Kuus sajandiga sündinud Alma Whitaker tuli siia maailma viiendal jaanuaril 1800. Kiiresti, peaaegu otsekohe hakkasid tema kohta kujunema arvamused. Kui Alma ema esimest korda last nägi, oli ta tulemusega üsna rahul. Siiani ei olnud Peetriks videkeryl pärija saamine õnneks läinud. Kolm esimest teostamis katset olid hävinud kurbade niredena, enne kui eluvaimu sisse saidki. Hiljutisem katse täiuslikult välja arenenud poeg oli juba peaaegu elu lävele jõudnud kuid siis meelt muutnud selsamal hommikul, kui pidi sündima. Ning saabunud juba lahkununa. Pärast niisuguseid kaotusi on iga ellujäänud laps rahuldustpakkuv laps. Tervet last süles hoides pomises Peetriks palve oma emakeeles hollandi keeles. Ta palused, tütar kasvaks üles terve mõistliku ja arukana ega hakkaks kunagi läbi käima ülearu puuderdatud tüdrukutega naerma labaste juttude peale istuma mängulaua taga hoolimatute meestega lugema prantsuse romaane käituma viisil, mis sobib ainult metsikule indiaanlastele. Et ta üldse mis tahes viisil ei muutuks hea perekonna suurimaks häbiplekiks. Nimelt, et temast ei saaks hullike. Sellega lõpetas ta oma palve või selle, mis nii valjul naisterahval nagu Peetriks Uizzaker eestpalve aset täitis. Maaemand kohalik saksa soost naine arvas, et kuna see oli korralik sünnitus korralikus majas siis oli Elmo vitsaker korralik beebi. Magamistuba oli olnud soe, suppi ja õlut oli vabalt võtta ja ema oli olnud tugev. Just nagu ühest hollandlasest võibki oodata. Pealegi teadis ämmaemand, et talle makstakse ja makstakse korralikult. Iga vastsündinu, kes raha sisse toob, on vastuvõetav vastsündinu. Järelikult ütles ämmaemand Ki ämma eestpalve, kuigi mitte ülearu kirglikult. Mõisa majapidajanna rääkides root eriti vaimustatud ei olnud. Laps polnud ei poiss ega ilus. Tema nägu oli nagu kausitäis putru ja kahvatu kui värvitud põrand. Nagu kõik lapsed, toob ta endaga tööd. Nagu suurem osa tööd, langeb see ilmselt tema õlule. Aga ta õnnistas last siiski, sest vastsündinu õnnistamine on kohustus. Jahanneke defruut täitis alati oma kohust. Lik Jansil pikka kasvu heidutav jooksirlasel, kes hoolitses kõva käe, aga et kõik majaisanda rahvusvahelised ärihuvid saaksid täide viidud oli vastsündinu kohta samuti mõni sõna öelda. Kui aus olla, siis polnud ta ükskõik, millises olukorras just eriti jutukas. Saanud kuulda, et proua viitakeril on sündinud terve tütarlaps. Härra Jans kõigest kortsutab kulmu ja lausus iseloomuliku napi sõnalisusega. Ränk ametse elamine. Kas see oli õnnistus? Raske öelda. Usaldage teda ja võtkem seda õnnistusena. Needus see ju ometi ei olnud. Mis puutub ämma isasse majaisand Henry huvitakerisse, sest ema oli lapsega väga rahul, väga rahul. Ta ei hoolinud sellest, et vastsündinud polnud poiss ega ilus ka mitte tunnistanud Almat. Aga ainult sellepärast, et polnud õnnistaja tüüp. Jumala tegemised pole minu asi korda seda pidevalt. Siiski imetles Henry last tingimusteta. Aga teisalt oli ta ju ise selle lapse teinud. Ja Henry uitakeril oli kalduvus tingimusteta imetleda kõike, mida ta teinud oli. Et sündmust ära märkida, tõi Henri oma suurimast kasvuhoonest ananassi jagas selle võrdselt kõigi maja kontserte, vahel väljas 100. lund. Oli täiuslik, Pennsylvania talv. Aga Henryl oli mitu tema enda kavandatud söeküttel kasvuhoonet. Need ehitised ei äratanud