Näise tänud, olinist sai üleöö õukonna kõneaine. Käis kumu, et kuninga jahiülem oli oma teenritele koerahoidjatele rääkinud. Et peatudes maamajas oli kuningas Henri saatnud Hännile soku, kelle ta oli tol päeval ise tapnud. Ja koos sellega saadist armastuskirja nagu käskjalg rääkis muidugi sosinal. Vaevalt oli see uudis levinud, kui igaühe kõrvadesse jõudis veel üks kuulujutt. Kuningas oli saatnud Hännile veel rohkem kingitusi. Räägiti ja veel rohkem kirju ning ämm oli kingitusi ja kirju talle vastu saatnud. Varsti hakati sosistama, et nad kohtuvad salaja metsa peidetud hästi valvatud majas ning vahetavad seal suudlusi ja veel rohkematki. Nendele lugudele usaldatud suurimas elevuses lisati teisi. Nendes Henry kohtus oma seadusnõunikega ja palus, et paavst kuulutaks tema abielu kuninganna Katariina ka kehtetuks. Et ta kuulutataks poissmeheks vabaks abielluma mis tahes naisega, kelle ta välja valib. See oligi kuninga tähtis asi, nagu olin kuulnud oma venda needi seda nimetamas. Kõige suurem ja tähtsam asi õukonnas. Kõigest, mida olime kuulnud, sai teha ainult ühe järelduse. Anbolinist pidi saama kuninga uus naine. Kui kuninganna Katariina on kõrvale lükatud. Ja kõik silmad olid pöördunud annile. Teadsin, et mitte keegi polnud teda kunagi iluduseks nimetanud. Laviini söörling pessim lault. Kuninga õde Mary. Nemad olid palee iludused. Heledanahalised sinisilmsed, blondiinid olid naised, keda mehed imetlesid. Ilusad naised, armsa hääle eramba hoiakuga. Ann oli tõmmu kui mustlane silmad nagu söetükid, tihedate mustade juuste löriseva ema rebase temperamendiga. Kui ta vihane oli, mida juhtus tihti? Veel rohkem. Räägiti, et on moonutatud, tema tõmmud jumet rüvetasid sünnimärgid üheldama. Sõrmedest oli tipus sälk, nii et paistis, nagu oleks seal kaks sõrme mitega üks. Saatana märk ütles marjade seal Hiinas ja kuningana, teised daamid noogutasid nõustavalt. Mäletasin, mida petsitali Mulännist rääkinud eriti tema võistlusest oma õega. Mary Molinkeeri oli mitu aastat olnud kuninga metress. Kazan püüdis kuningat võrgutada, et Maryga võistelda. Pritsiti. Jutu põhjal oli ta piisavalt jultunud koolidega piisavalt kütkestav. Ta oli peaaegu 25 aastaselt ikka veel vallaline. Halastamatud kriitikud ütlesid, et ta on vanem. Miks? Kas tema onu, võimas Norfolki hertsog oli teda kogu aeg kavatsenud kuningale mehele panna just samamoodi, nagu ta oli planeerinud Henri Fitz Roy abiellumis oma tütre Maryga. Oli hertsog eeldanud, et kuninganna Katariina sureb varsti, sest tema keha on paljudes sünnitustes kurnatud. Ja kui ta sureb, Sabenn kuninga naiseks tehti lõputuid oletusi, ämm lõputuid hindamisi, ümberhindamisi ning ann ise väga teadlik kogu tähelepanust, mida ta sai muutus märgatavalt jahedamaks ja ülimuslikumaks. Ta kandis kuldkäevõru, mille kuningas talle oli kinkinud kraveeritud, kahe kokku põimunud südame, vibu ja noolega. Ta vehkis sellega palju ringi, et ikka igaüks seda näeks. Kui selle kohta küsiti, ei öelnud ta midagi, vaid üksnes muheles. Mustad silmad sätendamas, viskas siis pea selga ja tormas minema. Kus on mu leedi, kuningas Henry, rikkalik kõmisev hääl, pigem joviaalne, kui keski, helises läbi kuninganna eluruumide. Kusen