Niisuguseid muusikuid, kes kuulavad varasemaid lindistusi ja ütlevad selle kohta, et see on ebaõnnestunud või ei ole välja tulnud või näiteks heliloojad ütlevad oma varasemate teoste kohta, et seal õpilastöö, et seda ei pruugi nüüd väga arvestada ka kuidas on teie suhtumine näiteks oma vanadesse lindistustesse, salvestustesse? Varasemad lindistused omavad kindlasti. Kas nüüd ütelda vigu, võiks öelda puudujääke, võib-olla mitte niivõrd täiuslikkust. Kuid siiski ma tahaksin alla kriipsutada, et varastel lindistustel, mitte minu lindistustel. Ma olen pedagoog momendil ja ma näen, et noortel inimestel on väga palju väga toredaid mõtteid. Ja just nimelt see energia, see optimism, see see kohutav elujõud, see kajastub nende musitseerimises. Ja, ja kui mõnes osas me kaotame oma nooruse vilu matuse tõttu, siis mõneski osas. Me võidame tänu selle optimismile sellele energiale sellele suurele teotahtele. Nii et noorepõlve lindistusi põhimõtteliselt on väga põnev kuulata, nii nagu on põnev kuulata heliloojate erinevaid ootusi. Nii on ka huvitav kuulata interpreetide erinevaid ootusi, kui nii võiks öelda. Tavaliselt on ikka nii, et lapse viivad muusika juurde vanemad. Kas te mäletate, kes teile pani selle klarneti esimest korda pihku ja millal see oli, kui vana te siis olite? Tead elu käsitluses olen ma veendunud materialist ja mulle tundub, et siin ei olnud juhuseid. Põltsamaal. Viiekümnendatel aastatel tegutses ääretult suur muusikaentusiast Voldemar lemmik kes pani mängima kogu keskkooli õppejõud direktori, kogu linna naispuhkpilliorkester. Me tegime seal trit isetegevusliku, me mängisime palli ansambli muusikat, ta lõi seal laste muusikakooli. Ja olles ise vaid mitte klarnetispetsialist vaid trompetispetsialist oskas ta panna noored inimesed mängima paljusid instrumente, mida ta ise ei tulnudki niivõrd põhjalikult nagu meie tihtipeale tahame nõuda, et pedagoogid peaksid ise kõigepealt olema, seda elu näitab, et ei ole vaja inimene. Õpetaja peab olema kõigepealt suuteline noort inimest nakatama oma erialast ja innustama ja aitama, et ta lihtsalt hakkaks tööd tegema. Ja kes tööd teeb, see juba jõuab ise muidugi peab olema eeldusi. Ja neid ju meil tihti leidub. Tööd tehakse vähe noortega. Amar lemmik oli minu elus väga tähtis. Edaspidi juba viis tee Tartusse, kus ma armun pajuga. Töötasin siis Tallinnasse Juhan Kaljaspoolik. Kahjuks ei ole nii terav, võimalik nii palju tutvuda toredate isiksust ega peab juba tegema ise tööd. Esimesed sammud nooditundmisest tegin mandoliin käes. Hiljem juba puhkpillid, klarnet saksofon. Kas te mäletate oma esimesi esinemisi, suuremat publikut? Kui jah, ma mäletan, et kontserdisaali lava peal ma mängisin Kleeri valssi klarnetiga maalin, kusagil 15 aastane ja ma pabistasin niimoodi, et et ma ei osanud seal seistega olla pärast poisid ütlesid, sa mängisid ilusti, jah, aga sa seisid natukene halvasti. Mäletan ka seda, et oli aega harjutada ja oli võimalust harjutada ja et esinemised on mulle algusest peale pakkunud meeldivat elamust. Ja ma olen oma õpilastele kah püüdnud sisendada seda esinemise meeldivat ärevust ja esinemisest rõõmu tundmist. Sest et põhiliselt