mitte ainult iga ameerika aedniku ja botaaniku kadedust vaid tegid Henryga kiiresti rikkaks. Jumala eest, tema võis jaanuaris ananassi süüa ja märtsis kirsse ka. Siis läks Henry oma kabinetti ja avas pearaamatu, kuhu ta tähendas igal õhtul üles kõik mõisas toimunu. Nii ametlikud kui isiklikud asjad. Ja ta alustas. Meiega, ühines uus, suursugune ja huvitav kaasreisija. Ning pani edasi kirja ämma Vitakeri sünni üksikasjad, ajad ja kulud. Tema käekiri oli häbiväärselt kribu. Iga lause oli tihedalt täis suuri ja väikesi tähti, mis asusid külg külje kõrval tihe, hästi viletsuses koos ja ronisid üksteisele otsa, otsekui püüaksid leheküljelt põgeneda. Õigekiri oli kõvasti alla arvestust ja kirjavahemärkide kasutuse peale jäi ainult kurvalt ohata. Aga siiski pani Henri oma aruande kirja. Tema jaoks oli oluline asjade kohta arvet pidada. Kui ta teadis, et need leheküljed tunduvad igale haritud mehele kohutavad siis teadis ta ka, et tema kirjutisi ei näe mitte kunagi mitte keegi. Välja arvatud tema naine, võib eetriks jälle jõu tagasi saab, kannab ta mehe märkmed oma raamatusse nagu alati. Ja kui naine on Henry kritseldused elegantselt ümber kirjutanud saab sellest majapidamise ametlik dokument. Ämma oli isa tütar. Seda öeldi tema kohta algusest peale. Esiteks oli Elmo Whitaker täpselt Henry moodi punakaspruunid, juuksed punetav, nägu, väike suu, avar laup, kopsakas nina. Ja see oli Elmo jaoks üsna ebaõnnestunud kombinatsioon. Kuigi tal läks mõni aasta aega, et seda taibata. Henry nägu sobis palju paremini täiskasvanud mehele kui väikesele tüdrukule. Henryle endal polnud küll sellise olukorra vastu midagi. Henry Vitakerile meeldis väga vaadata oma kujutist, ükskõik kus see siis talle ette sattus peeglis portree Ell lapse näol, nii et ta nautis alma väljanägemist alati. Kahtlustki, kes selle lapse sigitas. Uhkeldas täika. Veel enamgi. Alma oli ka tark nagu isa, tugev samuti. Justkui väike kaamel, väsimatu, ega hädaldanud ei jäänud kunagi haigeks. Sellest hetkest peale, kui tüdruk rääkima õppis, ta muudkui vaidles. Kui ema poleks temast järjekindlalt ninakust välja uurinud, oleks Helma võinud lausa ebaviisakaks muutuda. Aga nüüd oli ta lihtsalt jõuline. Tüdruk tahtis maailmast aru saada ja talle sai harjumuseks nuhkida informatsiooni igast võimalikust kohast. Otsekui oleks iga kord kaalul inimkonna saatus. Ta tahtis tingimata teada, miks poni ei ole hobuse laps. Ta tahtis teada, miks tekkisid sädemed, kui ta tõmbas kuumal suvel tööl käega üle voodilinade. Ta mitte üksnes ei tahtnud teada, kas seened on taimed või loomad vaid kui oli selle peale vastuse saanud, uuris edasi, kuidas see nii kindel on. Ämmal olid sedasorti väsimatutele küsimustele vastamiseks just õiged vanemad. Ja kui küsimused esitati lugupidavalt, said need ka vastuse. Nii Henri kui ka Peetriks Whitaker, kes kumbki ei talunud nürimeelsust, julgustasid tütre uurijavaimu isegi alma seeneküsimusse tõsise vastuse Peetriksilt. Kesktsiteeris lugupeetud Rootsi botaanika süstemaatiku Carli nei seletust, kuidas eristada mineraale taimedest ja taimeloomadest. Kivid kasvavad, taimed kasvavad ja elavad loomad kasvavad, elavad ja tunnevad. Peetriks ei arvanud, et neljaaastane laps on liiga väike selleks, et temaga lin eest rääkida. Õigupoolest oli Peetriks asunud Almale haridust andma