muleerian, mu rõõm, muvalgus. Õpatasin. Ta tuli hüplev sammul sinna, kus kuninganna Katariina oma tikkimistöö juures istus. Õuedaamid poolringis, tema ümbersein, topin koolt. Kuninganna lemmiklugeja luges meile kõigile pallisti ette pühakute elusid. Samal ajal kui õmblesime kuninga hääle pealelugemine lakkas ja me kõik põlgitasime. Kuningas Henry ulatas Hännile käe ja ämm vaatas kiiresti kuninganna poole, kes ei põlvitanud, vaid jätkas tikkimist pööramata tähelepanu oma abikaasale ega Hännile. Kuigi tema kaamet, põsed hõõrusid, need punaselt. Ämm tõusis julgelt püsti ja võttis kuninga sõrmustatud käe. Henry viipas väljas koridoris ootavatele meestele, et nad sisse tuleksid ja nad kuuletusid. Umbes tosinkond muusikuid, käes trummid ja pasunad ja vioolat. Nad alustasid tantsumeloodiat ja Henri viis änni tantsima hüpates, lüües jalgu vastu põrandat endast poole noorema mehe energiaga ning näidis endaga väga rahul olevat. Kui haar Sännist kinni ja teda naeratades läbi keerlevate pöörlevate sammude juhtis. Milline võluv meloodia. Kuulsin kuninganna Katariinat oma abikaasale ütlemas, kuid oma tikkimistööd põgusalt ülesvaates on see teie enda looming. Kuningas ignoreeris teda. Ta tantsib hästi, eks ole, mu rõõm, mu väike murumuna ütles Henri otseselt, mitte kellelegi. Nagu kõrtsi hoor. Kuulsin marjade seal hiinast vaikselt pabisemas. Kuningas Henry Läski Sänni käe lahti ja astus nobedalt marja ette. Mis hääli? Marjade seal Hiinas polnud arktiks, ta vaatas üles kuninga poole, silmad mürgised. Ma ei öelnud midagi, vastas ta hääl pahameelest Keemas, liialdatud hispaania aktsendiga. Või nii, mulle näis. Ainult aevastasin. Kas sa aevastasid minu leedi peale? Nõudis kuningas ootamatu raevuga misjärel tõmbas hispaanlanna sügavalt hinge ning aevastus valjusti solvavalt otse Hänni suunas. Välja. Karjus kuningas, osutades uksele. Kuid milord, alustas Katariina vait, naine marjade seal Hiinas. Tõusis aeglaselt püsti ja hakkas Katariina poole minema. Kuid Katariina raputas põgusat pead. Maria peatus, Cyrus lahkus ruumist. Vaata, et see naine mu õukonnast lahkub. Nähvas kuningas Katariina tseremooniameistrile Grifid Richardile, kes nõustavad, kummardas fänn, teades, et kõik silmad on temal. Jalutas samal ajal sinna, kus kuninganna istus, torgates ikka veel nõela riidesse, mida selle raam jäigalt paigal hoidis ja tõmmates jälle välja. Veeliks altarilinik küsi Sänna ma kõige siidisemal häälel, astudes Katariina kõrvale ja näppides laisalt riideotsa, mis lebas Katariina süles. Või uus kate teie palvepingile? Ta naeratas. Mõtlesin, et tema näoilme oli lähemal mõnitusele kui naeratusele. Jumal armastab peent tikandit ütles nipsake sõrmega vastu riiet. Jumala armastab vooruslikust ja tagasihoidlikkust märkis Katariina oma tikkimistööd pilku tõstmata. Ja viljatust nähvazan naises eelkõige viljatust. Katariina vaatas vihjewatänni kõhu poole ja naeratas kergelt. See pilki läinud Hännile kaotsi ega ka ülejäänutele meist. 