku, puhtast jõust. Kas ta süüdistab meid, et hoidsime uudist surnult sündinud printsi kohta tagasi? Tundsin, et vajun kühmu, otsekui saaksin enda väiksemaks tegemisega tema viha vältida. Ta põrnitses Katariina poole, kes vaatas talle vastu oma tavalise leebusega. Ma usun, et käskjalg saadeti teie juurde, söör kui oleksin olnud võimeline, oleksin need uudised teile ise toonud. Kuid ma olin päris haige, tegelikult väga haige. Haige haige, te olete alati haige. Tulete kasutu. Ainus asi, mida ma teilt palun, ainus asi, mida ma olen teid iganes palunud sellest ajast peale, kui teiega abiellusin haletsusest ja te pole olnud võimeline seda tegema. Kuningas lausa sülitas need sõnad välja. Terav, ründav, toon kaugelt haavavam kui sõnad ise. Katariina vaatas teda ikka leebelt. Kuningas hakkas edasi-tagasi kõndima, peletades naised toas laiali, kui ta neile lähenes. Keeras tagasi, sammus jälle edasi. Võisin näha ta higistades. Ma toon arstid teid läbi vaatama ütles ta parajasti. Apteekrid, kes annavad teile rohtu, et teid viljakaks teha. Me palvetame koos Te külastate iga pühamu ristiusumaailmas. Ja see on tulemus. Veel üks surnud poiss. Kui palju neid nüüd juba on? 10 20. Kuningas peatas oma, hurjutas valingus, nähes oma võimalust. Liikusin aeglaselt ukse poole. Teised hakkasid vaikselt toast väljuma. Katariina sirutas käe minu poole. Ja siia, Šein, ütles ta vaikselt. Mine. Hüüdis kuningas. Ma teadsin, et pean tegema nii, nagu kuningas käskis ning väljusin kiiresti ja vaikselt. Aga kui olin koridoris kuninganna magamiskambri ukse ees jäin seisma, kuulasin sõimu, mis nüüd plahvatas. Kaugelt mürgisemad sõimu kui mistahes mida oli iial kuulnud, kas palees või väljaspool seda.