Meres on saar, saarel on maja ja majas elab Kunksmoor. Meie Eesti laste üks kõige uuemaid nõiamoore väga tark, vahel natuke mõtlematu, hinge poolest hell ja südamelt abivalmis. Aga Tallinna kesklinnas on suur maja. Majas elab Aino Pervik, kes on kirjanik ja kes Kunksmoor välja mõtles. Elati siin keset autosid ja müra, kõrval suur kino ja palju poode, turiste ja taksosid ja tahma ja trügimist. Kas Kunksmoor mõte tuli sellest, et armastate ise väga maa vaikust ja tahaksite sinna? Armastan külma vaikust, aga konks, mari mõte sellest ei tulnud. Ausalt öeldes Kunksmoor lihtsalt äkki korraga nagu ilmus meie majast? Ma ei oska üldse seletada, mismoodi oma konksmorimatele tuli. Vahel mõni asi on nõnda, mõtled, et peaks midagi selletaolist kirjutama, ei hakka otsima kuidagi. Ühesõnaga nagu idee tekib varem, kui see koor, millesse ideed rüütada. Aga Kunksmoor tuli kohe üleni korraga, nii nagu ta panna. Igatahes, mina olen täna magnetofoniga siin, konks, Morrison, nii kodus külas laual on ema Aino, Perviku küpsetatud Ok isa Eno raud paneb piibu kõrvale ja manitseb väiksemaid lapsi vaiksemaks. Ehk raadiosaate tegemist, müra segada, aga meie teeme ju laste vaadet ja siin võib ju küll natuke juttu ajada ka lastega, kui on nii kena pühapäeva õhtupoolik ja kogu pere koos. Igal kindel koht lauas ja kindel tass selline kui tass, kus selline kullast tehtud viis on peakuma ja eks sai siis mulle kingiti sünnipäevaks. Ma olen juba kuueneks saanud joonika sellest viiesest tassist. Aga vaat oleks pidanud niimoodi olema, et siis sel päeval, kui sa kuueseksaid oleks pidanud keegi mõni päkapikk või keegi võluma selle viie kuueks. Aga 15 ei saa. Aga pärast, kui see 15 saad, siis võiksin ühe juurde joonistada, tuleb viitteist. Mina ka muudkui ajan seda mõtet taga, et siin majas võiks küll midagi võlulist olla, kasvõi katkine äss terveks võluda. Kuivõrd see on niisugune muinasjuttude väljamõtlejate maja? Eks teadnud ju Kunksmoor rohtu iga häda vastu. Et ta seal eksmeremees oli surnud ja siis kliendi ühte rohtu andis rohtu heita. Sain Kaaemmdeeerr Läks kaldal oli veel pool peal. Siis ta pani selle pea pool pealt tagasi meile siis arestisaare peal. Aga kas teie emaga nii hästi oskab? Ei, ei oska, mida ta tegi teile, kui te nüüd haiged olid, kuidas ta kindralist Caningis rohke ja tegi Kress usku? Kui Piret suvel haige oli, siis me küll arvestasime Kunksmoor rohtudega Piretit sest me lihtsalt ei olnud neid tablette asju võtta, siis me tegime Piretile nõmmeliivateed ja tantsime ja Piretsei terveks. Aga kust te seda nõmmeliivateed saite? Käisime kogu pere korv korvi Reinuga koos üks kord. Mina, ema ja Miinaka korjendini ei Halid haige siis ära varja ja abi neid täites ka korjata. Meil on praegugi veel natukene seda nõmmeliivatee talle, seda on ju väga raske korjata ka sellepärast et neile õied on nii väikesed ja peenikesed seal maas ja väikeste näppudega ongi hea just korjata sul, Piret oli võib-olla kõige parem seda korjama. Küüntega vest, kui ema neid Kunksmoor lugusid ja teisi lugusid välja mõtleb, kas ta vahel teile ka enne natukene