Ei ole vist raadios kunagi tehtud saadik muusikust, kes päris tundmatu. Sest ega kinniste uste taga muusikuks saagi. Võiks küsida, kes tunneb Madis kolki, kes ta on? Küllap nimi on tuttav Estonia kontserdisaalis ja siin-seal väikelinnades on antud mitmeid kontserte. Küllap on neidki, kes huviga läbi lugenud kõige mitmed Madis Kolgi artiklid sirbis ja vasaras või ajakirjas teater, muusika, kino. Ja kes ajakirja toimetus koosseisu vaatab, leiab Madis Kolgi nime sealtki. Pianist, ajakirjanik, muusikakriitik üks teine kui kolmas. See on professionaalsete alade ring. Aga päris tugevaks vastaseks peetakse teda males ja 13 sealtpeale on ta põrgatanud korvpalli ja ligi kahemeetrise mehena praegu hinnatud meeskonnamängija. Hobisid ja huvisid on veelgi, aga täna räägime Madis Kolgist. Kui muusikust. 15. mail mängis Madis Kolk Moskva konservatooriumi valges saalis oma aspirantuuri aastate viimase kontserdi ning pälvis kõrgeima hinde lõppesid 23 aastat kestnud klaveriõpingud. Kui siit maha arvata kaks aastat armeeteenistust, jääb seda ikka rohkem, kui kulub hiina nõelravi all oma ameti õppimiseks. Vähestel professionaalsetel muusikutel olete läinud ise oma lapsi õpetada. Nii polevat õnnestunud ka Madis Kolgi emal Helju Taugi alustanud klaveriõpinguid kuueselt oli esimesi õpetajaid päris mitu. Kuni seitsmendasse klassi muusikakeskkooli astudes Helju sepa juurde sattus ka Tallinna konservatooriumis, jäi ta Helju sepa juurde edasi. Suurema avalikkuse ees ilmutas Madis Kolk end võimeka pianistina esmakordselt 1973. aastal dada riiklikul konkursil. Olnud kaks kursust Tallinna kontserdil tooriumis läks ta järgmisel sügisel üle Moskva konservatooriumi. Alguses lõhklasingu, hiljem Elis soo- ja Salatsi juurde. Kelle juures tänaval õpetas Moskva konservatooriumi assistenttuur Stasuri. Pärast Madis Kolgi viimast eksam kontserti Moskvas. Helistasin helist soovil saladusele, paludes tal selle saate jaoks iseloomustada oma Casandiku. Ta kutsus mind oma Stramanka tänava korterisse, kus õpilasi ootel ajasime juttu. Küsides, mis asjaolud viisid kokku teda oma õpilasega, rääkis Elis Sohvirsa laadse. Et ta ei võta meelsasti teise õppejõuõpilast ja pealegi veel neljandale kursusele, kui konservatooriumi lõpetamiseni on jäänud ainult kaks aastat sest kulubki juba mingi aeg teineteisega harjumiseks. Puht inimlikus mõttes. Ta ütles, et ta kuulnud Madis Kolgi juhuslikult ühel arvestusel kus tundnud tema isiksuse võlu. See polnud tavaline pöördumine õppejõu poole nagu sisseastumisel või üleminekul. Raske on seda sõnadega väljendada. Sest ju mingi sisetunde järgi te lähete ühele vastu teisele, mitte just soovi proovida temaga töötada. Ma tunnetasin, kui teda kuulasin. Selliseid õpilasi nagu madis Mootsioonistaksin omada. Ma ei pea silmas mitte ainult tema muusikalisi andeid vaid paljude omaduste kokkusattumist, mis on muusikule väga olulised. Muusikut ja inimest on raske eraldi võtta, see on ju kokku üks Nendest koosti aastatest jääb meelde üksainus rõõmus suhtlemine kui üliõpilase inimese muusikuga. Madisel on palju niisuguseid omadusi, mida siiski interpreetide seas harva kohtab. Kõigepealt kolossaalne