Uni voolas mööda arseenisooni ja tukslas tema südames. Iga minutiga magas ta järjest sügavamalt sest tundis ärkamise ees suurt hirmu. Arseeni uni oli nii sügav, et tema hing lahkus ajuti kehast ja rippus lae all. Sealt õigupoolest mitte teab, kui kõrgelt vaatles ta lamavaid arseenit ja Ustina imestades Ustina armsa hinge puudumist. Nähes surma, ütles arseenihing. Ma ei suuda su hiilgust taluda ja näen, et ilu on nagu teisest ilmast. Siis lõpuks nägi arseenihing Kustina hinge. Ustina hing oli peaaegu läbipaistev ja seetõttu nähtamatu. Kas nad tõesti näen samasugune välja, mõtles arseenihing ning tahtis juba puudutada Ustina hinge. Kuid surma hoiatav žest sundis arseeni hinge peatuma. Surm hoidis juba Ustina hingel käest kinni ja valmistus teda ära viima. Jäta ta siia, puhkes arseenihing nutma. Me oleme temaga kokku kasvanud. Harju lahusolekuga sõnas surm, mis on küll ajutine, kuid valulik. Kas me tunneme igavikus teineteist ära? Küsis arseenihing. See sõltub paljuski sinust, ütles surm. Pahatihti kipuvad hinged elu käigus Kalestuma ning siis tunnevad nad pärast surma väheseid ära. Kui aga sinu armastus Arssenja pole võlts ega kulu aastatega, siis miks ei peaks Neteist tundma seal, kus pole tõbe, meelepaha ega ohkamist üksi igavene Elo surm patsutas Ustina hinge põsele. Kustina hing oli väike, peaaegu lapselik. Sõbralikule žestile vastas ta ennemini hirmust kui tänumeelest. Nõndamoodi vastavad lapsed neile, kes võtavad neid pere juurest määramata ajaks ulu alla ning elu seal ehk siis surm ei ole võib-olla sugugi halb. Kuid see on täiesti teistsugune, kus pole jälgegi senisest elukorraldusest. Harjumuspärastest, sündmustest ega väljenditest. Ära minnes vaatavad nad ühtelugu tagasi näevad omaste pisara märgades silmades omaenda hirmutil peegeldust. Arseeni ärkas pimedas, tema käsi komistas Ustina alla rippuva käe otsa. See käsi oli külm, see ei paindunud. Ahjus olid söed ammu jahtunud, kuid miski miilas vaevunähtavalt Lampaadis lunastaja pühapildi all. Arseeni viis küünlaikooni lambi juurde hoidis seda ettevaatlikult, et mitte kustutada viimast majja jäänud tuld. Küünal võttis tuld, mitte kohe ja valgustas tuba. Arseeni vaatas ringi kus Tiina lammas samas asendis, mis eilegi, kui ta oli täiesti teistsugune. Tema nina oli teravnenud, avatud silmade valged sisse langenud. Ustina nägu oli ala paster valge ent kõrvalestade servad, lillakad, kad arseeni seisis Ustina kohal ega julgenud teda puudutada. Vastikust ta ei tundnud, tema hirm oli teist laadi, tema ees jalgu hargitavas kehas ei olnud Ustiinast enam mitte midagi alles jäänud arseeni sirutas biopool kõveras jala poole ja puudutas seda ettevaatlikult. Vedas sõrmega mööda nahka, see oli külm ja krobeline. Ustina eluajal ei olnud see iial selline. Proovis Ustina jalga sirgeks tõmmata, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Samamoodi nagu ei õnnestunud Ustina silmi kinni panna, ei julgenud vajutada. See, mida ta puudutas võis osutuda väga hapraks. Katisustina kinni, kõik peale näo. Arseni asus talitus raamatust surnupalveid lugema. Ta palus issandat päästa