Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Sellest on juba mitu nädalat möödas, kui me rääkisime kultuuriväärtustest nende saatusest vahetult revolutsioonide järgsel ajal. Kui palju läks hindamatuid asju kaduma? Parastaks, hävitati lihtsalt kuskile hooletult, jäid kahe silma vahele. Kuid loomulikult oli inimesi ja ka sellest jõudsime me natuke rääkida, kes said aru, mida niisugune murranguline aeg kultuurile, kultuuriväärtustele, ajalooväärtustele tähendab, kui inimesed elavad tänases päevas. Heal juhul mõeldakse homsele päevale, aga eilsele minevikule pigem üldine meeleolu, et kõik, mis on jäänud minevikku, see ei kõlba mitte kuskile, see tuleks ära hävitada, purustada sain ju see üldine mentaliteet, üldine arusaam, mida ju ka uued võimule pürgijad igati ekspluateerivad, saan, täiesti objektiivselt. Arusaadav. Aga loomulikult. On mõtlevaid intelligentseid inimesi ja nimetasime ka eelmine kord mitu komisjoni, mis moodustusid. Ja ka võimude suhtumine neisse oli igati soosiv, sellepärast et nendel esimestel kuudel ka seal ja selle muutuse juurdume täna jõuame tulla, saadi aru, et väga palju väärtuslikku on ohus, seda tuleks kuidagi kaitsta. Ta kaitse alla ja pööratakse tähelepanu, ma ei jõua neid loetleda, aga tuletame kas või meelde Šeremetservi palee strooganovi palee, suurvürstide palee, Prints Holdemburgi pale ja see loetelu võiks olla lõputu. Ning köik need hooned, hooned, mis koosnesid kümnetest sadadest ruumidest, olid ju tulvil kunstiväärtusi. Nii et see küsimus, kuidas seda kõike kaitsta, see oli nende komisjonide jaoks esmane ülesanne ja üht-teist saavutati. Mõned palee Läksid valla alla. Köige unikaalsemat asjad toodi kokku termitaaži ja vene muuseumi. Ning siis saabus järgmine etapp. Me loetleme nad hästi lühidalt. Nimelt takse ja täiesti õigustatud leitakse, et väga palju väärtuslikku on ka ühiskondlikes hoonetes. Me ju peame mõtlema sellele, et need on institutsioonid, asutused, mis olid tegutsenud kümnete, võib-olla sadade aastate jooksul ja ka nende seinu kaunistasid maalid näitena. Nii et kõik see oli vaja samuti võtta kaitse alla, siis erakollektsioonid, mis neist saab, mõned omanikud olid kuskile lahkunud, kas siis põgenenud või arreteeritud. Jälle detailidel pole aega peatuda, aga kuskil 1918. aasta märtsis otsustatakse võtta kaitse alla ka erakollektsioonid. On kehtestatud ka selline kord, et kollektsioonide omanikud võivad taotleda arvele ja kaitse alla võtmist, seal olid oma nüansid. Jälle ei ole mõtet meil nendel pikemalt peatuda, aga see on kevad 1918. Kui me vaatame neid inimesi, kes tol ajal kunstiväärtuste kaitsega tegelesid ja pidasid seda esmatähtsaks ülesandeks jätsid ajuti oma pintslid ja muud vahendit kõrvale pärast, et see, mida nemad lõid, antud hetkel oli kõik teisejärguline, võrreldes sellega, mis oleks võinud hävida. Toon vaid ühe nime. Kremli väärtuste kaitse komissariks on 1918. aasta kevadel ei ole väga pikalt seal, aga ikkagi niisugune hiljem üle maailma tuntud nimi nagu kasimermaleevitš. Nii et see kaliiber Need on inimesed kelle kunstniku pilk on pööratud tulevikku, kes on ju autoritena täiesti uus sõnakunstimaailmas. Aga need on inimesed, kes mõistavad, kui väärtuslik on kogu see minevik ja pühendavad kogu oma energia jõud tol ajal mineviku kultuuri kunstiväärtuste kaitseks. Kuid ikkagi, kui me mõtleme, Hans, üksikute inimeste erainitsiatiiv ei ole riigil, kui ta isegi oleks sellel uuel riigil huvitatud nii väga selle kõige kaitsest ja võib ju öelda, et sõnades seda oldi, pole aega, pigem tegeletakse