Ühel õhtul tuli eetrisse keegi külaline, kes oli just tagasi pöördunud pärsijast, kus ta oli iidse linna Isfahhani lähistelt leidnud taimi, mis tema arvates üritasid salapärast vaiku, mille päritolu oli läänemaailmale siiani saladus. Ja sellega kaubitsemine oli bandiitide kontrolli all. See noormees oli töötanud briti kuningakoja heaks, kuid pettus oma ülemates ja tahtis rääkida Henry uitakeriga edasise uurimistöö rahastamisest. Henry ilma, kes söögilauas sageli tegutsesid ja mõtlesid, kui üks inimene lähenesid mehele küsimustega teineteisest küljest. Otsekui kaks karjakoera seda nurka ajavad. Milline kliima selles Pärsia kandis on? Püsisendri kõrgus merepinnast, lisas Elma. Vaadake, härra, taim kasvab avatud tasandikel, vastas külaline. Ja ma ütlen, et vaiku on selles palju, seda pressib sealt rohkesti välja. Ja katkestas Henry, nii, te muudkui väidate. Jah, ja eks me pea teid uskuma, sest mulle ei toonud tõenduseks muudkui kõigest tühise näpuotsatäie vaiku. Öelge mulle siiski, kui palju te peate pärsi ametnikele maksma? Ma pean silmas, et andamiks eesõiguse eest nende maal ringi käia ja vabalt taimenäidiseid koguda. Noh, natukene nad nõuavad küll härra, aga see tundub väikese hinnana. Võitlejakeri kompanii ei maksa kunagi andamit, kuulitas Henry meeldi selle sõna kõla. Mis te seal üldse kellelegi rääkisite, mis asju te ajate? Härra ei saa ju salakaubavedajat mängida tõesti või? Henry kergitas kulmu. Kas tõesti ei saa? Aga kas taime mujal ei võiks kasvatada, sekku seal maa. Teate, härra, meile poleks sugugi kasulik saata teid igal aastal Is vahani kallitele kogumisekspeditsioonidele. Mul pole veel olnud võimalust uurida, kas seda ei saaks kasvatada khati varis küsisendrey. Kas teil on kati varis tuttavaid? No ma ei tea, härra, ma ainult saaks seda ehk kasvatada Ameerika lõunaosas küsis ämma vahele. Kui palju vett see vajab? Ma ei ole huvitatud mingist ettevõtmisest, mis võiks tähendada taimekasvatust Ameerika lõunaosas, sa tead seda väga hästi, Alma ütles Henry. Aga isa, räägitakse, et mis suuri territooriumil, no tõesti ilma. Kas see väike kahvatu inglise muutukas võiksime suuri territooriumil hästi hakkama saada? Kõnealune väike, kahvatu inglise mutukas, vahtis enese ette ja näis olevat kõnevõime kaotanud. Aga ilma käis ikka peale, küsitledes külalist aina innukamalt. Mis te arvate, härra, kas taim, millest te räägite, võib-olla seesama, mida mainib diskoriides mateeria meedikas? See oleks põnev, eks. Meil on raamatukogus suurepärane varane diskoriides väljaanne, kui tahate teile seda pärast õhtusööki näidata. Nüüd sekkus Peetriks ja noomis oma 14 aastast tütart. Ma tõesti imestan häälma, kas sa pead kõiki oma mõtteid kohe kogu maailmale kuulutama. Võiksid ikka lasta vaesel külalisel ühele küsimusele vastata, enne kui teda järgmisega ründad. Palun, noormees, proovige uuesti, mida te tahtsite öelda. Aga nüüd hakkas Henry taas rääkima. Polnud ju mulle isegi pistikuid, küsis rabatud noormehelt, kes ei teadnud siiani, millisele Vitakerile kõigepealt vastata ning eksis seega rängalt ega vastanud kellelegi. Järgnenud pika vaikuse jooksul vahtisid kõik talle otsa. Ikka ei saanud noormees sõnagi