Juba veebruari lõpus oli tunda kevade hõngu, lumi veel ei sulanud, kuid põhjamaise kevade lähenemine oli selgesti tajutav. Lindude hõiked muutusid kevadiselt kiledaks, õhk täitus, mitte talvise pehmusega. Säras valgusest, mida sealkandis polnud sügise lõpust saati nähtud. Kui sa surid, ütles Arssenighristofoorile, oli loodus juba pimenenud, aga nüüd on jälle valgeks löönud. Ja ma nutan selle pärast, et sina seda ei näe. Kui rääkida peamisest, siis taevas on kõrgemale tõusnud ja Cinama löönud. Käimas on teisigi muutusi, millest ma hakkan sulle teatama nende edenemist mööda. Tegelikult võin ma mõnda asja juba praegu kirjeldada. Arseeni tahtis jätkata, kuid miski peatas teda. See oli pilk, ta tundis seda, ilma et oleks veel näinud. Pilk ei olnud raske, pigem näljane. Suurel määral õnnetu viras kaugemate hauakivide taga jälginud helgi suunda nägi arseeni pearätti ja punast juuksesalku. Kes sa oled, püsis arseeni manu Stiina Kivi taga kükitanu, tõusis püsti ja tunnistas vaikides minuti jagu arseeni, et ma tahan süüa. Ustiinast õhkus õnnetust, tema riided olid porised. Tule sisse, arseeni viipas tare poole. Ma isa vastasus Tiina, ma tulen sealt, kus taud üle käis. Too mulle midagi süüa, jäta siia, sa lähed ära ja ma korjan üles tule sisse, sõnas arseeni. Külm on ju. Möödu Stiina põski veeres mitu suurt pisarat. Neid oli kaugelt näha ja arseeni, imestas nende suurust. Eile mind ei lastud, Slobudaasse öeldi, et ma toon taudi kaasa. Kas sina siis taudi ei karda? Arseeni kehitas õlgu. Mul suri vanaisa ära, nüüd ei karda maa suurt midagi, kõik on jumala kätes. Ustina astus sisse, hoidis pilku maas, kui võttis oma räbaldunud tulupi seljast, sai selgeks, et ta teeb seda esimest korda üle mitme päeva. Mööda taret levis pesemata ihulehk. Noore naise ihu. Läp üksnes rõhutas selle ihu, noorust ja naiselikkust. Kätkes endas nii ühe kui teise äärmuslikku kontsentratsiooni. Arseeni tundis erutust. Ustina nägu ja käed olid vermeis. Arseeni teadis, et riiete vahetpidamatu kandmine tekitab ihule selliseid haavu. Kehale tuli tagasi anda puhtus. Arseeni pani suure savist veenõu ahju. Kristiina istus nurgas, käed põlvedele kokku pandud, silmitses põrandat, kus heintel oli kergema kord peal. Tema riided paistsid selle heinajätkuna mustad polstid. Ja need ei olnud isegi riided, vaid miski, mis polnud inimesele mõeldud. Kui veepinnale hakkasid kogunema väikesed mullid, võttis arseeni kõige suurema ahju hargi ja tõstis poti ettevaatlikult keeleots huule peal tulest välja, asetas toobri toa keskele, kallas sellesse külma vett, seejärelpotist kuuma, lisas lehelist, mis oli valmistatud Eenoki rohust ja vahtralehest kõrvale, asetas kannu jaheda veega üle loputamiseks. Pese enda, kui tahad. Arseeni läks teise tuppa, mis oli kütmata ja pani ukse enda järel kinni. Ustiinas ahistas oma kaltsudega arseeni, kuulis, kuidas ta ettevaatlikult toobris astus ja puudutas kopsikuga. Selle seina kuulis vees olinat müha omaenda peas. Toetus seljaga vastu härmaga kattunud seina ja tundis kergendust pigistanud kopsud õhust tühjaks, jälgis, kuidas aur pikkamisi õhus aurustus. Mis ma ümber panen? Küsis Ustina teiselt poolt