Häima noorus, õieti selle lihtsaim ja süütuim osa lõppesid järsult 1809. aasta novembri lõpus. Muidu täiesti tavalisel, teisipäeval pärast keskööd. Ärkas sügavast unest kuuldes kõrgendatud hääli ja vankrirataste veeremist kruusal. Hõlma tõusis külma käes üles, süütas küünla, leidis oma nahksaapad ja sirutas käe õlasalli järele. Tema sisetunne ütles, et vait, Eikrid oli tabanud mingi häda ning vajab võib-olla tema abi. Kui alma laia trepi ülaMademele jõudis, nägi ta all maja uhke peaukse juures hulka laternatega mehi. Isa, palitu, riiete peale tõmmatud, seisis nende keskel nägu ärritusest pingul. Lennake root oli samuti kohal, juuksed mütsi all ka ilma ema oli seal asi pidi tõsine olema. Alma polnud kunagi näinud, et ema niisugusel kellaajal üleval oleks. Aga seal oli veel midagi. Ja ämmapilk jäi kohe sellele pidama. Peetriksi Jahannekese vahel seisis ilmast veidi väiksem tüdruk, heleblond juuksepats seljal. Ärma leidis, et tüdruk näib kuidagi tuttav. Võib-olla mõne töölise tütar Ärma polnud kindel. Tüdrukul kesta ka polnud, oli väga kaunis nägu. Kuigi see nägu näis lambi valgel šokis ja hirmunud. Ent Helmati muutunud rahutuks tüdruku hirm vaid see, kuidas Peetriks Jahanneke kindla omanikutundega lapse õlgadest hoidsid. Kui keegi mees lähenes, otsekui tahtes tüdrukust haarata, astusid naised lähemale ja tugevdasid haaret. Mees taganes ja tegi Elmo meelest targasti, sest Elmo oli just märganud ilme tema näol järele andma Tutraevukust. Seesama ilme oliga Haanekese näol kohe Alma elus kõige tähtsama naise näol paistva raievukuse tõttu läbistada seletamatu hirmusööst. Siin toimus midagi ärevust tekitavat. Samal hetkel pöörasid Peetriks Jahanneke korraga pead ja vaatasid trepist üles sinna, kus Alma seisis ja vahtis sõnatult, käes küünal ja tugevad saapad. Mine voodisse. Käratasid mõlemad Peetriks inglise Hannegi hollandi keeles. Alma oleks võinud protesteerida, kuid nende ühendatud jõudude vastu oli ta võimetu. Nende karmid pilgud kohustasid teda. Ta polnud kunagi varem midagi niisugust näinud. Oli selge, et teda polnud siia vaja ja teda siin ei tahetud. Ämma heitis veel ühe äreva pilgu ilusale lapsele, kes seisis võõrastest ümbritsetuna keset halli ja põgenes siis oma tuppa. Pikka tunnistuste voodiveerel kuulas, kuni kõrvad hakkasid valutama ja lootis, et ehk tuleb keegi talle olukorda selgitama ja teda lohutama. Kuid hääled vaibusid, kostis minema galopeerivate hobuste kabjaplagin AT, aga ikka ei tulnud kedagi. Lõpuks vajas härma salli mähkunult ja saapaid kaisus teki peale magama. Kui ta hommikul ärkas, leidis ta, et kõik võõrad olid vait, eetrist lahkunud. Aga tüdruk oli ikka veel seal. Tüdruku nimi oli bluudens või õigemini oli tema nimi Polli. Või kui nüüd päris aus olla, siis oli temani Polli, kellest sai püüdons. Tema lugu oli inetu vait, eetris tehti jõupingutusi, et seda maha vaikida kuid sellistele lugudele ei meeldi, kui nad maha vaikitakse. Ning häälma sai mõne päevaga kõik teada. Tüdruk oli vait. Eikri köögiviljaaia ülem aedniku tütar. Ülemaednik oli vaikne saksa päritolu mees kes oli uuendanud melonimajade ehitust nii, et need hakkasid hästi sisse tooma. Aedniku abikaasa oli kohalik Philadelphia naine madalast soost. Aga ilu poolest kuulus ja