Rolandi peres oli viis last ja kaks kassi, koer ja 40 küülikut. Nad elasid väikeses tumerohelises majas otse vallamaja taga. Teeline veetis pererahvaseltsis meeldiva õhtupooliku, talle pakuti lahkelt süüa ja juua ning vestlus jätkus taas peamiselt Vormsi teemadel. Oli ju Anton sinna teel ning tundis saare vastu suurt huvi. Nüüd sekkus jutuajamisega Rolandi naine, kelle emapoolne suguvõsa sealt pärit ja minu ema poolt vanavanemad olid küll Vormsi rootslased, aga ega päris rootslased saanud Vormsi lastekeeles suurt midagi aru. Mingit keskaegsete segast murrakut rääkisid teised. Kui tihe elu käis saarel küll. Omal ajal oli seal 12 suurt küla, igas külas kõrtse palvemaja. Neli pühilased enamasti kolmeteistkümnendas külas, mille nimeks Rootsi küla elasid eestlased. Joodisaarel muidugi palju ka heinaajal joodi mõtle 40 liitrit viina ja kaks vaati õlut pidi talgulistele valmis pandama, siis alles tulid kohale. Muidu elasid seal aga andekad pillimehed, töökad naised ja väärikad nõiad. Kuid kõik Talharpad põletati pastori käsul 100 aastat tagasi ära ja viimasele nõiale pandi veel 100 aastat, enne seda tuli otsa. Tea, kas ikka oli viimane hulgub ehk mõni siiani ilma mööda ringi, viskas Roland seepeale, mispeale kõik naerma puhkesid. Vahepeal käidi ühes lastega lauda juures küülikuid vaatamas, silitati, patsutati neid ja näidati ka need kolm jänest ära, kes teistest palju targemad pidid olema ning keda lapsed mingil juhul ära ei lubanud süüa. Siis mindi jälle tuppa tagasi, kallati klaasidesse veini juurde ning paluti Antonil oma elust rääkida ja Anton rääkis, et tal oli juba pudeli jagu veinisingi ajal loksumas rääkis ta enesega juhtunu nii lihtsalt ja ausalt ära, nagu see kõik oli olnud, et tal üle-eelmisel ööl varastati ära kõik asjad ja lisaks sellele vahetati poole kehvemate vastu välja ka tema nahk, kõrvad, juuksed ja nina ning et see imelik nägu, mida nad praegu näevad, ei olegi üldse mitte tema päris nägu. Ja see, kelleks teda peavad, pole ta samuti mitte. Ütlen ausalt, et mina siin teie pool tookord olla ei saanud. Olen tegelikult üks teine mees üldse põlistartlane Anton Vaarandi. Aga vormsile lähen seepärast, et leidsin taskust passi kellelegi Lars Johan Ester Bloomi nimele et miski mind sinna järele jätmata minema sunnib. Säärane ülestunnistus tegi võõrustajatele kõvasti nalja. Nad ütlesid naerdes, et küll nad neid külalise vigureid juba teavad, et kolm aastat tagasi olevat neile purjuspäi ajanud umbes samasugust umbluud. Selle peale ei olnud Anton enam midagi. Pole ju mõtet rääkida, kui ei usuta. Nad jäid kamba peale ära veel ühe pudeli veini, kuni üks lastest nende juurde tuli ning antolil unejuttu palus rääkida, mispeale too lausus, et tal ei tule kahjuks ühtegi praegu meelde. Kuid laps ei jätnud jonni. Ütles, et eelmine kord ta ju teadis ning nurus nõnda kaua edasi, kuni Anton leebus ja lapsega kaasa läks ning asus voodiserval istudes rääkima seda, mis tal parasjagu pähe tuli. Ja ennäe imet, jutt ei millestki, hakkas temast voolama ilma vähimagi pingutuseta. Oli omamoodi naljakas ja nõnda põnev, et mehe enesekõrvad jälestena kuulama jäid, mida suu lastele pajatab. Kõik viis last kuulasid samuti hiirvaikselt muinasjuttu. Ja kui lugu Antoni suu läbi otsa sai, purjetas laste unenägudes juba viie uue jutuna kuhugi edasi jõudes nõnda jumal teab kuhu välja. Kui Anton järgmise päeva keskhommikul üles ärkas, oli kaetud laud teda juba ootamas. Roland ja tema naine olid tööle läinud ning kodus olid kolm nooremat last. Anton jäi ära kaks tassi rammusa piimaga pooleks tehtud kohvi kugistas alla taldrikutäie kergelt kõrbema läinud pannkooke ja aitas siis lastel küülikuid kootides