interpreedi osa on ikka inimesi toetada ja pisut leevendada igapäevast haljust, andes meeldivaid emotsioone. Te olete esimene Eesti puhkpillimängija, kes laureaaditiitli sai rahvusvahelisel konkursil, see oli Prahas ja 1974. aastal. Te mäletate ka, missugune oli see töö selle konkursi ettevalmistamise perioodil? See oli jälle üks õnnelik periood kus oli võimalik tööd teha. Sai õpitud kaugõppes Moskvas aspirantuuris klassini instituudis. Ja selle ajavahemiku langes ka rahvusvaheline konkurss. Ja mind aitas ette valmistada Moskva kõrgkool selleks konkursiks see meil õnnestus. Moskvas oli raske ülekuulamine, kus osales seal üle liidu üle 30 klarnetimängija. Ja tore on meenutada, et ma võiksin seal nad kõik ärasööri muidugi meeldiv. Ja edasi läks juba ka Prahas. Suhteliselt kergesti olid oma viperused. Resultaati ei ole just nii kõrge, kui oleks oodanud. Aga siiski on väga meeldib seda kõike meenutada. Kes olid seal veel osavõtjad, kes on meelde jäänud, sellel hooajal käis siin Berliinist kammeransambel puhkpillikvintett. Ja lisaks veel seal soliste, kus mängis üks minu Praha konkursi kolleege rivaale. Juhan Simm. Ja teda oli väga tore jälle aastate järele kuulata ja juttu ajada. Sellest konkursist on kasvanud palju. Tunnustatud. Kui te nüüd vaatate meie noori puhkpilli mängijaid siis missugune on teie arvamus nende taseme kohta? Hiljuti Leedumaal toimus puupuhkpillimängijate konkurss. Tulid mõnedki auhinnad meie vabariiki meie konservatooriumi tudengitele. Tahaks natukene südant valutada siin kohapeal. Et kuigi on väga toredaid noori, kes hoolega kasutavad kõiki võimalusi enda arendamiseks. Jaa, pürgimiseks suurde muusikasse, on tihtipeale ka tunda sellist suhtumist, et milleks konkurss, konkursi ei otsusta veel midagi, elu elatakse väljaspool konkursse. Ja milleks mulle see kõrge tase, kui mind juba esimeselt-teiselt kursuselt palutakse tööle professionaalsetes orkestrites. Kui mulle juba makstakse üliõpilaspõlves 120 rubla palka? Tihtipeale jah, noored inimesed lasevad ennast ära meelitada sellest esialgsest edust ja seavad endale nii-öelda hüppelatti väga madalale. See on kurb, sest et esialgu need on tudengid, kes vanemate kõrvalt õpivad aga aastad lähevad, neist saavad perekonnainimesed ja ja kollektiivi liikmed, kellest oleneb kogu kollektiivi tase. Ja kui sellised inimesed määravad orkestrite palge, siis siis on nagu tulemused kahvatud. Nii et ei tea, kuidas, mil moel võidelda sellise rahuloluga. Taga on juba neid, kes on silma paistnud. Ja meil on väga andekaid inimesi. Kalev Veltut, Tauno Saviauk, Vahur Burn, Tael, Ernst. Ja veel palju, Meelis wind. Võib-olla ma unustasin praegu ja kindlasti ma unustasin kedagi. Nad näitasid ennast väga hästi liiduvabariikidevahelisel konkursil ja võitsin auhinnalisi kohti. Momendil toimub Odessas üleliiduline puupuhkpillimängijate konkurss, kus nimetatud võtavad osa. Ja kus me jälle loodame. Tuleme nüüd tagasi teie enda kontserdipraktika juurde. Igal interpreedil, pillimängijal, kui lauljal on kontserdile alati teatud füüsiline koormus ja kord ühe teie esinemise järel retsensioonis kirjutati, et puhkpillimängijatel on see füüsiline koormus väga suur. Kas