räägib ja seal on neid raamatuid enne kui pole nad veel valmis olnud. Lips Kunksmoor on pooleli, meil. Mis seal? No sina hakkad varsti ise lugema kõiki raamatust. Piretlemist küll hea meel, kui emaette loeb. Kas emane aega ka vahel on? Nõukele luuletus Maiemmuary kisa kari ja. Ma ei taha seda kuulata. See-see-on-mirju, miks sa seda kuulata ei taha? Ma toit, tofa, nii isa ka veel loeb ja. Loeb ka. Norrime Elmo norimata. No sinul, Rein on õnneks need head ajad juba käes, et et sul on kõik teed igasuguste raamatute sisse lahti. Vaata varsti võiet võõrkeelsetesse kohe. Sest sa oled juba kuuendas klassis. Mina oskan sõna ingliskeeles öelda. No kes lõpetas? Ei no mis sõnad need on, oleks huvitav kuulda. Raamatan ingliskeeles, nukk. Junan ingliskeeles. Ingliskeelse pildiraamatu esimesel leheküljel olid need sõnad olemas lihtsalt. Mina oleks seekord nagu niisugune laps, kes nuiapea painab ema kallale räägiks-loeks ja esimese raamatu lõpp andis nii tõesti nii toreda, õnneliku ja lootusrikka pildi Kunksmoor edasisest elust, aga eks seal või oma raskused ka tulla, ei tea, kuidas see trumm selle saare eluga ikkagi ära harjub, tema tuleb ju ikkagi hoopis teistsugusest elust sinna, kas ta ära kipu, ma ei hakka seal suurde linna. Ei, otse vastupidi, trumile meeldib tohutult maaelu, sest trumm on eluaeg elanud linnas ja sõitnud merd. Ja laevad randuvad ka ikkagi suurte linnade sadamates. Et trummil pole olnud võimalust Maal pikemalt elada. Ja nüüd on ta siis esimest korda maal ja saabub kevad. See vapustab trummi nii tohutult, et ta isegi nagu unustab konks, mari ei pane pööraina konks paarile vajalikku tähelepanu. Ja Kunksmoor Läheb sellest kurvaks, solvub kuidagi ja lendab oma õhupalliga minema. Vahepeal, aga trumm on üksinda konks Mori saarel. Seal siis juhtub niisugune asi, et torm ja tormiga jõuavad sinna saarele kolm noort inimest, kes on merel kannatanud, teda ei saanud. Trump, tahab neid aidata. Ja otsib konks Mori raamatutest rohtusid, millega ta nüüd saaks. Seal on niuksed tüdruk, kes on päris minestanud ja nagu surma lävel. Millega te saaksite tüdrukut aidata. Ja leiabki ühe retsepti, mille tähendab kus ta hakkab taimedest auru keetma. Trummil, juhtum nisugune Maardus nagu muinasjuttudes vahel nõida õpilastega juhtubki, et nad ei tunne nõiakunst ja nii hästi ja täpselt kui nende meistrid ja kui nad püüavad üksinda nagu mingit nõidust teha, siis siis on kuri karjas. Niisiis need trummilgi juhtub, et tema teeb seda tüdruku elustamise auru aga et ta ei osanud asja õigesti ajada, siis sigines palju pahandust. Kunksmoor tuli hiljem, jõudis saarele tagasi ja põrandas kõik trummi sünnitatud pahandusi, ära trummi sellest väga kurvaks. Ja nüüd nad kahekesi omavahel räägivad. Nii see ju ka ei kõlba. Ja muudkui maailma hukka. Sina teed kõik korda, minul hakkab süda valutama, aga sina annad mulle seepeale lusikatäie magusat rohtu ja kõik võib jälle otsast alata. Lähma vähemalt valutanud südant ja mõtlen, mida mina kapten, trumm tegema pean. Sa võiksid ju rohkem oma pilte joonistada, arvas Kunksmoor. Neid on vahel nii kena