Oma üheksandal suvel õppis Alma täiesti iseseisvalt lilleõite avanemise ja sulgumise järgi kellaaega ütlema. Ta märkas, et piimjuure õielehed avanesid alati kell viis hommikul. Kell kuus avanesid kirikakrad ja kullerkupud. Kui kell seitse puhkesid õide võililled. Kell kaheksa oli põld-varsapõlve kord kell üheksa laanelill kell 10 sügislill. Kell 11 algas vastupidine protsess. Keskpäeval sulgus piimjuur kell üks laanelill. Kella kolmeks olid võilille õied kinni. Kui jälma polnud kella viieks kodus ja käed pestud. Sel kellaajal tõmbus Kullerkupp nuppu ja kuningakepp hakkas avanema. Tuli tal probleeme. Üle kõige tahtis alma teada, kuidas maailm on korraldatud mis kõike juhib. Ta lõhkus õied laiali, uuris nende sisemist ehitust. Sedasama tegid aga putukatega ja iga ette sattunud looma korjusega. Ühel septembri lõpu hommikul paelus ällmad korraga välja ilmunud krookus. Lill, mis tema arust õitses ainult kevadel. Milline avastus? Ta ei saanud kelleltki rahuldavat vastust. Mida need lilled oma meelest küll tegid? Et hakkasid niimoodi külmal sügisel lehtedeta kaitsetult õitsema, kui kõik muu hääbus. Need on sügislilled, ütles Peetriks ilmale. Ja see oli ilmselge, aga mis mõttega? Kas neil oli ajataju kadunud? Mis tähtis ülesanne oli nendel lilledel täita, et nad puhkesid õide esimeste külmade hallaööde ajal. Mitte keegi ei osanud seda selgitada. See liik lihtsalt teeb nii, ütles Peetriks. Aga see oli häälma meelest ebaiseloomulikult ebarahuldav vastus. Kui alma edasi uuris, vastas Peetriks. Kõigele ei leidugi vastust. Ärma meelest oli see nii vapustav avastus et oli mitu tundi lausa sõnatu. Ta polnud võimeline tegema muud, kui muudkui mõtles hämmastunud selle üle järele. Kui talle jälle elu sisse tuli, pani ta salapärase sügislillekirjaploki vahele, kirjutas juurde kuupäeva, oma küsimused ja vastuväited. Taoli sellega üsna hoolas. Asja tuli jälgida isegi neid asju, millest aru ei saanud. Peetriks oli Almat õpetanud, et ta peab oma leiud alati nii üksikasjalikult kui saab üles joonistama ning kui vähegi võimalik, siis täpselt liigitama. Härmale visandi joonistamine meeldis aga lõpetatud joonised valmistasid talle tihti pettumuse. Nägusid või loomi ta joonistada ei osanud. Isegi liblikad nägitel jõhkrad välja. Kuigi viimaks jõudis ta järeldusele, et taimede joonistamises ta just kohutav ei olnud. Esimesed edusammud saavutas Elma mõne päris hea sarika jäädvustusega nende Rõõmsa varreliste lameõieliste porgandi perekonnaliikmete kujutamisel. Tema õiesarikad olid täpsed, kuid jälma soovis, et nad oleksid olnud rohkem kui täpsed. Ta tahtis, et need oleksid olnud ilusad. Ta rääkis seda ka emale. Aga ema vastas. Ilu pole nõutav, Ilu segab täpsust. Mõnikord puutus Elma oma metsaretkedel kokku teiste lastega. See häiris teda alati. Ta teadis, kes need sissetungijad on, kuigi ta nendega kunagi ei rääkinud. Need olid tema vanemate juures töötavate inimeste lapsed. Vaiteekri mõis oli justkui hiiglaslik elus koletis. Pool tema tohutust kehast vajas teenreid saksa ja šoti päritolu aednikke, keda isa palkas ja eelistas laisematele kohalikele ameeriklastele ja Hollandi päritolu teeniabigasid, keda ema nõudis ja usaldas. Maja teenijad elasid pööningul ja välitööde tegijad oma peredega majakestes mis paiknesid laiali üle kogu krundi. Majakesed olid üsna meeldivad ja mitte