suust. Pettunult katkestas Henry vaikuse, pöördus häälma poole ja ütles. Ah jäta see alma, ma pole huvitatud. Ta pole asju läbi mõelnud ja üldse vaata teda, muudkui istub seal, sööb minu toitu, joob minu veini ja loodab minult raha saada. Nii jättiski ja ilma selle, et ei esitanud vaigu disko riidesse ega pärsia hõimukommete kohta enam ühtegi küsimust. Selle asemel pöördus ta säravalt hoopis teise lauas istuva härrasmehe poole märkamata, et samal hetkel muutus noormees vägagi kahvatuks ja küsis. Ma näen teie suurepärasest ettekandest, et te olete leidnud lausa harukordseid fossiile. Kas teil on olnud võimalust võrrelda luid nüüdisaegsete näidistega? Kas te tõesti arvate, et need on hügieenihambad ja kas te arvate ikka, et koobas oli vee alla jäänud? Kas te olete lugenud härra Winstoni hiljutist artiklit ürgaegsest veeuputusest? Vahepeal pöördus priodons rahulikult ja ilma, et keegi seda märganud oleks löödud noormehe poole enda kõrval sellesama poole, kes oli just vaikima sunnitud ja lausus vaikselt. Palun jätkake. Sel õhtul enne magamaminekut ja pärast õhtust arvepidamist ning palveid noomis Peetriks tüdrukuid, nagu igapäevaselt kombeks. Älma alustas ta kombekas, vestlus ei tohi olla nagu lõpujoone poole tormamine. Tegelikult leiad sa, et on nii kasulik kui ka viisakas. Las ta vahel oma ohvril mõtte lõpuni välja öelda. Sinu väärtust võõrustajana tähendab külalisteannete välja toomist mitte aga enda omadega eputamist. Ärme hakkas vastu vaidlema. Peetriks katkestas teda ja jätkas. Peale selle pole tarvis ülearu naerda naljade üle, mis on oma ülesande täitnud ja seltskonda lõbustanud. Märkan viimasel ajal, et sa naerad liiga kaua. Ma pole kunagi kohanud tõeliselt auväärset naist, kes hirnub nagu hobune. Siis pöördus Peetriks prudentsi poole. Mis sinusse puutub priodens siis kuigi ma imetlen, et sai osale tühises ja ärritavas lobisemises on hoopis teine asi jutuajamist üldse vältida. Külalised hakkavad mõtlema, et sa oled puupea, kuigi see ei ole ju perekonnale, oleks tõsiseks häbimärgiks, kui inimesed hakkaksid mõtlema, et ainult ühel minu tütrel on kõnevõime. Häbelik, kus, nagu ma olen korduvalt öelnud, on lihtsalt edevuse teine vorm. Jäta see. Palun vabandust, ema ütles priodens, ma ei tundnud ennast sellel õhtul hästi. Minu meelest sa lihtsalt mõtled, et sa ei tundnud ennast hästi. Ma nägin, et sul oli otse enne õhtusööki käest ühine luuleraamat ja see lõid üsna rõõmsasti aega surnuks. Kui sa saad otse enne õhtusööki tühiseid luuletusi lugeda, siis ei saa kõigest tund aega hiljem haige olla. Palun vabandust, ema kordas priodens. Ma tahan sinuga rääkida veel härra Edward Porteri käitumisest õhtusöögilauas. Sa poleks tohtinud lasta tal ennast nii kaua vaadata. Selline keskendumine tähendab lugupidamist kõige rohkem. Sa pead õppima meeste sellist käitumist katkestama, rääkides nendega arukalt ja kindlalt tõsistel teemadel. Ehk oleks härra Porter oma lummusest kiiremini ärganud, kui sa oleksid arutanud temaga näiteks Prantsusmaa vallutusretke Venemaale. Sellest ei piisa, Priudens, kui olla lihtsalt hea. Sa pead ka targaks saama. Naisena peatse loomulikult olema meestest üle kõrge moraaliga. Aga kui