vaadata. Ma pole suur kunstnik, ütles kapten kurvalt. Mo piltidel ei ole elu sees ja vaheline petavad, sa tead seda ju isegi, kõik petavad mind, mu süda igatseb midagi, mis ei peta. Ja oligi kaptenil suur maailma mure käes. Ta kõndis rahutult mööda saart ringi, muudkui vahtis merele ja muretses. Kunksmoor pidas teda kogu aeg eemalt silmasid ja süda oli kapteni pärast valu täis. Need olid rasked päevad. Ühel murelikud hommikul ärkas kapten Trumm alles siis, kui Kunksmoor juba õuest tuli. Moori põsed ühetasid, riided lõhnasid meretuulest ja meest. Ede süli oli täis kibuvitsaroose näinud, ütles Kunksmoor. Kibuvits ja roosid on õide puhkenud. Ta pani roosid faasi ja istus voodiservale trummi kõrvale. Võib-olla tahad jälle merele minna, küsis ta. Ma võiksin sind uuesti nooreks meheks teha, kui sa tahad. Kas seinast kanoreks teed? Küsis kapten vastu. Ei, ütles Kunksmoor, mina pean vanaks nõiaks jääma. Mind on seesugusena vahel vaja. Kas sa siis vähemalt tooted mind, kuni ma jälle vanaks saan? Küsis kapten. Ei, ütles Kunksmoor, see rikuks ise looma ära. Kui sa teaksid, et sind elu lõpul vana nõid. Kapten vajus mõttesse. Sellisel juhtumil ei lähe ma kuskile, ütles ta lõpuks. Ma pole enam mõni poisike ja õigupoolest pole mul tahtmist selleks saada. Küllalt, olen juba laevu põhja ajanud. Nüüd kutsus Kunksmoor trummi õue õue saates trummi üllatus. Kibuvitsaroosipõõsaste vahel. Päikese käes seisis kaks kena mesipuud. Need oli Kunksmoor varahommikul suurelt maalt toonud. Kapten astus mesipuude juurde ja vaates, kuidas mesilased lennuaval sagisid, kuidas need kibuvitsa õitest lendasid ning nektari ja õietolmuga koormatuna taas virgalt mesipuusse tagasi tulid. Ma olen ammu tahtnud mesilasi tuua, ütles Kunksmoor. Mesilased on targad linnud, mesilased teavad roht üheksa häda vastu. Minu arust nendega on koledasti tööd. Mina hakkan seda tööd tegema, ütles kapten. Häälest kõlas kummalist kergendust. Aga neile peab meetaimi külvama, ütles Kunksmoor. Siin saarel pole neil suurt midagi võtta. Mina külvan, hõiskas trumm. Just mesilastele meetaimi kõrvat olengi ma kogu elu aeg igatsenud, kuidas ma sellest ometi ise pole aru saanud? Aeg oleks kogu mu elu asjatult möödunud. Ja drum võttis õnnelikult oma morjenberg kinni, andis moorile musi. Oli ütlemata ilus suvehommik. Õhkunksmari saare ümber oli kuldne sumises. Ei tea, millal isa ja ema neid raamatuid kõik välja mõtlevad ja jõuavad ja saavad niimoodi omaette vaikselt olla, et kirjutada, või toimub see töö tegemine hoopis siis, kui teie magate? Ei, me oleme lasteaias, siis nad teevad teed. Ja mõnikord juhtub ka nii, et kui meie oleme ka kodus, siis isa töötab seal kirjutasmasinaga, seal tagatoas, teeb tööd uks kinni. Ja siis see tähendab seda, et peab olema vaikselt ja aga sinul tuleb mingi huvitav mõte ja tahan, eks isale öelda, et isa, palun tervita mu pliiats ära, näiteks jooksid sisse. Isa ikka istub seitsme luku taga seal, et keegi. Noonuna või seitsme taga, seal üksainus on seal kah kinni keerata. Et siis jää või naksitrallid seiklus pooleli. Kas naksitrallid seiklusi uusi on