Ustina ära linnupüüdja paelust ja kurja sõna käest. Et ei peaks seda mitte kartma öö, hirmu ega noolt, mis päeva ajal lendab paras aeg-ajalt pead ja vaatas tema nägu kuulis oma häält justkui kusagilt kaugelt. Mõnikord kõlasid sellest pisarad. Hääl teatas tohmilt, et tema tahab käskida oma ingleid ust Tiinat kaitsta kõigil tema teedel. Öö saabudes asus ta lugema neid Christopheri ülestähendusi, mis ei sisaldanud olmelisi, tegevusjuhiseid ega retsepte. Koidu ajal luges arseeni läbi viimase toht kirja üks päinis, vesi teeb roojase riide puhtaks ja üks päinis silmavesi saadab halva ja rooja hingest. Pisarad olid tal eelnenud päevadega välja voolanud ja nüüd olid nad otsas. Samuti sai otsa hääl viimaseid toht kirju lugeda, juba sosinal. Jõudu polnud, istus põrandal maandudes vastu sooja ahju, ei märganudki. Kuidas jäi tukkuma? Teda äratas krabin akna juures. Surnud imiku kõrval istus rott, arseeni liigutas kätt ja rott jooksis minema. Ta sai aru, et ei tohi magada, kui tahab säilitada oma poja keha, vaatas Kustina. Naise nägu oli tursunud. Kui sa oled tõesti surnud, ütles arseeniust Tiinale. Pean ma su keha alles hoidma. Ma arvasin, et sul läheb lähimas perspektiivis, kuid kuna see pole nii, siis teeme kõik selleks, et see säiliks eelseisva üleüldise ülestõusmisega ja mis kõigepealt lõpetame loomulikult ahju kütmise, sest see soodustab kudede lagunemist. Juba niigi lendavad siin kärbsed, mis on novembrikuu kohta kaunikesti ebatüüpiline. Ning ausalt öeldes paneb nende ilmumine mind imestama. Eriliselt teeb mulle muret meie ühine poeg. Ta näeb väga kehv välja. Tegelikult ei ole meie ülesanne nii keeruline, nagu see esmapilgul näida võib. Mu vanaisa Christoph foori sõnutsi on 7000. aastal maailma loomisest igati võimalik maailmalõpu saabumine. Kui lähtuda sellest praegu on 6964. aasta siis on meie kehadel vastu pidada 36 aastat. Sa pead nõustuma, et võrreldes maailma loomisest möödunud ajaga pole seda üldsegi palju. Talv on tulekul ja me kõik saame sutsu külmetada. Pärastpoole tuleb muidugi veel 36 korda. Suvi võib meie kandis üpris palav olla, kuid soojade ilmade saabumise ajaks oma uues olukorras kuidagi kindlustanud. Sest just esimesed kuud on mitte ainult rasked, vaid otsustavad sellest päevast peale lakas arseeni ahju kütmast. Samuti loobus ta söömisest, sest süüa ta enam ei tahtnud. Harva puhku jõi toobrist vett. Paber seisis ukse juures ning hommikuti panite tähele, kuidas selle sees olev vesi katus õhukeste jää liistatutega. Kord märkasid akna juures liikumist. Raamile tõmmatud härjapõis läks kärinal katki ja nähtavale ilmus nuga hoidev käsi selle järel nägu. Kuid käsi pigistas kohe nina kinni ning järgmisel hetkel nägu kadus. Arseeni tundis õhu liikumist ja kuulis hüüdeid. Hüüded olid suunatud temale. Ta keeras end jälle Ustina poole ega teinud akent enam nägemagi. Varsti hakati uksele prõmmimine. Arseni nägi, kuidas värises. Ta tundis kahetsust, et polnud jõudnud enne seda prõmmimist ära surra. Uks andis oma ülemises osas järele ja prantsatas üle kõrge läve maha. Ukse mahalööjad sisse tormanud. Neil ei paistnud