tuntud lõdvade kommete poolest. Tema aednikust mees jumaldas teda kuid ei suutnud oma võimu maksma panna. Seegi oli laialt teada. Naine oli talle aastate kaupa järele jätmatult sarvi teinud, õieti püüdmatagi oma ebasobivaid tegusid varjata. Mees oli seda vaikselt talunud. Kas polnud märganudki või oli teeselnud, et ei märka kuni äkki nagu välk selgest taevast ta seda enam välja ei kannatanud. Sel teisipäeva ööl 1809. aasta novembris oli aednik enda kõrval rahulikult magava naise üles äratanud juukseid pidi välja tirinud ja kõri kõrvast kõrvani läbi lõiganud. Kohe pärast seda oli ta end lähedal kasvava jalaka otsa üles poonud. Nendest ootamatult surnutest jäi maha väike tüdruk, kelle nimi oli Polli. Pulli oli sama vana kui alma, kuid hapram ja rabavalt kaunis. Ta nägi välja otsekui peenest prantsuse seebist nikerdatud kujuke millele keegi on pähe pannud kaks säravat paabulinnusinist silma. Aga tilluke roosa suu oli see, mis tegi tüdruku rohkem kui lihtsalt ilusaks. See tegi temast rahutuks tegeva väikese nautleja miniatuurse patseeba. Kui konstaablite tugevad töömehed Polli sel traagilisel ööl vait eetrisse tõid kõigi käest, et tema küljes nägid Peetriks Jahanneke kohe ära, mis ohtlast varitseb. Mõned mehed soovitasid lapse vaestemajja viia. Teised kuulutasid juba, et võtavad oru rõõmuga oma hoole alla. Pooled ruumis viibivatest meestest olid mingil ajal tüdruku emaga vahekorras olnud nagu Peetri kehanneke. Väga hästi teadsid. Jääd, ei tahtnud mõeldagi, mis seda nägusat last, hoora järeltulijat ees tab. Veetriks Jahanneke tegutsesid ühel nõul. Tõmbasid Polli jõugu eest eemale ja hoidsidki teda eemal. See polnud läbi mõeldud otsus, see polnud ka emaliku lahkusse mähitud ligimesearmastuse rist. Ei võlateadlik tegu, mis kerkis esile sügavast ja väljendamatust naiselikkust teadmisest, kuidas maailm toimib. Väikest ja ilusat naissoost olevust ei jäeta keset ööd 10 erutatud mehe kätte. Aga kui Peetriks Jahanneke olid Polli julgeolekukindlustanud, kui mehed olid lahkunud, mis temaga siis edasi teha. Nüüd võtsid nad vastu läbimõeldud otsuse või õieti tegi otsuse Peetriks, sest ainult temal oli võimu otsustada ja tegi tegelikult üsna rabava otsuse. Ta otsustas jätta Polli enda juurde ja ta otsekohe või täkkeriks lapsendada. Ämma sai hiljem teada, et isa oli selle mõtte vastu olnud. Henri polnud sugugi rahul, kui ta keset ööd üles aeti. Ja veel vähem meeldis talle, et ta oli äkitselt veel ühe tütre saanud. Kuid Peetriks katkestas mehe vastuväited ühe ainsa karmi pilguga. Ja Henryl oli küllalt taipu vaidlemine lõpetada. Olgu siis nii. See ka oli kõik otsustatud ja otsustatud tunni aja jooksul. Nii siis juhtuski, et ämma ärkas järgmisel hommikul ja sai teada jalustrabava uudise, et tal on nüüd õde ja selle õe nimi on Priudens. Prudentsi saabumine keeras vait eetris elu pea peale. Hiljem, kui Elma juba teaduse naine oli, mõistis ta hästi, kuidas kontrollitud keskkonda uue elemendi lisamine muudab seda keskkonda mitmel ja ettearvamatult viisil. Kuid lapsena ei tajunud ta muudkui vaenuliku sissetungi ja hukatuse eelaimdust. Ärma ei tervitanud sissetungijat sugugi avasüli. Aga miks ta oleks pidanudki? Kes meist on sissetungijad kunagi avasüli vastu võtnud. Tüdrukuid tutvustati