teil on ka mõnikord tunne pärast kontserti, et olete nagu teinud rasket füüsilist tööd? Ja seda ei tohi endale lubada. See oleks, see oleks enda lõdvaks laskmine. Muusik lavale minnes peab olema laetud hea tujust, soovist inimesi ergutada soovist inimesi vaimustada solisti võluda muusikaga. Ja kui tal see õnnestub, siis ta saab sellest niisuguse suure naudingu, et isegi kui tal tõesti seal tuliga valada pisaraid või higi sealjuures siis kõik ununeb. Jääb järele vaid meeldiv, meeldiv rahuldus. Noori inimesi tuleb jälgida, et nad liiga suurt tööd ei teeks. Et pillimäng oleks ka tegijale nauding. Just nimelt psühholoogiliselt pinnalt tuleb lähtuda. Kuigi ka seal on tööd, see töö peab varju jääma. Kontserdikriitika teile annab midagi teie töös. Ja väga meeldiv on, väga meeldiv on lugeda head kriitikat. See annab nagu jõudu ja julgust ja sest et eks me kõik ju kahtleme endas ja kardame ja abistame ja ja kui kriitika sind toetab, see on nagu niisugune. See annab nagu vabad käed edaspidiseks. Vastasel juhul oled laval sunnitud arvestama kriitikad ja ennast piirama. Kas see on nii nagu noor õpilane sunnitud õpetajat arvestama? Ja juhul, kui õpilane on andekam kui õpetaja siis siis tema anne jääb vaka alla ja kui kriitika on halb, siis ta segab interpreet julgegi ennast avaldada, kuigi tal oleks võib-olla ka palju öelda et head kriitikat on nagu lugeda palsamiks. Meie heliloojatel on saanud nagu tavaks kirjutada muusikat mingit interpreedi silmas pidades. Kas teil on ka olnud niisugust juhust konsulteerida heliloojaga näiteks mingi teose loominguprotsessi ajal või on teil lausa nimelisi teoseid tunud mängida? No tore tore kogemus, kui helilooja mõnuga kontakteerub teose kirjutamise ajal. Ja nagu mõtleb sinu esmaesituse võimalusele ja see on tore, kui kui sa sat sõna kaasa öelda teose. Kusjuures ja elus on seda juhtunud. Harjaotsak on kirjutanud mitmeid teoseid. Arvestades. Konkreetset interpreedi ja Aarne Männik, Anatoli Karsnek ja René Eespere. See on selles suhtes väga mugav, et siis nagu on teatud garantii juba teosele, kui kui sa saad öelda omad ettepanekud õigel ajal. Kui suur osa üldse teie repertuaarist kuulub praegu Eesti muusikale nii soolo paladele kui siis ansamblitele. Eesti muusikaga tuleb tegeleda lootuses et nüüd midagi jälle tuleb ja tihti on ka tulnud. Meenub Ester Mägi ansambel dialoogid, meenub Harri Otsa Tree ja ja paljud palju meeldivaid teoseid. Kontserdikava ülesehitamisel jäävad nad klassikale muidugi pisut alla. Ütle ma muidugi, et, et mind ääretult huvitavad klassikalised ansambliteosed. Hiljaaegu. Sans Suuman. Villa loobus. Ja see on väga suur rõõm, kui leiad midagi uut. Oli v mis jään olles sakslaste koonduslaagris, kohtus seal muusikuga ning ta kirjutas kvarteti aegade lõpu puhuks. Teos on mitmeosaline. Samas osa sellest on kirjutatud soolo klarneti. Üldmeeleolu on sünge, lootusetu nagu oli ka helilooja saatus sellel hetkel. Kuid keskmises osas ootamatult muusikasse ilmuvad onu laul seal nagu suureks kontrastiks yld traagikale teoscantjate vangidele. Need on jutt läinud natuke Prantsusmaa peale. Pariis on niisugune linn, mida alati kõik kunstnikud on oma mekaks