25 aastane naine ütlesin eesteleneegas peaks olema abielus, nii et ta saab oma viljakust tõestada. Kui mitte, siis võib-olla on tal mingi viga. Ta tõstis oma käe näiteks liiga palju sõrmi. Ükski mees ei tahaks sellist naist ja taevastas, misjärel kõik ülejäänud meist vaevastasid kõik koos. Aitab süüdis Henry ja andis muusikutele märku, kes hakkasid jälle tantsumeloodiat mängima. Ta sirutas Hännile käe ja hoidis teda endale lähemal kui varem. Kui nad hüppasid õõtsusid. Ta muutis meelega tantsusamme ja asendas need anduvamaktivishevama koreograafiaga. Henry tõmbas Hänni nii tugevasti enda vastu, et naise pihik oli surutud vastu kuningad ammust. Seejärel laskis ta lahti nii et ta on peaaegu kukkus tagasi poolenisti naerdes ootamatu vabastamise šokist. Henry kummardus tema kohale, riivas huultega Hänni põske, pomises talle midagi kõrva ja hoidis siis anni kokku pigistatud käsi tema selja taga, nii et naine oli vangistatud tema embusse. Pöörasin pilgu kõrvale, ma ei suutnud vaadata seda piinlikku vaatemängu mitte sellepärast, et see oli liiderlikke nilbe, mida see kindlasti oli vaid seepärast, et kuningas Jaaenn alandasid Katariinal meelega uhkeldada sama suhtega. Sest kuidas võiks keegi pärast sellist etendust kahelda, et nad olid armukesed esitades kuningannale väljakutse, neid noomida või solvata nagu marjade Saliinas ja teised hispaanlane, nad olid teinud. Madam, mida te meie tantsimisest arvate? Küsis Henry, pöördudes oma naise poole, kui meloodia lõpes. Hoolimata pingutusest hingeldanud ta üldse. Kuigi jändena kõrval lõõtsutasid punetus, mustad silmad vaimustusest säravad. Katariina vastus tuli kiiret. Kuningas teeb mu daamidele au, kui võtab nad oma partneriks vastaste rahulikult. Ja teie saunu daamidele teet auga minule. Ta jätkas oma tikkimistööd ja meie, olles tantsimise ajal põlvedel tõusnud, järgisime tema eeskuju pärast seda, kui kuningas Henry käed õhku paiskas ruumist lahkus muusikut tema kannul. Ann jäi seisma, nina püsti, koputades kannatamatult jalaga. Varsti vilistas ta oma väikesele koerale, kes hüppas talle sülle ja hakkas ta nägu lakkuma. Ma aevastasin vaikuses, mis järgnes. Varsti hakkasid ka teised aevastama. Kõigepealt pritsid siis teised Hispaania aadlidaamid seejärel ülejäänud tüdrukus. Katariinat ajastu märk meie lojaalsusest tahes-tahtmata naeratama. Äng trampis jalaga vastu põrandat. Kuninganna märguande peale pühakute elulugemist jutustades lukku pühast klatildist kristlasest paganlike frankide hulgas ühel ammusel sajandil kes talus imeväärse kannatlikkuse ja vastupidavusega, barbarite kõiki julmusi alandusi naeratades Jaandestades oma vaenlastele ning andes nad jumala halastuse hoolde. Kuningas Henry oli hakanud Katariinal piirama ja ründas iga päev tema vallutamatu väärikuse müüre. Meie kõik kuulsime teda nõudmas vaidlemas, et murde Katariina vastupanu ja purustada tema uhkust. Te peate kuulama mõistuse häält, madam. Käiste peal. Te peate eemalduma õukonnast jastula kloostrisse. Teil ei ole siin kohta? Ei ole seaduslik naine. Kuulsime Katariina vaikset häält vastamas kuigi tema sõnadest oli tihti raske aru saada. Me oleme kõik need aastad patus elanud, jätkas Henry Te, peate kahetsema nunnakloostri seinte vahel, kus võite paluda andestust ja parandada oma elu. Alati oli see ühtmoodi. Henri vaidles, veenis, käis peale oma jõulisel toonil. Katariina pani vastu vaikselt järeleandmatult. Katariina ajas kuninga