teineteisele hommikusöögilauas. Eelmisel ööl juhtunut ei mainitud poole sõnagagi. Ämma ei saanud pilku lahti pruudenselt ja priodens ei tõstnud silmi taldrikult. Veetriks, rääkis lastega. Justkui poleks midagi valesti. Ta selgitas, et pärastlõunal tuleb linnast keegi proua skänner et teha priotensile uusi kleite sobivamast materjalist, kui tema praegune rõivastus tuuakse teine poni jääb röödens, tuleb ratsutama õpetada, mida varem, seda parem. Samuti tuleb nüüdsest vaipteekrisse koduõpetaja. Meetriks leidis, et kahe tüdruku samal ajal õpetamine oleks talle liiga ränk pingutus. Ja kuna priodens polnud veel haridust saanudki, kuluks PUR koduõpetaja majapidamises vägagi ära. Lastetoast tehakse nüüd koolituba Polnud vaja öeldagi, et hõlmapidi hakkama aitama õele kirjutamist, numbreid liitmist õpetada. Alma oli pruudentsist üsna palju ees kuid kui priodens kõvasti pingutaks ja kui õdede ta aitaks, saavutaks ta kindlasti edu. Kogu Peetriksi jutu ajal. Ämma muudkui vahtis. Kuidas saab miski üldse olla nii kaunis ja häiriv kui prudentsi nägu. Kui ilu tõesti segab täpsust, nagu ema ikka kordas mida see siis pruudentsis teeb? Ilmselt kõige ebatäpsema ja kõige häirivam olendi kogu tuntud maailmas. Alma ärevus, mitmekordistus selle mõtte juures. Ta hakkas enda kohta taipama midagi kohutavat, midagi, mille üle tal varem polnud põhjust mõtiskleda. Tema ise ei ole ilus. Alles selle kohutava võrdluse tõttu mõistis ta seda korraga. Kui president soli habras siis härma oli kopsakas. Kui prudentsi juuksed olid kui helekuldne siid siis Elmo omad olid nii värvi kui tekstuuri poolest nagu rooste. Ja need kasvasid igas suunas, ainult mitte otse alla. Prudentsi. Nina oli väike õienupp, ämma oma nägu, kartul. Kui nad teineteise kõrval seisid, oli kontrast veelgi märgatavam. Ämmale tundus, et nad meenutavad kõige rohkem väikest, täiusliku punarinna-muna ja suurt lihtsakoelised männikäbi mis on ootamatult ja seletamatutele asjaoludel ühte pessa sattunud. Kui see kõik Helmale kohale jõudis, tahtis ta nutta või kakelda. Ta tundis, kuidas nägu süngelt mussi tõmbub. Ema märkas seda ilmselt samuti, sest ta ütles. Priodens, vabanda meid hetkeks, kuni MaSu-õega paar sõna räägin. Peetriks võttis ämmal käsivarrest, pigistas teda nii kõvasti, et see tegi haiget, juhatas ta halli. Ämma, tundis, et nutt hakkab peale tulema, kuid neelas pisarad alla, neelas siis uuesti ja seejärel veel kord Peetriks, vaatas alla oma ainsale lihasele lapsele otsa ja ütles jäise häälega. Ma ei taha enam kunagi näha, et minu tütrele tehakse niisugust nägu, nagu ma just praegu nägin. Saadaru. Alma sai suust ainult ühe ebaoleva sõna aga enne, kui teda katkestati armukadedus ega pahatahtlikkus pole kunagi jumalale meelepärane jätkas Peetriks. Samuti ei kiida seda heaks sinu perekond. Kui sinus on ebameeldivaid või kalke tundeid, siis lase neil kaduda, võta ennast kätte, Ärma Whitaker, said aru? Siis Elme ainult mõtles, aga, kuid ilmselt mõtles ta seda liiga valjusti. Sest mingil moel ema siiski kuulis. Mul on sinust kahju, ämma Vitaker. Et sa oled teistega nii isekas, ütles Peetriks nägu nüüd tõelisest vihast pingul. Kaks järgmist sõna paiskusid tal suust otsekui kaks teravat jääkildu. Paranda ennast. Kuid parandamist