sellepärast, et Henry hoolitsenuks oma töötajate mugavuse eest vaid seetõttu, et ta ei suutnud näha viletsust. Alati, kui Ärma metsas töötajate lapsi kohtas, tabas teda hirm ja õudus. Tal oli siiski oma viis need kohtumised üle elada. Ta teeskles, nagu neid poleks üldse olnudki. Töötajate lapsed ei seganud Helmad kunagi. Tõenäoliselt oli neid hoiatatud, et nad tüdruk rahule jätaksid. Kõik kartsid Henry Vitakeri, nii et see hirm kandus automaatselt ülega tütrele. Vahel ma siiski jälgis neid lapsi ohutust kaugusest. Nende mängud olid karmid ja arusaamatud. Nad riietusid teisiti kui Alma. Mitte kellelgi neist ei rippunud õlal taimekogumiskomplekti. Keegi ei ratsutanud rõõmsavärviliste siidist kõrvatuttidega, poni seljas. Nad tõuklesid ja karjusid üksteise peale. Nende kõnepruuk oli tahumatu. Härma kartis neid lapsi rohkem kui midagi muud maailmas. Sageli nägi ta neist õudusunenägusid. Aga õudusunenägude vastu aitas üks asi tuli minna keldrisse, Hanneke Tehrooti otsima. Sellest võis olla abi ja lohutust. Majapidajanna Hannekede root oli terve vait Eikri maailma silmis autoriteet ja autoriteetsus varustas teda äärmiselt rahustava tõsidusega. Anneke magas oma toas, mille kõrval paiknes köök, kust tuli kunagi kustunud. Ta elas keset sooja keldri õhku, mis lõhnas soolasinkide järele. Need rippusid iga tala küljes. Anneki elas puuris või vähemalt tundus ilmale nii, sest anneke tubade, akende ja uste ees olid trellid. Otsekui oleks ainult Hannekese vastutada. Ligipääs majapidamise hõbedale ja nõudele ning tema korraldada oli palga maksmine kogu töötajaskonnale. Maie laboris parandas Hanneke korda Elmat. Ma elan seifis. Kui õudusunenäod Almal magada ei lasknud, võttis ta ette hirmuäratava teekonna kolm pimedat treppi käiku allapoole, keldri kaugemasse nurka välja kus ta Hannekese elamise trellide külge klammerdub ja sisselaskmist nõudis. Need retked olid alati riskantsed. Vahel tõusis anneke uniselt ja Torisedes üles, keeras oma vangikongi ukse lukust lahti ja lubas alma voodisse. Mõnikord ta siiski ei teinud seda. Vahel pragast alma läbi, küsis, miks ta väsinud hollandi naist kiusab ja saatis tüdruku mööda piinavat pimedat treppi üles oma tuppa tagasi. Aga nende harvade kordade nimel, kui ta tõesti Hannekese voodisse lubati tasus lasta end 10 korda minema saata. Sest Hannetki jutustas lugusid ja ta teadis nii palju igasugu asju. Anneki oli lõpmata kaua tundnud ämma ema juba varasest lapsepõlvest peale. Ta jutustas lugusid Amsterdamist, mida Peetriks kunagi ei teinud. Anneke rääkis alati hollandi keeles ja Elmo kõrvus ja hollandi keel igavesti kõlama kui lohutuse pangas Eyckide soolasingi ja kindlustunde keel. Ämmale poleks pähegi tulnud joosta ema juurde, kelle magamistuba oli otse tema oma kõrval, et ema teda rahustaks. Ämma emal oli palju andeid, aga lohutamise annet nende hulgas ei olnud. Nagu peetaks pidevalt, kordas, peab iga laps, kes on küllalt vana, et oskab kõndida, rääkida ja mõelda, olema suuteline ja ilma igasuguse välise abita iseennast lohutama. Olid veel külalised, katkematu rivi külalisi, kes saabusid vait eetrisse peaaegu iga päev, kas tõllas ratsa, paadiga või jalgsi. Ärma isa elas hirmus, et tal hakkab igav. Nii armastas ta kutsuda inimesi õhtusöögilauda, et nootide lõbustaksid tooksid talle uudiseid maailmast või annaksid ideid uuteks ettevõtmisteks. Alati, kui Henry Whitaker inimesi kutsus, nad ka tulid ja tulid tänulikult. Mida rohkem raha inimesel on, selgitas Almale. Seda paremaks temaga suhtlevad inimeste kombed muutuvad. See on märkimisväärne tõsiasi. Selleks ajaks oli Henryl juba päris suur hunnik raha kokku aetud. 