kohe, kui laps suutis ennast püsti hoida. Kui teiste inimeste väikelastele õpetati, niipea, kui nad rääkida suutsid. Palveidia kategismust Sis Peetriks uskus. Tema lapsele on igatahes võimalik õpetada absoluutselt kõike. Selle tulemusena tundi, seal ma enne nelja-aastaseks saamist numbreid nii inglise, hollandi, prantsuse kui ka ladina keeles. Ladina keeles õppimisele pandi erilist rõhku, sest Peetriks uskus, et need, kes ei oska ladina keelt ei suuda ka inglise k prantsuse keeles korraliku lauset kirjutada. Peedeks õpetas oma arukat tütart ise ja oli sellega väga rahul. On andestamatu, kui vanem isiklikult ei õpeta last mõtlema. Peetriks hindas kasulikku kõrgemalt kui tühist, pidas harivad tähtsamaks kui meelelahutuslikku. Ta suhtus kahtlustavalt kõigesse, mida võiks nimetada süütuks lõbustuseks ja lausa jälestas rumalat ja nurjatud. Rumala ja nurjatu hulka kuulusid kõrtsid, põsepuna kasutavad naised valimiste päevad siis oli alati rahvasumma oodata jäätise söömine, jäätisekohvikutes käimine, Anglikaanid, kes tema meelest olid maskeeritud katoliiklased ja kelle religioon oli tema arust vastuolus nii moraali kui terve mõistusega. Tee. Tublid hollandi naised jõid ainult kohvi. Inimesed, kes sõitsid talvel Sauniga, nii et hobustel polnud Kelly kaelas. Nii olnud neid ju tagant tulemas kuulda. Odavatiinijad, tülikas kaup, inimesed, kes maksid teenijatele rummi, mitte rahaga, soodustades niimoodi rahva purjutamist. Inimesed, kes tulid sinu juurde oma muredega, aga ei kuulanud siis sinu mõistlikku nõu. Vana-aasta õhtu pidustused, uus aasta saabub niikuinii, sõltumata sellest hingelt Angelist aristokraatia aadellik, kus peaks põhinema käitumisel, mitte pärandusel ja ülekiidetud lapsed. Hea käitumine peaks olema norm. Seda ei peaks tasustatama. Peetriksi motooli labor, Ibsevoluctas töö ise ongi tasu, deoskused enesesse sulgunud tundetuks jäämine on väärikuse lahutamatu osa. Õigupoolest arvas ta, et tundetus tähendabki väärikust. Kõige rohkem muskus Peetriks viitaker lugu peetavusse ja moraalsusesse. Aga kui teda oleks sunnitud nende vahel valima, oleks ta ilmselt valinud lugu peetavuse. Seda kõike püüdis ta õpetada tütrelegi. Aga mida siis Henry ämmale õpetas? No tegelikult ei õpetanud ta ämmale midagi, see tähendab, et otseselt midagi ei õpetanud. Tal polnud kannatust anda formaalset õpetust ja talle ei meeldinud, kui lapsed jalus saagisid. Aga seda, mida Elma isalt siiski õppis, oli terve pikk nimekiri. Kõigepealt õppis ta isa mitte ärritama. Niipea kui ta isale närvidele hakkas käima, saadeti ta toast välja. Seega õppis ta juba tite east peale Henryt mitte ärritama ega provotseerima. Ämmale oli see ränk katsumus. Nõudis kõikide loomulike instinktide, see tähendas just ärritamise ja provotseerimise karmi allasurumist. Ei, ma sain siiski teada, et isal pole õieti midagi selle vastu kui tütar esitab talle tõsise huvitava, selgesti väljendatud küsimuse. Kui ta ei katkesta muidugi isa juttu või, ja see oli juba keerulisem, tema mõtteid. Mõnikord on ilma küsimused isegi lõbustasid isa, kui käima ei saanud alati aru, miks näiteks siis, kui ta küsis, miks kuldil võttis emise selga ronimine nii kaua aega kui pullil, läks lehmadega alati nirutu. See küsimus oli Henry naerma ajanud. Ämmale ei meeldinud, kui tema üle naerdi. Ta õppis selliseid