Iga inimese elus on perioode, kus ta leiab end seismas kuristiku veerel ümbritsetuna deemonitest, kellel võib olla musttuhat, nime ravimatu haigusahnus, reetmine, pankrot, tüdimus, nüristumine. Vahel lõpeb see kõik kuristikku kukkumisega vahel mitte. Igatahes nüüd oli siis tema see, kelle ette saatus oli kinda visanud. Saatus ja saatan, mõlemal sõnal üks tüvi vilksas Antonil läbi peamehe silme ees, tassis keerlev kohv meenutas talle musta auku, mis kõik enesesse neelab ega anna midagi asemele. Korraga tuli Antonile justkui läbi udu meelde et ta oli seda koletud nägu, mis talle peeglist vastu kargas eelmisel ööl kusagil näinud. Ja see oli sealsamas suudlevatest tudengites. Kurat võtaks, see oli ju. See on ju seesama mees, kelle nägu ma ei mäletanud jahmusta. Nüüd meenus Antonile seegi, et too ebamääraste näojoontega mees oli teda juba varem saali teisest otsast jälginud aga ta polnud sellele erilist tähelepanu pööranud. Peo mingis faasis oli ta siis nende seltskonna juurde tulnud ning justkui muuseas vestlusega ühinenud. Ahjaa, too tüüp postisi baarist veel terve pudelit Jack Daniels, siit. See vist panigi neid heldima. Seejärel mäletas Antoni tolle tüübiga millegi üle väga elavalt vaidlemas ja talle midagi pihtimus. Ja siis kustus kõik. Tõenäoliselt millalgi pärast seda leidis aset rööv. Aga kuidas ja mil viisil oli too võõras kutsunud Antoni enesega kuhugi koridori või peldikusse, oli too talle ühes joogiga veel midagi sisse jootnud. Ja kas võõras kasutas näolõikamiseks nuga skalpelli? Mingeid haavaarme polnud ju näha. Anton kattis värisevate kätega oma näo ja neelatas. Midagi peab ta nüüd tegema. Kuidagi peab ta edasi elama, minna tänavale, viskuda esimese suurema auto alla ja teha kõigele kiire lõpp. Ei, selleks polnud ta suuteline minna vabatahtlikult politseisse ja rääkida kõik ära, nii nagu asi oli, et on varastatud jope, dokumendid, juuksed, silmad, nina ja nahk ning asemele kleebitud see lõust. Lollus on üsna kindel, et siis on seal kiire minek, teadagi mis asutusse oodata, mõni päev minna ja magada end korralikult välja ning loota, et see hullus või nõidus või mis iganes see ka on, laheneb iseenesest. See oli mõeldav variant, kuid Anton ei mallanud nii kaua oodata. Tuleb tegutseda kiiresti, läbimõeldult, kurjuse edasisi vastukäike ennetades. Ta neelas ülejäänud pool tassi kohvi, ühe lonksu kalla võttis uuesti välja kollase jope taskust leitud passi ning asus seda tähelepanelikult uurima. Lars Johan Ester ploom. Sündinud 1967. aasta esimesel augustil Rootsi nimi eesti rahvusnägu, seesama, mis ennist peeglist vastu vaatas. Nii et kuus aastat vanem kui tema. Aeglaselt lehti sirvides leidis ta passist Rootsi, Kongo, Islandi ja Ukraina viisatempleid. Anton tundis eneses äkitselt suurt tegutsemist uinat. Ta tellis paaridamilt veel ühe espresso, neelas selle leti ees kuumalt alla, pilgutas teda salamisi jälgivale müüjannale silma ning suundus Kompanii tänavale, passi jaoskonda. Tervist. Mul oleks üks väike küsimus teile. Lars Johan esterplom, kontrollige palun, kas selle nime all olev isik on reaalne? Ametnik silmitses passi, siis Antonit, siis uuesti passi. Kas te kahtlete kuidagi oma isiku olemasolus? Küsis ta. Ei, seda just mitte. Tahan lihtsalt kontrollida. Mul kui Eesti kodanikul on ju ometi õigus kontrollida oma olemasolu. Kui mul selleks tahtmine tuleb või on see seadusega keelatud? Ei, ei ole. Vaatame siis järeleametniku suule, ilmus kerge muie? Jah, olete küll kodanike registris olemas. Kas sellest piisab? Tahaksin kontrollida kaadressi, kuhu olen sisse kirjutatud. Nüüd muutus ametnik juba umbusklikumaks. Ta võrdles veel korra passis olevat pilti, Antoni uue näoga leidis need vägagi sarnased olevat ja asus uuesti andmetes tuhnima. Vormsi vald, Kersleti küla kirss, krunne talu on veel küsimusi. Vormsi vald, see asub Vormsi saarel, eks ole, minu teada küll. Selge. Tänan ja head päeva. Niisiis, Vormsi tajudes enesel ametniku üha kahtlustavamat