tagasihoidlikkus, suhe endasse, tema teadmised mitte ainult muusikast, vaid kõigest, mis kutsub esile huvi inimeses, kes tegeleb kunstiga. Tema intelligents. Ma ei räägi temast kui lõpuni valmis pianist. Palju on teil teha ja selles istun seisnebki. Loodan, et tal on piisavalt esinemisvõimalusi, kuna just ainult läbi esinemiste kasvab interpreet. Paraku kiskus jutt ka konkurssidele. Konkurss on nagu loteriipilet. Meie õnnetus seisneb aga kahjuks selles, et ilma laureaaditiitlite Isame avaramaid, esinemisvõimalusi. Kui seda kõike poleks tarvis, võiks Madiskulgil olla oma repertuaar, oma auditoorium, kes tahaks teda kuulata. Just, see on kõige tähtsam. Edasi palusin öelda oma arvamuse aspirantuuri lõppu kontserdi kohta. Väga palju mind selles üllatas ja vaimustas. Esmaklassiline oli Šostakovitši esimene sonaat listi etüüd, libiicii Jascreabin. Mulle tundub, et kõrvutades seda kontserti madise varasemat esinemistega oli selles pööre eredalt virtuoosse suunas siis just Virtoosiks pole ta ennast kunagi pidanud. Mõtlen virtuoos, sest selle sõna kõige paremas mõttes mitte puhttehnilist mehhaanilist klaveri valdamist. Kui küsisin võimalik määrata kuidagi Madis Kolgi interpreedi laadi pidada seda lüüriliseks, intellektuaalseks või veel millekski ütles helist, soovib salatsev, et ta näeb Madis Kolgi kui pianisti võimeid palju laiemalt kui see, mida ta teeb momendil. Suurepäraselt mängib ta nüüdisaegset muusikat. Näiteks Šostakovitši sonaadis pole keegi õieti peale mürina ja kolina midagi kuulnud ega mingit muuda alget sellest suutnud välja tuua. Tavaline arusaam on selline, mida kõvemini, seda paremini. Madis ettekanne aga oli väga huvitav ja muusika võitis palju. Päris hiljuti mängis Madis Kolk Šostakovitši esimese sonaadi ka raadios helilindile. Nüüd on vestluskaaslaseks raadio stuudios Madis Kolk. Nii väga kui me ka oma konservatooriumi hinda on Moskva konservatooriumi siiski nagu mingi geeniuste kasvumaja oreool. Millest see tuleb? Siin peaks kohe mitmest asjast rääkima, esiteks meie lugupeetud kodus konservatooriumi ka kontserdisse täiesti teistsugune asutus püüdlevad sinna üle tohutu riigi andekad noored ja samuti püüdlevad sinna edukamad ja samuti võimekamad professorid. Peale selle on välja kujunenud kuidagi olukord, et selle keskasutuse kaudu on noorel pianistina nagu kergem tunnustuseni ja ja viljaka tööni jõuda selle tõttu tõepoolest see elu nii välispidine, esinemisi ja konkursse kaudu kui ka sisemine see töö endaga harjutamine ja tundidesse lausa pulbitseb. Samal ajal ei saa öelda, et see konveier, mis seal tõesti nagu laitmatult töötab just töötas geeniuste tasandil, kuna On ju mitmel pool kurdetud, et need suured mehed, ütleme kiires Richter Nendele lähenevaid järglasi pole nagu viimasel ajal suudetud valmis õpetada. Aga selline kõrgel tasemel keskmine pillimäng ja iseäranis klaverimäng ka viiulimäng on seal tõepoolest väga kõrgel järjel. See tuleneb töö tegemisest, võib-olla sa räägid nüüd, mismoodi see kulgeb, põhiline osa üliõpilasi ju elab ühiselamus, see on juba kaugelt kuulda. Sumiseb muusikast vist 24 tundi järjest. On see põhiline töö tegemise koht? Igal pool on oma