sai teravda enesekaitseks mõistust, ei ole sumoraalsusest eriti kasu. Ma mõistan, ema ütles priodons. Miski pole nii oluline kui väärikus, tüdrukud, aeg teeb avalikuks, kellel seda on ja kellel mitte. Tüdrukut kasvasid suuremaks, kui nad said 18, jättis Peetriks lõpuks koolitunnid ära, kuulutas nende hariduse lõpetatuks ja saatis minema vaese igava Artur Dixoni, kes võttis vastu klassikaliste keelte õpetaja koha Pennsylvania ülikoolis. Seega näis, et tüdrukuid ei peeta enam lasteks. Iga teine ema peale Peetriks Vitakeri oleks selle perioodi pühendanud abikaasa otsingutele. Iga teine ema oleks nüüd auahnelt viinud Ärma ja prudentsi seltskonda julgustanud tüdrukuid flirtima, tantsima, kurameerima. See oleks olnud mõistlik hetk tellida uusi kleite, katsetada uusi soenguid, lasta maalida uusi portreesid. Aga näised Peetriksele ei tulnud niisugused asjad pähegi. Tõtt-öelda polnud Peetriks kunagi midagi teinud prioudentsi ega ilma abielukõlblikkuse heaks. Philadelphias leidus neid, kes sosistasid, et vita. Häkkerid on muutunud oma tüdrukud abieluks täiesti sobimatuks kogu selle haridusega ja eraldatusega parematest perekondadest. Tüdrukutel polnud ka sõpru. Nad olid söögilauas istunud ainult koos täisealiste teadusi kaupmeestega. Seega olid nende meeled selgelt välja kujunemata. Neil polnud vähimatki ettevalmistust selleks, kuidas rääkida korralikult noore austajaga. Alma oli seda liiki tüdruk, kes või siis, kui noormehest külaline imetleb vesiroose ühel Vaideekri ilusate tiikidest vabalt öelda. Ei, härra, need pole vesiroosid. Need on ootused. Vesiroosid nimelt hõljuvad veepinnal, aga lootused kerkivad sellest kõrgemale. Kui te selle erinevuse selgeks saate, siis ta enam ei eksi. Ärme oli nüüdseks kasvanud meesterahvapikkuseks. Jõel olid laiad õlad. Ta nägi välja nii, nagu jaksaks kirvest viibutada tõepoolest suutiski kirvest viibutada ja pidi seda oma bioloogilistel välitöödel sageli tegema. See poleks veel iseenesest takistanud tal abi ellumast mõnedele meestele meeldisidki. Suuremad naised, kes tõotasid tugevamat meelelaadi ja ilmal võis väita, oli nägus profiil. Vähemalt vasakult poolt. Kindlasti oli tal meeldiva sõbralik loomus. Ometi puudus Helmal mingi nähtamatu oluline omadus ja seega ei süüdanud tema ruumis viibimine üheski mehes kirglikke mõtteid. Kasuks ei tulnud seegi, et härma ise pidas ennast inetuks. Ta uskus seda ainult sellepärast, et talle oli niimoodi öeldud väga mitu korda ja väga mitmel erineval moel. Viimati oli teade Helma inetuse kohta tulnud otse tema isalt kes pärast seda, kui oli ühel õhtul liiga palju rummi joonud ütles lihtsalt heast peast Helmale. Ära sellest midagi arvama, tüdruk, millest ma midagi ei arva, isa küsis Elmo, tõstes pilgukirjalt, mida ta isa eest kirjutas. Ära selle pärast muretse, härma meeldiv nägu pole veel, kõik, armastatakse paljusid naisi, kes pole kaunitarid. Mõtle või oma emale. Ta pole päevagi oma elust ilus olnud, aga abikaasa ta ju leidis, eks ole. Mõtle lähedal elava proua Cavendishi peale. Ta on ju lausa hirmutis, siiski, ta on oma mehele piisavalt talutav, et temaga seitse last teha. Nii et ka sinu jaoks on kuskil keegi ploom. Ja minu meelest