ust. Arseeni jäi mõttesse tema ja Kristo foori kodus polnud mitte ühtegi naiste asja. Christopheri kadunud naise riided jäid arseeni emale, kuid pärast katkutaudi tuli see kõik ära põletada. Arseni astus tuppa, papp, hoidudes Ustina poole seljaga ja avas riidekirstu, tõstis osa pealmise asju avatud kaane peale, leidis selle, mida oli otsinud, ulatas Ustiinale ikka tema poole vaatamata oma punase hame. Punastas ka ise. Nagu kõik heledapäised, inimesed, punastas ta kergesti. Kristiina torkas käed käistesse ning riie langes pehmelt tema õlgadele. Rõivas, mida oli kandnud arseeni, embas nüüd sootuks teistsugust keha. Mingil kummastaval moel, see ühendas neid arseeni, ei teadnud. Kas mõlemad tajusid seda võrdsel määral. Särk osutus Kristiinale pikaks ning ta keeras käised üles. Avatud kirstust paistis tükk linast kangast, tohib muidugi. Ustina keeras riidetüki särgi peal ümber piha ja puusade oligi undruk valmis. Sidus peale kirstust leitud nöörijuppi vaatas arseenile otsa, too noogutas ja tundis, kuidas peale tulvanud õrnus peegeldus ta pilgus arseeni, lõi silmad maha ja punastas jälle kaastundest. Tema hame selga pannud kõhna ja punapäise tüdruku vastu tõusis tal klimp kurku. Arseeni mõtles, et nii tuliselt pole ta veel kedagi haletsenud. Ahjaa, unustasin, kui sul on kehal haavandeid, siis näita mulle Kustina käänas särgi kaelust ja näitas talle haava kaelal. Kõhelnud natuke, tegi nööbi lahti ja näitas veel üht kaenla all. Haavad polnud suured, kuid nad olid niisked. Arseeni teadis, et neid tuleb kuivatada astunud riiuli juurde, kus oli tubli hulk pealt riidetükiga kinni seotud potikesi pidas ta veidike aru, leidis potikese, kus hoidis põletatud pajukoort puistas natuke puhtale riidelapile ja niisutas äädikaga, asetas kordamisi haavanditele. Kustina hammustas huulde, palun katsu ära kannatada. On sul veel haavandeid? On, kuid ei saa näidata. Arseeni ulatas talle lappi määrise May, vaata. Arseeni, pöördus näoga ahju poole. Ahju juures vedelesid Ustina nartsud ning nende lähedus tulele otsustas asja arseeni viskas nad sõna lausumata ahju. See oli loomulik liigutus ja see oli nüüd tehtud. Kuid selles oli ka pöördumatuse märg nagu mõnes muinasjutus, mis Risto foor oli talle jutustanud. Vaadates, kuidas leegid asusid riideräbalad õgima, mõtles arseeni, et Ustina hakkab nüüd tema särki kogu aeg kandma. Ja veel mõtles ta, et neiu on tegelikult tema eakaaslane. Ta andis uss Tiinale leiba ja kalja ning tundis käel neiu huulepuudutust. Muud praegu pole, ütles arseeni kätt tagasi tõmmates. Ta tahtis veel midagi lisada, kuid tundis, et hääl tõrgub. Kustina püüdis süüa kiirustamata, kuid tal ei tulnud see välja. Ta murdis leiva kondsust palakesi ja pani neid aeglaselt suhu, ent koogistas alla peaaegu närimata arseeni jälgisust Tiinat ja tundis käeldama suudlust. Arseeni kallas kotist kamalutäie kesist puhastatud täistera kaeru valas vett peale ja pani ahju hauduma. Otsustas, et pakkumus Tiinale õhtusöögiks putru. Meie külas surid kõik ära, sõnasustina jäin ainult mina ja kardan surmatundi. Kas sina kardad? Arseeni ei vastanud. Järsku hakkas Ustina laulma ootamatult tugeva kõrge häälega. Hing