Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Me oleme nüüd pühendanud juba mitu nädalavahetust meile antud aja kunstiväärtustele nende saatusele jälginud. Neid üksikuid muutusi, mis iseloomustasid seda olukorda just nimelt vaadatuna sellest neid huvipakkuvast aspektist revolutsiooni järgselt aastatel. Ja kui tuua välja kaks peamist tendentsi, millest oli meil ka juttu eelmine nädalavahetus, siis võib-olla esimesed kuud esimesed aastad vahetult pärast revolutsiooni, kui me jälgime neid ilmunud dekreet, siis me võiksime teha järelduse, et nad olid valdavalt suunatud kunsti väärtuste kaitsele. Nad püüdsid igati luua seda situatsiooni või tagada seda olukorda, et need väärtused Venemaalt kuskile välja ei kaoks. Muidugi hoopis teised ülesanded on tähtsamad. Meie jaoks on see küsimus, kuidas võimule jääda, kuidas seda võimu oma kätes edasi hoida, seega on vaja võidelda kodusõja rinnetel. Ja loomulikult sellest võimu tipust vaadatuna on need küsimused kõik teisejärgulised, lennaku kõike võime me seda ju ka nii sõnastada, peamine et me saame ja jääme sinna, kuhu meil on õnnestunud saatuse tahtel jõuda. Aga üldine suunitlus on selline ja murrang 20.-te aastate algul jällegi ka sellel on oma objektiivselt põhjused, ei hakka nendele enam peatuma. Eelmine kord püüdsime neid natuke lahendada. Ta aga lõpptulemusena 1921. aastal kirjutab alla Vladimir Iljitš Lenin dekreedile seitsmendal veebruaril millega moodustatakse väliskaubanduse rahvakomissariaadi juurde eraldi fond, fond, kuhu tuleb koguda kõik väärtuslik ja lähtepunkt ei ole mitte kunstiväärtus, vaid puhtalt rahaline väärtus, et neid asju oleks võimalik müüa, müüa valuuta eest, teenida niimoodi valuutat, mitte mingisuguseid teisi allikaid pole. Ja selle valuuta Ta eest osta vajalikku. Täpselt samuti toimitakse ju kirikuvaradega, millest oli meil ka eraldi juttu. Mis nüüd puudutab muuseumite osakonda, nimetame seda tinglikult nii, osakonna nimi oli tunduvalt pikem, sisaldas ka kultuuri ja ajalooväärtuste kaitseülesannet, aga las ta meil olla selles lühendatud variandis. Siis osakond teadis juba paar nädalat ette, milline otsus on tulemas. Ja siin ei ole ju midagi imestada, kui me tuletame meelde, kes oli selle osakonna eesotsas trotskaja, Trotski abikaasa, informatsioon on tal esimesest allikast ja osakond püüab midagi teha valmistutakse selleks uueks situatsiooniks. Ette moodustatakse ekspertidest grupid kes peavad koostöös väliskaubanduse rahvakomissariaadi iga osalema ühistes komisjonides, mis peavadki andma igale kunstiesemele igale maalile graviirile konkreetse hinnangu, kas see on esmajärjekorras vajalik ese, asi, mida tasuks säilitada, jätta Venemaale või kuulub ta nende hulka, aga mis ei ole nii olulised ja mis on põhimõtteliselt müüdav. Kui me nüüd mõtleme nendele üksikutele asjatundjatele, kui palju neid võis tol ajal olla? Nad olid ülekoormatud selle kaitsetööga, see on meeleheitlik aeg ja meil on isegi raske ette kujutada inimest, kes on pühendanud terve oma elukunstile nende väärtuste säilitamisele, kaitsele. Ja nüüd ta näeb, et sa kõiki variseb kokku. See, mis tema jaoks oli oluline, see, mis tema jaoks on püha, seal