oma eksistentsi kindlustamisega, kodusõda on peatselt algamas, muud probleemid, see kõik on suhteliselt teisejärguline. Nii et kui me vaatame neid suht numbreid siis ühe päästetud kuskile varjule viidud kunstiteose kõrvale ma võiksime panna kümneid, aga võib-olla sadu tuhandeid hävinenud teoseid. Kusjuures sageli hävivad ju esmapilgul teisejärgulised asjad. Kui me kujutame seda situatsiooni, mida meie teame ja tunneme rohkem variandis aastat 1000 905907, see kuulus mõisad põlevad siis laine tabab Venemaad ju seitsmeteistkümnendal aastal ja mitte vähem intensiivselt kui siin piirkonnas, pigem sellel varasemal pöördelisele ajal. Ja mis siis toimub? Varad tassitakse laiali sellest, et pilt või mööbliese võib midagi maksta, sellest saadakse aru, aga raamatukogud, arhiivid põletatakse maha, neid ei ole ju kellelgi vaja. Need esmapilgul ei maksa mitte midagi, neil pole mitte mingisugust väärtust ja hävinevad hinnalised kollektsioonid, arhiivid. Need on ju perekonnad, kelle ajalugu ulatub sadu aastaid tagasi, sinna on kogutud hinnalised dokumendid Venemaa ajalookultuuri ajaloo aspektist vaadatuna. Köiks hävib. Nii et lisaks ka nisukesed, pigem siis ajalooväärt asjad kui kunstiväärtused. Ning loomulikult, kes tol ajal vähegi sai. Ja me võime kujutada inimesi, kelle sissetulekud olid läbi lõigatud, nad ju köik mõisid, mida neil oli müüa, kui mitte seda kunsti paramis neil oli. Ja kui vaadata, millest kirjutavad ajalehed 1918. aasta kevadel, mis puudutab muidugi seda temaatikat, siis need on happy hüüded. Need on artiklid pealkirjadega. Kunagi pole Venemaal nii palju kunsti nõidud, kunagi pole nii palju kunstiesemeid kadunud tundmatutesse kätesse. See on mingisugune müügibuum, mis on tabanud täiesti objektiivsetel, väga paljus põhjustel tolle aja vene suuri linnu, valdavalt Peterburi, Petrogradi ja Moskva, et midagi sellist pole varem olnud. Ja kui me mõtleme ostjatele, muidugi olid üksikud spekulandid, aga valdavalt see vene inimene, kes mõne vürsti või grafi kollektsioonis oleva pildi vääriseseme ära ostis oli pigem vahendaja. Kui tegemist oli venelasega ja sageli ka diplomaadid olid siin ühed edasiviijad, läksid need väärtesemed välismaale? No kuidas see skeem välja nägi, toon ühe näite. Ta on kirjanduses leidnud kajastamist ja puudutab see näide vast kõigile meie kuulajatele tuttavat. On olnud ta meil mitmes seoses Venemaal, tema eludega lõpeb Saksa saadik krahv nirba. See oli 1918. aasta mai kui teatud ringkondades loomulikult inimestel on muidki probleeme, aga nendes ringkondades hakkasid levima jutud, et saadik millegipärast mingitel salapärastel põhjustel on viimasel ajal küllaltki sageli külastanud vürstinna Micherskajat. Miskit neid ei sidunud, mitte mingisuguseid varasemaid kontakte neil ei olnud, aga nüüd krahv külastab põrstinat sageli. Ja üks tol ajal kunstide kaitsekomisjoni liige pakkus välja võimaluse tema arvates lahendi sellele salapärasele visiitide seeriale. Et kas ei ole siin tegemist sellega, et vürstinna kollektsioonis on üks pärlkunstnik kollektsioonis. Ja see oli Sandra Buddy Chilli maal. Kasse maal oli originaal või mitte, aitäh tähendab, kas ta kuulus just kindlasti botitšellile selle üle käisid küllaltki teravad vaidlused kunstiringkondades ja nimelt juba 1911. aastal ilmus Vene väljapaistvama Itaalia kunsti asjatundja Muravjovi artikkel kus ta avaldas kahtlust, et tegemist on poti tšelli maaliga ja pakkus välja võimaluse. Autoriks peaks olema keegi Väljapaistva kunstniku, mitte vähem andekas õpilane. Aga nagu me teame, esimese ringi