suurematesse aedikutesse tassida. Pärast seda jättis ta Nakmannidega hüvasti, lubades kunagi jälle mõnd lugu vestma tulla ning jätkas teekonda rohuküla sadama suunas. Jalgsi polnudki enam palju maad minna, kuid Antonil vedas juba kolmas auto võttis hääletaja peale nõnda et ta jõudis veel kenasti kella 11 sele praamile. Eemalt vaadates tundus Vormsi kuidagi morn ja sünge nagu ei näeks tantonit eriti heal meelel enesele lähenemas. Väikese praami reelingule nõjatuvalt kohvi joovad Danton vaarandit, valdas kummastav tunne. Nagu lainetaks meri nüüd mitte ainult tema ümber paika ta enese seesetaan mööda hinge Mertriivimas, tundmatule ohte, täismaale. Ühte asja tajust, eeline, veel kaunis selgesti. Et ühes lähenemisega saarele ja selle kontuuride selginemisega muutus aina hajusamaks miski temas eneses. Anton taipas, et need on mälestused tema elust mälestused armastatud naisest ja tütrest. Et koguda senine elu, on jäämas kuhugi mereudu taha. Meest haaras ärevushoog. Ta kartis, et hakkab jääma nõdrameelseks ning tal oli tunne, et kui ta oma mälu veel päästa tahab, peab ta hüppama merre ja ujuma mandrile tagasi. Kuid säärasel aastaajal oleks võrdunud enesetapuga. Ei, parem joon kohvi lõpuni ja lasen rahulikult sündida sellel, mis sündima peab. Otsustas ta. Kui laev sadamasse jõudis ning mees jalaga maapinda puudutas, tundis ta päris selgesti, et ta pole enam Anton Vaarandi. Õigupoolest ei mäletanud, keda enam seda nime. Mandril oli olnud külm udusaarel uneles hele ja soe ilm. Nagu oleks seal omaette maailm. Õrn tuul puhus lääne poolt ja pani liikuma pillirookuldsed hommiku niisked lehed värelesid rannakaskede ladvus. Vaiksel ja kaalutleval sammul liikus mees, kes polnud enam Anton Vaarandi edasi saare südame poole. Kui Vormsi ainuke Pusta kõrval peatus, raputas teeline naeratades pead. Inimesed bussiaknast vaatasid teda kummalisel pilgul. Mõni viipas talle kui vanale tuttavale paar vanemat naist, aga jälitasid teda nõnda nagu tavaks, jõllitada tonti. Mees lehvitas neile kohmetult ja kõndis mööda asfalti edasi kuid keeras siis peagi vasakule suunduvale rajale. Jalgades ja ihus tiksumas ikka veel linnamehe rabedalt närvilisust, astus ta edasi läbi noore männiku ja kadakarohke luha. Vahepeal vajusid ta kallites nahkkingades jalad poole sääreni porisse ja ta vandus tulist kurja sisele, komistas puu juurte või mätaste otsa. Ekseldas nõnda risti-rästi ja kõhklemise ringi jõudis seikleja viimaks tagasi sadamasse. Saar oli justkui tõrgesta vastu tahtmatult teda enesesse võtta. Kuid mees ei jätnud jonni. Alustas teekonda uuesti ja liikus sedakordamööda suurt teed Sviby suunas keerates kilomeetri pärast hullu peale. Aeg-ajalt valdas rändurit kummastav tunne. Teadis ta ju, et pole sellel saarel kunagi varem viibinud. Ja ometi tabas ta end mõnda lagendikku või metsaalust vaatamas, säärasel pilgul nagu oleks ta seal varem olnud. Olles läbi kõndinud hullust ja suuremõisast jõudis teekäija südapäevaks üsna saare südame ligi Huit Bergi, kus kasvamas vana kuusik maapinda katmas sammal ja paistmas kummalised kivised paljandikud. Ühe väikese posti külge naelutatud silt ütles selle paljandiku olevat merepõhjast tekkinud juba 400 miljonit aastat tagasi Ordoviitsiumi ajal. Mees heitis kivide vahele pikali, sirutas oma reisi väsinud kondid välja ja saatis pilgu uitama kõrgete kuuskede uinutavasse mühasse. Mõnda aega lebanud lamajat valdas iseäralik tunne nagu liigahtaks ta näos eespool midagi, midagi ülipeene, juurestiku või seeneniidistiku taolist. Ja nagu sirutuks too been juurestik, nina, õndsuse ja silmade kaudu vaevu aimatava lahinal edasi ajju ning sealt omakorda edasi südamesse. Kahinal, ja kiiresti tundis