põletatakse, rüüstatakse, hävitatakse meeleheitlik võitlus ja need siia võitlusesse. Uue momendina tuleb juurde see osavõtt, see valik. Tähendab, meil on ja kujutame seda komisjoni ette tinglikult. Meil on seitsmeliikmeline komisjon, seal on kuus inimest välis, Kaubanduse rahvakomissariaadi poolt, need numbrid on praegu välja mõeldud, ma ei oska täpselt öelda, kui suured need komisjonid olid, aga piltlikult on see nii. Need on inimesed, kes töötavad, lähtudes huvist saada võimalikult rohkem raha, saada selle raha Ta saamiseks kunsti võimalikult suuremas arus, nende jaoks ongi ainus kriteerium kvantiteet seal Ale kvaliteedist juttu, niivõrd-kuivõrd, iga kvantiteedi tagab ka mingisugune kvaliteet. Aga nendes komisjonis see üksikkunsti hindav, seda kunstimõistev inimene ta üritab muidugi kaitsta, aga arusaadav on, milleks ta on ju seal ja ta peab ju paratamatult tegema mingeid valikuid tangi seatud valikute ette. Tähendab ainus, milles ta saaks lähtuda, onju las läheb, see, see paistab mulle olevat vähem väärtuslik. Aga ma suudan säilitada mingi minu arvates väärtuslikuma asja. Ja vot kui lähtuda taolisest mõttekäigust taolisest loogikas siis seda enam on see hinnang subjekti niikuinii on igasugune hinnang, seda enam kunsti hinnang, kui me sageli ütleme, et need teosed on hindamatud ja nüüd nõutakse sellelt spetsialistilt ju sisuliselt mitte hindamatuid hinnanguid, mitte hinnanguid variandis, et see on hindamatu asi, vaid talt nõutakse konkreetset hinnangut, palju selle asja eest võiks raha saada. Seda nõuab talt komisjoni esimees. Ja ma toon ühe konkreetse näite, kui nende komisjonide etteotsa või nende koosseisu satuvad kunstialavaldkonna inimesed, kes on mingis lõigus väga suured asjatundjad ja siis loomulikult teevad nad seda oma subjektiivset valikut, lähtudes oma teadmistest oma eelistustest. Näiteks 1922. aasta märtsis tegeleti õukonna ministeeriumi varadega. Võib kujutada ette, et õukonnaministeeriumil omaaegsel õukonnaministeeriumil oli hallata väga suur vara ja selle vara kindlasti üks väga oluline osa oli ka kunst. Need varad olid juba ajutise valitsuse poolt, sellepärast et see oli ainus ministeeriumis likvideeriti ajutise valitsuse otsusega, muud ministeeriumid ju põhimõtteliselt säilusid. Need varad olid viidud evakueeritud Moskvasse ja nad olid hoiul Kremlis. Ning muuseumite osakonna poolt töötas komisjonis relvapalatis kaastöötaja. Välja paistab keskaja asjatundja, selle mehe nimi oli Sergee. Ja näitšergeevee ette jällegi me võime seda ka piltlikult kujutada, on mingi laud, selle laua taga istub komisjon, sellele lauale, tõstetakse esemeid ja Sergejev peab siis selles vaidluses arutelus andma oma eksperthinnangu milles ta saab lähtuda. Kõike päästa ei saa. Enamus asju lähevad niikuinii fondi käsutusse ja seega põhimõtteliselt nende tulevik on täiesti lahtine. Tõenäoliselt nad müüakse Venemaalt välja, nad võivad tulp kaduda, sest küsimus pole ju alati mitte selles, kas asi on nähtaval ühe muuseumisaalis või teise muuseumi saalis, aga need asjad võivad ka rännata, kuskile ära kollektsioonides ja avalikkuse jaoks kaduda. Ja nüüd ta peab otsustama ning ilmselt lootes päästa