õpilaste tööd on mõnikord peaaegu samasuguses hinnale väärtusskaalas nagu ka õpetajate omad niiet tahes tegemist on väljapaistva kunstiteosega hinnalise teosega. Ja nüüdse kunstiteadlane komisjoni liige on veendunud, et kasvõi tema jaoks on üleval küsimus, kas grafay külasta mitte messerskajat selle sooviga omandada see pilt ja see, kas see pilt ka Venemaalt välja viia. Kuhu siis oli selle kahtlusega minna, kui mitte Vetchekas. Siin aga minnakse, see variant pakutakse välja, Grafi puudutada loomulikult ei saa, diplomaatiline kaitseagaa vürstinna juures korraldatakse läbiotsimine. Jakollektsioon viiakse Ljublankale. Mis siis selgub? Pildid on olemas, kuid nende seas potid, shelli tööd ei ole. Ja vot siit need kinnitus, jah, töö peaks olema krahvi valduses, töö on juba sisuliselt kadunud. Kuid astutakse väga huvitav ja kiire samm mis näitab neile, kuivõrd operatiivselt reageeritakse tol ajal sellisele situatsioonile. Rahvakomissaride nõukogus on erakordselt põnev, huvitavat mõnikord ma mõtlen, miks võimud on nii ebaoperatiivsed, aga siin me näeme ju fantastilist operatiivsus. Rahvakomissaride nõukogu võtab vastu 28. mail 1918 dekreedi. Kujutage ette, mis aegsa ja nüüd dekreet ja dekreet puudutab ju ainult seda potti tšelli maali täpselt ei ole meeles ja ei võtnud ka mingisugust kirjalikku paberit kaasa. Aga see dekreet otseselt oli pealkirjastatud botitšelli maali välismaale väljaviimiseks keelt keelatakse selle dekreediga see maal välja viia Venemaa territooriumilt tähendab grafis selle omistada. Aga välja ta seda viia ei saate. Kreetseda keelab. Kuivõrd tähtsaks seda asja peeti? Seda iseloomustab ka fakt, et messerskajad kuulab üle isiklikult Seržinski. Esmapilgul on tunduvalt olulisemaid küsimusi, aga žinski isiklikult ja ilmneb, kuidas ta vürst hinnat pigistas. Ei ole praegu meie jaoks oluline tulem, mille ta kätte saab, oli pilt, on peidetud, pilt polnud veel grafini jõudnud, ilmselt selline kavatsus oli. Aga igatahes ta saadakse kätte, et see on üksik näide. Aga Lasnamäel illustreerib seda soovi välja viia ja ka teisest aspektist vaadatuna tol ajal võimude reaktsiooni ja võimude vastu töötamist sellele soovile. Aga loomulikult reageeritakse nii esma kaliibrilistele teostele, aga natukene võib-olla vähem olulisemad asjad loomulikult kadusid jäljetult. Kusjuures samal päeval, kui võetakse vastuse potid, shelli dekreet loodi ka hariduskomissariaadi koosseisus muuseumite Jakult kultuurimälestiste kaitse osakond, nii et küllaltki tähtis osakond meie teema vaatevinklist. Ja selle osakonna etteotsa saab inimene keda ei ole võimalik kuidagi pidada väga suureks asjatundjaks selles vallas, kuid inimeseks, kelle mõju võim oli erakordselt suur. See nimi on meil olnud seoses kirikuvarade, nende väljaviimisega. Tegemist oli nimelt riigid, teise mehe, aga vaieldamatult tol ajal on tegemist teise suurusega teise mehena riigis Trotski abikaasa Natalia Ivanunasse toovat Ratskajaga, niiet Trotski naine, Trotski abikaasa on selle osakonna eesotsas. Ta oli meil. Kes aga on sisuliselt selle korraldajaks, see on tema asetäitja, tohutut tol ajal juba kunstnik ja kunstiteadlane Igor krabaline. Kindlasti üks tolle aja suuremaid ja asjatundlikumad inimesi. Raske oli selles vallas leida kedagi paremat väga huvitava saatusega inimene. Ta oli sündinud 1871. aastal Budapestis ning tema vanemad olid kolinud Venemaale, kui ta oli umbes viieaastane. Ja mis selle kolimise põhjus on. Nimelt isa langes tagakiusamise ohvriks Austria-Ungaris ja kui me vaatame, mis põhjusel ta akna taga kiusati