Oli 1820. aasta juuli lõpp. Ameerika Ühendriikides valitses majanduslangus. Esimene allakäiguperiood riigi lühikeses ajaloos ja Henri uitakeril polnud sedakorda samuti säraveri aasta. Tal polnud küll lause rasked ajad, mitte mingil juhul, aga ta tundis harjumatult survet. Eksootiliste troopiliste taimede turg Philadelphias oli küllastunud ja eurooplased olid Ameerika taimeekspordist tüdinenud. Veel hullem naised tol ajal avas iga Gweeker linnas oma apteegi ja valmistad ise tablette, salve ja, või ideid. Ükski võistleja polnud veel suutnud kärgia Vitakeri toodete populaarsust alla suruda. Aga see võis üsna varsti juhtuda. Henry igatses selle kõige kohta abikaasa nõu kuulda. Aga Peetriks polnud juba aasta otsa päris terve olnud. Tal käisid peapööritushood ja ebamugavalt palava suvega, tema seisukord halvenes. Vedrixi jõud vähenes, hingetõmbed olid lühikesed. Ta ei kurtnud kunagi ja püüdis tööga järje peal püsida, aga ta polnud terve, kuigi keeldus arsti kutsumast. Ta ei uskunud arstidesse apteekritesse ega ravimitesse. Iroonia, kui pidada silmas perääri. Meie enda tervis polnud ka kõige parem. Ta oli nüüd kuuekümnene. Troopiliste tõbede hood kestsid kauem. Raske oli kavandada pidulikke õhtusööke, sest kunagi ei saanud olla kindel, kas Henry ja Peetriks on piisavalt terved, et külalisi vastu võtta. Henry oli sellepärast vihane, tüdinenud tema viha tegi vait Eikris kõik hoopis keerulisemaks. Tema vihapursked muutusid aina mürgisemaks. Keegi peab maksma selle litapojad on lõpp. Ma hoolitsen eto maatasa, tehtaks teenijatüdrukud, hiilisid mööda nurki ja läksid kohe peitu, kui nägid Henryt tulemas. Euroopas saabus samuti halbu uudiseid. Henry rahvusvaheline agent ja esindaja Dicki Ansei oli hiljuti tulnud vait eetrisse väga häirivate luureandmetega. Pariisi keemikud olid suutnud eraldada kiinapuukoorest aine, mille nad nimetasid Hininiks. Nad kinnitasid, et see ongi jesuiidid koore salajane koostisosa mis aitab nii efektiivselt malaaria vastu. Sellise teadmisega võivad prantsuse keemikud peagi olla suutelised tootma koorest paremat ainet mida on kergem pulbriks muuta, mis on mõjusam ja tõhusam. Nad võivad kergesti igaveseks kahjustada Henry domineerimist palavikuvastaste ravimite turul. Henry kurjustas endaga ja kurjustas natuke ka tikk ja on seega, et nad polnud seda ette näinud. Me oleksime pidanud selle ise avastama, ütles Henry. Aga keemia polnud Henry ala. Tema oli ületamatu laborist armutu kaupmees, hiilgav novaator. Aga püüdku, kuidas tahab. Henry ei suutnud kaasas käia maailma kõikide teadussaavutustega. Uusi teadmisi tuli tema jaoks liiga kiiresti. Keegi teine prantslane oli hiljuti pretendeerinud arvutusmasina, mille ta nimetas ärit momeetriks. Ja see võis isegi pikkade jagamistega hakkama saada. Üks Taani füüsik oli just kuulutanud, et elekter ja magnetism on seotud ning Henry ei saanud aru, mida see mees räägib. Lühidalt. Viimasel ajal oli liiga palju avastusi ja liiga palju uusi mõtteid. Kõik liiga keerulised ja laiaulatuslikud ei saanud enam olla ekspert kõikidel aladel, saades