Meie isa oli halvas tujus olnud juba 30 aastat. Ta oli kurjust nii täis, et eales polnud tal külm, kuna tema tohutu süngus kaitses teda nii külma kui haiguste eest. Vahel sõida koguni mulda ja kruusa, et leevendada ängi enese sees. Tema igemed veritsesid seetõttu alati ning ta silmad hiilgasid isegi öösel. Meiega rääkis ta nende aastate jooksul väga harva kuid ometi austasime ja armastasime teda väga, kuna tema elamise valu oli meie omast määratult suurem. Meie kodu asus Soome lahes ühel väikesel kõledal saarel, mis pole kaugel Osmussaarest vaid mõnikümmend kadakad kasvas seal mõned lepad ja pajud. Siis veel üks viltune majakas lääneneemel ja kaldale uhutud laudadest kokku klopsitud majakesed saart. Külmad ja karged tuuled lõõtsusid enamuse ajast läbi meie kõledus täis ihude ja hingede. Õhtuti istusime oma madala laega majas ümber pika laua, jõime leiget nõmmeliivateed või adrust aetud õlut ning mõistatasime plekk-katusekolina järgi, kas väljas on parasjagu algamas torm või mõni juhuslik pagi. Mu mornid õed paikasid petrooleumilambi valgel juba nii lapiliseks nõelutud kleite ning kalavõrke. Mina ja isa aga tervitasime villakääre või jälgisime aknast veel puutumata rohumättaid, otsivaid lambaid. Suurim anne, mille mina ja mu õed isalt pärinud olime, oli oskus vait olla. Mis mõnevõrra leevendas meie isa halba tuju. Ainult vahel harva novembrikuu võimsate tormide ajal, kui päike vaid kord kuus tinahallide pilvede vahelt näitas ning lakkamatu vihm ei aknaid, piitsutus tundis isa mingit sünget helgust ning tundide kaupa võista, siis seista saare lääneservas vaadates kuhugi ainult talle teadaolevas suunas. Kõige kibedam raju ning korstna sulgub, tuul õnnestus siis ta hinge ning tema öö mustas pilgus võis majaka valguse kumas näha korraga haruldast rahu. Nagu oleks ta vabanenud ränkraske koorma alt. Neil harvadel hetkedel oli ta väga ilus. Nii ilus, et isegi tema enda tütred näost õhetama hakkasid ning silmad häbenedes maha lõid. Oma emast ei, teame midagi. Räägitakse, et noorena olid olnud kena ja rõõmsameelne naine ning armastanud palju laulda. Aga siis ta äkki kadus. Isalt pole eales julgenud ta kohta midagi küsida. Vahel sattus meie saarele mõni matkaja, looduse uurija või muu ametimees. Kui ta oskas seal olla vaikselt ja end meie elamisest kõrvale hoidis siis talus isa tema saarel viibimise kuidagi ära. Aga juhtus ka seda, et võõras tuli meie ukse taha, koputas ning astus sisse. Kuigi keegi polnud talle selleks luba andnud. Nähes siis meie vaenulikke ilmeid põrkas ta küll enamasti kohkunult tagasi, kuid mõnel jätkus siiski veel jultumust edasigi tulla ja pärida, et miks me nii kehvades oludes elame. Miks seinad, vooderdamaton? Mikk saarel pole elektrit ning veel seda teist ja kolmandat. Mäletan, et tuli kord üks selline mees ülikonnas ja portfelliga ning hakkamist täis asudes meile ääri-veeri seletama midagi kohaliku piirkonna arenguprogrammist. Ta seletas, et võib meil siin saarel aidata arendada turismi ning teha õigeid investeeringuid. Et tema ülesandeks on ühendada kohalike inimeste ja tulevikku investeerivad ettevõtjate vahelised jõud ning uusarendusprogramm, mis hõlmab ka moodsaid tuulegeneraatoreid, võib maapiirkondades elavate inimeste elu muuta oluliselt paremuse suunas. Kuivaid saare elanikud ise neile võimalustele avatud on. Nii see mees muudkui rääkis ja seletas, rääkis ja seletas. Isa jõi adrust aetud õlut, põrnitses