vajas Priudens ja veel tublisti. Esiteks oli ta õppimises äärmast kõvasti tagapool. Aga kui nüüd aus olla, siis hõlmast oleks iga teine laps tagapool olnud. Ämma oskas vabalt sari märkmeid originaalis lugeda. Samuti Cornelius Neepost. Ta võis juba teofrastust Pilyniuse vastu kaitsta. Esimene oli tõeline looduse uurija, väitis Helma, teine ainult jäljendas. Tema oskused kreeka keeles, mida ta armastas ja pidas omamoodi ekstaatiliseks matemaatikavormiks paranesid iga päevaga. Priodens tundis alles tähti ja numbreid. Tal oli meeldiv ja musikaalne hääl, kuid kõnepruuk varjamatu märg tema õnnetust päritolust vajas palju parandamist. Priotens võttis kõik parandused kurtmata vastu. Tegelikult ta lausa otsis neid eriti Peetriksilt. Iga kord, kui priodens ei täitnud ülesannet korralikult mõtles mõne inetu mõtte või tegi läbimõtlematu märkuse, teatas ta sellest ise Beatriksele. Tunnistas oma vigu ja kuulas vabatahtlikult ära noomituse. Neilegi Beudens Peetriksi mitte lihtsalt oma emaks, vaid ka pihiemaks. Älva, kes oli väikesest peale eksimusi varjanud ja puuduste kohta valetanud leidis, et selline käitumine on täiesti arusaamatu. Selle tulemusena muutus hõlma prudentsi suhtes ainuumbusklikumaks president, siis oli midagi teemantkõva, mis härma meelest varjas kindlasti teatud pahatahtlikkust või lausa õelust. Tüdruk lähistele salaliku ja kavalana. Printsil oli kombeks toast küljetsi kellelegi selga keeramata välja hiilida ja uks sulgus tema taga alati hääletult. Samuti oli Priudyans teiste suhtes liigagi tähelepanelik. Ta ei unustanud iialgi ühtegi kuupäeva, mis oli kellelegi tähtis, soovis alati teenijatüdrukutele sünnipäeva puhul õnne või sobilikule ajal häid pühi ja muud sellist. Alma jaoks oli ilmselge, et sellise täiusliku olendiga võrdlemine ei tulnud talle sugugi kasuks. Henry nimetas priodentsid koguni meie väikeseks imeliseks. Nii et ämma vana hüüdnimi ploom hakkas tunduma silmapaistmatu harilikuna. Priudens pani üldse alma ennast silmapaistmatu harilikuna tundma. Oli siiski ka lohutavat. Vähemalt klassiruumis oli ämma käes alati esimene koht. Seal ei jõudnud priodens kuidagi õele järele. Asi polnud selles, et ta ei pingutanud. Priotens töötas kahtlemata kõvasti. Vaene tüdruk nägi oma raamatute kallal ränka vaeva. Iga raamat oli talle otsekui graniidirahn, mida tulikuuma päikese käes ülesmäge nügida. Seda oli lausa valus pealt vaadata. Kuid Priudens ei andnud alla ja hakkas mõnikord isegi nutma. Selle tulemusena ta tõepoolest edenes ja peab tunnistama, et tema tausta arvestades muljetavaldavalt. Kuid mingisugusest distsipliinist pole küllalt, et täita tõelist lünka eruditsioonis. Ja ämmal oli nii suuri vaimuandeid, milleni priodens kunagi jõuda ei suudaks. Ämmal oli hiilgav sõna, mälu ja kaasasündinud aritmeetika anne. Ta armastas hajutusi, katseid, valemeid, teoreeme. Kui Alma oli korra midagi lugenud, teadis ta seda alati. Ta võis argumendi laiali lammutada nagu hea sõduri vintpüssi. Poolunes ja pimedas. Arvutused viisid ta lausa ekstaasi. Grammatika oli vana sõber võib-olla sellepärast, et ta kasvas üles rääkides nii palju erinevaid keeli. Ärme armastas ka oma mikroskoopi, mis tundus tema parema silma muinasjutulise pikendusena võimaldades vaadata