ta seda enese sees kõikjale edasi kandumas. See muutis, süvendas ja avardas ta kehas midagi, mis seni oli püsinud varjus. Ja kui mees uuesti istuli tõusis ning tähelepanelikku ilmel ringi vaatas, teadis üsna täpselt, mis suunas nüüd edasi tuleb liikuda. Saaremälu oli ta üles leidnud. Erksal sammul läbi metsa edasi fall Arna poole minnes hingast eeline enesesse lõhnu ja värve kuldpruune punaseid, kollaseid värve ning hakkas mingil hetkel ümisema sedasama vana Jakentsakat viisi, mida eilegi. Ja kui selge ja klaar, oli õhk tema ümber tõesti alles. Nüüd tundis mees, et see metsik saar hakkab vaikselt oma tohutu suuri ja nähtamatuid väravaid tema ees avama. Tunnistades viimaks ränduri omaks ja võttes ta vastu nõnda nagu suuremeelne kuningas võtab vastu eksinud hulguse. Miski iidne võttist oma hõlma alla oma sooja ja ümmarguse hämaruse rüppe päästes ta tasapisi kõledusest, lastes mehel nüüd eneses olla ja lapse kombel ringi vaadata. Viimnegi ärevus ja hirm haihtusid ta meeltest. Kõndides läbi fall Arna ja Saksby vahele jääva männiku ning haarates tee verest paluka. Marju märkas teeli näki noort merikotkast männi ladvast raskete tiiva rapsakutega õhku tõusmas. Tugevate tõmmetega kerkis lind üha kõrgemale õhku ja kadus siis vaateväljalt. Kärss läti külas torkasid silma pajuvõssa kasvanud vanad taluasemed. Vaid mõni 100 aastane korsten seisis veel püsti. Suure karjalauda kõrval asuva künka otsast silmitses mees ümbrust. Eemal koplis võis näha sadakond lammast hõredat rohtu söömas. Kolm harrakat istus üksiku paju otsas. Linnud vaatasid künkal seise ka tükk aega tõtt, enne kui Kadistades minema lendasid. Meeskobas kollase jope taskuid leidis sealt pakki leeki ja tikud. Ta süütas sigareti, vaatas ümbrust ja hing tantsis tema sees suurest olemise mõnust. Kusagilt läänest brast viigijärve poolt hakkas kostma kume hüüdmine. See oli madal pudelisse puhumise hääl, nagu hingaks keegi hiiglane sisse ja välja. Võib-olla tegi seda hüüp, aga võib-olla oli see saare enese tervitus, hääl. Peale paaritunnist kõndimist avanes ränduri üsna ootamatult Jursk runner rannaniit. Sügisene luht väreles kollastes pruunides ja roostekarva punastes toonides. Siin-seal kasvamas mõned kadakad ja maa poole lookas rannalepad. Luha loodeservas väiksel kõrgendikul seisis valge maja. See oli üsna isemoodi arhitektuuriga, ümara otsa torni ja suurte akendega puust hoone. Maja ja niidu ümber lõõtsus kollane roostik mille kohal omakorda lainetas hall sinine meri. Meremühin sarnanes metsa mühaga. Vahet nagu polnudki. Teeline jäi silmitsema üht puju heinakõrt, mis sooja sügistuule käes kõikus. Nii kerge oli seda vaadata. Nii kerge oli korraga olla, nagu oleks ta ise säutsu kõrreke. Oled nüüd jälle tagasi, Lars sosistas mehe suu mööda kitsukesest jalgrada lahenestama ajale ning iga sammuga süvenes temas teadmine, et ta läheneb kodule. Hiliseid valgeid liblikaid puistas tuul otse rajaservalt õhku ning kaugemal vee lahel tõstis Lagle Parv häält. Luht muutus niiskeks ja mehe kingad said märjaks. Hakkasid lõbusal flirtsuma. Aeda maja ümber ei olnud, vaid mõne meetri jagu oli hoone ümber niidetud heina kümmekond kana siblist tuulise rohu sees ja veidi eemal seisid tokid kalavõrkudega mille peale omakorda oli humala väete kuivama visatud. Kaks suurt kõrvitsat kasvas trepi kõrval kompostihunnikul. Laisalt tõusid katuselt lendu mõned suured merikajakad, kuid eeline maja juurde jõudis. Uks oli lahti. Ta astus vaiksel sammul sisse Maja nagises tuule käes, otsekui teda nõndaviisi tervitades. Mees läks mööda puust keerdtreppi üles teisele korrusele. Majas olid suured aknad, palju valgust ja naise lõhn. Mees jõudis sooja auru täis kööki ja