kehaga hüvasti jätab, anna andeks, mu valge ihu tõmbas õhku sisse. Tuleb minna sul mulla alla, saad olema mulla päralt. Kaelasoon paisus, ussid kurjad, su ära söövad. Vaid vaadates vaatas Ustina rahulikult talle otsa nagu polekski laulnud. Ei viinud pilku, teisale. Alles kuivavad veel patsi punumata, juuksed kumasid kohevalt ümber pea. Su karvad on kui kitsekari, kes hiliaadi mäelt hiilgavad. Noil unustatud aegadel erutasid juuksed rohkem kui praegu, sest olid tavaliselt kinni kaetud. Nad olid peaaegu intiimne detail. Arseeni vaatas Kristiinat aineid. Ta imestas, et neil pole raske teineteise pilku välja kannatada, et nende vahele tekkinud niit hajutab kohmetuse. Imetles punakat Helendust. Seda, kuidas rangluu vastas kerkis ja laskus hingamise taktis linane ristinöör. See oli ainus, mis Ustiinale oli enda asjadest jäänud. Õhtul sõid nad putru, mida arseeni maitsestas linaõliga istusid, savikausid põlvedel kolde juures. Arseeni oli viimati niiviisi istunud koos ristofooriga. Poiss jälgis vargsi valguse mängu tüdruku juustel, millel näis olevat Pole Kasama alge. Nüüd olid need Palmikusse pandud ja nägid välja hoopis teistmoodi. Christopheri voolitud puulusikat suu juurde tõstes sirutas Kustina huuled naljakalt pikaks. See oli otsekui suudlus suudlus ristofoorile. Arseeni mäletas, kuidas neid lusikaid tehti samuti talvel samuti ahju juures, kui ta jälle uus Tiina poole ratas oli too juba magama jäänud. Arseeni võttis ettevaatlikult ta käe vahelt kausi ja lusika Ustinai ärganud. Ta istus endistviisi sirgelt ja rahutult, nagu oleks unes jätkanud rasket, ainult talle teada rännakut. Arseeni kiustinale, magamislavale aseme tõstis ta tasakesi, püüdes mitte äratada toolilt üles ja imestas neiu keha kergust. Tüdruku pea vajus arseeni käel pea toetamiseks, tõstis arseeni oma küünarnuki üles. Ta nägi Ustina meelekohal läbipaistva naha, Soonekesi tundis tema huulte lõhna. Sinu huuled on kui helepunane, lõng. Liibus põsega vastu Kustina laupa, pani tasakesi ta pikali ja kattis lambakasukaga magama. Ka Kustina sosistas arseeni. Jaustina magas palakest Algiskus kortsudesse. Kustina käsi leidis läbi une arseeni käe ja pani selle oma põse alla. Arseeni oli sunnitud kõverasse vajuma ja toetama paremat kätt vasakuga. Mõne minuti pärast hakkasid arseeni selge käed valutama oma, kuid see oli meeldiv valu. Talle tundus, et ta võtab oma kerge kannatusega Ustina õlult osa koormast maha. Endalegi märkamatult jäi ta tukkuma. Ärkas ripsmete kõdituse peale, peopesal Ustiina lammas avasilmi silmades peegeldusid ahjus hõõguvad söed, arseeni pihcoli, märg neiu pisaratest. Ta puudutas huultega Ustina silma, laugusid ja tundis nende soolakust. Kristiina nihutas end otsekui tehes talle ruumi. Mul hakkas pimedas kõhe. Arseeni istus tema kõrvale lava servale ning tüdruk pani pea talle sülle. Ole minuga arseeni, kuni ma unele jään. Mul ei ole peale sinu mitte kedagi, ma tahan sult kõvasti ümbert kinni võtta ja mitte enam lahti lasta. Ma tahan sind emmata. Sest mul on üksinda kõhe. Heida siis mu kõrvale. Arseni heitis. Nad võtsid teineteisel ümbert kinni ja lamasid sedasi kaua arseeni kaotas ajataju, värises