mitmelt neist kenakesti tulu. Sellest piisas, et Henri hakkas tundma ennast vanana. Aga ega kõik asjad nüüd ka halvad ei olnud. Vicky Janssey tõi külaskäigu ajal Henryle muuhulgas ühe jahmatava hea uudise. Söörid Joosep vänks oli surnud. See hirmuäratav tegelane, kes oli kunagi Euroopa nägusaim mees ja kuningate lemmik, kes oli maakerale ringi peale teinud, kes oli randades maganud paganlike kuninganna tega, kes oli Inglismaale sisse toonud tuhandeid uusi taimeliike ja kes oli saatnud Henri laia maailma, et temast saaks Henry Whitaker. Seesama mees oli nüüd surnud, surnud ja mädaneb krüptis kusagil Hessonis. Ämma, kes istus kirju kopeerides isa kabinetis. Kui Dick Jeans ei saabuse uudise teatavaks, tegi ahmis rabatult õhku ja ütles. Andku issand talle hingamist, olgu ta neetud, parandas Henry. Ta püüdis mind hävitada, aga hoopis mina lõin teda. Henry näiski tõesti olevat söörinud Joseph Banksi löönud või vähemalt olnud talle võrdne vastane. Hoolimata tantsi aastatetagustest haavavatest alandustest oli Henrik kujuteldamatult edukaks saanud. Ta polnud mitte ainult kiinapuukaubanduses võidukas, tal oli igas maailma nurgas äri ajada. Ta oli saanud kuulsaks. Peaaegu kõik tema naabrid olid talle raha võlgu, senaatorid, laevaomanikud, igat sorti kaupmehed otsisid tema poolehoidu ja igatsesid tema eestkostet. Viimase kolme aastakümne jooksul oli Henri rajanud Lääne Philadelphiasse kasvuhooned mis olid võrreldavad kõigega, mida võis näha Inglismaal. Kius. Ta meelitas vaid eetrisse õitsema sellised orhideeliigid millega tanks Thamesi kaldal kunagi hakkama ei saanud. Kui Henry kuulised tants oli q loomaaia tarvis, hankinud 400 naela kaaluva kilpkonna tellistavaid eetrisse kohe kaks. Ja loomad toimetas labaselt kohale väsimatu tik Jansei. Henri oli koguni suutnud tuua vait, eetrisse suurepärased Amazonase vesiroosid. Vesiroosid, mis olid nii suured ja tugevad, et laps võis lehel püsti seista, samal ajal kui ponks polnud neid suurepäraseid vesiroose isegi mitte näinud. Pealegi oli Henry elanud niisamarikkalt kuivemaks. Ta oli endale Ameerikas välja võlunud kaugelt suurema ja uhkema mõisa kui see, milles Banks Inglismaal elas. Henry häärber säras künka otsas nagu hiiglaslik signaaltuli mis heidab muljetavaldavalt valgus tervele Philadelphia linnale. Henryle koguni juba aastaid riietunud nagu söörd Joosep bänks. Ta polnud unustanud, kui pimestavalt oli see talle poisikesena mõjunud. Ja ta oli nõuks võtnud oma elu jooksul rikka mehena jäljendada ja ületada Banksi garderoobi. Selle tagajärjel kandis Henry aastal 1820 riideid stiilis, mis oli juba ammu moest väljas. Kõik teised mehed Ameerikas käisid tavaliste pükstega. Henryl olid ikka siidsokid, põlvpüksid peened, valged, pika patsiga parukad säravad hõbedased kingapandlad, laiade mansetidega kuued, lopsakate rüüsidega pluusid ning erksates lavendli ja smaragd toonides sissepressitud mustriga vestid. Niimoodi härrasmehelikult, kuid iidsel moel riietatuna oli Henri oma värvikas vana moodsuses Philadelphias ringi jalutades tõesti omapärane. Talle