mustad lambad ja oma priimased aga seal priimused tõesti kuidagi hästi palju ja üldine õhkkond tõepoolest kuidagi soodustab päev läbi kuskil klaveri taga istumist ja kes on ka võib-olla kergemini võimalik kui kuskil mujal. Kuna üliõpilaste käsutuses on hulganisti harjutamisklasse, kus kui oled kord juba maha istunud, siis võid hommikul kella seitsmest kuni õhtul kella 11-ni kas vahetpidamata mängima, kui söögiisu välja ja palju, siis harjutasid konservatooriumi ajal. Väga erinevalt. Väga lühikest aega harjutasin 10 tundi päevas päevas, kui ühel perioodil tundsin, et teisiti ühest kitsaskohast üle ei saa. Aga üldiselt teistega võrreldes vähem. Ma ei tea, üks, neli või viis või kuus tundi sest et kogu sealse tudengiseltskonna alusteks, kellele imetluse, kellele pilkealusteks olid sellised tööd. Neid, kes harjutasid seal 12 ja 14 tundi päevas. Mõnest on nüüd tõesti saanud tuntud noored muusikud, aga mõned on kuidagi samasuguseks jäänud, nagu nad siiski olid. Aga kas seal just niisuguseid mõned titaanid, kes võisid olla kompanii nagu nendega võistlema, võisega ainust? Ja muidugi, kui kuskil juba esimesel või teisel kursusel arvestustele eksamitel kõlavalt klaverit, literatuuri, raskemaid teoseid ja sageli sarja või puntra kaupa Beethoveni haamerklaverisonaat või show pani 24 etüüdi või isegi seal Bachi 48 prelüüdi fugat siis tahes-tahtmata püüad, kui isegi mitte päris täpselt sedasama järgi teha, siis ikkagi ennast sellesse samasse ritta voolu seada. Fanatismist seal üldse õppida on seda tarvis viske. Eks muidugi on. Enamiku seal õppijatel on oma ala silmaklappides tugevad, ma mõtlen seda heas mõttes, et nende jaoks on pillimäng või siis komponeerimine või laulmine on maailma kõige tähtsam asi ja maailm keerleb enam-vähem selle ümber ja sa olid 10 aastat Moskvas keskeltläbi üheksa, kui sõjavägi ka sinna arvestada. Ja neid selle aja jooksul isa nägid ja kuulsid peale oma otseselt õppetöö juba väga palju ja mida see on andnud sulle? Ega mulle endale selles vägevas linnas tema suuruse pärast võib-olla ei meeldinudki eriti elada, sest et see väsitab. Aga mis tõesti sele seal sealoleku meeldivaks tegi, oli see suhteliselt suur valikuvõimalus. Mida näha või kuulda või teada saada, sest näitusi on seal tõesti pidevalt väga huvitavaid, mida kuskil lähemal ei näe. Näiteks väga põnev Nad külalisnäitas, et üks on hästi meeles. Kõigi aegade Moskva, Pariis tohutu suur näitas Puškini muuseumis, seal on tohutu suured ja mugavad raamatukogud ja kontsert on samuti. Mõnel õhtul oli päris tegemist, mida siis valida ja kuhu siis minna, keda sa ei mäleta, kes niukestest suurkujudest? Ma arvan, et kõige rohkem vedas mul just seaduslowrysteriga. Kuna enne seda, kui ma Moskvasse õppima tulin, ei olnud ta mitu aastat kordagi Moskvas mänginud ja nüüd mängib ka äärmiselt harva praegult. Aga siis paar aastat järjest mängisite aastas kuus, seitse korda Moskvas ja peaaegu kõik need esinemised, kuulsin ma ära ja muidugi siin ei ole tegemist enam lihtsalt klaverimänguga või lihtsalt musitseerimisega. Isegi mitte muusikas mõtlemisega. On raske isegi kirjeldada, milline see laeng on, mis sellelt kontserdilt