Teie eelmine hooaeg oli väga pingeline ning sündmusterohke alustaksime ehk sellest, et Eesti televisioonist tuli ekraanile teie esimene kontsertfilm. Millist muusikat esitasite selles filmis? Mängisime seal Jaan Räätsa kuut marginaali tema uuest tsüklist 24 marginaali kahele klaverile. Need marginaalid valmisid tal aastateks gaasi. Esmakordselt heliloojate liidus kuulati neid möödunud aasta juunis. No need on tal juba teine tsükkel marginaale. Esimene tsükkel oli kirjutatud ühele klaverile. Kalle Randalu on need ka plaati mänginud. Marginaalid need tähendavad nii-öelda ääremärkusi, tuletame meelde Tuglase marginaale ääremärkuse selles mõttes, et autor kasutab siin teiste heliloojate motiive, mida ta niivõrd oskuslikult varjavad, nagu ta ise ütles, et on see rohkem autori mõnu. Kuulaja ja isegi meiega interpreedid ei pruugi üldse teada missugusest teosest või me ei pruugi isegi taibata, kus antud marginaalisse motiivike on. Aga võib-olla mingisuguse niisuguse suunitluse ta siiski annab üksikule marginaalile. Kuskohal ta selle filmi tegite ja kes oli filmirežissöör? Selle filmi tegime Pärnu teatri palmisaalis. Filmirežissöör oli liibulk, film kestis 10 minutit ja need marginaalid rats soovitas ise filmi jaoks. Aga ta andis meile nagu baarimarginaalide osas valikuvõimaluse, tähendab ta soovitus kaheks. Vähekese marginaali ma täpselt ei mäleta. Ja sellest siis filmimise käigus me tegime valiku kuue marginaali kasuks. Kas filmimise protsessi oli raske, kas see on näiteks raskem kui avalik esinemine või televisiooni salvestus? Ta võib olla teistmoodi lihtsalt sellepärast avalikul kontserdil on kohe tunda publiku reageeringut kontakt on vahetu. Aga kui on tule üldse tegemist mingisuguse salvestusega, siis see peab olema väga täpne töö. Seal ei tohi nagu eksida, aga samas alati filmimisel või lindistamisel on võimalik igat väikest möödalaskmist parandada. Kontserdil on rohkem, võib-olla niisugust otsest loomingulist momenti. Kas oli selles tsüklis ka interpretatsiooniviisi probleeme, mingeid keerulisi? Ei. Ma ütleks, et erilisi keerulisi probleeme ei olnud, seda lihtsalt väga meeldib mängida, see on kirjutatud väga professionaalselt, väga hea klaverifaktuuri tundmisega. Ja nii rätsale iseloomulikult väga ratsionaalselt. Seal on väga palju huvitavaid kõlavärve emotsionaalselt. Nii nagu rääts ikka, mitte väga täispuhutud. Aga samal ajal vilus ja meeleolukas tsükkel nii tsükkel tervikuna kui ka kui ka üksikud marginaalid. Kõik peaaegu eraldi öeldes Noratsise armastab üldiselt kiiremaid originaale. Aga aeglased olid vähemalt meie meelest küll väga kenad. Ma tean, et te olete ratsamarginaalne mänginud juba ka väljaspool vabariiki. Pooled nendest mängisime Moskvas, kui oli Jaan Rääts autorikontsert konservatooriumi väikeses saalis. See oli möödunud hooajal veebruari alguses vist kolmandal. Seal oli Moskva helilooja ja Jaan Räätsa autorikontsert kahe peale kummalgi pool Kawasele Jaan Rätsep olid siis veel pooled ka ühe klaverimarginaalid Kalle Randalu esituses. Ja paistis, et Moskva publik jäi väga rahule. Kus olete veel esinenud, ma mõtlen peale Moskva 80. aasta juunikus käisime Minskis, seal oli kohtumine meie noorte heliloojate Minski noort heliloojat vahel. 