otsekui külmast, ehkki oli üleni higine ning tema higi segunes Ustina higiga. Ja seejärel sisenes tema ihu Ustina ihusse. Aga hommikul nägid nad, et linal olid punased plekid. Arseeni algas teine elu täis armastust ja hirmu, armastust Ustiina vastu ja hirmu, et ta kaob sama äkitselt nagu oli ilmunud arseeni ei teadnud, mida nimelt ta kartma diskas marutuult, välku, tulekahju või kurja pilku võib-olla kõike korraga. Ustina oli eraldama too arseeni armastusest tema vastu, kus Tiina oli armastus ja armastus oli Ustiina. Arseeni kandis teda otsekui küünalt pimedas metsas. Ta pelgas, et tuhanded aplad, ööolendid hindavad selle tule peale kohale ja kustutamata oma tiibade rapsimisega. Arseeni võis Ustinat imetleda tundide viisi, võttis temake ning noppis käist aegamisi üles libistades huultega vaevunähtavaid kuldseid karvaga kesi, pani pea tüdrukule sülle ja vedas sõrmeotsaga mööda kaela ja lõuavahelist lummavat joon. Ta katsus keelega tema ripsmeid, võttis ettevaatlikult räti tal peast ja tegi juuksed lahti. Punus neid Palmikusse, võttis jälle Palmikust lahti ja tõmbas kammiga aeglaselt läbi juuste. Kujutas ette, et juuksed on järv ja kamm, lootsik libisedes mööda kuldset järve, kujutles ennast selleks lootsikuks, tundus, et hakkab uppuma ja kartis üle kõige ära päästmist. Ta ei näidanud Kristiinat mitte kellelegi. Kuuldes uksekoputust, viskas uss Tiinale fristofoori lambakasuka ülle ja saatis kõrvaltuppa, viskas pilgul lavatsile, otsides esemeid, mis võinuks Ustinat reeta. Kuid selliseid esemeid polnud. Christopheri arseenimajapidamises ei olnud üldse mingeid naiste asju veendudes. Et uks on Ustina järel kindlalt sulgunud, avas arseeni eesukse. Ustina istus kõrvaltoas hiirvaikselt, sellal kui arseeni patsiente läbi vaatas. Tema vastuvõtud muutusid lühemaks ja abivajajatel ei jäänud see märkamata. Arseeni ei hoidnud enam juttugi too ülal. Liigseid sõnu lausumata vaatas ta ja kompas haiget ihu kuulas keskendunult kaebusi ja tegi ette, kirjutas, tõsi, võttis vastu jõukohase tasu. Kui kõik meditsiinilised sõnad said öeldud, vaatas külalisele äraootavalt otsa. Seostades seda rohitseja suurenenud töökoormusega suhtusid patsiendid temasse veel suurema lugupidamisega. Märtsi lõpus ütles Ustina. Ma olen käima peal, sest mul on naiste asjad jäänu, ütles nõnda, peod surutud, vastu puust lavatasid, selg pisut kühmus, vaadates arseenist mööda arseeni, pani tol hetkel ahjupuid alla astus sisu Stiina juurde ja langes tema istuva ette põlvili. Arseeni käsi hoidis ikka veel puu halgu, kukkus maha ja veeres kolinal üle põranda. Arseeni peitis näo Ustina punasesse habemesse, tundis kuklal tema kätt armastavat ja tahtetu. Panin aeglase liigutusega Ustina lavatsile pikali ning asus pikkamööda volt voldi järeldama, särki üles tõstma. Paljastanud kõhu, surus oma huuled selle vastu. Kustina kõht oli lame kui org. Sellel nahk oli prink. Kõhtu piiras roiete habras joon ja mitte miski ei kuulutanud muutusi ette. Mitte miski ei viidanud sellele, kes juba valmistus seal sees neid jooni moonud oma huuli mööda kõhtu libistades adus arseeni, et üksnes Ustina rasedus võis väljendada tema mõõtmatut