vaikides meest ning kuulas. Mitte ükski lihas ei liikunud ta näos. Aga me juba nägime, kuis ta sünguse hiiglaslikud nahkhiire tiivad enda aegamisi mööda tuba laiali laotasid. Kuis tormiste randade raev tema hämaraist hingesoppidest aegamisi üles kerkis. Kuis ta silmad kõue siniseks muutusid, kuni ta ühel hetkel tõusis ning mehe käeviipega välja kutsus. Nad rühkisid läbi peenikese uduvihma tuulise rannaneeme tippu ning alles seal avas isa oma suu. Ja sõnad tõusid ta suust õhku nagu vanad ja tumedad kaarnad, kes tegid vaikides tiiru ümber saare, et siis apla parvena kutsumata külalise peale langeda. Kas pole mitte nii, et alguses Usumend liikuvat valguse poole siis aga väsinud lõputust rännakust läheme huupi. Maapind me jalge all lööb üha enam kõikuma. Ja viimaks ei kanna meid enam, vaid avab oma põue ja neelab meid alla. Kõnele sisa. Asjata püüame siis jätkata teekonda päikeselist, eesmärkide õnne ja helge tuleviku poole sest pimedus me sees ja ümber aina tiheneb. Ükski valguskiire ei heida helkime langusse. Meid kutsub vaid põhjatu kuristik ning Me kuuletume sellele nagu vagad, lambad. Pea kohale jääb kõik, mida tahtsime olla. Kõik, millel polnud võimu, tõsta meid kõrgemale. Ent milline õnn on siis liikuda valguse vastaspoolel? Äraspidine lõpmatus jumal, kes alustab meie taldade alt janu mustakiirtepärja järele. Sa oled kutsumata külalisena tulnud mu koju rääkima arengust, generaatorist ja õnnelikest eludest. Kuid ma näen, et tegelikult on su ainus soov kiskuda minu ja mu laste käest see vähenegi, mis meil on ning reostada see viimnegi Vabaduse saar, oma sagedustega. Näen su õnnest ja energiast pakatava näo taga peegelduva elutüdimust. Sellepärast sa polegi võimeline rääkima millestki muust kui helgest tulevikust ning su elurõõm on vaid äraspidine, hirm, mis on maandanud su aju ja sõgestanud su meeled. Sa sured iga päev koos sõnadega, mida sa enda ümber lakkamatult külvad ja sinusugustel, kes aina räägivad, pole ühtegi saladust, pole ühtegi mõtet, millest elul oleks midagi hingata. Seepärast vabastan ma sind su nimest ja eluloost su haledatest valedest, puuslikest, mida oled enesele loonud ning juhatan su läbi valude, maailma surmahirmu ja meeltesegaduse, eksiradade elu ürghämarusse. Kinkides sulle taimede, vaikuse ning igavese rahu, kuigi sa seda väärt pole. Saagu su hirmudest juured, mis tungivad sügavale paesesse maasse su kehast, sitke ja lõhnav tüvi, mis kaunistab ilma, saagu su mõistusest kibedaviljaga marjad mis saavad inimesi, aitame nende tõeliste hädades. Saagu sa kasvama siia kitsale maale kanduma oma juurtega tuhandete aastatuhandete taha ning tundma maa ehedat maitset siis, kui veel vanapaganat, härja Põlvased ja jumalad olid ringi hulkumas lõputuid laantes ning vahel harva kokku saades pajatasid lõkke ümber istudes ohtlikest imedest mida olid oma teedel kohanud või korda saatnud kui nende vahel polnud veel ülemaid ega alamaid ega muud vahetegemist. Enne kui tuli inimene ja ta omavahel tülli ajas sinna neisse kaugete aegade unenägudesse sõua nüüd väeti vennike, et leida sealt oma rahu ja õnn oma mõttejõud. Isa kondised ning labidana laiad käed olid vahepeal sirutanud mehe pea kohale. Ja üle keha värisedes puistas ta oma suust veel tundide kaupa mürgise soo auru pilvena lausumisi mille tähendus meile arusaamatuks jäi. Ta segased sõnad muutusid edaspidi üha enam kassikaku kähvimise ritsikas Irina konnade krooksumise