1803. aasta mais oli ta sõlminud lepingu Israel vee leni nimelise riigiametnikuga, kes varustas ravimitega liuise Klaaki Lääne Ameerika ekspeditsiooni. Henri oli ekspeditsiooni jaoks kogunud suure varu elavhõbedat, lauda numit, rabarberit, koopiumi, Annika juurt, kalomeli oksejuurt, pliid, tsinki, sulfaati. Mõnel nimetatutest oli ka meditsiiniline toime kuid kõik olid tulusad. 1804. aastal eraldasid saksa farmatseudid moonidest esmakordselt morfiini ja Henri hakkas kohe selle kasuliku kaubatootmisse investeerima. Järgmisel aastal sai ta lepingu tarnida ravimeid tervele USA armeele. See andis Henryle nii poliitilise võimu kui ka usaldatavuse. Ja niimoodi tulid inimesed loomulikult tema õhtusöökidele. Need polnud mitte mingil juhul kõrgema seltskonna õhtusöögid. Whitaker ei võetud õieti kunagi omaks Philadelphia väikeses ja peenes kõrgemas seltskonnas. Kui nad Philadelphiasse asusid, kutsuti neid ainult üks kord äng ja William Bingham juurde, kolmanda ja Sprustriiti nurgale õhtustama. Aga õhtu ei läinud hästi. Magustoidu juures oli proua Bingham, kes pidas ennast üleval, otsekui oleks ta kuninga õukonnas Henrilt küsinud. Mis nimise Whitaker on minu meelest väga ebatavaline. Kesk-Inglismaa nimi oli Hendi vastanud. Pärit Võrviksilist. Kas teie perekond istubki vormikseeris? Seal ja mujalgi meie vitav kerid, istume igal pool kustega tooli leiame. Aga kas teie isal on ka kinnisvara varvokseeris? Mu isal madaam, kui ta veel elus on, pole muud vara kui kaks siga ja ööpott voodi all. Ma kahtlen tegelikult väga vähestel voodidki on rohkem Vitakere pinge, mille juurde õhtusöögile kutsutud uitakerid sellest suuremat ei hoolinud. Meetriks mõistis peente daamide juttude kleidid niikuinii hukka ja Henryle ei meeldinud uhkete külalistubade tüütud kombed. Seega asutas Henry teisele poole jõge kõrgele mäe otsa oma seltskonna. Moypteekri õhtusöökidel ei aetud tühja juttu. Seal arutati intellektuaalseid teemasid ja edendati äriasju. Kui kusagil maailma nurgas leidus mõni südi noormees, kes midagi huvitavat saavutas tahtis Henry, et see noormees temaga õhtusöögilauda kutsutaks. Kui Philadelphiast sattus läbi rändama mõni kõrgeauline filosoof lugupeetud teadusemees või lootustandev noor leiutaja, kutsuti needki kohale. Vahel käisin eile õhtusöökidel naisigi, kui nad olid abielus. Mõne austatud mõtlejaga olid tähtsate raamatute tõlkijad või Ameerikas ringreisil viibivad huvitavad näitlejannad. Henry laud oli mõnegi inimese jaoks pisut liigroad, olid ülikülluslikud, austrid, piis, teek, faasan ja vait, eetris. Einestamine polnud üldsegi puhkuseks. Külalisi küsitleti, nendega vaieldi. Neutrovotseeriti tuntud vaenlased pandi kõrvuti istuma. Hinnatud tõekspidamised tallati jalge alla jõulises, mitte viisakas vestluses. Mõned tähtsad isikud lahkusid vaid teekrist tundega. Et neid on kõvasti alandatud, teised külalised võib-olla targemad, paksema nahaga või ehk vajasid nad hädasti eeskostet. Lahkusid Vaideekrist tulusate kokkulepete, kasulike partnerlussuhete või lihtsalt õige