pilku, suundus Anton kiiruga väljapääsu poole. Kogu ülejäänud päeva kõndis Anton äraseletatud ilmel mööda linna ringi, kord justkui millestki innustust saades ning sammu kiirendades siis jälle mõnel tänaval nurgal seisma jäädes ise sorgus linnuna kühmus. Vahepeal ostis ta poest pooleliitrise viski ja kaks suitsukanakoiba. Umbes iga poole tunni tagant kiirustas ta lähima kohviku WC peeglist oma nägu kontrollima. Kuid millisesse peeglisse taga ei vaadanud, ikka jõllitas talle sealt vastu seisama lolli vanni. Totter lõust, nagu oleks mingi puu Kento näkku kinni imenud. Antonit haaras raev. Ta hõõrus oma nägu seebiga nühkis silmi, kõrvu ja põski, püüdis tirida seda võõrast lõusta enda küljest lahti, kiskus juukseid ja vuntse, arvates, et need on kuidagi külge liimitud. Kuid see kõik oli tühi vaev. Seepeale lonksata stab õue pudelist mehise sõõmu viskit, et mõistus kõige selle jaburuse käes kokku ei variseks. Ühes õhtupimeduse saabumisega Antoni rahutus mõnevõrra rauges ning temas võtsid maad apaatsus ja masendustunne. Ta ei teadnud enam, mida endaga peale hakata, kuhu minna, kus veeta järgmine kõle öö. Proovida uuesti koju pääseda, seal ei lasta teda nagunii sisse minna töö juurde. Kuid kabineti võtmed olid teise jope taskus. Viimaks läksime eskarlovasse Linda tänaval elava sõbra ukse taha, et pihtida talle oma ilmvõimatut olukorda. Sõber avas tuttava hääle peale küll ukse, kuid muutus vahetatud näoga Antonit nähes umbusklikuks ega lasknud teda sisse. Kuulas paar minutit kortsus kulmulda kaeblemist ja virutas siis ukse kinni. Käib siin ka igasuguseid, kostis ukse tagant pominat. Nii ei jäänud Antonil üle muud kui kogu järgnev õhtu ja öö mööda linna ringi lonkida. Aeg-ajalt mõnes kõrtsis peatudes, et enese turgutamiseks tass kohvi juua. Aina enam tundist, ainult mingi tondi viirastusena vargsi piiludes. Kas inimesedki teda milleski sellises ei kahtlusta. Ja tundus, et mõned vaatasid teda tõesti säärasel pilgul. Esimese poole ööd istus ta ille kaardis teise poole ööst Zavoodis. Kui see koht samuti kinni pandi hakkas Antonil raskusega seistes nii külm ja endast hale, et ta viimaks pargi hotelli suundus, mõtlemata, kas ta kontol üldse nii palju raha on, et hiljem arve kinni maksta. Uue päeva koidikul ärgates ja peeglisse vaadates ei tundnudki Antonenud kummalisel kombel enam väga halvasti. Pigem tausta rinnus justkui mingit uut hingamist. Elutahe tõstis temas pead ja vaatas talle peeglist kollakas, hallide silmadega julgustavalt vastu. Käinud värskendava duši all ja söönud hommikust söandas ta peeglisse vaadates oma uuele näole koguni naeratada. Ja asus üsna rahulikult neid pulstunud vask punaseid juukseid kammima. Seejärel ajas antumise letiga habeme maha, kuid vuntsid jättis alles. Need kuidagi sobisid selle näo juurde. Siis ta pani riidesse ja läks alla registratuuri pangakaarti administraatori ulatatud kaardilugejasse pistes oli Anton valmis kõige halvemaks kuid üllataval kombel läks arve kenasti läbi. Talle ulatati check isegi väike šokolaad hotelliteenindaja poolt ning saadeti ta siis viisakalt ukseni. Tänaval valdas Antonit isemoodi elevus. Mingid uued tajud, Tarkasid justkui varakevadised õied mehe meeltes. Ta nägi ümbritsevat linna palju vaheldusrikkamates toonides, kui seni jäi tänavanurkadel silmitsema valgust ja varje. Justkui vaataks tema kaudu nüüd ringi keegi, kes on veelgi uudishimulik, kum, kui ta ise. Üldse võtsid Antonis maad, säärased meeleolud, mida ta ei osanud enese jaoks enam lahti seletada. Midagi nii uut ja teistsugust oli see kõik, et ta hakkas end omaenese nahas võõrana tundma. Muutustega kaasnes ka ootamatult tugev sisemine sundkodulinnast lahkuda. Anton tajus üha teravamalt seda veidrat põgenemist, sundi ärevat ära igatsust kuhugi vajadust sõita võimalikult kiiresti, võimalikult kaugele. Midagi niisugust polnud temaga kunagi varem juhtunud. Anton varandile oli alati meeldinud Tartu, see oli ju tema sünni- ja kodulinn. Ja nüüd äkki tahab ta siit