otse looja enda sisemusse. Selle kõige pärast võinuks arvata, et koduõpetaja, kelle Peetriks lõpuks tüdrukutele palkas pidi helistama Holmat. Kuid tegelikult ei eelistanud. Poolest hoolitses ta väga selle eest, et ei eelistaks mingil moel üht last teisele. Mõlemasse nähista suhtuvad kui tüütusse ja võrdsesse kohustusse. Õpetaja oli üsna igav noormees, sünnilt britt. Vaha ja vinnilise näo ja igimureliku ilmega Tauhkas sageli. Õpetaja nimi oli Artur Dixon ja ta oli hiljuti lõpetanud Edinburghi Ülikooli. Meetriks oli tema peale pidama jäänud pärast karmi valikuprotsessi tosinate kandidaatide hulgast, kes kõrvale lükati, sest nad olid lisaks muudele puudustele liiga rumal võlad, liiga jutukad, liiga usklikud, mitte küllalt usklikud, liiga radikaalsed, liiga nägusad, liiga paksud, liiga kogelevad. Artur Dixoni ametisoleku esimesel aastal istus Peetriks sageli klassiruumis, nõelas nurgas, midagi jälgis, et Arturi eksiks faktidega ega käituks tüdrukutega mingil moel ebasobivalt. Viimaks jäi ta rahule. Noor Dixon oli täiuslikult igav koolipapa, kellel polnud jupidi naljasoont. Seda võis seega täielikult usaldada witheckeri tüdrukuid õpetama. Neli päeva nädalas. Järjekorras loodusteadust ladina, prantsuse ja kreeka keelt, keemiat, astronoomiat, mineroloogiat, botaanikat ja ajalugu. Härmale anti lisatööd optika, algebra ja sfäärilise geomeetria alal millest priotens oli Petriksi haruldase helduse tõttu vabastatud. Reede erines sellest kavast, siis käisid tüdrukute haridust täiendamas joonistamistantsu ja muusikaõpetaja. Hommikuti pidid tüdrukud koos emaga töötama tema kreeka stiilis aias. See aed oli funktsionaalse matemaatika triumf mille teeradu ja taimeskulptuure üritas Peetriks rajada rangelt tõuk. Leida see põhimõtete järgi. Taimed olid kõik kerad, koonused ja põimunud kolmnurgad, pügatud, jäigad ja täpsed. Tüdrukutelt nõuti ka, et nad nädalas mitu korda oma õmblemisoskust arendaksid. Õhtuti kutsuti Alma Rodion ametliku õhtusöögilauda suhtlema intelligentselt maailma eripaigust tuntud külalistega. Pühapäevad olid kirikus käimiseks. Enne magamaminekut tuli pikalt palvetada. Sellest kõigest üle jääv aeg oli tüdrukute endi päralt. Aga see polnudki tegelikult eriti raske graafik. Vähemalt ämmale. Ta oli energiline ja hakkaja noor daam, kes vajas vähe puhkust. Ta nautis mõttetööd, nautis aiandust ja vestlusi õhtusöögilauas. Tal oli alati hea meel, kui ta sai aidata hilisõhtul isal kirjavahetust pidada. See oli mõnikord üldse ainus aeg, kus ta sai isaga omavahel olla. Mingil moel suutis hõlmaga endale mõne tunni leida ja sel ajal tegeles ta oma leidlikke botaanikaprojektidega. Ta uuris Paju pistikuid juurdles, kuidas need ajavad vahel juuri, pungadest aga vahel lehtedest taanalüüsise jättis, meelde säilitas ja rühmites igat taime, mille kätte sai. Ta koostas ilusa Hortus Sikkuse. Suurepärase kuivatatud herbaariumi. Ämma armastas botaanikat iga päevaga aina enam teda. Ma arvan, et mitte niivõrd taimede ilu kui nende maagiline korrapära. Elmo vaimustus lausa pööraselt süsteemidest jadadest, löögitamistest, registritest ning botaanika pakkus selleks naudinguks laialdasi võimalusi. Hindas kõrgelt seda, et kui taim oli kord õigesti klassifitseeritud, siis ta ka püsis omal