küsimusi mitte uuesti esitama. Ämmale sai selgeks, et isa oli kannatamatu töötajate külaliste abikaasa iseenda, isegi hobustega kui taimedega ei läinud tal kunagi kops üle maksa. Taimedega oli ta alati heatahtlik ja andestav. Elma vahel igatseme olla taim. Sellest igatsusest ei rääkinud ta siiski kunagi, sest siis oleks ta lollina mõjunud. Ja Henrilt oli ta õppinud, et kunagi ei tohi lolli muljet jätta. Maailm on loll ja ootab, et teda tüssatakse ütles Henry sageli. Ta oli tütrele pähe tagunud, et lollide ja tarkade vahel on suur lõhe ning ikka peab olema tarkade poolel ilmutada näiteks igatsust millegi järele, mida seal pole. Ei ole tark suhtumine. Ämma sai isalt teada, et maailmas on kaugeid kohti, kuhu mõned mehed lähevad ega tule kunagi tagasi. Aga et isa oli seal ära käinud ja tagasi tulnud. Ärme sai teada, et Henry oli maailma välja kannatanud, sest ta oli vapper. Ta sai teada, et isa tahab, et temagi oleks vapper isegi väga suurt ärevust tekitavate olukordades. Äikese ajal, kui haned taga ajavad. Seal on üleujutus. Kui katlapaika jaga, koos rändab ringi keti otsas ahv. Henry ei lubanud ämmal midagi sellist karta. Juba enne, kui ma õieti aru sai, mis on surm, keelati tal seda ka karta. Inimesi sureb iga päev, ütles Henrielmale. Aga sul on 8000 võimalust, et sina pole nende hulgas? Ärme sai teada, et oli nädalaid, eriti viimaseid nädalaid mil isal olid sellised valud, mida ühelgi ristiinimesele ei tohiks olla. Ta talus pidevat piina jalas, mille murdunud luu oli kehvasti kokku pandud ja kannatas korduvate palavikke käes, mis ta oli saanud neist maailma, kaugetest ja ohtlikest paikadest. Oli aegu, mil Henri ei tulnud paar nädalat voodist väljagi. Siis ei tohtinud teda mitte mingil juhul häirida. Isegi see, kes talle kirju tõi, pidi tegutsema vaikselt. Need tõved olidki põhjuseks, miks Henry enam kunagi kuhugi reisinud ja kutsus hoopis maailma enda juurde. Seepärast oligi vait Eikris alati nii palju külalisi. Ja sellepärast aetagi nii palju äriasju korda külalistetoas ja söögitoa laua taga. Ja just sellepärast oli Henry teenistuses tykki ansi nimeline mees. See hirmuäratav, vaikne ja kiilaspäine jäise pilguga jooksirlane, kes reisis Henry eest ja kes kutsus maailmakorrale vit häkkerikompanii nimel. Alma õppis mitte kunagi rääkima tikiansiga. Ärma sai teada, et isa ei pühitsenud pühapäeva kuigi tema nimel oli uhke erapink Rootsi luterlikus kirikus, kus ämma emaga pühapäeviti käis. Elmo isa ei armastanud kirikutega religioone, kuid ta pöördus sageli jumala poole, et kiruda oma vaenlasi. Nimekiri asjadest, mida Henry veel ei sallinud, oli pikk ja eemale sai see kõik tuttavaks. Ta teadis, et isa jälestab kogukaid mehi, kellel on väike koer. Samuti jälestan seda inimesi, kes ostsid kiireid hobuseid, kuigi ei osanud ratsutada. Veel jälestan seda lõbusõidujahte maamõõtjaid. Odavalt valmistatud kingi, kõike prantsusepärast, keelt, toitu, rahvast, närvilisi ametnikke, tillukesi portselantaldrikuid, mis mehe käes, purunesid luulet, aga mitte laule. Argpükste kühmus selga, varastavaid, hoorapoegi, valetajaid, viiuli häält, sõjaväge, tulpe, eputavad, sibulad, pasknäär, tere, kohvi joomist, neetud räpane Hollandi komme. Ja kuigi alma ei mõistnud veel kummagi sõna tähendust nii orjust kui apolitsioniste. Henry võis üsna ärritav olla, ämma