ning hüübi Kumeda püüdmise sarnaseks. Kuid me teadsime, et neis sonimistes olid peidus me esivanemate tumedad saladused. Karidele meelitatud laevad, töö, tapmised ja röövimised, nälg ja istkümne loodus, virelemine ning kõledate tuulte vaim. Nood sõnade mähki piirkonna arendaja kollase pilvena enese sisse. Ning Me jälgisime akna tagant suuril silmil kui hirmust kangestunud mees kõige selle mõjul silmnähtavalt kortsu ja kiduraks tõmbus. Kuis juuksed hõrenesid, ta peas ning hambad ükshaaval suust välja kukkusid. Kuis kärbus rast kudeda nahal kuni temast jäi järele paljas luu ja nahk, kuni tema luud muutusid oksteks. Okstele kasvasid okkad ja rohelised marjad, nõnda et mehest ei jäänud viimaks järele muud kui vaid maha kukkunud tähtsad paberid, mida tuul üle saare laiali kandis ning mida lambad meelsasti taga ajasid ja sõid. Vastu hommikut sahises seal, kus veel õhtul oli seisnud tarmukas piirkonna arendaja suur tumeroheline kadakas. Mõned päevad hiljem tulid mandrilt meie Saarele, politseinikud ja uurijad nuhkisid igal pool ringi ning kaevasid mitmes kohas maapinda läbi küsitledes meid kõiki eraldi küll nii ja naa. Aga me suud olid tummad nagu kivid. Ning kuulmata leidmata ühtki märki kadunukesest, olid nad sunnitud saarelt sama nõutuna lahkuma. Kui paljudel eelnevaltki kordadel? Kuid tegelikult olime mina ja mu õed vaikimisi üsna kindlad, et kõik nud kadakad seal saarel on kunagi olnud inimesed, kes erinevail põhjusil sattunud isa mana viha alla. Aimasime sedagi, et nende seas võib olla meie ema see kõige tihedam kadakas seal saare läänepoolses tipus. Sest vahel harva sügistormide ajal seisatas isada juures ja puudutas õrnalt tema oksi. Teiste kadakatega ei teinud ta kunagi nii. Teistelt põõsastelt korjastas huviti suuri siniseks küpsenud marju, Willis neid piiritusega täidetud pudelitesse ja lasi neil aasta jagu pimedas keldris seista. Seejärel saatis ta kellelegi meist pealinna turule neid müütama. Neil kadakamarjadele oli väga kallis hind, sest neis oli tallel iidse sünguse vägi. Ühe pudeli kadakamarjade eest võis osta terve maja mõnes suuremas alevis. Kõik kasvajad ja käsna haigused. Üle poole näo hargnenud sünnimärgid, mädanema läinud haavad või muu mürgine haigus, mis inimese kaudu õitsele oli löönud. Need kärbusid, kuivasid ja kadusid. Sest isa mana jõu vastu nad ei saanud. Kõige nõutumad olid nood imeväega kadakamarjadega paksude inimeste seas kuna ühe pudeli jagu piirituse sisse tehtud marju põletas inimorganismis ära kõik liigsed rasvad. Nõnda et ülekaalulised ja inetust lihamassist juba paari kuu möödudes sale ning ilus olevus võis saada. Esines küll ka juhtumeid, kus mõni inimene manustas Marju liigse ahnusega mille tagajärjel ta kuivas kokku ja suri. Ent see polnud enam meie süü, kuna me hoiatasime alati marjade üleannustamise eest. Kolm-neli korda aastas saatis isa mind võimu õdesid seda hinnalist kaupa turule müüma. Kuna see oli salakaup, siis laotasime letile alati porgandid, herned või oad. Kuid inimesed juba teadsid, kellega tegu. Ning õige pea moodustus leti taha pikk saba. Pärast kauba müümist pidime isa ettekirjutuse järgi linnast ostma kindlaid asju. Soola-leiba kuivaineid, mõned pudelid, viinapakkide kaupa teed petrooleumi, ülejäänud rahaga talle sendi pealt tagasi andma mille isa siis meie silme eest hoolikalt ära peitis. Ometi olin vähemasti mina omandanud oskuse kaubelda nende hinnaliste marjadega, nõnda