või vähemalt tema leidis teda, kiusatakse taga. Nimelt ta kritiseeris väga teravalt kohalikke võime nende suhtumisse pärast Slavlastesse. Ta leidis kätt kaksikmonarhiast, Austria-Ungari riigis kiusatakse taga slaavlast ja kohus siis põgeneda tema juba kiusamise eest kui mitteslaavi kõige suuremasse riiki vene impeeriumi. Nii nad kolivad-Venemaale õppis Igor krabar Peterburi kunstide akadeemias ja tema õpetaja ei olnud mitte keegi muu kui reepyn. Nii et läbi terve oma elu kannab ta ilmselt nisukest suurt tänutunne treebini vastu. Millest ma julgen seda järeldada, pole ju eraldi väga krabari elulugu uurinud ja vaadanud aga küllaltki üldtuntud fakt. Ta kirjutas kaheköitelise uurimuse hiljem Repinist. Seda tööd peetakse ka tänapäeval küllaltki aktuaalseks ja ta ilmub 1937. aastal ning selle teose eest saab krabar 41. aastal Stalini preemia, nii et hinnatakse tol ajal erakordselt kõrgelt kõrgemat autasu, kus Stalini preemia pole olemas. Ilmselt pole meil mõtet krabarryl kui kunstnikule kunstiteadlasele ja tema tegevuselt pikemalt peatuda, aga millise suurusega on tegemist, võib olla ainult kaks fakti. Kõigepealt ja ta kannab ju endas ka mingisugust järjepidevuse märki, ega neid ju väga palju ei ole olemas, kes nende pöördeliste aegade jooksul säilitavad niisukese silla silla funktsiooni, silla rolli. Nimelt ta oli Tretjakovi galerii, aga see galerii peaks olema väga paljudele meie kuulajatele tuttav. Paljud on seda külastanud taolid, retsakovi galerii eesotsas erinevate tiitlit ega ütleme eesotsas aastatel 1913 kuni 1925. Nii et pikalt ja teine oluline lõik, mis annab meile kätte selle mehe olulisuse kultuuriloo aspektist. Ta oli kümneid aastaid restaureerimise alase tegevuse eesotsas, jälle siin olid erinevad institutsioonid, kuidas neid nimetati. Aga sisuliselt juhib just nimelt Igor krabar restaureerimisalast tegevust Nõukogude Venemaal kümnete aastate jooksul. Ja ikkagi üht-teist ta päästa on suutnud. Kuid muidugi ka tema pidi maksma oma ajastule lõivu. Ühe tol ajal kõige kõige nimekamad tema teosed olid ja õlistatumat teosed olid 1933. aastal valminud Maal. Lenin otse telefoni juures. Võib-olla need reprodutsioonid tulevad kuskilt meelde ja teine tema kuuluste Ast tollest ajast oli aastast 38 täpne pealkiri praegu isegi ei tule pilte, kuidas ta vene keeles oli. Aga need olid talupojad Lenini ja Stalini juures vastuvõtul, ma arvan, ka neid pilte on paljud näinud. No ja lõpetuseks, tema surma-aasta on 1960. Aga meie jaoks on oluline. Krabar oligi selleks inimeseks, kes koostas selleks ametnikuks dekreedi, mis ilmub 1918. aastal aastalõpu Poolas, oli 19. detsember. Ja sellega keelati nii müük kui välismaale vedu. Ja puudutas just nimelt, et nii kunsti kui ka ajaloolis väärtust omavaid esemeid, teoseid, see on neid väljavedu ja müüki keelustab dekreet 19.-st detsembrist 18. Miks meil seda on vaja? Sellepärast et nii nagu meil oli eelmises saates dekreet, mis keelustab surmanuhtluse nägime tegelikkuses inimesi lastakse maha kümnete ja sadade kaupa. Nii on meil 18.