üldse sisenemisega kiiret olevat. Ilmselgelt hoidis hirm neid tagasi. Arseeni tundis kaks eesmist meest ära. Need olid kangru Nikola ja põhu Dimiid Slobodan elanikud, kes olid korduvalt käinud tema juures oma ihu vaevustele leevendust otsimas. Nad seisid maha kukkunud ukse peal ja pidasid omavahel tasakesi nõu, katsid oma ninad ja suud vammuse kraega. Kui Demiid suundus Ustina poole, sõnas arseeni härra puud. Võtnud kogu oma jõu kokku, ajas arseeni end püsti. Ta tahtis takistada Demiidil Ustina juurde minna, kuid Demiid lükkas kämblaga teda kergelt rinnust arseeni, kukkus maha ega liigutanud. Nicole Ta valas talle toobrist vett peale. Arseeni tegi silmad lahti. Elus, teatas Nikola. Võtnud arseenil kaenla alt kinni, tõstsid nad istukile ja toetasid vastu ahju. Arseeni pea vajus õlale, kuid silmad jäid lahti. Demiid ütles, et leitud surnukehad tuleb viia tere põllule. Ma ütlesin, et selleks tuleb vanker ligi ajada. Vankrit tooma vaatasid nad kellegi kolmanda, kes ei lausunud sõnagi. Verepõld oli nukker paik. Isegi kalmuaed, mille külje all asus arseeni Kristofoori kodu paistis kuidagi helgem. Verepõld ehk raipeauku paiknes resto foori majast kaks versta eemal künka peal. Sinna maeti taudi ohvreid, rännakul surnud teelisi puuduid, ristimata lapsi ja enesetapp, piaid, neid, keda veed neelanud ja kes tapluses langenud ja kes tule sisse jäänud neid, kes äkitsi, koolnu, kelle sisse välk. Leenu, keda külm või kõiksugu tõbede surmanud. Nende õnnetute elud olid erinevad ja mitteelu polnud see, mis neid ühendas. Sest nende sarnasus seisnes surmas. See oli surm. Ilma patukahetsuse. Ta niimoodi surnuid ei austatud matusetalitusega ega maetud neid kalmuaeda. Nad viidi verepõllule. Seal pandi laibad sügava augu põhja ja kaeti männi okstega kinni. Sedasi said koolnutest kaetud. Nad lebasid ühises augus ja rahutus piinas neid. Ühtelugu piirusid okste vahelt välja hallid õhukese liiva korraga kattunud näod. Eriti nukker vaatepilt avanes kevadel, kui sulav lumi nihutas oksad paigast ära. Siis ilmusid kinni kaetud valge kätte oma kõige armetumas olekus, ei silmi ega ninasid käed-jalad naaberlaipade peale libisenud 11 otsekui kaelustades. Kuid tänu issanda ja meie lunastaja Jeesuse Kristuse piiritule armule ei olnud nende saatus lootusetu. Seitsmenda lihavõttejärgse nädala neljapäeval tuli Kirillov Belas jorski kloostris preester ja õnnistas kaetud Kolnute hauda. Laeva kutsuti semikuks, auk, aeti kinni ja kaevati uus ning uus jäi lahti kuni järgmise semikuni. Ent isegi hauaõnnistamisega ei tarvitsenud kaetute raskused veel lõppeda. Neid tuletati meelde ikalduse päevil. Traditsioonist kinnipidajatele polnud mingi saladus, et õnnetuste põhjuseks olid sagedamini just need kaetud. Valitses uskumus, et need, kelle elu katkes enne määratud aega, ei surnud teps mitte kohe. Emake maa muld ei võtnud neid vastu, vaid lükkas välja, sundides otsima endale rakendust maapinnal oma teisiti olemises, need kuulnud otsekui elasid neilt ära võetud aega lõpuni kuid tegid seda ümberolijatele suurt kahju, tekitades otsides oma ära kulutamata jõule