82. aasta septembri oktoobrivahetusel olite Lissis kaasa kammermuusika festival, sest ta nimetati nagu kaheksa linnafestivaliks, osalesid Balti vabariigid, Taga-Kaukaasia, Leningradi, Moskva ja siis on päris toredad kohtumised olnud meil. Riia, Vilniuse kammeransambli kateedrite ka ja eriline kontakt kujunes välja nagu Riia konservatooriumi kammeransambli kateedrite. Ka nemad on meid juba kaks korda kontserdiga külla kutsunud, selle klient, mitte meie, Toivo kant kahekesi, võit, peaaegu kõik meie kateedri õppejõud. Meie muusikuid kutsutakse kesktelevisiooni esinema üldiselt üsna harva. Kuidas see juhtus, et esinesid kesktelevisiooni teise programmi otsesaates? Ei teagi, kuidas see juhtus, ühel päeval lihtsalt helises telefon mul kodus ja. Ja helistab keegi Moskvast kistelis joonist. Chermen Vladimir Howitše tunneb huvi meie tuua vastu. Ja teeb siis niisuguse ettepaneku, et mängida ametiühingute maja. Sammassaalis on suur kunstimeistrite kontsert ja midagi niisugust, nagu ta ütles midagi inimlikumalt mis ei oleks mitte väga raske. Siis valisime seal paar asja. Ja siis kohapeal valiti nendest välja, siis. No see oli muidugi ülimalt vastutusrikas esinemine, teist niisugust ennem seda ei ole olnud, see atmosfäär seal oli muidugi väga pidulik, see oli niisugune. Vala traditsiooni taaselustamine, sealsamas saalis olid ka aastaid varem toimunud juba niisugused kontserdid, aga vahepeal mitmetel põhjustel ei olnud neid nagu toimunud. Esinejate nimekiri oli seal muidugi väga aukartust äratav. Seal esines üleliidulise raadio ja televisiooni sümfooniaorkester, siis pik, esinejad olid kas NSV Liidu Rahvakunstnikud, Vene NFSV Rahvakunstnikud, rahvusvaheliste konkursside laureaadid ja nii edasi, nii et meie olime selles seltskonnas algajate osas. Aga igal momendil oli tunda sooja suhtumist. Mis sellisel natuke eriline, aga Moskva jaoks tavaliselt tehakse kesktelevisioonis kõik niisugused kontsertesinemised videolindi vahendusel. See oli üle pika aja esimene kontsert, mis läks otse-eetrisse ja selle vastu oli küllaltki suur huviga Moskva avalikkusel need, näiteks järgmine päev helistati televisiooni õnnitleti televisiooni selle sündmuse puhul. Seal toimetasid siin vastutust. Kas see vastutus ka natuke kammitsas esinemisel sa nagu kord nimetasid, et üks väike aps juhtus sealt päris mängu alguses. Nojah, eks muidugi ka see oli niisugune, meie omavaheline väike arusaamatus, olime teise poole esimene number, siis teadustaja võrdlemisi pika sissejuhatuse tegi. Ja siis tulime lavale, siis ta veel midagi rääkis ja siis oli niisugune tunne, et peaks hakkama kohe mängima. Aga Nataljale ootas, kuni teadustaja lavalt ära läheb ja, ja selle tõttu siis mina hakkasin ka jälgima, mida siis teeb NATO ja siis, kui nad hakkas peale, siis oli mul esimene takt meelest läinud. Ja siis kolmandast aktis sain järje peale õnneks, et see oli päris alguses ja isegi pärast kuulates nagu ei ei saanud väga aru sellest, aga no niisugust asja juhtub vahetama. Kas on nüüd loota ka veel edaspidi sellist kutset kesktelevisiooni? No tookord oli juttu, sellest aga elame, näeme, ei oska praegu midagi konkreetset. Tore, et ka interpretatsioonikunstis säilib järjepidevus. Kui meie teenekas duo Anna Klas Bruno lukk lahkus lavalt tulite üsna varsti teie ning Eesti kahel klaveril mängimise traditsioonid jätkuvad. Öelge, millal ja kus üldse alustasite koosmängu. Hakkasime koos mängima Leningradis õppides aspirantuuris. Ja see oli võib-olla tingitud lihtsalt vajadusest, me õppisime mõlemad kammeransamblite ja niimoodi oli väga tore teha neid aspirandi kontserte. Meie esimene üledastamine oligi Leningradi konservatooriumi väikeses saalis üheksandal jaanuaril 1975. aastal. Ja sama aasta juunis. Esimest korda mängisin Eesti Televisioonis ja detsembris oli esimene tuua õhtu kontsertsaalis. Õppisite Tamara Schilleri juures Leningradis te olete mulle temast rääkinud kui suurepärasest pedagoogist, kui meenutaksite ka praegu veidi neid tunde. Kui mul oli teada, et mulle anti vabariiklik koht kammeransambli alal Leningradi