ja lähtudes sellest, mis tema arust on väärtuslik, aga tema jaoks on see keskaeg ja neid väidetavalt nõutakse talt hinnangut, et meile kõigile nii hästi tuntud enamus meie kuulajatest on neid kindlasti kuskil reprodel näinud. Need on need paberschee lihavõtte munad mis olid spetsiaalselt valmistatud tsaariperekonna jaoks. Nendest on olnud ka viimasel ajal Vene ajakirjanduses päris palju, kuidas neid on tagasi ostetud ja Vene riigile kingitud rikkurite uus venelaste poolt. Aga tol ajal Sergejev annab neile hinnangu ja see hinnang on enam-vähem järgmine. Tegemist on meisterlik teostega, kuid neil ei ole mitte mingisugust kunstiväärtust ja arusaadav, see on tänapäevane toodang. Tegemist on keskaja fänniga. Jah, hinnalised, huvitavad ja nii edasi ja põhimõtteliselt pole tal midagi selle vastu, sest kõik on ju vahekorras. Luban seda ei luba, võib-olla saan säilitada midagi muud ja ta lähtub nendest kriteeriumitest, mis on arusaadavalt tema jaoks olulised. Ja nii satuvad, näed Faber munad sinnasamasse fondi käsutusse ja milline on nende hilisem saatus, seda me juba teame. Muidugi, muuseumite osakonna inimestel oli tol ajal meele ülekoormus. On veel üks valdkond, millega nad pidid tegelema ja mis on meile meie enda ajaloost küllaltki hästi tuttav. See on apteerimine. Teame, kui palju enam-vähem eestlasi okteerisid, tulid Nõukogude Venemaalt Eestisse ja põhimõtteliselt pidi jällegi muuseumite osakonna liikmetest moodustatud komisjonid. Nad kuulusid nendesse komisjonidesse hindama neid esemeid, mida aptandid tahtsid kaasa viia. Kusjuures tagantjärele vähemalt vene autorid kirjutavad, et kasutada sära. Valitsevat segadust, läks piiri taha küllaltki palju väärtuslikku. Kuid see on tilk merre loomulikult võrreldes sellega, mis läks ametlikult väliskaubanduse rahvakomissariaadi fondi käsutusse, nii et need suurused ei ole üldsegi võrreldavad. Kui ta oli veel üks legaalne kanal, mis ei toimunud küll eriti ajaliselt pikalt kuid mille kaudu sattus välismaale küllaltki palju väärtuslikku ja väärtuslikku, mis ei olnud mitte lihtsalt inimestel kuskil kodus nende seintel vaid muuseumites. Ja vot need asjad nõudsid väga kõrget professionaalset hinnangut ning tegemist on suhteliselt vähetuntud faktiga. Jällegi kuskilt ta haakub meie ajalooga ja nimelt teame ju köik Tartu rahulepingut, selle tähtsust. Aga 1921. aastal, 18. märtsil kirjutati neutraalsel pinnal Riias alla rahuleping Nõukogude Venemaa, Nõukogude Ukraina ja Poola vahel. Sedasama lepinguga tunnistatakse ju Poola iseseisvust, nii et Poola ajaloos on see enam-vähem võrreldav meie Tartu rahulepinguga. Ja selle lepinguga pannakse paika, fikseeritakse piirid täpselt samuti nagu meie lepinguga. Ja see leping pidigi saama kahe riigi normaalsete suhete aluseks. Kuid selle lepingu taga on veel üks moment, mida ei ole nii silmnähtavalt meie lepingu taga ja nimelt lepinguga üritatakse tõmmata mingisugune kriips alla panna punkt küllalt keerulistele omavahelistele, minevikku, suhetele. Kui meil sünnib riik, siis Poola on ju kunagi riik olnud. Ja Poola riikluse likvideerimine, mitmed Poola ülestõusude mahasurumised, see on väga pikk ja väga keeruline