väljundit kukutasid nad ikkagi ja korraldasid suve, põudasid teadjad inimesed seletasid põuda sellega, et koolnuid, iseäranis neid, kes olid end surnuks joonud, piinas ebainimlik janu ning nad imesid mullast niiskuse välja. Ränkadel aegadel juhtus, et juba maetud kaetud kaevati jälle üles ja veeti vaimulike protestidest hoolimata kuhugi padrikusse või sohu. Juhtus muidugi ka seda, et nad jäeti paigale, kuid enne kaevati ikkagi üles, keerati näoga allapoole. Mõistagi võis see meede mõnedele poolikuna paista, kuid see oli ikkagi etem kui varjamatu tegevusetus. Kui ligemalt vaadata, siis kõlavate olukord ka lihtne olnud mõttes inimesi, kes olid surnud ilma patu kahetsemata vihastasid nad emakest maamulda ning vastas neile kevadiste halladega. Matmata jättes kutsusid nad esile koolnud eneste viha ning suveajal hävitasid nood halastamatult viljasaagi. Semik oli niivõrd keerulises olukorras tõeliselt Saalomon otsus. Jättes surnud kuni kevadeni mulda sängitamata, läbisid maaharijad külmaperioodi kahju kannatamatu. Ning tehes seitsmendal lihavõttejärgsel nädalal teoks hauaõnnistamise ja matmise võisid nad loota, et neima himulised kadunukesed ei hävita valminud voosi. Nüüd pidime Nende koolnute sekka minema ka Ustiina. Teda arseeni poolt lõpmata armastatut kavatseti visata ühisauku koos pojaga, kel jäigi nimi saamata. Myydia Nicola keerasid oma kätele kaltsud ümber, tassisid Ustina tarest välja ja tõstsid ette aetud vankri peale. Minut hiljem Viisnikola ettesirutatud kätel välja poollagunenud imiku. Vankri kannul venisid pikkamisi lähemale Slobodan inimesed. Majja nad ei tulnud, seisid vaikides teel. Seni osavõtmatult põrandal istunud arseeni ajas end püsti, võttis ahju pealt noa ja astus õue. Ta liikus härgamisi, kuid sirgelt nagu polekski kõik need tunnid veetnud poolteadvuseta olekus. Keset vaikust võis kuulda paljaste jalgade lontsimist mööda maad. Silmad olid tal kuivad. Vankri juures seisnud rahvasumm põrkas tagasi aistides temas otsekui üleinimlikku jõudu. Ta asetas käevankrile. Ärge puutuge. Ta karjatas, ärge puutuge. Seisev hobune hakkas korskama, ta kisendas. Jätke nad minule ja minge tagasi sinna, kust tulite. Need on minu naine ja poeg. Aga teie Ühed on Slovodaas. Minge siis oma perede juurde ning kokku tulnud ei julgenud talle lähemale minna. Nad nägid marmorvalgeid sõrmi, noapideme ümber. Nägid, kuidas tuul liigutas tema põskedele ebemeid. Nad ei kartnud mitte nuga, vaid teda ennast ega tundnud teda ära. See on terav, Anna, see, palun minu kätte. Rahvasumma sügavusest ilmus nähtavale staaretz Nikander. Ta astus kätt arseeni poole sirutades ja jalga järele vedades. Inimmüür taandustama ees kahele poole nagu mereveed Moosese ees. Tema taga sammus teda saatev munk. Usu, ma ei ole praegu oma parimas vormis, kuid pidasin tarvilikuks siia tulla ja nuga su käest ära võtta. Nad tahavad Ustina koos lapsega pere põllule viia, ütles arseeni ja ei taipa üldse, et surnud võivad kohe varsti üles tõusta. Nuga kukkus tema käest staaretzi välja sirutatud pihku. Anna neile need surnukehad, sest asi pole ju kehades, lausus