konservatooriumis siis sõitsin sinna eelnevalt natukene tutvuma konservatooriumi ka ja, ja võiks öelda pedagoogi valima. Esimene, kelle juurde ma siis tundi kuulama sattusin, oli ta Marafiidler ja noh, siis juba pärast lühiajalist kuulamist oli mul selge, et sealt ma enam kuskile ei lähe. Sest ühest küljest oli see töö, mida ta tegi seal üliõpilastega ja teiste assistendi rööridega oli see töö mulle niivõrd tuttav, tema nõudmised ja, ja tema arusaamine muusikast ja ka isegi pedagoogilised võtted olid väga sarnased minu endise õpetaja Anna Klas ja selle tõttu mul oli kohe-kohe soov just tema juures nimelt jätkata ja tema siis hea meelega oli nõus minuga töötama. Need järgmised kaks aastat. Tema pööras nagu erilist tähelepanu sellele klassikalisele sõrmetehnikale seal nüüd nii puhtalt tehnikast rääkides tohutu nõudlikkuse just nimelt sõrmelöögi suhtes ja sellest tuleneva kõla suhtes iga noodi väga aus väljamängimine mitte lihtsalt välja mängimine, vaid, vaid tõepoolest kontrollitud kõlaga välja mängimine. Ja nendest siis fraaside ja, ja, ja pikemate teemade ehitamine. See oli temale väga iseloomulik tema tunnid. Neid pidi tihtipeale paar nädalat ootama, kuni juurdepääs, tal oli küllaltki suur koormus. Aga kui siis tundi said sissetund, võis kesta vahel kolm, neli tundi, vahel ka kauem. Ma mäletan näiteks oma esimest tundi tema, see hämmastav põhjalikkus. Näiteks esimese, kahe või kolme reaga töötasime seal umbes kaks tundi. Beethoveni viiulisonaat. No ta oli ise veel peale selle, suurepärane pianist näitas tunnis tihti ja palju ette. Ta võis mängida ükskõik missugust Brahmsi klaverikvartetiga, Straussi klaverikvartetti, no sellest võib veel aru saada, sellepärast need siiski kunagi mänginud või õpetanud. Aga kui me viisime talle tundi internetti klarnetisonaati, mida ta tõesti tundnudki vara siis ta süvenes sellesse natukene üsna varsti mängis selle täiesti ladusalt artistlikult, et tal oli peale kõige muu volga hämmastus lehestlugemise võime. Peale selle huvitav oli see, et tema tundides elati väga palju kuulajatele, nagu niisugune omapärane järjekord tuli mitu üliõpilast, aga, ja siis kuulati 11 ja peale selle ka lihtsalt niisama suurest huvist kuulajaid, tema endisi õpilasi ja praeguseid õpilasi ja võib olla ka lihtsalt mingisuguseid pöörase külalisi. Ja ta oli väga tore inimene. Tal oli niisugune väga tore kontakt ka kõikide endiste õpilastega ja praegu me ka väga hästi niimoodi saame üksteisega läbi. Leningradis käime pidev kontakt nagu säilinud. Mida õppisid? Tamara Hitleri klassis repertuaaris. Seal meil õnnestus õppimise ajal esineda kolm korda. Toivo esines nendest kaks kord külalisena pärast lõpetamist. Minul olid need kõik siukseid aspirandi, kontserdid. Me mängisime seal tihti muusikast Peeter Mägi jagulbergi. Siis mängisime prantsuse variatsioone Haydni teemale ja prantsuse kaasaegset muusikat. Meie Oscaramoshi Polangi sonaati küsimustele valgel. Kas on olnud õnneorkestriga mängida? No ma võin isiklikust seisukohast öelda nõu jaoks on see tõesti mulle hirmsasti meeldib orkestriga mängida. Seda võib-olla isegi rohkem kui kui soolot. Mängisime eelmisel hooajal Raimo Kangro klaverikontserti Estonia kammerorkestriga Eri Klasi juhatusel. See on niisugune tore teos. Raimo Kangro on meie kõige viljakam kahe klaveri helilooja. Kui nii võiks öelda. Ta on kirjutanud peale selle veel kõige värskem töö, anda Nad kahele klaverile siis on tal kõige esimene klaveriteos muusika, Inviit. Siis kasutab ta kahte klaverit veel oma ooperimängus ja samuti temaga saadis koorile fantaadi esiettekanne oli ka just möödunud hooajal kantaat mannile. Seal on