soovituskirjaga mõnele tähtsale mehele Brasiilias. Vait Eikri söögituba oli ohtlik mänguväljak aga seal saavutatud võit võis kindlustada karjääri terveks eluks. Alma sai neil sõjakatel õhtusöökidel osaleda alates ajast, kui sai nelja aastaseks. Ja sageli istus ta isa kõrval. Ta tohtis küsimusi esitada, kui need just lollid küsimused ei olnud. Mõned külalised olid lapsest lausa võlutud. Üks keemilise sümmeetria asjatundja kuulutas kord. Kuule, sa oled ju niisama tark vestluspartner kui väike raamat. Ja seda komplimenti unustanud alma kunagi. Teised suured teadusemehed, nagu selgus, polnud harjunud, et neid küsitleb väike tüdruk. Kuid mõned neist, kui Henry täheldas, polnud suutelised oma teooriaid väikese tüdruku ees kaitsma. Ja kui asi oligi nii, siis kuulutati nad petisteks. Henry oskused Peetriks oli temaga täiesti ühel nõul, et pole olemas sellist teemat, mis oleks nende lapse juuresolekul arutamiseks liiga tõsine, keeruline või häiriv. Peetriks arvas, et kui ai, ma ei saa aru, mida räägitakse siis ainult motiveerib tüdrukut oma mõistust arendama. Et ta teinekord jälle vestlusest kõrvale ei jääks. Veetriks õpetas Elmale, et kui tal pole midagi arukat öelda, siis naerata kui sellele, kes viimati rääkis ja pommisegu viisakalt. Palun jätkake. Kui Elmal juhtus laua taga igav hakkama, siis polnud see kellelegi mure. Õhtusöögid vait, Eikris ei pidanud keerlema lapse lõbustamise ümber. Õigupoolest leidis Peetriks, et elus on üldse väga vähe asju, mis peaksid keerlema lapse lõbustamise ümber. Ja mida varem Alma õpib kõvaliiniga toolidel vaikselt istuma ja tähelepanelikult kuulama mõtteid mis olid kaugelt üle tema mõistuse, seda parem talle. Niisiis veeti seal ma varase lapsepõlve kuulates väga ebaharilikke jutuajamisi meestega, kes uurisid inimjäänuste lagunemist meestega, kel oli plaan Ameerikasse sisse vedada uusi belgia tuletõrjevoolikuid, meestega, kes joonistasid pilte kohutavatest, meditsiinilistest, väärarengutest, meestega, kes uskusid, et igat ravimit, mida võib sisse võtta niisama edukalt naha peale määrida, et see sealt kehasse imenduks. Meestega, kes uurisid väävliallikate orgaanilise aine sisaldust ja ühe mehega, kes oli veelindude kopsufunktsioonide ekspert teema, millest tema väitel oli rohkem põnevat kui ükskõik millises muus loodusmaailmas. Kuigi tema monotoonselt ettekandest õhtusöögilauas selgus, et see pole tõsi. Mõned õhtud olid Helmale huvitavad. Kõige rohkem meeldis talle, kui kohal olid näitlejad ja maadeavastajad, kes rääkisid põnevaid lugusid. Teised õhtud olid täis pingelisi vaidlusi. Mõned venisid piinavalt lõputult ja igavalt. Mõnikord jäi ilma laua taga avasilmi magama ja teda ei hoidnud sirgelt toolil miski muu kui kõikehaarav hirm ema laituse ees ja pidukleidi korsett aga õhtumise Härmale alatiseks meelde jäi. Õhtu, mis talle hiljem tema lapsepõlve kõrghetkel tundus oli siis, kui külas oli üks itaalia astronoom. Oli 1808. aasta hilissuvi ja Henry oli endale saanud uue teleskoobi. Tuli läbi selle teravate saksa läätsede öötaevast imetlenud, kui ta hakkas ennast täheteaduses haarimatuna tundma. Teadmised taevatähtedest olid meremehe teadmised. Need polnud sugugi väiksed, aga viimaste avastustega polnute kursis. Astronoom loomealal oli tehtud suuri edusamme ja Henryle tundus aina rohkem, et öötaevas hakkab muutuma järjekordseks