staaretz. Kui sa paned nad tavalisse hauda, siis need siin ta osutas noaga rahvaparve poole kaevavad nad lähima põua ajal üles kaevate ju nurjatud, küsis ta seisjatelt ning need lõid silmad maha kindla peale kaevavad. Stars andis Muugale märku, et oodaku väljas. Ta võttis arseenil kaenla alt kinni ning arseeni lõtvus kohemaid. Kui nad astusid trepile, libises Starsi jalg mitu korda astmel. Teel seisjad nägid seda ja hakkasid nutma. Nad mõistsid, et staar vaimutugevus jõudis leppimatusse vastuollu tema kehanattrusega. Nad teadsid, millega säärased asjad lõpevad. Vanker võttis hääletult paigalt. Saaretsnik kander ja arseeni kadusid ukseavast sisse. Algul räägin surmast, lausus staaretz ning pärastpoole, kui õnnestub ka elust seadnud end lavatsile istuma andis käeviipega Arsenile mõista, et istugu tema kõrvale. Kui tooli samuti maha istunud, toetas staaretz käed istmele ja langetas pea. Ta kõneles arseeni poole vaatamata. Ma tean, et sa unistad surmast. Sa mõtled kõike, mis oli sulle kallis, valitseb nüüd surm. Kuid sa eksid. Ust Tiinat ei valitses surm. Surm üksnes kannab teda tema juurde, kes hakkab tema üle kohut mõistma. Ning seetõttu, isegi kui sa otsustad nüüd surmale anduda, ei saa sa Ustiinaga kokku. Nüüd elust. Sulle tundub, et elul ei ole sinule enam midagi olulist varuks ja sa ei näe temas mõtet. Kuid just praegu on sinu elus avanenud ülim mõte millist varemalt polnud. Stars pöördus arseeni poole arseeni vahtis pilkumatute silmadega enda ette. Ta käed lebasid põlvedel põse peal Roomas. Kärbes arvates peletas kärbse minema, võttis arseenilõuast kinni ja keeras tema näo enda poole. Ma hakkasin haletsema, sina oled süüdi tema kehalikus surmas. Samuti oled sa süüdi selles, et tema hing võib hukkuda. Ma peaksin ütlema, et kalmu taga on juba hilja tema hinge päästa. Kuid sa tead, et ma ei ütle, sest seal, kus ta praegu viibib, puudub juba ja puudub veel. Niisamuti puudub aeg, on üksnes jumala lõpmata arm selle pääle meie loodame. Kuid arm peab olema tasu vaeva eest. Kogu asi on selles, et kehast lahkudes jääb hing abituks. Tegutseda saab ta üksnes keha kaudu, pääsetakse ju üksnes maises elus. Arseeni silmad olid endiselt kuivad, kuid ma võtsin temalt maise elu ära. Stars vaatas Arsenid rahulikult, järelikult anna talle enda oma. Kas mul on siis võimalus elada tema eest? Tõsises mõttes jah? Armastus tegi sinust ja kus Tiinast ühtse terviku ning seega osa Ustinast ikka veel siin. Sina oled see osa? Kostis koputus. Sisse astunud munk ulatas taretzile madala kausi, kus olid sees hõõguvad söed. Staaretz sahmas, need ahju, viskas hagu järele. Kõige peale panin mõned halud. Hetk hiljem noolis tuli ju pahalgusid. Pätsi kahvatu nägu lõi roosatama. Christoph For soovitas sul kloostrisse minna. Ma küsin endalt. Miks sa teda kuulda ei võtnud ega leia vastust, astus Arsenile lähemale. Noh, jätame siis kõvasti või kuidas? Sest see on meie viimane kohtumine. Asjalood on kujunenud niimoodi, et lähemal ajal seal sammu elu otsa. Kui ma midagi segi ei aja, siis juhtub see 27. detsembril kusagil keskpäeva paiku. Staaretz embas Arsseinit