pidanud ja on ka mitmed Eesti kunstiinimesi, kes Pariisis on käinud Teadmisi muljeid kogumas. Näiteks sajandi alguse Pariisi eestlastest võib nimetada Nikolai, triiki murti Konrad Mägi, Friedebert Tuglas ja mõnda aega viibis Pariisis ka helilooja Rudolf Tobias. Missuguse eesmärgiga teie Pariisi sõitsite? Noor inimene on optimistlik, aga ta on veendunud, et ta leiab igalt poolt endale tera. Ja mina kui muusik lootsin sealt leida väga palju tutvuda kaasaja lääne muusikavooludega, saada sealt äratust, interpretatsioon manis pedagoogilistele tegevusele. Saada ülevaade üleüldse. Niinimetatud prantsuse süsteemi klarneti ajaloost, ehitusest ja võimetest ja võimalustest arengusuundadest ja probleemidest. Selles suhtes oli see kõik väga vajalik ja täitis oma otstarbe. See oli 1976. aastakude saabusite Pariisi. Kes teie õpetajaks oli seal stažeerimise ajal. Professor Lanzloo, Shaklanzlo konservatooriumi professor ja paljude kursuste rahvusvaheliste konkursside žürii liige ja tunnustatud muusik, tegevmuusikuna, tema põhisuund, Maksoli õpilases musike reaalsuse arendamine. Põhirõhk ka repertuaaris oli suunatud möödunud sajandi ja käesoleva sajandivahetusel tegutsenud muusikutele põhiliselt romantikutele ja see muidugi ei takistanud meid kaasaja muusikaga tegelemast ja kõige uuemate teostega töötamast. Üheks Pariisi külgetõmbejõuks on kindlasti ka väga elav kontserdielu. Kas te saite ise palju esineda sellest Pariisi viibimise ajal? Jah, ja ei, algul ei olnud ju tuttavaid, ei olnud ju võimalusi ja kontserttegevus kah vaibus. Kuid näiteks oli see kõik siiski kohapeal hästi organiseeritud. Ja mind leiti üles nii-öelda leti üles, sest et ma olin nagu võõras ja uus nendele. Ja üsna pea ma juba suutsin kaasa mängida. Nii mõneski kontserdis korraldati seal üliõpilaste ringides. Ja ma lõin kaasa ka isetegevusorkestrite töös lihtsalt vajadusest rohkem mängida. Puhkpilliorkestrites, sümfooniaorkestrites, solistina, kammerkontsertidel. Seal oli kõik väga meeldiv aeg. Suhteliselt sai küllaltki palju mängida ja vastuvõtt peab ütlema, oli vägagi soe. Nii et me ei pruugi mittegi häbeneda oma maavillased, interprete. Kas te saite Pariisis näidata ka eesti muusikat? Kätt ja Hillar Kareva, Impressioon René Eespere soolosonaat just nimelt need sooloteosed olid väga mugavad ja ja meeldivate esitada kõikvõimalikel improviseeritud kohtumistel ja ka suuremale auditooriumile kaasa võtsin veel eesti heliloojate teoseid, mida ma jätsin konservatooriumisse. Et nad saaksid meie teostega lähemalt tutvuda. Te olete praegu Tallinna riikliku konservatooriumi interpretatsiooniteaduskonna dekaan ja teil on ilmselt võrdlemisi lihtne teha nüüd võrdlusjooni Pariisi konservatooriumi meie konservatooriumi vahel. Kas oli mingeid suuremaid erinevusi ka õppesüsteemides, õppe korrald? Oja meie üliõpilane saab väga põhjaliku ettevalmistuse ja väga laialdase ettevalmistuse laia profiili. Prantslased saavad võrreldes meie haridusega hoopis kitsama profiili eriala tsüklon võib-olla selle tõttu põhjalikum üldhariduselt meie tudeng on, on tunduvalt rohkem haritud. Õppeaeg on seal erialaliselt väga intensiivne ja suhteliselt lühike. Kaks-kolm aastat