ajalugu, millel ei ole meil praegu põhjust peatuda. Igatahes vot see soov põhimõtteliselt see soo sünnitab lepingusse ühe paragrahvi, see on üheksas ja see lepingu punkt paragrahv, ma ei oskagi öelda, kuidas ta juriidiliselt oleks õigem, aga meie jaoks on sisu tähtsam. Määras kohustas, et Vene ja Ukraina pool tagastavad Poolale köik omistatud trofeed ja kui nüüd tuua sisse aastaarvu alates millisest aastast, siis mõnikord me oleme isegi teinud väikesi mõistatusi ning vaevalt on meie kuulajate hulgas väga palju neid inimesi, kes oskaksid pakkuda välja õige daatumi. Aga selleks aastaarvuks on 1772 ja kuupäevaks esimene jaanuar. Tähendab kogu see vara, mis on viidud Poola aladelt Venemaa ja Ukrainasse. Alates sellest samast kuupäevast esimesest jaanuarist 1772. See kõik kuulub tagastamisele Poolale. No seda vara on ju tohutult. Me teame oma jällegi ajaloost paralleele, on ju päris palju koraanis ülikooli sattunud varade saatust, aga see on mõõtmatult suurem hulk suurem kogus, suurem väärtus. Ning nüüd tekib ju küsimus, kusjuures see puudutab ju kõik, see puudutas nii kunstiteoseid, arhiive, arheoloogilisi kogusi, reliikviaid, kõikvõimalikke kollektsioone. Ja mida see paragrahv veel toonitab, et siin ei tehta vahet, kas tegemist on eraisikute kätte läinud või mingite ühiskondlike, asutuste või riiklike institutsioonide valduses olevate varadega. Köik need tuleb tagastada. Esmapilgul kui niisugune leping on sõlmitud, ta on allkirjastatud siis ei ole ju esmapilgul ülesanne ta mahukas, aga põhimõtteliselt ta ei ole ju teoreetiliselt keeruline, tuleb võtta kõik need varad arvele. Pooled diplomaatiliste kanalite abil nad kinnitavad. Ja siis tuleb nad varat tõsta vagunitesse ja saata Poola riiki. Kuid selle lepingu sellesama üheksanda paragrahvi üks allpunkt on tegelikult erakordselt huvitav ja me võime muidugi pikalt mõtiskleda, kumma poole survel ta sinna sisse läheb, tõenäoliselt mitte Poola soovil. Aga seal on täpsustus ja see on see alapunkt number seitse. Ja see täpsustus kõlab enam-vähem järgmiselt, et kõik süstematiseeritud, teaduslikult töödeldud ja terviklikud kollektsioonid, mis omavad maailma kultuurilist tähtsust, ei kuulu lahutamisele. Tähendab, kui mingisugune Poolast toodud maal mahub mingisse ühtsesse kollektsiooni, siis põhimõtteliselt see peakski sinna jääma. Vot see on nüüd konks, mis võimaldas alustada diskussiooni peaaegu iga üksiku maali, iga üksiku graafilise lehe, iga üksiku skulptuuri ja nii edasi üle. Sest kes ütleb, kas ta kuulub või ta ei kuulu. Ja siin ongi jälle see ülesanne, sest otsustada ju siin saavad ainult kunstiasjatundjate, see ei ole mitte väliskaubanduse rahvakomissariaadi komisjonid, siin on juba kunstiteadlased. Ja kui me otsime jällegi seda nime, kes vene variandis päästis Venemaa üks üsna palju ja Poola variandis ei andnud neile ära seda, mis neile kuulus. Sest selleks inimeseks on ikka sedasama Igor krabar, kellest eelmine kord oli meil natuke põhjalikumalt juttu. Toon mõned näited. Ja jällegi vast on keegi meie kuulajatest neid kohti näinud oma silmaga ja võib-olla ka neid väärtusi siis väga teravad vaidlused puhkevad kunagi kraakowist, Waveli