et mul rahani bordellis käimiseks, kui kilode viisi jäätise ostmiseks alati üle jäi ning mu ihu ja hing paari pealinnas veedetud ööpäeva jooksul naudingutest küllastunuks sai. Ehk olekski mu elu ilma suuremate muutusteta sel viisil edasi kulgenud, kui mitte järjekordsel kaubareisil pealinna lausa erakordselt paks tütarlaps mulle Narva maanteepuumaja teise korruse aknale silma poleks torganud. Säärane looduse ime köitis mu valvsalt pilku kohe. Käes oli neiul suur leivapäts ning oma pisikeste rasva sisse uppunud silmadega vaatas ta vaiksele igatseval pilgul kuhugi kaugusse. Teadsin, et säärases agulimajas elavatel inimestel ei saa iial olema nii palju raha, kui palju kadakamarjad mu seljakotis väärt on. Kuid ometi tungis sel hetkel mingi kummaline helin mu raudkõvast sünguse müürist läbi ja mind tabas vastupandamatu soov seda tütarlast aidata. Seadsin sammud maja poole. Nende korter oli väga vaene, vana ja vaevatud ilmega naine vaatas mustvalgest telerist seebiseriaali ning ta paksja higistav tütar istus aknal peletades enese ümbert loiu käega kärbseid eemale. Olles neid viisakalt teretanud. Tutvustasin ennast ja panin lauale pooleliitrise piiritusepudeli, kus hõljusid sinised kadakamarjad. Tüdrukus emaga jäid lummatult pudelit silmitsema. Nad teadsid väga hästi, mis vägened marjad endas sisaldasid. Seda teadsid kõik Tallinna paksud inimesed. Kas sa tulid meid pilkama või? Küsis ema siis vaevatud häälel. Isegi kui me terve elu peaksime koguma raha, ei jaksaks me neid marju osta. Vaatasin õnnetut ema ja seejärel ta tütart lainetavaisse rasvavoltide suppunud neiu naeratas mulle nukralt ning ta näos viirastus korraga ebamaine ilu. Sel hetkel meenutas ta mulle kedagi, ent keda seda ei suutnud taibata. Mu lummust teda vaadates aga aina kasvas ja peale mõningast järelekaalumist jõudsin otsusele. Rahama nende marjadest ei taha. Mu ainus soov on, et teie tütrest pärast seda, kui ta need marjad on ära söönud saaks minu naine. Nad vaatasid kordamööda mulle üksteisele otsa. Siis noogutas tütar laisalt emale ning ema korda minule. Hästi olen nõus, kuid tingimusel, et need marjad tõesti Brigitalemu ainsale lapsele mõju avaldavad. Pärast ärge muretsege, vastasin naeratades. Kummardusin hüvastijätuks ja kiirustasin edasi. Turule. Lubasin ema ja tütart kuu aja pärast külastada. Ometi möödus ligemale sadakond taeva, enne kui isa lasi mul uue imerohulastiga Tallinna sõita. Süda ärevusest ja ebaLevaist meeleoludest tagumas. Kiirustasin linna jõudest kohe tuttavasse majja ja koputasin uksele. Uksele ilmus võõras naine, jäädes mulle küsival pilgul otsa vaatama. Tal olid kõrged põsesarnad ja suured metsikult lõõmavad rõõmu, ahned silmad. Avara lõikega kleidi kaelusest paistsid kaks tugevat rinda. Altpoolt põlvi aga torkasid silma pikad ja graatsiliselt jalad. Mitte miski temas ei meenutanud endise elanike. Hakkasin juba mõtlema, et ehk on too endine tüdruk ühes emaga sealt ära kolinud. Kuid siis valgus ta näole korraga äratundmine junn. Naine naeratas mulle ning sel hetkel meenutas ta mulle kedagi, keda ma polnud kunagi näinud. Nüüd polnud enam kahtlust, et tegemist on tema endaga. Brigita aga, kellega siinsamas kolm kuud tagasi hüvasti olin jätnud. Mu vaist polnud mind petnud. Tohutu rasvakihi all peitus tõepoolest erakordne kaunitar. Ma ootasin sind kõik need kolm kuud iga öö ja päev. Mul on mitmeid kavalere vahepeal ukse taga käinud, aga