praegu mõtlemise järjes? Ei mõtlemine on juba möödas, naksitralli tõhus, raamataks õige varsti ilmuma. Teine osa on praegu kirjastuses ja, ja sealt teda vist arvatavasti juba trükitakse või hakatakse õige pea trükkima. Samas laadis läheb ikka lugu edasi, ainult niipalju on vahet, et kui esimeses raamatus naksitrallid olid hädas seiklesid kassidega siis teises raamatus, nüüd tuleb rottidega rohkem tegemist. Kuna kassid on linnast ära viidud sinna üksikule saarele, siis rotid muutuvad julgeks, tungivad linna ja linnarahvas on rottidega väga hädas. Asi läheb isegi nii hulluks, et lapsed, kui nad kooli lähevad, peavad võtma portfellide ronitsate asemel supipotid endale selga siduma, kuhu nad oma koolivihikud ja raamatut panevad, sest plekile jaka rotihammas. Taga ja lõpuks midagi muud ei aitagi, kui tulevad kassid jälle sealt saare pealt tagasi linna tuua siis saadakse sellest vatinuhtlusest lahti. Üsna hiljuti tuli luuleraamat mille pealkiri on kalakari salakaril. Kas sina oled seda raamatut lugenud ka? Ei, võib-olla raamat ei olegi kindlasti sa ei oska lugeda? Mõnu oskad ikka, nad ei oska, ma ei viitsi lugeda. Näevad ja niisuguseid huvitavaid ütlemisega ja, ja naljakalt omamoodi kokku pandud sõnadega luuletusi te olete ennegi kirjutanud ja sõnadega mängimist lastele teinud. Need kalagari, Salagari raamatu luuletused on ju tegelikult kõik niisugused sõnamängud tõesti jah-sõnaga mängimised. Ja saavad nad alguse tavaliselt lihtsalt sellest, et tuleb mõni mõni naljakas riim või tuleb sulle lihtsalt pähe ja hakkad sealt edasi kerima ja tulebki väike luuletus välja, nad on ju tehtud rohkem nagu nalja pärast, need luuletused. Aga eks nad nagu õpetavad seda väikest lugejat ise ka vaatama, et näe, kui naljakaid sõnu on ja kuidas on kas ühtemoodi või ühe kõlaga tähendavad nagu hoopis erinevaid asju või kuidagi nii. Isa, sisalik kord küsis vapsikult, miks aina kaklad lapsikult. Küllap sellepärast, vastas vapsik, et ma olen vapsiklikult lapsik, oleksin maisa sisalik, poleks lapsik, ma Vaidi saalik. Jalgadega ära poriõuest kanna koridori pori peale põrisema hakkab tingimata ema ütleb kena koridor on nüüd päris koridor. Aasal 10 härga kõndis reas, igaüks neist pärga kandis peas. Härjapeadest olid tehtud pärjad, mida härjapeadel kandsid härjad. Nõnda iga härjapeapärg oli härja härjapeapärg. Tere, kui kujutada ette, kuidas härjad kõnnivad ja härjapeadest pärjad peas. Tead sa mihkel, mis härja pean ja seda oli raske esitada lähenemisena, et härja peal just ja nagu inimesi, pea. Aga isa luuletuses oli veel üks teine härjapea. Millised olid tehtud pärjad? Selleks lill? Härjapea? Need lapsed on juba suuremad, kes lugesid kangesti suure huviga helikopterite tuuleveskit ja Peep ja sõnad oli niisugune raamat. Helikopteri tuuleveskiga oli jah niisugune lugu, et vein armastas kangesti mitmesuguseid masinaid, kui ta väike oli. Nõudes jutte nendest masinatest. Ja kui raamatutest ja tähekesest ja mujalt olid jutud kõik ära loetud, Reinol juba teada ja selge, et siis tuli hakata neid hädaga ise välja mõtlema ja nii see helikopter ja