heideti vahel ette, et ta näeb välja otsekui vahakuju aga tal polnud sellest midagi. Just selline. Ta tahtiski välja näha täpipealt niisugune, nagu sööris Joseph Banks kui Henry teda 1776. aastal kius kabinetis nägi. Kui tavaorgana kõhn, näljane ja auahne maadeavastaja Banksy nägus, elegantne ja luksuslik juurde kutsuti. Aga nüüd oli tank surnud. Samal ajal kui Henry Whitaker vaest sünnipära ja hästi riides botaanika keiser oli elus ja jõukas. Ta jalg valutas, tema naine oli haige ja prantslased jõudsid talle malaariaravimiäris järele. Ameerika pangad kukkusid ümberringi kokku. Tal oli kapitäis vanu parukaid ja ta polnud saanudki poega. Aga jumala eest. Henry Whitaker oli viimaks söörid Joseph Banksist jagu saanud. Ta käskis Helmal minna veinikeldrisse, tuua talle sealt tähistamiseks pudel parimat trummi. Too varem juba kaks, ütles ta hetke pärast. Võib-olla see ei tohiks täna õhtul ülearu palju juua, hoiatas härma ettevaatlikult. Henry oli alles hiljuti palavikust toibunud ja helmele ei meeldinud ilme tema näol. Isa näost paistis hirmuäratav, emotsionaalne segadus. Me joome täna õhtul nii palju, kui tahame, kui tahame, vana sõber, ütles Henley tik Jansile otsekui Ärman poleks midagi olnud öelda. Rohkemgi kui tahame, kostis Janssey ja saatis härmale hoiatava pilgu, mis talle judinad peale ajas. Issand, kuidas ämmale see mees ei meeldinud, kuigi isa oli temast lausa vaimustuses. Isoli Almale kord tõelise uhkusega rääkinud, et tykki Jancist on kõvasti kasu tülitsejate rahustamisel, sest ta vaigistab ühegi sõnata aga nugadega. Henri oli Janssiga tutvunud Sulawesi dokkides 1788. aastal, kui te nägi, kuidas Janci kolkis paari Briti mereväe ohvitseri viisakalt käituma, lausumata sõnagi. Henri oli otse koheda oma agendiks ja käepikenduseks palganud ning mehed olid sellest saadik Kuusmaailmast krabanud, mida ka tahtsid. Ärme oli alati tik Jeans ees hirmu tundnud. Teda kõrtsid, kõik, isegi Henri nimetas teda välja õpetatud krokodilli, eks. Ja oli korra öelnud. Raske öelda, kumb on ohtlikum, kas väljaõpetatud võimetsik krokodill. Nii või teisiti. Ega ma kätt talle pikalt suhu ei jätaks, õnnistagu teda jumal. Juba lapsena oli Elma intuitiivselt taibanud, et maailmas on kahesuguseid vaikseid mehi. On leibeid, jahu, paklikuid ning on tykki Ansei. Tema silmad olid aeglaselt ringi keerutavad haid ja kui nende pilk oli praegu härmale suunatud, ütles selgesti dooserrumm. Niisiis seal ma keldrisse ja tõi sõnakuulelikult trummi ära kummalegi mehele vähe. Siis läks ta välja tõllahoonesse, et sukelduda töösse ja vältida purju jäävaid mesi. Hulk aega pärast südaööd jäi ta diivanile magama. Seal oli küll ebamugav, aga ta ei tahtnud majja tagasi minna. Ärme ärkas koidikul ja kõndis läbi kreekapärase aiamajja hommikust sööma. Majale lähenedes kuulistajat, isa ja tiki Anssey on ikka veel ärkvel. Nad laulsid täiest kõrist meremehelaule. Henri polnud küll juba 30 aastat merel käinud, kuid kõik laulud olid tal endiselt meeles. Ärma peatus, lävel, toetas vastu uste, kuulas isa, hääl, mis hallis