-st aastast olemas dekreet, mis keelab väljaveo. Ja varsti me jõuame ka selle juurde, miks selles dekreedis loobutakse. Nii et algselt võime me praegu resümeerida selle informatsiooni, mille me oleme juba läbi hekseldatud. Et tehakse köik takistamaks kultuuriväärtuste sattumist piiride taha. Kuid üsna pea saabub murrang. Me võime hakata pikalt, aga vist ei ole mõtet, meie kuulajad on kõik haritud intelligentsed inimesed ja saavad nendest objektiivsetest põhjustest suurepäraselt aru. Vaja oli ju köik. Kujutame seda olukorda, puhtmajandusliku aja oli köike, võtame selle tinglikult kokku, nii, aga midagi ei saa ja me teame suurepäraselt seda lauset, et tasuta lõunaid ei ole. Kõigest tuli maksta, aga millega siis maksta, millega maksta? Tagavaraosad mingisugused detailid, see loetelu on lõpmatu. Näed ju köik traditsiooniliselt tulid valdavalt läänest. Neid on vaja viimanegi tehas jääb seisma, kui ei saa mingisugust tagavaraosa mitte keegi neid niisama ja mille eest neid kosta, milles need muretseda? Seda me teame, et juba 1900 seitsmeteistkümnenda aasta sügisel konfiskeeriti pankade varad. Ja koltšaki käest saadi lõpuks kätte, et kullatagavara Venemaa kullatagavara varutsatavat koltšaki kätte, need saadakse hiljem kätte. Osaliselt muidugi. Kuid see raha, see kuld on üsna pea otsa saanud. Siis tehakse küllaltki meeleheitlikku katset, üritatakse käivitada tööle kullakaevandused, Venemaa ju kaevandas kulda taris suurel hulgal. Tähendab, püüame, üritame seda teha, aga kujutan, näete, kus nad kaevandused paiknevad, sinna see uus võim sisuliselt ju ei ulatu. Igatahes ma vaatasin andmed, mis kätte sattusid. 1920. aastal õnnestus kaevandada kaks tonni kulda. No kui me lähtume nüüd sellest, kui minul oleks kaks tonni kulda, siis paistab, et see on väga suur kogus. Aga võrreldes varasema toodanguga ja Venemaa mastaabis on see muidugi tühine kogus, nii et sealt midagi tule siis samal 20. aastal, see oli aasta lõpus, 18. detsembril ilmub päris huvitava sisuga rahvakomissaride nõukogu määrus, meile võib ta jääda kuidagi arusaamatuks, aga selle määruse valguses, kui me paigutamata tolle aja konteksti, kohe me seda teeme, saame aru, miks ta on nii oluline. Nõutakse kõigi kuldkellade üleandmist väliskaubanduse rahvakomissariaadi, kus siis nüüd järsku igal pool kuldkellad, milles on siis küsimus? Asi on lihtsalt selles ja kunagi kaame natukene seda temaatikat puudutasime esimeseks ja tükk aega ainukeseks aumärgiks, millega inimesi kangelaslike tegude eest autasustati, valdavalt kodusõja rinnetel, oli punatähe orden, muidu midagi ei olnud. Ja punatähe ordeni kõrval vast kõige levinumaks autasuks ja see oli juba vana praktikad Tsaari-Venemaa aegadest ka Nikolai teine autasustas väljapaistvaid inimesi nimeliste kuldkelladega. Ja sellepärast need kuldkellad just nimelt kui autasud, kolid, jagatud kõikvõimalikke rahvakomissariaat ide ja sõjaväeosade vahel. Selleks, et sinna tagaküljele saaks graveerida inimese nimi ja teda sellega autasustada, neid antakse käsk kõik nad kokku korjata. Ta ei ole raha, ei ole valuutat, sun kuld. Kuid arusaadavalt ka see allikas saab üsna pea otsa, palju neid siis ikka oli. Ning 1921. aastal ilmub määrus. Lenin kirjutab sel alla seitsmendal veebruaril. Ja see dekreet näeb ette erilise fondi moodustamist. Väliskaubanduse rahvakomissariaadi kõrval juures moodustatakse fond vääris esemetest kultuuriesemetest ja see ongi sisuliselt raha. Vot see on nüüd see raha tinglik raha, mille eest peaks väliskaubanduse rahvakomissariaat ostma tagavara osi. Meie näitas tehastele. Ja vot sellesse fondi tulekski koguda kõik väärtuslik, kõikvõimalikud kunstiesemed, kõikvõimalikud pildid, gravjueerid, skulptuurid ja nii edasi. Jällegi ei ole meil mõtet võib-olla üksikasjades sellel dekreedil peatuda, koosnes ta viiest punktist. Meie jaoks on kõige olulisem idee, mis seal sisaldub ja nimelt see idee ongi anda väliskaubanduse rahvakomissariaadi-le õigus koguda kunstiväärtusi nende müügiks välismaale ei ole mitte midagi muud. Muidugi, kas seal on juttu, et seda tuleb