tuuleveski sündiski. Aga Mihkli raamat on väike auto odavamalt. Ministrile meeldisid väga autod. Ja nõudis igasuguseid autojutte. Hakkasin mina siis hädaga neid autolugusid ise välja mõtlema. Alguses mõtlesin ühe, lugesin temale seda kaks korda 50 või isegi 100, võib-olla ette. Mihklit sa veel ei tüüdanud, küll aga hakkas mind ennast juba ära tüütama. Ja siis mõtlesin ma välja järgmise loo ja veel järgmise looja. Kui need üks, viis, kuus või palju neid on kuus või seitse valmis sai, siis oli ka raamatu jagu neid valmis ja nüüd on see väike autoraamat siis teistegi laste jaoks olemas. Sina, Mihkel, näed, missugune see jutt, tali, mida isa sulle juttudesse luges? Väikse auto raamatust esimene jutt, auto telest jalutama läksid ja siis mootorratta maha jätsid. Nagu ma tean, tuleb sinul, Rein ka vahel isu paber ja pastapliiats kätte võtta ja oma väikseid käsikirjalise raamatuid teha. No põnevusega on teistsuguseid ka. Tavaliselt ma olen ikka kirjutanud niimoodi, et ma olen püüdnud kirjutada niimoodi mingist maast, mida ei ole tegelikult loomulikult olemas, aga ma olen püüdnud seda ikka välja mõelda ja kirjeldada, nagu see oleks olemas tegelikult. Aga siin majas ei tegeleda siiski ainult kirjanikutööga ja kirjaniku töö mängimisega. Mis plaanid sinule mihkel, kelleks sa tahad saada, suureks kasvanud leiaks? Aga kas sa tead, mida näitleja peab tegema? Keel? Juttu peab õppima ja pihtija peab Ta õppima teist maha koksata. Ja niisuguseid näitemäng on ka, kus tuleb telki maha kukkuda ja sa pead ikka. Enam-vähem rohkem maha kukkuda, ikka alla kukkuda. Sa oled vist vaadanud, ma ei tea, kas Chaplini filme või ja harjumist õppima kõva hääl peab olema, jah. Aga ema ütles, et te teete ise vahel teaksid nukuteatrit ja kuidas see veel käib, Wireke kasida. Stahli nimelisi nuuks. Tehnik ehk paneksid peal ja suur Punning nokke toodaks esineda ka taha ja siis hakatakse seal sirmi peal näitlema keeranud, seal öeldakse tere, lapsed, lapsed ja rohkem ka veel räägivad ja teksti sellist, noh ütleme, et nagu meeli tralis oli, seda ei tea, kuidas need näitlejad seda suurt lumekuningannat sinna, see oli ikka külma kuninga ja kuninganna. Aga ei tea, kuidas need näitlejad selle sinna tassisid. Kuidas seal ei tehtud, nii aeg, niisuguseid küsimusi jääb palju, mida ei tea? Päris nukuteatris käinud onaalige valge kleit, kui vana sa oled ise olla Me tuhanud? Ära, asi peaks iga iga siis kirjaniku töö pole niisama lihtne, täna võtan endale kohustuseks TR1 Kunksmoor seikluse välja mõtelda, küllap tuleb vahel siin kasvõi pesu pestes või, või tuba koristades mõlgutada selle Kunksmoor ja teiste fantaasias loodud tegelaste ümber ja minul on nüüd praegu niiviisi, et ma, mul on palju mõtlemisaega ja see ongi just see aeg, kui ma pesen pesu ja keedan süüa ja kraamin tube, aga ma saan väga vähe üleskirjutamise aega. Eks ma siis kirjutan üles, kui natuke aega üle jääb, peab ikkagi see mõttele, peab nagu käsi järele jõudma, muidu võib ka nii tulla, mõte lipsab hoopiski minema, jäi ei jõuagi teda kinni püüda. Köögis olemas paber ja pliiats ja vannitoas, kus