raevu, kuni Henri hääl muutus kiledaks. Kas ma ei ole teile 100 korda öelnud, et Inglismaa kogu vaimulikkond on süüdistanud mind jumala kohtumõistmise kiusamises, kuna võtsin ekslikult endale oma surnud vennanaise? Kui mees võtab oma vennanaise, on see rüvedus, tsiteeris ta. Ta on paljastanud oma venna alastuse, nad jäävad lastetuks. See on kolmandas Moosese raamatus kirjas. Kuid Katariinale, kelle kaplanid olid pühakirja tsiteerimises päris osavad, oli soovitatud vastata selle lõigule teisega. Ja me kuulsime teda seda tegemas ebaiseloomulikult valju häälega. Moosese viies raamat on veelgi selgem, alustas ta. Kui vennad elavad koos ja üks neist sureb lastetult ei tohi kadunud naine abielluda teisega vaid kadunud end, peab ta võtma. Te oleksite pattu teinud siis, milord, kui te poleks minuga pärast oma venna Arturi surmaabiellunud vaid oleksite mu leseks jätnud. Selle peale Henryk kirus ja karjus ja nõudis veelkord, et Katariina tõmbuks kloostrisse. Kui ta oleks olnud Norfolki hertsog võimu vend, need poleks ta hakanud vaidlema, vaid oleks lihtsalt tegutsenud. Ta oleks lasknud oma sõduritel kuningannast kinni haarata ja ta nunna kongi lohistada. Aga ta ei olnud sedalaadi mees. Ta ei olnud elajalik tõbras. Ja ta oli Katariina elanud peaaegu 20 aastat üsna sõbralikult, nagu räägiti. Veelgi tähtsam oli fakt, et kuninganna Katariina õepoeg oli kõige võimsam mees Euroopas. Keiser Karl viies määratu impeeriumi valitseja, tohutute armeede komandör ja Ameerika hõbeda kaevandustest pärit äraarvamatu varanduse omanik. Keiser Karl, kes oli kuninganna Katariina kaitsja. Nii ta vähemalt uskus. Kuningas Henry ei julgeks Katariina vangistada või talle viga teha riskimata hirmuäratava keisri ja tema armee vihaga. Seda enam, et kuninga enda varakamber oli neile teadaolevalt täiesti tühi ja ta sõjavägi selle tulemusena oluliselt nõrgenenud. Kuningas Henry ei teinud oma naisele viga vähemalt mitte füüsiliselt kui ta haavas teda sellegipoolest. Ta pagendas õukonnast Katariina lemmikud. Hispaanlanna test õuedaamid ja saatis paljud neist tagasi Hispaaniasse. Katariina nuttis mitu päeva. Ta leinas nende kaotust, sest nad olid olnud tema eluaegsed kaaslased. Armsaimad, sõbrad ja usaldusalused. Ja mis oli veelgi valusam. Kuningas saatis ka printsess Mary minema. Ema ja tütre lahutamine olid tõepoolest julm. Kuninganna kannatas-kannatas mitte ainult selle pärast, et tema armastatud meerit ta kalliskivi ja valgust temast eemale hoiti vaid ka seepärast, et kartis, et nende lahusolek jääb püsima. Ta ei luba mul tütart enam kunagi näha, ütles Katariina mulle raputades kurvast pead. Isegi siis mitte, kui ma teen kõik, mis ta tahab. Ja ma ei tee, ma ei saa. Mu vaene kallis laps, mis temast saab. Kas Hänneli nõustunud kuningaga abielluma või mitte? See oli küsimus, mille üle lõpmatult vaieldi kambrites, kus meie õuedaamid nurkades kobarasse kogunesime, et jagada seda, mida teadsime või kahtlustasina. Kuninganna oli ikka veel kuninganna. Aga see ei tarvitsenud kauaks nii jääda, kui kuninga advokaadid ja kardinal Wolsey oma tahtmist saavad. Kas kuninga ja tema uue metressi vahel oli salajane nõusolek? Nõusolek abielluda? Kas me oleme varsti