ma saatsin kõik nad minema, sest ma tahan ainult sind. Ainult sind mõistad, sosistas ta mulle kõrva. Ning meid mõlemat haaras kummaline erutus. Me kehad hakkasid kohmetusest värisema ja Me puhkasime üksteise ümbert kinni, haarates korraga nutma ja naerma. Nagu see ikka juhtub inimestega, kui neid on vallanud liiga suur rõõm, mis neid üleni enese alla matab. Kartis isa ja õdede kättemaksu põgenesime ühes armastatuga nädalapäevad hiljem Lõuna-Eestisse Brigitta esivanemate maile, kus ma kadakamarjateest kõrvale pandud rahaga ostsin Võrumaa kuplite vahel asuva väikese maja. Värvisime maja rõõmsavärviliselt kollaseks. Katsime selle seestpoolt linnumustrilise tapeediga, seinad, põrandad ja laed värvisime ka eranditult valgeks. Mitte miski ei tohtinud tumestada meie eelseisvaid rõõmupäevi. Hakkasime elama õnnelikult ja hästi. Mu noore kaasa suul helisesid päevast päeva laulud armastusest ja igavesest noorusest ning õhtuti imetlesime peegli paistel otsekui muinasjutust pärit lapsed Brigitale tagasi antud ilu. Ilu, mida ta vääris ja mis tema kaudu nüüd kõikjale vallale pääses. Elurõõmu ning tegutsemislustihoova sumo värskest kaasast sedavõrd palju, et õnn meie majas seeläbi peagi ülevoolavalt Rammuseks kasvas, täitis oma magusa uimaga nii meie 1000 kui õue. Iga päevaga õppis Brigitta juurde uusi laule ja tantse, tassis toad täis värvikirevaid lilli ja lõhnavaid taimi ning tõi võrulaadalt koju rohelise papagoi ühes valge koerakesega, kes tagajalgadel muusika järgi Karelda mõistis. Ta tõi meie poole elama ka oma vanaema ning rõõmsatest viina ja pillimängu armastavatest. Võrukestest said meie lahke kodu, igapäevased külalised. Me kooselu esimesel aastal nautisin kõike seda minagi. Kuna säärane õnn oli minu jaoks midagi täiesti uute eksootilist. Ümisesin oma kauni naise ja ta sõprade laulutundidele vaikselt kaasa. Ja kui tantsiti Reilendrit või Badespaani, õõtsusin teiste selja tagant omas rütmis aina uued õlle ja viinaankrut. Panin toanurkadesse hakkama, et lustlik sumin meie majas hetkekski ei lakkaks. Kuid aja möödudes hakkas mu hinge siginema ometi rahutuse noote kui tõdesin, et elurõõm meie majas mitte enam piibeldikult lopsakaks, vaid lausa rasva maoliseks kipub kasvama. Ning et lõpu sellele pärmitaignaga paisuvale õnnele pole näha. Ja kui siis sündisid veel lapsed ning maja hommikust õhtuni suurt askeldamist, röökimist, pesu küürimist ning sekka muidu lõbusat kisa-kära täis sai hakkas mul kõige selle keskel juba vaikselt hinge matma. Tahtmatult jalunesid mu mõtted ja igatsused siis jälle rahulikuma elujärje järele. Sest see, mis mind Brigitta juures kõige enam võlunud, oli see ebamaine naeratuste näol, mis kumas nii selgesti temast läbi veel siis, kui ta rasva sisse uppununa, agulitoa aknal kaugusse vaatas oli nüüd lootusetult mattunud pealiskaudse elurõõmu ja rahutuse alla ning asendunud mitte kuhugi viivate vaidluste ja pidudega. Ainult magavana armastasin teda endistviisi, pühalikult vaikne tõsidus oli siis ta näol. Ja nõnda võisin teda hardunult vaadelda tunde kuni koitis uus päev ja rikkus taas kõik. Isalt päritud, loomupärane tunde leigus ning iha vaiksete päevade järele hakkasid üha enam koputama mu hinge uksele. Ja oma unedes kuulsin õdede sosinal kutset tagasi põhja tagasi kodusaarele. Kuid ikka veel lootsin, ma nagu loodab lõunamaiste turgude kisasse ja kärasse ära eksinud põgenik, et juhtub ime et mu andmas Brigitta ühel