lossist ära toodud 160 fantastilise kobe lääni edasise saatuse pärast, mis neist saab? Vene pool, väidab, et need kobe läänid kuuluvat mitmepalee muuseumi kollektsioonide orkaanilisse osana sinna ühtsesse tervikusse ja sellepärast neid sealt välja noppida. Hizza Poola pool väidab muidugi vastupidist, väga tõsised, väga pikad vaidlused, kuid lõpuks jääb peale Poola seisukoht ja need 160 suurepärast kobe lääne saadetakse poolakatele tagasi, nii et siin õiglus võidutseb pika vaidluse tulemusel või ütleme, teine niisugune suurem vaidlusobjekt oli, kuigi siin oli raskem põhjendada, mis kollektsioon see peaks nisuke olema, aga kui 1915. aastal Vene väed taganesid ja jätsid maha Poola alad, siis nad võtsid enesega kaasa ka kõik kirikukellad. No niipalju kui jõuti. Mitte sellepärast, et evakueeriti kunstiväärtusi, vaid tegemist oli metalliga. Poolakad nõuavad tagasi ja jällegi pikad vaidlused ja lõpuks saadakse nad tagasi. Aga need lõpmatud vaidlused võimaldasid ju Vene poolel midagi, ei jäta endale. See on konks, see võtab kõik aega ja tõi mõningast edu. Ning mis on jäänud meelde, et näiteks Ermitaažil õnnestus säilitada mitmeid hinnalisi maale mis olid kunagi Poolast toodud ja nende seas oli ka, vist ei ole selles täpselt kindel, aga kaks Rembrandti, kuid neid oli päris palju. Kusjuures meie ju seda praegu kõrvalpõiget tegime ainult selleks, et näidata, kuivõrd pingeline oli tol ajal inimeste töö, kes pidid töötama nii nendes komisjonides, kes otsustasid, millised kultuuriväärtused läksid fondi kes pidid samas otsustama, mida võivad oktandid kaasa võtta, kes pidid otsustama, millised asjad kuuluvad tagastamisele Poolale ja millised võiks üritada kuidagi jätta oma kätesse. Ja samas tuletame meelde, et 1921. aastal, 27. detsembril ilmub dekreet esmapilgul suhteliselt süütu pealkirjaga need on väärtustest, mis paiknevad kirikutes ja kloostrites ja mis siis algab, sellest oli meil ju pikalt juba. Ja ka seal olid ju vastavad komisjonid, kes pidid midagi säilitama, midagi säilitama ja midagi talletama muuseumite ja tuleviku jaoks, nii et koormus on metsik. Niiet, Trotski abikaasa juhitud osakonnale tuleb mingis mõttes anda au ja paradoksaalne situatsioon, mees tegeled kirikute varade rüüstamise käiv ja abikaasa tegeleb tulenevalt oma ametikohast nende päästmisega. Veel üks aspekt, mis tegi kultuuriväärtuste kaitse peaaegu võimatuks ja milles teatakse suhteliselt vähe seotud lepiga. Jep, uus majanduspoliitika tulema kunagi selle juurde kindlasti eraldi ei ole üldse sel teemal rääkinud, mida ta endast kujutab, kuigi põhimõtteliselt ju kõik teavad, mis ta on, aga siin on väga palju huvitavat, väga palju tundmatut ja väga palju sellist, millest hiljem nõukogude ajal ei räägitud. Kuid praegu võib-olla piirdume vaid selle teadmisega, et põhimõtteliselt kõik viidi jällegi rahalistele alustele ehk kõige ees tuli maksta, tähendab, ei olnud enam seda süsteemi, mis vahepeal kehtis, et kuskilt midagi jagati, vaid neid tuli kõik teenida ise. Ja see otsus puudutab ka seda meie muuseumite osakonda. Kas muuseumiosakond läks meie mõistes isemajandavaks? Kuid kust ja kuidaspidi selline osakond teeni, kuidas on üldse