on ta õnnega koos, kui ta sinu saab. Mõelda vaid, et see oli öeldud lohutuseks. Seevastu oli tunnustatud iludus väidetavalt Philadelphia suurim iludus. Aga terve linn oli ühel meelel selleski, et ta on külm ja kättesaamatu. Prudence äratas naistes kadedust, kuid polnud selge, kastaga meestes kirge äratas. Pruuden tekitas meestes tunde, et neil ei tasu vaeva näha. Ja mõistlikul kombel nad siis ei näinudki. Küll vahtisid teda, sest prioden Switakeri ei saanud vahtimata jätta. Aga nad ei lähenenud talle. Oleks võinud arvata, et Vitakeri tüdrukud tõmbavad ligi õnnekütte. Tõsi, palju noormehi ihkas perekonna varandust. Kuid väljavaade saada Henri Vitakeri väimeheks oli pigem oht kui õnn. Ja keegi ei uskunud niikuinii õieti, et Henry kunagi oma varandusest loobub. Nii või teisiti ei toonud isegi unistused rikkusest, kosilasi vait, Eikeri lähedalegi. Loomulikult. Mõisas oli alati mee, aga nad käisid otsimas Henryt, mitte tema tütreid. Terve päeva jooksul võis white Eikri aatriumis näha mehi, kes lootsid, et Henry huvitackenud vastu võtab. Seal oli igasuguseid mehi, meeleheitel mehi, unistajaid, vihaseid ja valetajaid. Need mehed saabusid mõisa kaasas vitriinikastid, leiutised, joonised, skeemid või kohtuasjad. Nad tulid pakkuma aktsiaid, laenutaotlusi, uue vaakumpumba, proovieksemplari või kindlat ravi kollatõve vastu. Kui Henry ainult nende uurimistöösse investeerib. Aga lõbustusi ja kurameerimist nad White'i Krist ei otsinud. George hoogs oli siiski teistsugune. Tema ei tahtnud heldelt kunagi midagi materiaalset, vaid käis vait, eetris lihtsalt temaga vestlemas ja kasvuhoonete aardeid nautimas. Henryle meeldis George'i seltskond, sest George avaldas oma ajakirjades uuemaid teaduslikke avastusi ja teadis kõike, mis botaanikamaailmas toimus. Päris kindlasti ei käitunud George kosilasena. Ta polnud flirtiv ega vallatu kuid ta märkas Vitakeri tüdrukuid ja käitus nendega lahkelt. Prjudeltsiga oli ta alati hooliv, aga ämmaga suhtles ta nii, nagu oleks tüdruk. Lugupeetav bioloogist kolleeg. Ärma hindas George'i sõbralikku suhtumist, kuid igatses enamat. Ta tundis, et teaduslik arutelu pole viis, kuidas noormees räägib tütarlapsega, keda ta armastab. See oli õnnetu olukord, sest Helme armastas George hoogsi tõesti kogu südamest. George'i armastuseks kummaline valik, mitte keegi poleks saanud teda näguseks meheks nimetada, kuid ämma silmis oli ta suurepärane. Ämma tundis kuidagi, et nad moodustavad kena paari. Võib-olla koguni on kokku määratud. See ei lugenud, et George oli kogukas, kahvatu, ebakindel ja kohmakas. Ärma ise oli ka riietus alati sobimatult kuid Helmegi polnud moekas. Rootsi vestid olid liiga kitsad, püksid liiga laiad kuid olnuks seal maamees, oleks ilmselt emagi niimoodi riides käinud. Sest tal oli ikka probleeme, kuidas oma rõivaid seada. George'i laupäev oli liiga avar, lõug liiga väike kuid tal oli tihe niiske pahmakas tumedaid juukseid, mida Elma igatses väga puudutada. Ämma ei teadnud, kuidas kommenteerida. Tal polnud õrna aimugi, kuidas George'ile külge lüüa teisiti kui kirjutades talle ühe artikli teise järel aina tundmatumatel botaanilistel teemadel. 