armastust. Et tema on see, kes on Ustina sees tärganud. Ta tundis õnne sellest, et viibib nüüd Ustinas alaliselt Ustina lahutamatuks osaks. Arseeni sai aru, et oma uue seisundi tõttu muutus Ustina temast veel rohkem sõltu tuvaks. Võib-olla seetõttu andis hirm teda kaotada pisut järele. Seevastu õrnust naise vastu tajus ta nüüd erakordse teravusega. Arseeni tundis õrnust vaadates, millise isuga hakkas Vustina sööma. Kristiina tegi endalegi nalja. Pluss Ta turtsus ning leivapuru lendas igasse kaarde arseeni, tundis õrnust kujus Tiina nägu tõmbus halliks ja süda pööritas. Ta otsis välja vaat õli ja andis seda Kristiinale lusikaga, tõmbas aeglaselt lusika enda poole jälgides, kuidas Ustina huuled üle selle libisevad. Ja veel võis ta väsimatult imetleda Ustinas silmi, mis olid koos raske jalgsusega muutunud hoopis teistsugusteks. Neisse sigines midagi niiske, kaitsetud midagi, mis meenutas Arssenile vasikasilmi. Kord küsisus Tiina, kas saaks talle naiste riideid osta. Kogu selle aja, mis ta oli arseeni juures olnud, kandis ta samu riideid, mis arseenigi. Kas sulle ei meeldi minu riideid kanda? Küsis arseeni. Meeldib ikka, kallis, väga meeldib. Lihtsalt ma tahaksin kanda ka omi riideid. Ma olen ju naine. Arseeni lubas mõelda ta mõtleski kuid ei jõudnud oma mõtte mõlgutustega mitte kuhugi. Ta ei saanud osta naise rõivast ilma Ustina saladust avaldamata. Asjas ei olnud tal kedagi usaldusaluseks võtta, kus Tiina üksipäini Slobodaaž saatmine ei tulnud kõne allagi. Esiteks oleks külarahvas vaevata kindlaks teinud, kust ta pärit on, aga teised, üks, märksa rohkem kui riidetegi Arssenile muret see et nad ei käinud armulaual. Arseeni, ei julgenud kirikusse minna, sest tee armulaua leivani kulges läbi pisi. Aga pihtimine tähendanuks Ustiinast rääkimist. Arseeni ei teadnud, mida talle vastu kostetakse, minna altari, et taastuks rõõmuga altarit. Aga kui öeldakse, et tuleb maha jätta või elada senikaua teineteisest lahus ta ei teadnud, mida talle võidakse öelda, siis polnud midagi seesugust veel kogenud. Kartes keelust üle astuda, ei käinud arseeni kirikus ega pihil. Ja Ustina ei käinud samuti. Kord küsis Stiina, kas sa võtad mu naiseks? Sa oledki mu naine, keda ma armastan rohkem kui elu. Ma tahan olla sinu oma, Arssenie jumala ja inimeste ees. Kannatab mu arm. Arseeni suudles lohukest tema rangluu kohal. Küll sa saad minu omaks, jumala ja inimeste ees, ainult kannate veel väheke. Arm. Kord libistas arseenipeoga aeglaselt üle Ustina kõhu ja ütles. See on poiss. Jumalale tänu küll, ma olen rõõmus, rõõmus kõige üle, eriti poisi üle. Kustina tavatses, vaatasin istudes kõhtu silitada, tundis aeg-ajalt sees istuja liigutusi. Pärast seda, mis arseeni oli öelnud, ei kahelnud ta enam, et see on poiss. Mõnikord pani arseeni kõrva vastutama kõhtu, mis ta räägib. Küsisustina palub sul veel natuke vastu pidada. Detsembri alguseni. 