teha koostöös nii hariduse kui rahandusrahvakomissariaat idega kuid kogu idee ikkagi seisneb selles, et primaarne on müük, primaarne on raha saamine. Nendes teostes nähakse kõigepealt raha saamise allikat. Ja jällegi ei ole meil mõtet pikemalt peatuda sellel veel kord, kuivõrd objektiivsetest tingimustest oli see kõik põhjustatud. Aga üldine meeleolu, selle dekreedi vaim on, et kunstiväärtused peavad päästma Venemaa. Ja vot see on nüüd üks väga huvitav moment ja kui me jälgime ka viimasel ajal Venemaal ilmunud kirjutisi siis siin on toimunud üks huvitav pisike, aga erakordselt huvitav nihe. 80.-te lõpus, 90.-te alguses valdavalt 99 protsenti artiklitest autoritest mõistsid selle müügi, mis meil nüüd kohe järgneb hukka. Kuid nüüd on hakanud ilmuma kirjutised, kus valdavalt autorid lähtuvad sellest. Jah, see ei ole hea, aga see oli väljapääsmatu olukord. Neid tuli müüa selleks, et päästa Venemaa. Ja kui vaadata ka viimasel ajal ilmunud võib-olla kõige tõsisema autori Juri Žukovi kirjutisi, siis täpselt sedasama mõtet. Nende kunstiteoste müük on objektiivselt paratamatu samm. Ta on vajalik Venemaa päästmiseks, et ikka seesama Venemaa ja sellega on see kuidagi õigustatud. Aga kui me hakkame rahulikult mõtlema ja esitama küsimuse, millisele siis me võime ju vastata, et selle Venemaa, mis need oli loodud, selle tekkinud, sündinud Venemaa ja pigem siin pikalt teoretiseerimata võime me jõuda järeldusele, et pilte oli vaja müüa. Võimu säilitamise nimel. Kui klassikaline näide läbi terve pika inimkonna ajaloo kui suurt paatorid samastavad Ennast riigiga õigustades oma võimul püsimist, klammerdume selle võimu külge niisukeste õilsate sõnadega. Ja me võime ju arutleda selle üle, miks kaasaja autoreid lähevad selle mõttelaadiga kaasa. Raske öelda, aga see on mingisugune murrang, mis on märgatav viimasel ajal Venemaa ajalooalastest kirjutistest, kus seda temaatikat on puudutanud. Aga me hakka sellel rohkem pikalt peatuma Lasnamäel olla. Kui aga otsida, kes on selle idee autor, müüa kunsti, hankida raha siis väga paljus, ideaal muidugi üldine ja väga raske on personaalselt kedagi nimetada, aga siin on inimene, keda võib ikkagi pidada autoriks või kes võiks pretendeerida sellele õigusele ja see on Andrei Matrjevitš Lyraala vana poishevik. Pärit oli ta Gruusiast, sündis ta ikka sellelsamal 1870. aastal, meil on väga palju tegelasi, sündinud just nimelt sellel aastal. Algselt oli Naroodnik, pidas millalgi põrandaalust trükikoda, arreteeriti hiljem, liitub bolševike ka. Ja 20.-st 22. aastani ongi väliskaubanduse rahvakomissariaadis komissari asetäitja. Ning kui keskkomitee annab komissariaadi-le ülesande kirjutada väliskaubanduse teesid või kuidagi seda uut nõukogudelikku väliskaubandus teoreetiliselt põhjendada siis tema saabki selle üles anda. Ja kusjuures Lenin kiidab Neteesid heaks. Nii et Leirava on see inimene, kes tuleb või vormistab, selle idee paneb ta paberile. Hiljem oli ta mitmetel teistel ametipostidel, need ei olnud eriti kõrged, aga ka mitte väga madalad ja niisugune päris omapärane ametipost, mis silma jäi, iseloomustab venemaa avarusi ja nimelt Ta oli maaviljelus rahvakomissariaadis subtroopiliste kultuuride vist peavalitsus, mingisuguse valitsuse juhataja. Nii et põllumajanduses olid ka eraldi osakonnad, mis tegelesid subtroopiliste kultuuridega, Venemaa ääretu, suur 37. aastal arreteeritakse, lastakse maha. Nii et otsuse sõnastus paljuski kuulub sellele mehele veel üks oluline moment. Ideaalis pidid ju need komisjonid, mis olid need moodustatud selleks, et