hommikuvalguses läbi maja kaikus. Kõlas õnnetult haiglaselt ja väsinult. See kõlas otsekui kummitus kaugelt ookeanilt. Vähem kui kahe nädala pärast, 10. augusti hommikul kukkus Peetriks Whitaker vait Eikri suurest trepist alla. Ta oli hommikul vara ärganud, tundnud end ilmselt piisavalt hästi ja leidnud, et võiks pisut aiatööd teha. Tuli pannud jalga vanad nahksed, aia sandaalid, korjanud juuksed kokku jäiga hollandi tanu sisse ja asunud teele trepist alla tööd tegema. Aga trepiastmeid oli eelmisel päeval vahatatud ja Peetriksi nahksandaalide tallad olid libedad. Ta kukkus alla. Elmo oli juba oma kabinetis tõllahoones, töötas usinasti, toimetades botaanika Ameerikaana tarvis artiklit vesi hernel loom toidulistest põiekestest, kui ta märkas, et Haaneke Wonhrud tuleb jooksuga läbi kreekapärase aia tema poole. Ämma esimene mõte oli, et on väga naljakas vaadata, kuidas vana majapidajanna jookseb. Seelik laperdab ja käed vehivad, nägu punane ja pingul. Tundus nagu põrkaks veereks aias ringi tohutu suur õllevaat, millel on kleit seljas. Ma oleks peaaegu kõva häälega naerma hakanud. Aga juba järg, mis on hetkel ta tõsines. Anneki oli ilmselt endast väljas ja ta polnud naine, kes kergesti endast välja läheks. Pidi olema juhtunud midagi kohutavat. Ämma, mõtles. Isa on surnud. Ta surus käe südamele, palun, ei, palun mitte isa. Nüüd oli Hanneke lävel, silmad pärani, meeletu ja hingeldav. Majapidajanna jäi hääl kurku kinni, ta neelatas ja pahvatas. Su ema on surnud. Teenijad olid Beetleksi tagasi magamistuppa kandnud ja voodile asetanud ilma peaaegu kartis sisse astuda. Teda oli harva ema magamistuppa lubatud. Ta nägi, et ema nägu on halliks tõmbunud. Ema laupäevale oli kerkinud muhk. Ta huuled olid katki ja verised. Nahkuli külm voodi ümber seisid teenijad. Üks teenijatüdruk hoidis Peetriksi ninal peeglit otsides märke hingamisest. Kus isa on küsiselma, magab alles, ütles teenijatüdruk. Ärge teda äratage keelaselma Hanneke teedel korsett lahtimeetriks. Riided olid alati olnud tihkelt ümber keha auväärselt kindlalt lämmatavalt tihedalt. Nad keerasid Peetriksi keha külili, Anneki tegi paelad lahti, Peetriks ei hinganud ikkagi. Alma pöördus ühe noorema teenri poole poisi poole, kes tundus suutvat kiiresti joosta. Toomule salvulaatile, ütles ta. Poiss vahtis teda mõistmatult. Helma taipas, et oli kiirustades ja ähmis olles selle lapsega ladina keelt rääkinud. Ta parandas ennast. Too mulle ammooniumkarbonaati jälle tühi pilk. Hõlma, keeras ringi ja vaatas teistele toas viibijatele otsa. Ainult segaduses ilmed, keegi ei mõistnud, millest ta räägib. Ta ei kasutanud õigeid sõnu. Elmo pingutas mälu, ta proovis uuesti Toomule põdrasarve soola, ütles ta. Aga ei, seegi polnud tuttav, sõna. Ei saanudki olla nendele inimestele. See oli vana termin. Seda võis teada vaid õpetlane. Älva pigistas silma kinni ja püüdis leida mõistetavat nime sellele, mida ta tahtis saada. Kuidas tavalised inimesed seda nimetavad. Plinius vanem oli öelnud ammoniaak, kus all 13. sajandi algkeemikud kasutasid seda kogu aeg. Aga