raamatuks, mida ta vaevu lugeda suudab. Nii et kui hiilgav itaalia astronoom maestro Lucaabontesselli saabus Philadelphiasse, et Ameerika filosoofiaühingus esineda, meelitas Henry ta ka vaik eetrisse korraldades tema auks balli. Andrei oli kuulnud, et Pontessiljon innukas tantsija ja arvas, et ballile ta küll vastu seista ei suuda. See pidi olema kõige hoolikamalt välja töötatud õhtu, mille Vitakerid korraldasid. Philadelphia peenimad toitlustajad värsketes valgetes vormirõivastes. Neegrimehed saabusid varasel pärastlõunal ja hakkasid elegantseid beseesid valmistama ja värvikaid punš kokku segama. Troopilised lilled, mida polnud kunagi mõnusalt soojadest kasvuhoonetest välja toodud paigutati maaliliselt majas igale poole. Korraga saagisid ballisaalist ujukad, orkestrandid, häälestasid Pille ja pommisesid rahulolematult kurtes kuumuse üle ämma küüriti puhtaks ja pakiti valgetesse krino liinidesse. Tema jonnakate, punaste juuste pahmakas taltsutati satiin lehviga mis oli peaaegu niisama suur kui tema pea. Siis saabusid siidi ja puudri pilvedes, külalised oli palav. Juba kuu aega oli palav olnud, aga see oli viimase aja kõige kuumem päev. Teades, et ilm on ebasobiv, ei alustanud vita häkkerit palliga enne üheksat. Hulk aega pärast seda, kui päike oli loojunud. Aga päeva kõrvetav kuumus püsisika. Ballisaal muutus kiiresti auravaktsia niiskeks kasvuhooneks, mida nautisid küll troopikataimed, aga mitte daamid. Muusikud kannatasid, higistasid külalised, valgusid ustest väljad, kergendust leida vedelesid verandadel ja nõiatusid marmorkujude vastu, otsides asjatult kivist jahedust. Püüdes janu kustutada, jõid inimesed palju rohkem pulssi, kui nad olid kavatsenud. Loomuliku tagajärjena kadusid pidurid ja kõike valdas jokkis kergemeelsus. Orkester lahkus ballisaali ametlikkusest ja hakkas lärmakalt mängima õues avaral muruplatsil. Välja toodi lambid ja tõrvikud, mis peitsid külalised rahututesse varjudesse. Võluv itaalia astronoom püüdis Philadelphia härrasmeestele Naapoli päritolu metsikuid tantsusamme õpetada ja tantsis kõikide daamidega, kelle meelest oli naljakas, uljas ja põnev. Ta üritas üleüldist lusti tekitades koguni neegritest toitlustajatega tantsida. Pontessilje pidi tol õhtul ka viimistletud näidete ja arvutustega loengu pidama, et selgitada planeetide elliptilisi, liikumismustreid ja kiirusi. Mingil hetkel õhtu jooksul heideti see mõte siiski kõrvale. Kuidas võinuks oodata, et selline taltsutamatu seltskond istub vaikselt maha tõsist teaduslikku loengut kuulama? Ärma ei saanudki teada, kelle mõte see oli kas pundis selli või saama. Aga varsti pärast keskööd otsustati. Kuulus itaalia kosmoloogia. Maestro loob vait Eikris suurel muruplatsil maailmaruumi mudeli kasutades taevakehadena külalisi endid. Sellest ei saa täpses mõõtkavas mudelit, teatas itaallane napsiselt. Aga see annab daamidele vähemalt mingi ettekujutuse planeetide elust ja nende omavahelistest suhetest. Autoriteetsel ja samal ajal koomiliselt pani Pontis selli Henri Vitakeri päikese muru keskele. Siis kogus ka mõned härrad planeetideks ja paigutas nad majaperemehest kiirtena väljapoole. Kõigi kohalolijate rõõmuks püüdis punti selli valida mehed, kes oma kujutatava planeediga kõige rohkem sarnanesid. Seega pandi tillukeseks Merkuuriks pisike, kuid väärikas teraviljakaupmees