1816. aasta talve ja 1820. aasta sügise vahel kirjutas Helme Whitaker George'i hooksile üle kolme tosina artikli ja Deutsche avaldas need kõik oma kuukirjas botaanika. Ameerikaana. Ärma kirjutised polnud küll teed rajavad, kuid tema mõtted olid säravad illustratsioonid veatud, teadmised täpsed ja sügavad. Kui Elmo tööd just ei sütitanud maailma, siis sütitasid need päris kindlasti Helmat ennast. Ja tema pingutuste viljad olid botaanika Ameerika A4 lehekülgedele küllalt head. Ämma kirjutas sügavuti loorberist nimoosisti Raudürdist. Ta kirjutas viinapuust Camiiliatest müüdi lehisest pomerantsi puust viigimarjadest. Ta avaldas kirjutised nime all A Whitaker. Ei tema ise ega George hoogs uskunud, et seal male midagi head teeks, kui ta trükisõnas oma suu avalikustaks. Loomulikult oli võtakeri nimi taime ja teadusemaailmas kuulus. Nii et päris suur osa botaanikuid teadis täpselt, kes on võitjaker. Siiski mitte kõik. Vastuseks oma artiklitele sa jäima mõnikord kirju botaanikutelt üle kogu maailma, mis saadeti talle George hoogsi trükikotta. Mõned kirjad algasid sõnadega. Mu kallis härra, teised olid kirjutatud härra auvita kerele. Üks meeldiv läkitus oli adresseeritud koguni doktor A Vitakerile. Ärme hoidis seda kirja hulk aega alles meelitatud ootamatust lugupidamisavaldusest. Kuna Georges Alma tutvustasid vastastikku teineteisele teadustöid ja toimetasid koos artikleid, sai Chootsist vaike, eksis veelgi sagedasem külaline. Õnnekombel, tema häbelikud hajus. Nüüd rääkis ta õhtusöögilauas juba sageli üritas vahel isegi vaimukas olla. Rootsi ja ilma vahel oli olnud ainult üks hetk, mida oleks tõesti alust hellaks nimetada. Aprillis 1818 oli Ärman George'ile mikroskoobis näidanud karkeesium polübiiniumit. See oli täiuslikult valgustatud ja ilus sagis rõõmsasti tillukeses tiigi veeloigus kõikide oma keerlevate suude, hõljuvate ripsmete ja kombitsatega. Rootsi oli haaranud Elma vasakust käest surunud selle oma suurte niiskete pihkude vahele ja öelnud. Oh taevas, preili Whitaker, kui suurepäraselt te olete hakanud mikroskoobiga töötama. See puudutus käesurve ja kiitus olid ilma südameväga kiiresti lööma pannud ämma keha, kuigi pikemehelik, kivikõva ja Tedre tähniline suure kondi ja jämedate liigestega nurgeliste puusade ja tugeva rinnakorviga aastatega muutunud uskumatu seksuaalse iha allikaks. Ja ta tundis pidevat tungi. Alati, kui isa omandas kellelegi raamatukogu sorteeris älma raamatuid suurima hoolega, otsides midagi ohtlikku, midagi omapärase kaanega, midagi salajast, peidus ohutute köidete vahel. Nii oli ta leidnud Safojad, Idroo, samuti mõned rahutuks tegevad jaapani naudingu käsiraamatute tõlked. Ta oli leidnud prantsuse raamatu laneega Laant 12-st seksiseiklusest, mis oli kirjeldatud kuude kaupa ja rääkis perverssed, test konkubiinidest ja kiimalistest preestritest langenud Paleriinidest ja võrgutatud koduõpetaja annadest. Oh neid palju kannatanud võrgutatud koduõpetajanna asid. Üdini alandatud ja rikutud Nad esinesid nii paljudes siivututes raamatutes. Miks peaks keegi hakkama kuvernandiks, kui see viis ainult vägistamise jorjastamiseni? Äkki ma lugesin isegi käsiraamatut Londoni salajasest daamide piitsutamis klubist samuti