27. novembril, kui käes oli videvikutund, tulid Ustiinal veed ära. Ta ei saanud sellest aru mitte kohe, vaid siis, kui küljealune oli läbimärg. Sellal kui ta potilistus pani arseeni teise lina. Vabin puges talle naha vahele. Kui justiits oli uuesti pikali heitnud, pani arseeni põlema kaks neil olemasolevat õlilampi ja pirru. Ustina võttis käest kinni ja tõmbas enda kõrvale istuma. Ära muretse, kallis, kõik läheb hästi. Arseeni vajutas huuled tema laubale ja puhkes nutma. Teda valdas säärane hirm, millest ta polnud veel kunagi tundnud. Ustina silitas tema kukalt. Tund hiljem algasid tal valud. Higipiisad panid tema näohämaruses inetult läikima ja arseeni ei tundnud seda nägu ära. Harjunud näojoontest tungisid läbi mingid teised, need olid inetud, pundunud ja traagilised. Ning endist ust Tiinat polnud enam. Ta oleks justkui ära läinud ja tema asemele teine tulnud või isegi mitte tulnud, hoopis endine Ustina jätkas ära minemist, kaotas oma täiuslikkust, piisk piisa järel, muutudes järjest enam ebatäiuslikumaks otsekui embrionaalselt. Mõtestatus Tiina võib päriseks lahkuda, jäi arseenihing kinni. Ta polnud sellest kunagi mõelnud selle mõttele, raskus osutus tohutuks surustada ligi maad ning ta vajus lavatseid põrandale, kuulis pea kolksatust vastu puitu justkui kusagilt kaugelt, nägi vaevaliselt Ustina ainult püsti upitab ja tema kohale kummardub. Arseeni nägi kõike, ta oli teadvusel, kuid ei suutnud liigutada. Oleks ta selle mõtte raskust varem teadnud, kui naeruväärsena oleks siis paistnud talle hirm Ustinast Slobodaalse rääkimise pärast arseeni pääsenud pikkamisi istukile. Ma jooksen, Slobodan, kutsun ämmaemanda. Ma teen kähku. Nüüd on juba hilja. Ustina ikka veel silitas teda. Nüüd ei tohi mind enam üksi jätta. Ta, küll me kuidagi hakkama saame. Mulle teeb ainult muret. Ma ei tahtnud öelda, ma polnud kindel. Arseeni pani Ustina laudisele istuva, kattis naise käsi suudlustega. Kuid tollega murenes endistviisi üksikuteks sõnadeks laiali ja tõrkus tema peas lauseks vormuma. Arseeni teadis, et see õud ei vallanud teda juhuslikult. Kustina puudutas kõhtu. Ma pole teda eilsest saati kuulnud poissi. Minu meelest ta ei liiguta. Ta arseeni, sirutas käed oma kõhu poole ja libistas peopesaga aeglaselt ülevalt alla kõhu alaosas käsi peatus. Arseeni, vaatas pilkumatult ust Tiinale otsa. Ta ei tundnud enam, et selles üsas oleks elu süda, mille lööke oli kõik need kuud kuulnud, ei tuksunud seal enam. Lapsuke oli surnud. Arseeni aitas naisel külili heita ja ütles. Poiss liigub hakkrahus sünnitama. Ta istus lavatsi serva peal ja hoidis Kustinal käest kinni. Vahetas järgemööda Bergusid, valas lampidesse õli juurde. Keset tööd kergitas Ustina end küünarnukkidel. Poiss on surnud. Miks sa siis vaikid? Sa oled juba mitu tundi vait olnud? Ma ei ole ju, kostis või mitte arseeni kusagilt kaugelt. Kristiina lamas suletud silmi ning arseeni tundis, kuidas elu temast lahkub. Vustina äramine hüüdis arseeni niisuguse jõuga, et kloostris kuulistada staaretsnik kander. Stars palvetas parajasti oma munga kongis. Kardan, et karjumisest pole enam kasu sõnast staaretz, seepärast palvetan sinu elu säilimise eest, Arssenja. Mitte millegi muu pärast ma lähimatel päevadel ei palve. Ta vaatas, kuidas lahti paiskunud uksest lendasid sisse selle aasta esimesed lumehelbed. Tuuletõmbus kustutas küünla, kuid selsamal hetkel pääses kuu pilveräbalad vahelt välja ja heitis ukseavasse valgust.