Jementovnist. Kuna veenus ja maa olid suuremad kui Jupiter ja enam-vähem ühesuurused, valis punti selli nendeks planeetideks kaks venda vaarist, kaks meest, kes olid pikkuse ja jume poolest peaaegu täiesti ühesugused. Marss pidi olema suurem kui teraviljakaupmees, kuid päris nii suur kui vennakesete lavaarist. Seega sobis sellesse ossa hästi silmapaistev heas vormis pankur. Jupiteriks valis punti selli, mereväe erukapteni. Tõsiselt paksu mehe, kelle kujutatav kogukas planeet kõiki hüsteeriliselt naerma ajas. Saturni esitas pisut vähem paks, kuid siiski lustakalt tüse lehemees. Ja nii muudkui edasi, kuni kõik planeedid olid paigutatud murule päikesest ja üksteisest õigele kaugusele. Siis seadis pundis sellinad orbiidile ümber Henry ja pingutas kõigest hingest, et iga loobunud härrasmees liiguks mööda õiget taevarada. Varsti tahtsid, daamid käratseb samuti lõbust osa saada ja pointis selli paigutas nad meeste juurde kuudeks iga kuu oma väikesele orbiidile. Alma ema mängis maa ümber tiirlevad kuud jaheda kuu täiuslikkusega. Siis lõi maestro muruväljaku äärtesse tähtkujud, pannes need kokku nägusamaitest kaunitaridest. Orkester hakkas taas mängima ja taevakehad alustasid liikumist nii kummalises kaunis valsis mida tublid Philadelphia elanikud veel kunagi näinud ei olnud. Kõige keskpunktis seisis säravalt naeratades tuleleegikarva juustega päikesekuningas. Henry. Ümber keerlesid suured ja väikesed mehed, kelle ümber omakorda tiirutasid naised. Vallaliste tütarlasteparved särasid maailmaruumi kaugemates nurkades eemal otsekui tundmatud galaktikad. Ponte Zilli ronis kõrgele aia müürile, kõikus seal kõike juhatades, kavandades ohtlikult ning karjuse öösse. Püsige rektooril, mehed, ärge eks rektoorilt daamid. Alma tahtis ka lõbust osa saada. Ta polnud kunagi varem midagi nii põnevat näinud. Ta polnud enne nii hilja üleval ka olnud, kui õudusunenägudest ärkamisel välja arvata. Aga keset üldist lõbusust tuli tema kuidagi kahe silma vahele jäänud. Ta oli seal ainuke laps, nii nagu ta oli alati kohalviibijate seas ainuke laps olnud. Ta jooksis nüüd aiamüüri juurde ja hõikas üles ohtlikult taaruva le maestro Pontessellile. Pange mind ka kuhugi, härra itaallane vaatas oma kõrgelt kohalt alla nähes vaeva, et pilku fookusesse saada. Kes laps üldse on? Ta oleks võinud tüdruku lõplikult kõrvale jätta, kuid siis möirgas Henry päikesesüsteemi keskpunktist. Andke tüdrukule koht. Pontesselli kehitas õlgu. Sina oled komeet, hõikas ta Allapelmale, teeseldes samal ajal ühe käega vehkides universumi juhtimist. Mida komeet teeb, härra, lenda siia-sinna ringi, kamandas itaallane. Ta tormas planeetide keskele, põiklese keerles nende orbiitide vahel. Plagasia keerutas niiet veel harunes juustest lahti. Alati, kui Ärma isa lähedusse sattus, hüüdis too. Mitte nii lähedale ploom, see põleb tuhaks ja lükkas ta eemale oma lõõmavaste põlevast olemusest suunates teise suunda jooksma. Hämmastaval kombel pistis keegi mingil hetkel talle käte pragiseva tõrviku all. Ma ei teadnud, kes seda tegi. Talle polnud kunagi varem tuld usaldatud. Tõrvik purskas sädemeid ja paiskas hõlma taha õhku leegitseva tõrvakamakaid. Kui tüdruk läbi kosmose tuiskas. Ainus taevakeha, kes ei pidanud jälgima kindlat elliptilist trajektoori. Keegi ei peatanud teda. Ta oli komeet. Ta ei teadnud, et ta ei lenda.