solvamine, käis tal niisama lihtsalt kui korraks nuusata. Keegi ei salli sellist lolli ja isekat põrsast. Aga oli ka hetki, kui ta tundus olevat tütresse tõsiselt kiindunud, tema üle koguni uhke. Ühel päeval tuli vait eetrisse keegi võõras, et müüa Henryle poni, kellega ämma saaks ratsutama õppida. Poni nimi oli Sovs. Loom oli suhkruglasuuri värvi ja hakkas helmele kohe meeldima. Arutati hinna üle. Mehed leppisid kokku kolmele dollarile. Alma, kes oli alles kuueaastane, küsis, vabandage, härrakas valjad ja sadul, mis sponil praegu on, käivad ka hinna sisse. Võõraste küsimus jahmatas aga Henryl lausa möirgas naerda. Ära tegi sulle mees, möirgas ta ja kui ämma samal päeval tema lähedusse sattus, sosista tütre juukseid ja korrutas. Küll see minu tütar on alles tubli väike kaupleja. Ärme sai teada, et isa joob õhtul ja et tema pudelid olid vahel ohtlikud. Tõid kaasa kõrgendatud hääled ja minemasaatmise. Kuid pudelites võis vahel olla ka imesid. Näiteks luba istuda isa süles, kes võis talle jutustada muinasjutulise lugusid ja kutsuda teda haruharva kasutatava hellitusnimega ploom. Sellistel õhtutel rääkis Henry Almale. Loom sul peab alati olema nii palju kulda kaasas, et saaksid end välja osta, kui sind röövitakse. Õmbles endale riietesse kui tarvis, aga ära kunagi ole ilma rahata. Nende jutustas talle Pedueenid õmblesid kõrbes, vahel hädaolukorras kalliskive naha alla. Ta rääkis, et lasi ise ka endale Lõuna-Aafrikast pärit smaragdi lõdva kõhunaha alla õmmelda. Ja et asjatundmatule pilgule paistis see nagu kuulihaavaarm. Kuid Almale ei näita ta seda mitte mingil juhul. Kuigi smaragd on ikka veel seal. Sul peab alati altkäemaks käepärast olema. Ploom rõhutas ta. Isa süles sai alma teada, et Henry oli ringi purjetanud suurmehega, kelle nimi oli kapten Cook. Need olid parimad lood. Ükskord oli hiiglaslik vaal ookeanis pinnale kerkinud, suu pärani lahti kapten Kukkoli laeva sealt otse sisse juhtinud, vaala kõhus ringi vaadanud ja sealt siis jälle välja purjetanud. Tagurpidi. Korra oli Henri merel nutu häält kuulnud ja näinud veepinnal hulpivat merineitsit. Hai oli merineitsit vigastanud. Henri oli merineitsi köie otsas veest välja võtnud. Rooli Henry käte vahel surnud. Aga enne oli ta jumala eest Henry Wittekkeri õnnistanud ja öelnud, et Henrist saab üks kord veel rikas mees. Nii et ta selle suure maja omanikuks saigi. Tänu merineitsi õnnistusele. Mis keeles see merineitsi rääkis, tahtis alma teada kujutledes, et see pidi olema külvist kreeka keel. Inglise keeles ikka vastas Henri. Jumal hoidku, miks ma oleksin pidanud päästma mingit sindrimaa välismaist meri näitset. Ema ees tundis ämma aukartust ja mõnikord isegi hirmu. Aga isada jumaldas. Ta armastas isa üle kõige rohkem kui poni. Sõmsi. Isa oli hiiglane. Älma vaatas maailma tema tohutu suurte jalgade vahelt. Henryga võrreldes oli piibli jumal igav ja kauge. Ämmal polnud mitte ainult silmapaistvad vanemad. Ta sai ka oma tahtmist mööda uuride terve vait, ei kri mõisat. See oli tõeline muinasjutumaa. Nii palju oli avastada. Juba maja üksi, paljastas aina uusi imesid. Idapoolses paviljonis oli ehmunud ja koomilise näoga mügarik täis topitud kaelkirjak. Aatriumis oli kolm hiiglaslikku Mastodoni roiet, mille kohalik talumees oli lähedal asuvalt põllult välja kaevanud ja uue vintpüssi vastu