otsustada, milline kunstiteos kuulub sinna fondi ja võib see rahulikult minna müüki ja milline mitte. Nende komisjonide koosseisus polnud sisuliselt inimesi, kes olid võimelised kunsti hindama. Ja jällegi siin on ka objektiivsed põhjused, palju neid inimesi üldse oli. Ega need komisjonid pole ju moodustatud mitte ainult paaris suuremas linnas, nad tegutsevad igal pool üle Venemaa. Ja enamus inimesi, kes natuke selles temaatikas orienteerusin, olid juba niikuinii tööl muuseumite valitsuses, seega jäänud sinna praktiliselt mitte ühtegi asjatundjat. Ja nende lähenemisviis on pigem teistsugune, lähenemisnurk on hoopis teine. Kui nad isegi mõistsid, et asi on väärtuslik, siis nad lähtusid ju mitte sellest, et nemad olid ju lähetatud sinna komisjoni väliskaubanduse rahvakomissariaadi poolt ja ülesande ka saada võimalikult rohkem raha. Ja seega väärtuslikum asi nende jaoks oli pigem sobivam müügiks kui säilitamiseks Venemaa nende lähenemisnurk on hoopis teine. Ja lisaks oli neil õiguse siseneda kõikidesse hoidlatesse ja see on ka paradoksaalne olukord, mis oli neid kujunenud. Kui kunstiteoste päästjad olid nad kokku kogunud, kuskile pannud valve alla, tegutsenud nii paar kuud, siis nüüd oli ideaalne olukord ja sellel komisjonil oli see õigus siseneda sinna laoruumi tinglikult ja vaadata need sinna kogutud teosed üle ja just nimelt selle pilguga, et nad võiks ju maha müüa. Ja vot nii 20. aasta lõpupoole võib Venemaal piltlikult näha situatsiooni, kus Moskva suunas hakkavad liikuma kunsti, teoste rongid, vot midagi sellist, mida me oleme kirjeldustes lugenud kuskil teise maailmasõja, pigem lõpupoole, kui sakslased vedasid kokku üle Euroopa taganedes kunstiväärtusi, täpselt samasugune pilt teise eesmärgiga, teisel ajastul avaneb neid Venemaal. Seda käsku täidetakse üle terve maa. Ja kui me neid ešelone vaatame, siis loomulikult kõik see liigub julgeolekukontrolli all nende valve all ja köiks suundub Moskvasse. Ja kui me otsime Moskvas seda kohta selle koha, vaid, kes on huviline ka tänapäeval üles otsida, ta on vestja ajalehe toimetuse taga, niisugune väike majakene seal omal ajal enne revolutsiooni asus laenupank ja sinna laenu panga keldritesse koguse vara läks. Ja kui me vaatame, kuidas seda võetakse arvele, kes seal laenu panga keldris tol ajal töötavad, need on juhilleerid ja need on raamatupidajat ja arvet peetakse kulla ja hõbeda puhul puudades ja vääriskivide puhul neile siis omasteks mõõtmiseks ette nähtud mõõdikutes ja nii aasta otsa, tähendab ei ole sellel pildil muud väärtust kui tema raami, kulla kaal ja ei ole sellele võib-olla mingisugusel muul kunstiteosel muud väärtust kui need briljandid, mis on sinna kuskile paiguta. See on nende ainus väärtus. Ja alles aasta mõõdudes hakatakse neid asju hindama ka lähtudes kunsti ja ajaloo väär üritusest möödub terve aasta ja kui me otsime nende komisjonide või selle keskkomisjoni juures võib olla inimesi, kes esindavad seda kunstimaailma, kes on võimelised aru saama, mida need asjad väärton siis tol ajal oli seal vaid yks inimene. Lazarjovski on selle mehe nimi, kes oli võimeline orienteeruma nii, et me saame kätte praegu lõpetuseks kaks olulist momenti. 18 kevadotsus mitte midagi välja viia, siis on selgunud reaalne olukord. Midagi ei ole täielik laos raha on vaja, need olid need objektiivsed seletused ja uus otsus. Kogume kõik kokku ja kogume kokku selle eesmärgiga, et nad just nimelt maha müüa ja ta on astutud, see teine samm, kuidas köik hakkab realiseeruma tegelikkuses, seda vaatame järgmisel pühapäeval.