heal päeval taltub ning ta joob mulle sarnane elurõõm asendub vaikiva tusameele või seletamatu nukrus tundega et ta kupatab minema kõikuma tüütud külalised ning meil armakate laste manitsemiseks ilmuvad seintele ristid ja vitsad. Kuid seda ei juhtunud. Ja seda pole tänaseni juhtunud. Mu naise õnn meie rõõmsates värvides maja uute sõprade ja käratsevate laste üle on vahepealsete aastate jooksul veelgi üle voolavamaks muutunud. See on ületanud juba igasugused inimmõistuse piirid kuid tundub, et mitte keegi peale minu ei saa sellest siinkandis aru. Kõik tema lühikest kasvu rangis jalgsed setode ja võrokeste sõbrad, see äraütlemata jaburalt hüpelda ning röökida armastav laulurahvas voorib endiselt me majast sisse ja välja. Kuid Brigita elurõõm saab sellest vaid hindu juurde ning ta lõkerdab nendega aiva kaasa naerda kavandades samal ajal mind, kuid tentsikud tooma sahvrist lauale küll seda küll toda. Tundub, et see lõunapoolne rahvas suudabki õnnelik olla vaid siis, kui vähemasti 10 inimest hunnikus koos on ju kõik läbisegi lärmavad. Siis on nad õndsad ega karda. Et nende elul saab olla õige maik vaid siis, kui ühekorraga ollakse terved ja tõbised laenu võlglased. Raha, loopiad kui üleaedsed pool on juba kolmandat nädalat käimas, lõbusad peied, 10 plaanilist toimetust on ühekorraga käsil ning 11. juba himuga nurga tagant piilumas, et kas temagi saaks turja karata. Aina sagedamini leian end seetõttu tõmbumas endasse vargsi põgenemas keldrisse ja istumas seal kägarasse tõmbunud pimedas, niiskes ja jahedas nurgas kus mu suletud laugude taga ilmub siis taas mu kodu. Too kauge saar seal üleval põhjalahel, kus raskete tindisiniste pilvede taustal rühivad piki kivi klippust kallast vastutuult edasi kõhnad ja rääbakat lambad leides mingi ime läbi siit-sealt veel rohutuuste kus mere poolt randa uhutud laudadest kokku klopsitud hurtsikus istuvad pika laua taga mornide nägudega õed. Ning see kangastus toob mu hinge taas rahu ja eneseleidmise. Ja kui ma siis veel näen, kuis mu vanaisa seisab üksi seal kaldapealsel nagu üks jändrikult sapine mänd, lastes hääl meelel kibedaid loode tuultel enesejuhu pureda kuist tema näkku peksab rahet ja lund ning ta kivi halli habemesse peitunud, pea kuulata praevukate lainetas õudusel eemal silmapiiril. Siis heldib mu süda ning mu silmist voolab alla üksainus õnnestav pisar mille soolane kangus on ometi vägevam noist õnne segastest, mida oma naise ja laste seltsis siin viimastel aastatel veetnud olen. Üha kindlamalt täidab mu rinda siis aimus, et kaugel pole see päev, kus ma enam nendele tapatele askeldustele simmanitele vastu ei pea ning ühel septembriööl sellest rõõmude vanglast jalga lasen haarates jooksu pealt kaasama kõige noorema ja tujukama tütre ning põgenedes tagasi vaatamata läbi Eestimaa soode ja metsade. Kuni jõuan mere kaldale ja näen taas oma kodusaart. Istun siis tuttavasse halli paati, patsuta õrnalt ta pehkinud küljelaudu ning sõua koju täis ühiste silmadega laps mantli põues. Seal seal, siis põlvitan ma pisarsilmil oma isa kitsa surivoodi ette nähes, kuis ta nägu tõmbub kadunud poega märgates põlgusest ja meelepahast krimpsu. Ning ometi paneb ta oma raske suunilise käe andestuse märgiks mu pealaele et enne viimset ohet anda mulle edasi oma õnnistus ja ühes sellega kõik nood salasõnad, mis on kõrvetavamad kui tuli ning kangemad kui mürk. Ja veel samal ööl võtan ma üle kohada okslikul toolil.