lõputuid lugusid rooma orgiatest, Europpudest, hindu, religioossetest, initsiatsiooniriitust, sest kõik sellised raamatud eraldas ta teistest ja peitis vanas tõllahoone lakkas kohvritesse. Aga see polnud veel kõik. Üpris hoolikalt meditsiiniajakirju, kust leidis vahel kõige veidra maid ja igati üle piiriminevaid aruandeid inimkeha kohta. Ta luges kainelt esitatud teooriaid Aadama ja Eeva võimalikust hermafrodiit susest. Ta luges teaduslikke aruandeid kubemekarvadest, mida oli nii rohkesti ette, neid võis pügada ja parukateks müüa. Ta luges statistikat bostoni piirkonna prostituutide tervise kohta. Ta luges aruandeid meremeestest, kes väitsid, et on ühtinud hüljestega. Ta luges eri rasside ja kultuuride, meeste ning eri imetajaliikide peenise suuruse võrdlust. Hõlma teadis, et ta ei tohiks niisuguseid asju lugeda aga ei suutnud järele ka jätta. Ta tahtis teada saada kõike, mis võimalik. Pealegi oli ämmal nüüd koht, kus töötada. Tal oli omaenda kabinet või vähemalt midagi, mida ta kabinetis nimetas pärast seda, kui ta oli tõllahoonest ära koristanud kõik isa üleliigsed raamatud oli ta võtnud ühe esimesel korrusel kasutamata seisnud suurema hobuseriistade ruumi oma valdusesse ja teinud sellest endale teadlase pelgupaiga. Vait. Eikli tõllahoone oli ilus, tellisehitis kuninglike rahulik, kõrgete võlvlagede ja heldelt avarate akendega ämma kabinetti oli hoone parim ruum. Õnnistatud ühtlase põhjapoolse valguse ja puhta kivipõrandaga ning vaatega Emalaitmatule kreekapärasele aiale. Tuba lõhnas heinte tolmu ja hobuste järele ning oli meeldivalt täis kuhjatud raamatuid, sõelasid taldrikuid, potte, taimenäidiseid, kirju, purke ja vanu maiustusedoose. Ema oli ilmale 19.-ks sünnipäevaks kinkinud kaamera lutsiida mis võimaldas suurendada jäljendada taimenäidiseid, et saaks võimalikult täpseid teadusjoonistusi teha. Ämmal oli nüüd kena kogu Itaalia Bismasid, nii et ta tundis ennast nagu njuuton. Tal oli tugev laud ja lai lihtne laboripink eksperimentide korraldamiseks. Istmeteks kasuta seal ma mitte niivõrd tavalisi tuule kui vanu tünne sest tema meelest oli seelikuga tünnide vahel lihtsam liikuda. Seal oli kaks suurepärast saksa mikroskoopi, mida ta oli meister tikija vilunud liigutustega kasutama õppinud nägu George hoogsoli tähele pannud. Esialgu olid talved kabinetis olnud ebameeldivad. Nii külmade tint ei voolanud kuid äärma seadis endale sisse väikese metallkamina ning toppis isiklikult kuiva samblaga kinni kõik praod seintes. Nii et lõpuks oli tema kabinet aasta ringi nii mõnus ja armas pelgupaik. Kui võis vähegi tahta. Seal tõllahoone spanjel ma kokku herbaariumi arendas oma arusaamist süstemaatikast ja võttis ette Aina üksikasjalikumaid katseid. Ta luges Kilip Milleri aedniku sõnastikku nii palju kordi, et raamat muutus vana kapsasarnaseks tuuris uusimatest meditsiiniajakirjadest sõrmkübara kasulikku mõju vesitõve all, kannatajatele kopaiiva kasutamist suguhaiguste ravis. Ta töötas botaaniliste jooniste parandamise kallal. Need polnud kunagi just täpselt ilusad, kuid alati ilusasti täpsed. Ämma töötas väsimatu usinusega, tema sõrmed lendasid õnnelikult märkmete kohal ja huuled liikusid otsekui palves.