sunnitud kummardama Hännile? Nii nagu me nüüd kummardasime kuninganna Katariinale ning austame teenima teda nii, nagu me austasime, teenisime praegust kuningannat. See mõte oli liiga veider. Kuninganna Katariina oli sünnipärane kuninglik printsess seisuselt meist nii palju kõrgemal, nagu ühel naisel oli üldse võimalik olla. Fänn oli lihtsalt tüdruk kuninganna õukonnas, just nagu meiegi. Volinid ei olnud kuninglikust soost. Hänni ema oli Howard. Ja muidugi kõrgelt sündinud Norfolki hertsogi õde. Arstid ei olnud tüüdorid. Kindlasti ei käitunud nii nagu kuninglik daam peaks käituma Kõilis lahke, suuremeelne oma alamate vastu. Väga väärikas. Fännil polnud neist omadustest midagi. Kuid ta võib olla viljakas. Susistasime üksteisele. Tegelikult susistasime pärast pilku Hänni pihale võib ta juba kanda kuningapoega. Printsid, kes oli saanud leedi vinksildiks ja polnud enam õuedaam vaid kõrgemast seisusest kammerneitsi, jäi jänni sõbrannaks tema lähimaks sõbrannaks õukonnas. Ent ta väitis, et tänud olnud talle rääkinud mitte midagi oma lähedusest kuningaga, oma tulevikulootustest. See ammendas meid. Anneli hooplev, mitte kinnine. Ta otsis tähelepanukuningas, on kindlasti käskinud vaikida, ütlesime üksteisele. See pidi olema kuninglik käsk. Ämm vaikis. Aga tema käitumine rääkis enda eest. Ta kohtles kuninganna Katariinat üha suureneva põlgusega. Ta muheles ja naeris. Ta vaatas meie ülejäänute poole ülalt alla, just nagu väärikast kõrgusest toonikõrgusest. Võib-olla mõtlesin ma. Ta ilmus koormatud tuvimunasuuruste pärlite ja suuremat rubiinidega. Kui ma iganes ühtki naist kandmas olin näinud rubiinidega, mis said pärineda ainult Toweris hoitavast, kuninglikust aardekambrist. Teemandid sätendasid anni tihedates mustades juustes ja kaela ümber ning tema kleitide pihikutel teemandid, kuningat, kingitused, mis olid tehtud naisele, kellega ta kavatses abielluda. Ent Katarina oli ikka veel meie kuninglik käskija. Enamik meist oli talle ikka veel lojaalne. Kui Ann oli kuninganna vastu põlglik, siis me aevastasime meie laitmise ja vastikustunde salasignaal. Ja kui ta uhkeldas oma ilusate juveelidega, põrkasime kogemata vastu teda. Nii et ta läigatas veini oma seelikutele. Me olime näitlased, olime õelad. Rääkisime lugusid ja sosistasin, omavaheline naersime, vaadates otse Hänni poole jätmata mingit kahtlust, et me naerame tema üle. Me avastasime väikesi kokkupõrkeid kukkudes tema vastu vigu, unistades teenritele nii, et nad talle teele kukkusid. Hoolitsesime selle eest, et nõnda juhtus nii tihti, et oli siniste laikudega kaetud just samamoodi nagu mina olin olnud. Kui tulin esimest korda õukonda ja kuninganna Katariina Hispaania daamid olid mind lükanud ja tõuganud, tonksinud. Me lasksime kuninganna sülekoertele vedada oma poriseid jalgu, Ülänni voodi tikitud kate. Meelitada kõrgetest kirpe ei jäta need puriste satiin poltide vahele. Ämm kirus meid ja mossitas ja kaebas. Aga me olime tema jaoks liiga kavalad. Enamasti pääsesime karistusest. Ent meie kõik olime kannatamatult ootel sest uudis, mille kuulmist mis tahes päeval võisime oodata, oli see, et kuningas on leidnud mooduse, kuidas oma naine kõrvale lükata ja ämm voliniga abielluda.