löökpillide kaks klaverit. Nii nagu ta ise ükskord nii naljaga pooleks ütles, et tal on pool heliloomingut, on juba kahele klaverile kirjutatud. Kuuldavasti tuleb veel. Kangro on omapärane nähtus. Me. Üks väheseid, kes püüab nagu seda tavalist olmemuusikat ühendada süvamuusikaga. Tema muusikas on palju biitelemente. Improvisatsioonilised efekte kasutab palju mitteordinaalset klaverivõtteid seal klaveri seest mängimised keelte katmisel ja niisugused asjad ja, ja selle tõttu on tema muusikat alati huvitav mängida. Selle aasta mais tuli poelettidele teie esimene heliplaat ning sellel on salvestatud peale Kangroga kuulbergi Põldmäe ning Sumera muusikat. Nii et teie duo on inspireerinud heliloojaid kirjutama kahele klaverile. Ja meile on kirjutanud tõesti päris palju noori heliloojat. Esimene asi üldse, mis meile kirjutas, tee oli mati kuulburgi sõnad kahele klaverile. Väga tore, elurõõmus lugu ja Mati kuul põrkunud jälle selle kirjutanud veel kapridža kahele klaverile lubas meile tulevikus veelgi kirjutada. Matti Kulbergit iseloomustab niisugune ohjeldamatu fantaasia, väga suur kaasaelamine oma teostele. Siis, kui tema teoseid oleme mänginud, tuleb alati ise proovi, dirigeerib ja õpetab ja tal on täiesti kindlalt teada, mida ta tahab, mismoodi ta tahab, kõlaks tema lugu taga, elab kaasa sellele oma loo saatusele. Tore, et kapritsas on kasutatud ka löökriistu. Ja löökpillidega on väga huvitav koos mängida nendest omapärased tämbrid. Ja need poisid, kellega me oleme koos mänginud, need on ka oma ala fanaatikud, hea meelega. Mängivad kõike, mis võimalik, esinevad kontserditel. Alo Põldmäe sõitluaari lossid, kolmeosaline kujutab tema prantsuse muljeid nendest lossidest, kus ta viibis, igal osal on mingi lossi Pealkiri. Ja, ja iseloomustab siis muusikaga selle lossi ajaloo sündmusi. Või seda meeleolu, mis selle lossi ümber valitseb. Lepo Sumera on kirjutanud meile pala inness. Kui teda kuulata, siis ta kõlab nagu sugune kena. Looduspilt algab Meybe malliste vaikusest, Flo jooksul teeb suure arenduse, lõppeb jällegi Miibemalder petitsiooni. Sõmera oli meil esimeseks helirežissööriks lindistamisel ja algperioodil. Me ei saanud kunagi akorde kokku eriti lindistamisel maalitud nüüd vahest sellestki kahel klaveril üldse tegemist, et kokku saada akorde, sest heli alguses väga järsk, võib-olla see keelpilli või puhkeli algus on sugune sujuvam ja seal tavaliselt ei torka see niivõrd silmaga. Klaver on mingil määral löökpill, siis on seal muidugi kohe kuulda. Selles loos on ka väike nali tal sees, teil on kirjutatud sinna sisse 16 kümnendik hilinemised. Need on muidugi väga keeruline mängida, aga kui kuulata, siis kõlab väga kenasti, nagu linnulaul kuskil. See on vist üldse krutskitega lugu, sina, Toivo, ütlesid kunagi, et naljalt ei julge Sumera Hennessy peast mängida. Nojaa, aga see võib-olla pole mitte ainult Sumera, on teisigi niisuguseid kaasaegseid lugusid, vot seal on niisugused. Korraldused on tohutult palju meeles pidada, seal on pikad Treimale lõigud ja ja see muusikaline loogika ei õhtu võib-olla alati taktimõõduga. Ükskord ma julgesin seda peast mängida. See oli vist Minskis pärast olen nii valmistunud peas, mängis siiski igaks juhuks enne kontserti noodi ette võtnud. Mida olete jõudnud omandada nende aastatega, ma mõtlen siin? Klassikud on tõesti kirjutanud valdavalt neljale käele. Mozart, kellel on ainult üks, kahele klaverile, üks fuuga, kahele klaverile ja peale selle arvukalt veel nelja käelugusid. Oleme töötanud, mängida nii võimaluse piires, kõike päris kõike muidugi pole jõudnud, oleme mänginud Mozarti neljagasanaate Schuberti fantaasiaid, varatsioone