nägi seljaga tema poole istumas naist, kes kitkus pliidi ees parasjagu mingit suurt lindu sulgedest puhtaks. Ta pikad ja mustad sinaka läikega juuksed langesid mööda selga alla. Oled see sina, Lars? Küsis naine ümber pööramata. Mina. Mees lähenes talle, peitis oma näo tihedatesse juustesse ning surus peopesa vastu naise sooja rinda. Ta tundis iidvana armastust selle naise vastu. Kus sa nii kaua olid? Ma ju ütlesin sulle, et olen kuus päeva ära, lausus mees tasasel häälel. Naine tõusis ja pöörasin tema poole. Ta oli pikk ja sitke kehaga näolt ühtaegu väga vana ja väga noor. Ta suured öö sinised silmad sarnanesid hobusesilmadega. Neis oli palju aega, iha ja valu. Terve sajand peegeldus neis. Ta paljas ülakehalõhnas meresoola järele. Nad vaatasid 11 sõnatult ja kaua. Mu armastusel rike on sinu vastu, nüüd jälle noor. Sõnaslars. Tegid sa seda siis jälle? Küsis naine. Ainult sinu pärast. Naine puhkes naerma. Kui see vaid oleks, nii. Nad suudlesid. Küta palun südaööks saun soojaks, pesen siis reisitolmu maha ja tulen sinu juurde, ütles Lars. Aga praegu tahan ma veidi ringi vaadata. Lars vabastasid naise embusest ja astus sisse uksest, mis viis ümarale valgus küllasele verandale. Sealt avanes vaade kolmes suunas metsale, merele ja soojades sügisvärvides. Lohale. Seinte ääres seisis ridamisi suureformaadilised nõuandeid, vaateid merele, rannamaastikele kadakatel oli palju maale Heldrikest küll aktina, küll riides. Ja seal, nende uuemate piltide taga olid vanemad juba ämblikuvõrkudesse mähkunud lõuendit, mis kujutasid vaateid küladele kevadisel aasal mängivaile purjus torupilli mängijaile. Räbalates altkulmu vastu, põrnitseb Aile vanameestele tühjusesse vahtivaile pimedaile. Kui palju oli ta maalinud pimedaid, nii noori kui vanu, ühe hambaga kupjale, puu vasaratega, täid Apjaile palvesaalidele, kus ekstaasis naised, silmad pahupidi, käsi taeva poole olid pildumas suud vahus jumala nimi huulil. Naised kündmas põldu või Künglemas, poolpimedas saunas mustunud suitsu, täistoad, räpasus, haigused ja viletsus. Teetolmus sadama poole kõndiv paljasjalgne pere, kes talust välja aetud kalasadam kuskeemas vilgas elu. Kogu seda maailma polnud ammugi enam olemas. Ja ometi ometi oli see olemas nende värvide sügavuses siin hingamas ja elamas inimeste nägudel, kes lõuendilt vastu vaatasid millegi järele küsiv, tühi või hullumeelne läige nende silmis. Laste tahmased näod, lõõmas elurõõmust. Hingus suure elu enesehingus. Lars silmitses oma ammu maalitud pilte nähes neid üle hulga aja nende esmakordses võlus, tundes läbisegi hämmingut, aukartust avastusrõõmu. Mälestused ärkasid ta pilgu all uuesti ellu. Astusid lõuendilt maha, tõusid lendu, valgusid läbi akende ja seinte õue ning terve maja terve luht sai täisaegadetaguseid hääli, liikumist, kirge. Larsi suule kerkis naeratus. Ta tundis eneses uut värskust, uut inspiratsiooni. Ta nägi nüüd värve taas erksalt nende tõelises algupäras. Tema tajud olid jälle teravad ja vahetud ja täpsed. Viimastel aastatel kallale kippunud tüdimus oli kadunud. Tali tagasi. Mees avas aknad ahmides kopsudesse ahnelt sooja oktoobri päeva meretuuli. Värinal peaaegu loomuliku õhinaga haaras ta nurgast valge krunditud lõuendi asetas selle molbertile ja asus balletikohale kummardades keskendunult värve segama. Nagu noor merikotkas, kes oli ennist männi ladvast pilvede alla tõusnud kerkis Lars ester pommi Iidvana vaim nüüd maja ja rannaniidu kohale. Hõljudes ühes rütmis tuule käes, õõtsuvad leppade roostiku lainetega. Püüda kinni püüda kinni see ainus ja kordumatu päev. Luht ja kadakad taamal hakkasid kergelt ja lenneldes nagu lapse unenäos kunstniku käe all kuju ning kaugust võtma.