sisse jääb ja mitmeteks veel päevadeks nädalateks annab. Mõte ja seedimise ainet. Suhtlemisvõimalused on Moskvas kindlasti palju avaramad. Õppige seal õige erinevast rahvusest muusikuid. Ma usun, et võimalustega võrreldes võib-olla isegi üsna vähe. Õieti huvitas mind kui klaveri tagant välja sain rohkem koostingute poeetide maailm. Seal on tõesti seni seni säilinud väga häid ja huvitavaid ja põnevaid inimesi, kellega läbi käia. Kui sa muusikakeskkooli lõpetasid, arvati, et selle kunstiinstituuti, miks sa siiski? Kuna sa tegelesid tõsiselt kunstiga? Siiski otsustasid muusika kasuks? Ma ei tea isegi, kus murrang täpselt toimus, sest et joonistuskursuste ma käisin, nagu ilmselt paljud sisseastujad kunstiinstituudi ettevalmistuskursustel ja dokumendid olid sisse antud ning eksamikonsultatsioonidel käisin ka peale kooli lõpetamist, kes murrang toimus? Mul on tunne, et peale ühte esinemist, mida ma mõtlesin, et sellega nagu lõpetanud klaverimängu ja see esimene ei meeldinud mulle üldse, siis tekkis tunne, et peaks seda veel natuke õppima. Elsa, lase rääkis, et ta võttis sind enda juurde pärast seda, kui oli kuulnud sind ühel arvestusel. Kas ise mäletad seda, mida sa mängisid seal? Mängisin skreemine üheks Mutsionaat ja kuidas tuli see üleminek? Ei, see õpetaja juurde, kelle idee see oli? No loomulikult minu idee, see on ju lõpuks alati üsna delikaatne probleem ja ma kujutan ette, et kui ma ise õpetakse minu arust keegi ka õigusega minema läheks või noh, põhjendatud minema läheks, aga see loomulikult ei meeldiks. Aga ma olin siis paar kodeeristest virsalased kuulnud. Ning need kontserdid olid jätnud mulle äärmiselt sügava mulje sellest põlvkonnast, ma mõtlen keskmisest põlvkonnast mõjunud Nõukogude Liidu pianistest, kedagi niivõrd minu muusika tegemisideaalidele lähenevat varianti kuulnud, meenutaksid mõnda kena tunginud. Ma usun, et õpetajana on ta samasugune erand kui muusikuna. Kui tähendab õpetaja on samuti muusik kui konsultandina. Paljudel on muidugi muusika omamoodi püha nähtus, aga temal on see suhtimine tõesti äärmiselt välja arenenud. Tal pole kaua aega olnud üle kahe kolme õpilase ja ta ütleb, et rohkem, aga ta ei jõuakski tegeleda. See ei tähenda seda, et ta oluliselt rohkem ringi reisis kui mitmed või paljud sealtsamast Moskvast. Rahvusvaheliselt tuntud klaverimängijad, professorid, vaid seda, et kui on vähegi vajadust ja kui tudengil on vähegi mida mängida siis on ta valmis kasvõi päev päeva järel kaks ja kolm või vaata neligi tundi tudengitega koos istuma, tööd tegema. Sest on ju küllalt ka selliseid professoreid, kellel on suured klassid ja kes jõuavad iga õpilast, vaid ütleme, veerand tunniks nädalaks või ette võtta. Ja muidugi on siis nendes tundides aega ka rääkida laiemalt muusikast, mis ju lõpuks on seoses kogu elu maailmaga. Praegu tunnen muidugi, kahjutunnet oleks võinud ja mõned lindistada. Aga ma loodan, et see võimalus on isegi võib-olla veel ees, sest kui õpetaja ja õpilase vahel on niivõrd tihe vaimne side, nagu minu meelest meie vahel oli, on ega see vist kunagi katke ja ja tõelisele õpetajale jääb tõeline õpilane vist sellesse staatusesse eluks ajaks.