Surtsionaati, Polüneesia marsse siis veel Brahmsi kahe klaverilooming olema kõikra, mänginud sonaat kahele klaverile, variatsioonid Haydni teemale. Sisenema mängin tasavalssi Ungari tantse. Lähemas plaanis mängide trumpsiveratsioonid Schumanni teemale. Aga milline suhe on uuema muusikaga? Me oleme mänginud ka päris palju selle sajandi muusikut. Küllaltki palju on kirjutanud kahele klaverile prantslased depressi Rawell ja Polank. Peale selle on väga huvitavat strovinskilt kontserte, sõna eriti huvitav on muidugi kontsert kahele klaverile siis ka kaasaegsemaid, nõukogude muusikat väga huvitanud kovitšiloming. Kontsertina. Suur ja tõsine töö oli teil partoki kallal 81. aastal. Siis oli pardoki juubeliaastal 100 aastat natuke sünnist. Ja kuna mul isiklikult natuke muusika on väga südamelähedane, siis tekkis idee koostada patoki muusikast terveks kontsert. Ja, ja see nagu kujuneski niisuguses ametlikuks juubelikontserdiks. Esimeses pooles mängisime seal. 15 talupojaviisil klaverile diskost Reinsaluga mängisime kuus rumeenia tantsu ja Vello Sakkose, Tiiu Heinsalu. Mängisime partabki kontraste ja teises pooles, siis oli kavas. Esimest korda minu teada Tallinnas üldse Eesti Spartaki sonaat kahele klaverile, löökpillidele sel kontserdil rääkis Spartaki elust Helju Tauk. No see kahe klaverisonaat on üks maailmaliteratuuri tippteoseid. Kui vaadake, on olemas teos lastele, mis koosneb väga paljudest paladest mikrokosmos siis seda sonaati nimetatakse. Mõned muusikateadlased on nimetanud makrokosmos, eks. No siin oli jälle tore võimalus mängida. Meie noorte löökpillimängijat, Andrus Vahi ja Rein roosiga, seda ka löökpillipartiid on peetud üheks kõige raskemaks üldse maailmaliteratuuris. Ja meie löökpillimängijad tulid sellega hiilgavalt toime. Eelmise hooaja sisse jäi suur ning rõõmus sündmus, nimelt Austria dirigendi kurt püssi esinemine meie erzoga. Mõnigi nimetas seda kontserti naljatades sajandi kontserdiks ja teiegi olite sel õhtul laval koos kurtvassiga ning mängisite Mozarti kahe klaverikontserti. Ma vist ei eksi, kui ütlen, et seal õhtul valitses nii laval kui saalis lausa eriline atmosfäär. Küllap ta nii oli kontserdikava iseenesest juba teine poolse Straussi esitus. Aga see tõi muidugi kokku täissaali publikut, mida meil harva näha saab. Ja muidugi mängida niisuguse täissaali ees ja sellise dirigendiga on muidugi elu suursündmus igale intervjueedil. Mulle tundus Et ka inimesena oli kurtwass väga meeldiv, kuidas ta teisse suhtusid? Ta oli tõesti väga tore ja väga tähelepanelik inimene. Ta proovis meid ikka enne kontserti ka omal kombel rahustatud katsustega pulss ja tegi muhedat nalja ja siis rääkis ka mõningaid oma niukseid eluseiku. Nendest üks oli see, et meie siin niimoodi mõtleme kõik täpsetest Mozarti kontserti peale ja närveerin, mehed kõik tavaliselt teevadki niimoodi. Tema kui kunagi dirigeeris klaverikontserti, kus soleeriski ise king isegi tuli rahulikult naeratades lavale, kummardus siis port dirigendi poole kysis dirigendi käest, aga mis kontserti me täna mängime. Ja kui dirigent siis ütles, et TTV neljandat, siis oligi isegi sellega väga rahul võistlused, aga kohe mängida loomulikult. No ta oli üldse meie vastu väga tähelepanelik ja väga ergutas meid. Nii lava taga kui, kui ka laval oli igal momendi tunda tema abistavat kätt. Ja temaga oli väga tore mängida küll, mingeid probleeme ei tekkinud mingi koosmängust orkestrile, orkestrile antavat väga hästi tähts. Lõpetame tänase saate heli meenutusega sellelt toredalt kontserdilt. Enne aga soovin teile väledad ning sünkroonselt sõrmejooksu ja jätkuvat fantaasiat uute põnevate kavade koostamisel.