ma pesu pesen, ka paber ja pliiats. Kui mingi mõte tuleb, siis kirjutan üles. Et meelest ära ei läheks, sest mul tõesti läheb väga kergesti meelest ära. Mõnikord on nii, et õhtul enne magamajäämist tuleb mingi niisugune asi pähe, mida ma olen terve päev läbi mõelnud, et kuidas seda teha võiks ka nagu pooleldi unisena ei viitsi hästi voodist välja tulla, mõtlen, et küll see tuleb hommikul meelde, aga võta näpust nagu lind ta öösel minema lennanud. Aga kas nii ei ole siis vahele, näiteks Rein otsustab ema abistada tema töös kirjutab sinna mõne lehe peale näiteks natuke ema eest mõnda jupikest funks moorist? Seal muidugi naljaks öeldud, aga vaata kui tore äärest, kuidas ta ikka muidu ema abistajad välja nagu volti suur stuudia ja tema ise ei tee midagi, talle tehakse kõik ette-taha valmis. Arvavad koguni, et nii paljuski tahaksid Eva aidata. Sinul, Mihkel, sinu raamatus on kirjutatud juurde, et see on nali ja Rein diapoed seal naljakoht, kus peab naerma. Aga kui neid isa ja ema kirjutajad raamatuid, eks nendelgi ole, mõelgu meeles, et see peaks olema naljakas koht, et seal peaks naerma, aga ei, nemad saa juurde kirjutada, et et nali, naerge lõbusat raamatut on vist küll üsna raske kirjutada, aga teie näiteks kas lendavate taldrikute lood ja, ja kriminaalsed lood nendes saavad küll lapsed, lugejad nii üsna mõnusalt naerda mõnegi koha peal. Ja nagu kohtumised lastega näitavad, mõne koha peal nad naeravad hoopiski ootamatult. Enda arvates kirjutad teinekord mõne naljaka kohaga, loed seda lastele ette? Saalis on vaikus, naeravad hoopis mõne niisuguse koha peal, mis enda arvates nii väga naljakas ei olegi. Selles mõttes on kohtumised päris õpetlikud lastega. Et sa õpid neid paremini nagu tundma ja ja nägema või taipama, mis neil on naljakas ja mis mitte. No jääksid ära siin kodus küllalt mis nalja te, tõlkimine on ka üks väga tänuväärne ja ja väga raske töö tõlkimine tegelikult raamatu peaaegu nagu uued dünaamine teises keeles sõja aegu ma ütlen ungarikeelse väga keeruline ja ja kuigi meile sugulaskeel, aga suuresti erinev meie keelest on teil siis niivõrd käes, see on ülikooli ajal, et ta ülikoolis sai alustatud seda ülikoolis, õppisin just parasjagu nii palju algust need või siis edasi õppida. Mitte väga ammu ilmus teie ungari keelest tõlgitud noorteraamat lasteraamat saare sinine ja minule meeldis. Siis see raamat just sellepärast, et seal raamatus kirjeldatakse seda saart ja väga põhjalikult, et millised inimesed seal kõik on ja millised majad ja eriti loomad, elanikud ja muidugi ja siis kuidas seal vastuvõtud ja asutused ja kõike transpordiküsimuse sellepärast et ma ise ka kirjeldan oma juttudes ja ürikutes sageli mingisugust maad. Kunksmoor-il on ka oma tsaar missanna fantastiline, aga samas ka üsna niisugune. Ettekujutatav, missugune ta võiks olla olema kaunis realistlik saar. Konks Marise on natuke natuke fantastiline ja väljamõeldud seal saare peal. Aitäh Aino Perviku le jäino rauale, kes lubasid meil sisse piiluda majja, kus sündinud Kunksmoor, naksitrallid ja teised raamatute tegelased. Ootame aga uusi