võimalik? Ja kui nüüd mõelda selle muuseumi juhtkonnale osakonna juhtkonnale, siis on mingisugune rahasumma, mida nad on kogu aeg saanud ja mida neil enam ei ole. Ja kuskilt midagi juurde saada pole ju ka võimalik. Ja siit tuleb ju loogiline järeldus, kui ei ole võimalik juurde saada, seda me teame ise, kuidas seda olukorda päästa, sellises situatsioonis oleme me ju vist kõik kunagi vähemalt olnud. Vastus on kokkuhoid, kui juurde ei tule, siis kulutada on võimalik vähem ja nii kuidagi püüda sellest olukorrast välja tulla. Iga inimene ju, kes osakonnas töötab, on ju antud situatsioonis selles uues maailmas kahjumit toov, sest talle tuleb palka maksta, aga ta ei tooda ju midagi, midagi ei ole võimalik. Ja kui 1921. aasta algul oli kokku koos allosakondadega selles lühendatud muuseumite osakonnas tööl enam kui 500 inimest, kes said palka siis näiteks ma vaatasin, 1923. aasta maiks oli järele jäänud vaid natukene rohkem, kui 60 oli 500 vähem kui kahe aastaga. Umbes kahe aasta pärast on kuus, 10 tähendab vähenemine ligikaudu 10 korda, aga mida see tähendab antud variandis, et ka 10 korda vähenenud kunstiväärtuste kaitse on vähenenud nende inimeste arv, kes võisid ja suutsid seda tööd teha. Kuid kas see kokkuhoid ju ei päästa midagi? Küsimus on ainult miinuse suuruses, aga miinus ei ole ju kuskile kadunud. Ja nüüd on ju ainus variant ainus väljapääs. Midagi on vaja müüa. Ja vot siin ongi üheks murranguliseks sammuks üks otsus 23. aasta 19.-st aprillist või nimetame seda pigem määruseks. Yasse määrus kõlab jällegi esmapilgul küllaltki abstraktselt. Ta oli pealkirjastatud erivahenditest kindlustamaks kultuuriväärtuste riikliku kaitse erivahendid, mida ta sisuliselt tähendab muuseumitel, asutustel, kultuuri templitel lubatakse näiteks üürida välja oma pindu, et teenida mingisugust raha. Ja muuseas, see otsus on juriidiliseks aluseks, et mõni muuseum, mõni klooster rentides oma ruume muutub ju pikapeale kinnipidamiskohaks. Tähendab, siit me saame selle juriidilise seletuse, kuidas näiteks mis skeemi, kuidas sünnib laager Salavetski kloostrisse. Nii et mehhanism on läbi nende ruumide üürimise? Loomulikult oleks ja vajalikud pinnad olid ära võetud ka ilma küsimata, aga see õigus antakse. Kuid kas see määrus polnud veel kõik? 1924. aasta kuuendal märtsil ilmub veel üks määrus mis lubab muuseumit del oma vara müüa. Antikvariaati tele ja oksjonitel tähendab müümiseks antikvariaati teleoksjonite korraldajatele. Seejuures said muuseumid endale teenitud rahast 60 protsenti ja 40 läks riigile, nii et isegi siit veel võetakse ära 40 protsenti. Loomulikult olid selles määruses kõikvõimalikud piirangud, mida ei tohi müüa ja kuidas ei tohi müüa ja nii edasi. Aga kui me mõtleme selle otsuse signaalile, mis on antud müüge, teenige ja neid ongi kõik asutused valiku ees, mida müüa. Ja ka konkreetsed inimesed sellesama valiku ees, kui me tõime näiteid komisjonide liikmetest, kes pidid otsustama, siis nüüd me võime tuua täpselt samuti madalamad piirkonnad ühe näitega. Tegemist oli arheoloogilist kaevamist tega härssonis. Seal tuli mulle altmaalt välja viienda sajandi enne Kristust linn ja nende kaevamiste