kohal. Taimede sümmeetriale olid omased ka tõsised matemaatilised reeglid. Need tekitasid härmas rahulikku ja au pakliku tunde. Iga liigi puhul oli näiteks kindel suhe õie tuppe, sakkide ja õie vahel. See suhtarv ei muutunud kunagi. Selle peale võis mürki võtta. See oli püsiv, lohutav ja muutumatu seadus. Kui ma üldse midagi igatses, siis seda, et tal oleks võimalik pühendada rohkem aega taimede uurimisele. Tal olid pentsikud, fantaasiad. Ta soovis, et elaks loodusteaduste kasarmus, kus teda ärataks koidu ajal fanfaarihüüd ja ta marsiks siis munder seljas koos teiste noorte loodusuurijatega terveks päevaks tööle metsajõgede äärde ja laboritesse. Ta soovis, et elaks mingisuguses botaanikute kloostris, kus teda ümbritsesid teised pühendunud taimesüstemaatika ud. Keegi ei nõuaks mingeid muid õpinguid ja kõik tutvustaksid üksteisele oma huvitavamaid avastusi. Isegi botaanikute vangla olnuks tore hääl. Mul ei tulnud pähegi, et sellised müüri tagused, eraldatud intellektuaalsed varjupaigad on maailmas tõepoolest olemas. Ja neid nimetatakse ülikoolideks. Aga 1810. aastal ei unistanud väikesed tüdrukud ülikoolist isegi mitte Peetriks viit häkkeri väikesed tüdrukud. Seega polnud helmel midagi selle vastu, et kõvasti töötada. Aga reedeid ta lihtsalt ei sallinud. Kunsti-tantsu- ja muusikatunnid pingutused ärritasid teda ja tõmbasid eemali tõeliste huvialade juurest. Hälva polnud graatsiline. Ta ei osanud õieti üht kuulsat maali teisest eristada ja ta ei õppinudki niimoodi nägusid joonistama, et need poleks tundunud hirmunud või surnud. Ka muusikaannet tal polnud. Ja selleks ajaks, kui alma sai 11 nõudis isa ametlikult, et tüdruk lõpetaks klaveri piinamise. Aga kõikides nendes tegevustes paistis Priudens silma. Prioudelts oskas ka ilusasti õmmelda ja tee serviisiga meisterliku õrnusega ümber käia. Oli veel palju väikesi tüütuid andeid. Reedeti mõtles Alma suure tõenäosusega õest kõige mustemaid kadedamaid täid. Just reedeti uskus ta siiralt, et annaks rõõmuga ära ühe keeleoskuse ükskõik millise, ainult mitte kreeka keele. Kui suudaks kasvõi üks kordki voltida ümbriku nii ilusasti kui pruudens. Kõige selle kiuste või hoopis kõige selle tõttu sa jälma tõelist rahuldustaladest, kus ta oli õest parem. Ja üks koht, kus tema üleolek kõige enam silma hakkas oli võit häkkerite kuulus õhtusöögilaud. Eriti siis, kui toaõhk oli paks põnevatest ideedest. Kui jälma suuremaks sai, muutus tema jutt südimaks kindlamaks. Laiaulatusliku maks priodens laua taga sellist enesekindlust ei saavutanud. Ta kippus armsasti vait olema, olles igas seltskonnas otsekui kasutu. Kaunistus lihtsalt istus toolil külaliste vahel ega pakkunud muudkui oma ilu. Omal kombel tegi see priouyansi isegi kasulikuks. Teda võis panna istuma ükskõik kelle kõrvale ja ta ei kurtnud kunagi. Mitmel õhtul pandi vaene tüdruk meelega kõige töötumate ja koordimate vanade professorite kõrvale täielik mausoleum, kes torkisid kahvliga hambaid, jäid söögi juures magama ja norskasid vaikselt, kui nende ümber käisid tulised vaidlused. Beudentsee protesteerinud kunagi ega küsinud endale sädelevamaid lauanaabreid. Õieti oli üsna ükskõik, kes prudentsi kõrval istus sest tüdruku hoiak ja hoolikalt valitud ilme ei muutunud kunagi.