viidetest pliiniusele polnud antud olukorras mingit kasu. Samuti olnud kellelgi toas viibijaid midagi peale hakata 13. sajandi Al keemiaga. Ämma kaotas kallihinnalist aega. Lõpuks talle meenus tavas silmad ja käratas korralduse, mis tõesti kohale jõudis. Nuusksool hüüdis ta, mine otsi üles, too mulle. Nuusksool toodi kähku kohale. Selle toomine võttis peaaegu et vähem aega, kui läks ämmal. Selle nimetamiseks. Ärma hõljutas kristalle ema nina all. Lurinal raginal hingas Peetriks sisse. Ringis seisvad teene piigad ja teenrid uhkesid, õhkasid rabatult. Ning üks naine karjatas. Jumal olgu tänatud. Siis polnud Peetriks surnud, kuid terve järgmise nädala oli ta meelemärkuseta. Ällmaja Priudentsistusid kordamööda ema juures valvasid teda päevad ja pikad ööd läbi. Esimesel ööl Peetriks oksendas unes ja Elmo pesi ta puhtaks. Ta pühkis äraga uriini ja väljaheite. Ämma polnud varem ema keha näinud, mitte muudkui nägu kaela käsi. Aga nüüd teadvusetult voodis lamavat ema pestes nägi ta, et tema rinnad olid moonutatud paljudest kõvades tükkidest kasvajad suured üks kasvajates tuli haavandunud eritas tumedat vedelikku. See vaatepilt tekitas härmas tunde, et ta võib ise ka kokku vajuda. Sõna- tulidele pähe kreekakeelsena Karkinas. Vähk meetriks oli ilmselt juba üsna kaua haige olnud. Ta oli ilmselt kuude kaupa piinelnud. Ta ei kurtnud kunagi. Ta oli lihtsalt palunud vabandada oma söögilauda mitteilmumist, kui piin muutus talumatuks ja väitnud põhjuseks tavalise peapöörituse. Hannekede groot ei saanud selle nädala vältel õieti sõba silmale. Ta tõi pidevalt kompresseia leent Hanneke mähkis niiskeid rätte Peetriksi laubale, hoolitses rinnahaavandi eest, tõi tüdrukutele võileibu, püüdis vedeliku Peetriksi katkiste huulte vahelt sisse valada oma häbiks tundi seal ilma, et muutub vahel ema kõrval kannatamatuks. Kuid Haneke täitis kannatlikult kõiki põetaja kohustusi. Meetriks Anneki oli terve elu kuus olnud. Nad olid külg külje kõrval Amsterdami botaanikaaias üles kasvanud koos Hollandist laevaga lahkunud. Nad olid mõlemad oma pere maha jätnud, Philadelphiasse purjetanud ega olnud enam kunagi vanemaid ega õdesid-vendi näinud. Vaele Anneki nuttis perenaise juures ja palvetas hollandi keeles. Ärma ei nutnud ega palvetanud priotenskaa mitte. Vähemalt mitte siis, kui keegi nägi. Henry tormas kõikvõimalikel kellaaegadel tuppa sisse ja jälle välja, murest murtud ja rahutu. Temast polnud mingit abi. Oli palju kergem, kui teda kohal polnud. Ta sai vahel ainult mõne hetkenaise juures istutud, kui juba karjatas Ohmaid aluseda ja lahkus needusi puisates. Ta muutus räpakaks, kuid Helmal polnud isa jaoks aega. Ta vaatas, kuidas ema peente flaami linade vahel kustus. See ei olnud enam hirmuäratav. Peetriks van Devender Whitaker, vaid armetuim, teadvusetu olend, haisev ja kurvalt hääbuv. Viie päeva pärast tabas teda uriinipeetus. Tema kõht paisus, muutus kõvaks kuumaks. Tal polnud enam pikalt elada jäänud. Saabus arst, kelle saatis apteeker Tseens kärg. Aga Elma palus tal lahkuda. Poleks olnud enam mingit kasu