juhataja, loomulikult pole raha maksta töölistele palka. Kui enne sai ta midagi riigilt, siis neid on ju see kõik isemajandav teeni ise raha ja millise otsuse ta võtab vastu, see on tema ju positsioonilt tulenevalt loogiline otsus. Ta müüb maha Krimmi aegsed suurtükid. Vanarauaks oli säilinud suurtükkide kollektsioon, see müüakse maha. Ja muidugi, kui tema jaoks on küsimus viienda sajandi linnas enne Kristust või 19. sajandi keskpaigas suurtükkides ja ta on valiku ees, siis ta müüb nad kõik maha. Tal ei olegi teist väljapääsu, et saada raha restaureerimiseks või näiteks kui restaureeritakse mõnd kirikut ja kõrval on natukene uuem kirik, siis. On juhuseid, kus selle uuema kirikukellad jällegi lähevad müüki vana rauana selleks, et teenida raha selle väärtuslikuma objekti restaureerimiseks, inimesed olid pandud selle valiku ette ja nii nad toimisid. Ja nii algabki muuseumite massiline tühjaks müümine. Kõik see muuseas kajastub ka tolle ajakirjanduses. No tasub tuletada meelde vaid Ilfi ja Petrovi 12 tooli kus need sündmused võtavad selle pöördelise hoo sisse ja pärast seda, kui Kissa võõrabjääninovi toolid, mis olid mööblimuuseumis, aga muuseas, selline muuseum oli reaalselt Moskvas olemas sattusid oksjonile müüki ja kuidas nad siis sinna müüki sattusid? Muuseumil oli vaja teenida raha, muuseum oli pandud siia olukorda. Nii et see kuulus lugu kajastab meile väga hästi seda reaalset situatsiooni, kuhu olid tol ajal need asutused Kuid sellised meie mõistes tavalised asjad, nende müük, ega siis need kuulsad toolid ei olnud nii väärtuslikud, sellepärast et toolid olid väärtuslikud, vaid kuskil seal midagi sees oli peidus ja sellepärast olid neid toole hädasti vaja. Ja kui me näeme, kes need toolid sealt oksjonilt ostsid, siis need ei olnud mitte, kui olid, need olid meie mõistus, jällegi tavalised inimesed, kellel oli lihtsalt tooli vaja, neil oli tooli vaja ja 20.-te algustööstus neid toole ju välja lasta ei suutnud ja inimesed ostsid niimoodi seda vana kraami kokku. Ja kuigi vahetevahel müüdi isegi midagi tsaari perekonnaliikmete paleedest, siis oli luksuslik, aga laiatarbekaup. Ja nii võis ju teenida. Rublasid ja üksikmuuseum oli muidugi väga tänulik, kui tal õnnestus toolid maha müüa, aga riigi aspektist vaadatuna oli see küllaltki teisejärguline. Ja sellepärast paisatakse müüki ka tunduvalt väärtuslikumad asjad. Ja nende asjade eest tahetakse mitte nõukogude raha, vaid nende asjade eest tahetakse juba valuutat ja seega nähti nende ostjatena välismaalasi et alustada taolist kaubandustegevust. Selleks moodustati väga huvitav institutsioon pood. Seda poodi kutsuti antikvariaadi-iks, kuid see ei ole mitte antikvariaat selles tavalises tähenduses ja neid antikvariaat, antiikpoode näeme me ju Tallinnas vanalinnas väga-väga suurel arvul. Aga selle asutuse nimi oli antikvaarsete ja kunstiliste esemete ekspordi-impordiühing antikvariaat. Nii et sa antikvariaat on jutumärkides. Ta moodustati 1925. aasta oktoobris. Hallust oli mitu korda muudetud, aga lõpuks jääbki ta väliskaubanduse rahvakomissariaadi koosseisu. Nii et see komissariaat kamandab ja juhib, kuidas ja mida müüa. Ning kaks poodi on