maksimumõpinguid ja ongi diplomeeritud helikunstnik juba praktikale üleandmiseks olemas. Konservatooriumi võib lõpetada ka kammeransambliosakonnas. Lõpueksamid toimuvad konkursi korras. Esimene, teine kolmas Preemia üliõpilased püüavad esimest preemiat välja mängida, kui nad seda ei suuda, siis nad kordavad järgmisel aastal veel kord eksamit. Komisjonis istuvad ainult kitsa eriala spetsialistid kes on kutsutud orkestrites ja teistest linnadest. Eksamineeritava õppejõud istub laval koos mängijaga. Ja on seega nagu süüpingis seal kõigi kritiseerivad märkuste objektiks. Programm on suhteliselt väikene. Ja tasemelt. Tunduvalt nõrgem kui meie, Moskva, Leningradi konservatooriumi lõpukavade tase. Te töötate praegu ka ERSO klarnetirühma kontsertmeistrina ühtaegu täidutega siis Tallinna riikliku konservatooriumi interpretatsiooniteaduskonna dekaani kohuseid. Kuidas siis teie tööpäev välja näeb? Ta on üsna pingeline momendil, kuna ma tahaksin veel ja olen. Olen suutnud siia veel lisada soleeriva tegevuse, olles vaid tegevpillimees, tunned nagu pisut alaväärsus kompleksi, kui sa vaatad inimesi, kes loevad, kes kirjutavad, kes suudavad olla mitmekülgsed looma, siis nagu üritan kah olla pisut mitmekülgsem, kui siiani ei julge veel midagi lubada, kuivõrd tulemusrikas saab olema? Kui palju üldse orkestri proovid jätavatele aega iseseisvalt üksinda pilli harjunud? Tead ma olen minu arvates küllalt õppinud küllalt kokku puutunud probleemidega, et mitte enam harjutada kümmet tundi päevas. Ma pean olema juba nüüd nii tark, et teadma ilma pillimänguta, mida mängida, kuidas mängida, kuidas mängida. Muidugi tuleb ka mängida, kuid harjutada tuleb. Kuid see ei pruugi enam olla sellistes annustes. Ja muidugi ei ole mul enam seda rumalat uhkust, et ma pean kindlasti väga virtuoosse mängima ja selleks kohutavalt palju harjutama ja ma mõtlen, et tähtis on see emotsioon, mida ma edasi annan. Ja ma olen veendunud, et lihtsas muusikas peitub väga palju väärtusi. Kui palju on teil tulnud esineda orkestrisolistina koos sümfooniaorkestrile? Need võimalused. Ei ole alati nii suured, kui oleks soovinud meie filharmoonia, elan avarad võimalused kuulata tippinstrumentalist üle maailma. Et kodulinnamuusikud vahetevahel isegi ja on sunnitud kõrvale tõmbuma. Seetõttu ma ei saaks väga kiidelda, ma tihti esinenud orkestriga. Missugune on praegu teie kontsert, mida ette valmistate suurem esinemine? Neid on mitu. Margarita Voites ega tahaksime ennem suve esitada kaks toredat ansambliteost. Mozart, tee aaria ühest Mozarti hilisest vähem tuntud ooperist kirjutatud soprani Larnetile klaverile siis Schubert, Tiit, Reio Karjus mägedes kirjutatud soprani Leklarnelt dile klaverile. Need on toredad teosed, mis pakuvad kindlasti rõõmu. Siis Odessast leidsime meeldivaid ansambli teoseid, mida ma tahaksin esitada lähemas tulevikus. Suumanni trio. Kaks uudisteost Anatoli kaar snäki ja Harri Otsa kammerteosed klarnet fagoti, klaver. Vaat niisugused ansamblid on väga põnevad avastada ja avada. Ja, ja kui veel partneriks on väga kõrgelt kvalifitseeritud lauljatar antud juhul Margarita Voites siis pean ütlema, et lähen. Tulevik on väga põnev.