Henryle andnud. Majas oli säravi Trii ballisaal kus ämma sattus kord jahedal, hilissügisel nägema lõksu jäänud kooli brid kes oli mööda tähelepanu väärset trajektoori tema kõrva äärest mööda lennanud. Otsekui tibatillukesest kahurist tulistatud kalliskividega ehitud rakett. Isa kabinetis puuris elas Hiinast toodud Mayna lind, kes oskas rääkida ja oli kirglikult kõneosav või vähemalt Henri väitis nii kuid ainult oma emakeeles. Majas leidus õlgede ja saepuruga täidetud haruldaste madude nahku. Oli riiulite kaupa lõunamere koralle ja ava, ebajumalakujusid Läsuriidist, vanaegiptuse ehteid ja tolmunud türgi aastaraamatuid. Õues oli veel rohkem ja salapärasemaid rõõmuallikaid uhked kasvuhooned täis palme ja sõnajalgu. Kõik sooja hoidmiseks mässitud musta värvi haisvasse looma nahka. Oli lärmakas ja hirmutav vesi. Mootor, mis kasvuhooneid veega varustas. Meil oli olemas salapäraseid kasvuhooneid. Alati pead pööritavalt palavad, kuhu õrnad imporditud taimed pärast pikka merereisi paranema toodi ja kus orhideed õide meelitati. Ühes kasvumajas kasvasid sidrunipuud, mis veeretati igal suvel välja päikese kätte otsekui diisikuse haiged olid lõpmatud aakrit, metsamaad meelega harimata jäetud, kus elasid küülikud, rebased ja pargi hirved, kes sõid peost. Vanemad lubasid helmel seal metsas omatahtsi ringi kolada. Ei, Nad lausa julgustasid teda seda tegema ja loodustundma õppima. Ärma korjas mardikaid ämblikke ööliblikaid. Ühel päeval nägi ta, kuidas väga suur must madu sõi elusast peast ära suure triibulise mao. See võttis mitu tundi aega ning oli kohutav ja imetlusväärne vaatepilk. Ta vaatas, kuidas Tarantel kaevab kõdusse sügavaid käike ja punarinnad korjavad jõe äärest pesa ehitamiseks sammalt ja muda. Ta leidis ilusa väikese rööviku. Ilus oli see röödiku standardite järgi, keeras lehe sisse ja võttis endale koju sõbraks kaasa. Kuigi hiljem tappis ta kogemata ära, kui talle peale istus. See oli ränk löök, kuid ilma tegutses edasi. Ema talle nii ütleski. Jäta nutt ja tegutse edasi. Almale selgitati, et loomad surevad, mõned loomad, näiteks lambad ja lehmad. Ainult selleks sünnivadki surra ei saa iga surma järel leinata. Kaheksa aastaselt oli ämma Peetriksi abiga juba lahanud lambapead. Mets selleks ämma seljas, praktiline kleit, kaasas kollektsioneerimis komplekt, mis koosnes klaaskolbidest, tillukestest, kogumiskarpidest, vatist ja märkmikust. Ta käis väljas iga ilmaga, sest iga ilm oli omamoodi tore. Ühel aastal segas aprilli lõpu lumetorm kokku laululinnud ja aisakellad ning juba üksnes seetõttu tasus välja minna. Ämma sai teada, et kui käia Boris ettevaatlikult säästes saapaid või seelikusaba ei leidnud kunagi midagi. Ta ei saanud kunagi pahandada, kui tuli koju mudaste saabaste või seelikuservaga. Kui ta ikka tuli heade eksemplaride ka, mida herbaariumisse panna. Nendel kogumisretkedel oli poni shows Ärma alaline kaaslane, vahel kandiste tüdrukud seljas läbi metsa. Vahel järgnes talle nagu suur hästikasvatatud koer. Suvel olid sõõmsil uhked siiditutid kõrva otsas, et kärbseid eemale peletada. Talvel oli tal karusnahk sadula all sõusseli parim taimekogumispartner, keda võib kujutleda ja Härma rääkis temaga päevad läbi sõõmsali tüdruku heaks absoluutselt kõigeks valmis. Kui kiiresti liikumine välja arvata. Ainult vahel sõida taimenäidised ära.