sellel antikvariaadi. Üks neist on Leningradis, muuseas, Hermitasi lähedal pole kaugele asju viia. Teine oli Moskvas ja üks vahemärkus. Kui moodustataks sesse ühing antikvariaat, siis enam-vähem samal ajal sünnib ka person aroodnak, niiga ja täpselt samuti ülesandega valuuta eest raamatuid müüa ja institutsioon, mis on meile tunduvalt rohkem tuttav. See on ing turist, nii et kõik nad sünnivad enam-vähem sellel ühel ajal eesmärgiga teenida riigisiseselt valuutat. Kuid tuleb rõhutada, et mitte köik, loomulikult, mis alguses maha müüdi, aga see skeem nägi välja nii, et inimene tõi sinna või muuseum tõi sinna mingi väärt eseme. Pakkusta müüki sai sellest Nõukogude raha ja edasi, see asi müüdi juba valuuta eest. Mõnikord valuuta läks ka väga oluliste asjade hankimiseks, ma toon ainult ühe näite kuhu mingisugused summad läksid. Paljud meie kuulajatest on kindlasti käinud Mihhailovski ojas Puškini-ga seotud paikades. Fakt, millest ju nõukogude ajal ei räägitud. 1918. aastal panid talupojad ka selle põlema, nii et põleb ju sisuliselt maatasa. Ja avatakse uuesti. Ligikaudu 10 aastat võttis aega, kuni see kõik jälle restaureeritakse ja avatakse uuesti alles september 1927. Ja on üks väga sümpaatne väike detailikke, natukene haakub selle kohaga ja selle inimesega oli kas mees, kelle perekonnanimi on otto. Ta oli meeletu Puškini austaja juba noorest east alates võtab endale isegi pseudonüümi aneegin, nii et hiljem tuntakse teda selle perekonnanime all. Kogu elu kogus kõike, mis on Puškini kassett. Ja tema valduses olid hindamatut, materjali, see on uskumatu, mida tal õnnestus kõike hankida, kirjavahetus, dokumendid, lõpmatult põnevaid, huvitavaid asju. Ja 1908. aastal ta pärandas oma kollektsiooni Puškini majal. Tavaline testament, ma suren, kõik, see saab Puškini majale nii kaua, ma jätkan oma kollektsioneerimist. Ja see leping sõlmiti tingimustele, ta sai ühekordselt 10000 rubla, mis oli tol ajal ikka väga suur summa. Ja et iga aasta saab ta 6000 rubla pensioni ja see leping kehtis kuni 1900 seitsmeteistkümnenda aasta suveni. Ja siis loomulikult katkes, ma nägin, on Pariisis ja mida see tähendab, kogu see kollektsioon on seal ja Nõukogude esindajatel õnnestub 22. aastal teda veenda taastada pikk ja selle veenmise eest makstakse talle 15000 kuldrubla ja väidetavalt just nimelt nendest rahadest, mis õnnestus hankida läbi selle müügisüsteemi. Tol ajal veel ei ole seda antikvariaati aga varasem müügisüsteem ja ka vahepealsed summad Talle korvata või need, mida ta polnud kätte saanud. Ning seda pentsi saab ta kuni 25. aastani, kui sureb, siis tekivad veel probleemid tema lesega. Aga igatahes 27. aasta suvel jõuab Leningradi esimene saadetis, nii et mõnikord, et läks ka see hangitud valuuta muidugi jälle me võime kaaluda, et mis siis maksis rohkem, kas müüdud pilt või tagasi saadud Puškini kirjavahetus näiteks ja muud dokumendid, see on omaette küsimus. Aga et ei jääks selline mulje, et kogu see summa läks ainult nagu me tõime ka näidetena kuskile revolutsiooniliste lõkete le bensiinivalamiseks ja muude, nimetame neid parteiliste huvide rahuldamiseks. Aga selle teadmisega võiksime me täna lõpetada.