aadrilaskmisest ega kuppude panekust. Ärma lähetas hoopis teade härra kärgile, et see saadaks talle vedelat oopiumitinktuuri, mida võiks emale iga tund suhu tilgutada. Seitsmendale ööl magas ämma oma voodis ja Priudens, kes oli Peetriksi juures istunud. Tulija, äratas ta õlast puudutades üles. Ta räägib, ütles Priudens. Helme raputas pead, püüdes aru saada, kus ta viibib, kes räägib. Ta oli unes näinud hobuse kapioja tiivulisi loomi. Helme raputas veel korra pead, sai aru, kus ta on ja talle meenus kõik, mida ta räägib, küsis Elma. Ta palus mul toast ära minna, ütles, püüdes tundetult, küsis sinu järele. Ällmo tõmbas suurräti ümber. Mine magama, soovitas ta priotensile ja võttis küünlaema tuppa kaasa. Meetriksi silmad olid lahti. Üks silm oli punaseks Verdunud. See liikunud, teise pilk libises üle Elma näo otsides, jälgides tähelepanelikult. Ema ütles Elmo ja vaatas ringi, et talle midagi juua anda. Voodi kõrvale öökapil oli task külma teed jäänud sinna priodentsi valvekorrast meetriks poleks tahtnud seda paganama inglise teed, isegi surivoodil mitte. Aga midagi muud juua ei olnud. Elmo pani tassi ema kuivanud huulte juurde meetriks, võttis lonksu ja kortsutab kulmu. Ma toon sulle kohvi, ütle seal, ma vabandavalt. Meetriks, raputas vaevumärgatavalt pead. Mida ma võin sulle tuua küsiselma? Ei mingit vastust. Kas sa tahad Hannekest siia? Tundus, et Peetriks ei kuule. Seega Elma kordas küsimust seekord hollandi keeles. Kas ma kutsun Hannekese? Peetriks sulges silmad. Kas ma kutsun Henry? Ei mingit vastust. Ämma võttis ema käe, see oli külm ja väike, polnud varem kunagi käest kinni hoidnud. Ämma ootas eetriks, ei teinud silmi lahti. Ärme oli peaaegu tukkuma jäänud, kui ema rääkima hakkas ja inglise keeles. Alma? Jah, ema. Ära mine ära. Ma ei lähe sinu juurest ära. Aga Peetriks raputas pead. Mitte seda polnud ta mõelnud. Ta sulges taas silmad. Jälle Elmo ootas, tuli sellest surmast pakil toas viimseni kurnatud. Kulus tükk aega, enne kui Peetriks leidis piisavalt jõudu, et oma mõtte tervenisti välja öelda. Ära mine isa juurest ära. Ütles ta. Mida oli Elmar selle peale kosta? Mida lubada surivoodil lebava le naisele, eriti, kui see naine on sinu ema siis lubatakse. Mida ma ei lähe mitte kunagi tema juurest ära kinnitas Helma. Beatrix uuris terve silmaga Elmo nägu otsekui hinnates selle tõotuse siirust. Ilmselt rahule jäädes sulges ta silmad hõlma, andis emale jälle tilga oopiumi. Peetriksi hingamine oli nüüd üsna pindmine ja tema nahk külm. Ärme oli kindel, et ema oli öelnud oma viimased sõnad. Ent peaaegu kaks tundi hiljem, kui Elmo oli tuulil magama jäänud kuulista korisevat köha ja ärkas, õpetades arvasid Peetriks hakkab lämbuma. Aga ta püüdis lihtsalt midagi öelda. Jälle niisuta seal ma tema huuli vihatud teega. Peetriks ütles. Mu pea käib ringi hõlma, pakkus. Las ma toon Hannekese sulle siia hämmastaval kombel Peetriks naeratas, ei keela seda. See on meeldiv. Siis sulges Peetriks Whitaker silmad ja otsekui omal tahtel suri. Kahekümneaastane Elmo Whitaker, oli nüüd vait, Eikri mõisaemand.