ja suundus minekule. Vaatas lävel tagasi. Sul seisab ees raske tee, su armastuse lugu on ju alles algamas, nüüd arseeni sõltub kõik sinu armastuse tugevusest ning loomulikult ka sinu palve tugevusest. Osutus teistest talvedest sootuks erinevaks. Ei olnud see pakaseline ega lumine oli udune ja sompus isegi mitte talv, vaid hiline sügis. Kui lund sadaski, siis pigem oli seal lörts. Rahvale oli selge, et ei sellest lumest asja saab sulas enne, kui jõudis maad puudutada. Rõõmustanud kedagi. Vaevalt jõudis talv alata, kui kõik temast juba tüdinud olid. Looduses toimuvas nähti halba ennet ning tus leidis kinnitust. Järgmisele pärast jõule. Heitis. Kogu öise jumalateenistuse lõppedes teatas ta vennaskonnale, et kavatseb tähistada oma sündimise päeva detsembrikuu 27. päeval. Stars polnud ilmaski sünnipäeva tähistanud ning põnevile aetud Nad kogunesid määratud ajal tema mungakongi juurde. Igaviku jaoks sündimise päeva, täpsustas ta nurgast magamislaval. Käed olid tal rinnale kokku pandud. Mõistes, milles asi, hakkas vennaskond itkema. Ütlen teile, ärge nutke mitte, sest täna päiv näen ma oma issanda palet ja sinule, issand, ütlen, annan enge sinu käte alastamo pääle ja kingi, igavene Elo, aamen. Aamen. Kordasid kokku tulnud, vaadates, kuidas hariduslik kandri hing lahkub tema kehast. Nende silmad kuivasid, näod selginesid. Klooster täitus ümbruskonna elanikega, kes ootasid imede sündimist. Sest eks peitu ju äsja lahkunud vanamehes eriline vägi ning nad said oma usku mööda. Taliaga polnud sel ajal ikka veel alanud. Teed olid täiesti põhjatuks muutunud, jõed ei külmunudki kinni punktist A punkti B liikumine oli ilmvõimatu, halatis lobodaaž või kõvasti raskendatud. Kuid isegi teede puudumine ei takistanud tolle aja peamise häda katkutõve levikut. Kõigepealt andis taud endast märku melasi orskis vürstiriigi tähtsaimas linnas. Sealt liikus aegapidi kagusse, hõivas sarnaselt vaenuväele ühe küla teise järel praktilises vallutatud alal halastamatult rukina Slobu. Taas ei olnud katk veel jõudnud. Sealsed elanikud olid juba mures. Nähes ette taudi tulekut otsustasid nad arseeniga nõu pidada. Temaga juhtunud muutused ehmatasid küla inimesi ning algul ei tahtnud nad arseeni juurde minna kuid ähvardavat ohtu silmas pidades ei olnud neil valikut. Ent kui nad Christopheri maja juurde jõudsid, leidsid nad selle eest tühjana. Uks polnud kinni ja nad pääsesid takistamatult sisse. Vaatamata vares valitsenud korrale, oli selge, et seal ei ela enam kedagi. Õigemini just seekord oligi elu. Külainimesed katsusid ahju, see oli täiesti külm. Seal polnud isegi mälestust soojusest, mida on eksimatult tunda, hiljuti köetud ahjudes Šobodaast tulnud, otsisid ega arseeni pole kuskile kirjakest jätnud, kuid ei leidnud sedagi. Kartes kõige hullemat, kiikasid Nad lavatasite alla, kaisid õuepealseid ruume ja kõndisid isegi läbi majaga piirneva kalmuaia. Slobodan inimesed ei leidnud arseenist, ei elavastega surnust mitte mingit märki. Vahest sulas ta ära, nagu sulab vaha tule palgees, mõtlesid nad. Õigem oleks öelda, et nad lihtsalt ei teadnud, mida mõelda.