põgeneda. Kas tõesti on talle naha alla süstitud mingeid aineid, et ta sääraseid aistinguid tajub? Mees püüdis neid tundmusi eirata, kuid ühes päikese taevasse kerkimise ja uue päeva selginemisega kasvas kummaline äraigatsus temas viimaks sedavõrd tugevaks et ta ühel hetkel all andis, kiirustas lausa pooljoostes bussijaama ning ostis hingeldades pileti Pärnusse. Ja sealsamas bussi oodates mõned minutid hiljem tajus Antonaki kohutava selgusega, et mitte iial ei pöörduda enam tagasi sellesse linna ega näe enam kunagi oma kallist naistega tütart, et kohe-kohe on teda neelamas mingid senitundmatud jõud, mis mere voogudena kogu tema senise elu enese alla matavad. Ning sellest teadmisest sündiv ahastus ja valu sundis meest kägarasse tõmbuma, nagu oleks talle pussnoaga kõhtu löödud. On teil abi vaja? Küsis keegi, noor daam temalt, mis peale Anton aegamisi püsti tõusis ning vaikides pead raputas. Ei, tänan, nüüd on juba parem. Kui buss teele asus, vaatas Anton pisarsilmil linna, kus oli möödunud ta lapsepõlv, noorusarmastus, unistused, lootused ja pettumused koguda senine elu. Kui linn kaugemale jäi, süvenesid Antoni kahetised tundmused veelgi ühe ruumi ja aja kaotamise tunne. Äng, mis sellega kaasnes. Teisalt üha kasvav lapselik uudishimu selle vastu, mis teda alles kusagil ees ootab. Viljandis Anthony meeleolu paranes ja muutus teispool Kilingi Lõmmet juba sedavõrd reipaks, et ta Pärnus bussi pealt maha astudes koguni elujanust käsi plaksutas. Pärnus suundus Anton Vaarandi kõigepealt suurde parki ja sõi pingil istudes ära kolm jäätist ning jaluta seejärel rahunenult kesklinna tagasi. Ta ostis kaubanduskeskusest suure Läänemaakaardi ning tee peale kaasa juua. Rüütli tänava sööklas asusta kaarti hoolega uurima, et täpselt teada saada, kuhu tal tuleb välja jõuda ja mida see Vormsi saar endast üle pea kujutab. Samal ajal sõida ära ühe Rozolniku ühe tõstroogorovi ja mannapudru õunakissell iga kuid poole magustoidu pealt tabas meest nii ootamatult tugev edasiliikumisvajadus, et ta ei kärisenud enam minutitki paigal istuda. Kiirel sammul lahkus ta sööklast, kõndis läbi kesklinna ja vana Pärnu linnajao jõudes tunni ajaga linnast välja. Piki rannikuäärset maanteed sammusta edasi põhja poole. Vahepeal hääletasin mõne auto peale, vahepeal astus jala. Kella nelja paiku hakkas sadama kuid Antonit ei häirinud see kuigivõrd. Kui vihm laussajuks üle kasvas, jooksist ühe teeäärse kuusepuu alla vahtis tõtt teispool elektrikarjust mäletsevate lammastega ja käratas midagi üle lendavale. Varesele. Õhtuks jõudis Anton Varbla alevisse, ostis poest leiba ja juustu ning kiirustas veel enne pimedat randa jäädes ahnel pilgul vaatlema rahutut, merd. Mees ahmis enesesse must mühiseva meresoolast hõngu ja selle taha jäävad sinakashalli kaugust nagu kala, kes üle mitme aasta akvaariumis suurde vette lastud. Oh meri, meri kui sain ma küll seni ilma sinuta elada, kui sain ma su vastu nii ükskõikne olla. Imestas ta vaikselt. Pimeduse saabudes valmistas Anton pool märga põhukuhja enesele aseme ja tegi üles tule soojendades kohmetuid, käsi tusaselt vinduva Roo lõkke kohal. Paar sinakalt sätendavaid silmi helkis lõkke paistel õhtust vastu võisid need ehk kuuluda mõnele rebasele või maad mööda ringihulkuvate surnule, kelle eluaegsed patud on jäänud unastamata. Mees viskas silmade poole tüki leiba ja viirastus kadus. Südaöö paiku, kui Anton kägarasse tõmbunud sügavasse unne oli vajunud. Hajusid pilved ja mere kohal ilmus nähtavale tontlikult naeratav kollane kuu. Järgmisel hommikul ajas rännumees lõkkeaseme jalaga laiali. Sõi ära kõik toidujäänused, mis õhtuti veel tallel olid ning jätkas teekonda. Tahmis pilguga puude latvu ja aina kuhugi kiirustavaid halle pilvi. Hingas enesesse vettinud heinamaade ja kartulipõldude mõrkjat hõngu, hõõrus napi seenevihmaga nägu ning lapselik elamise tuhin kasvas temast taas. See pani mehe koguni ümisema üht vana ja lõbusat viisi, mida ta ennemalt kuulnudki polnud. Anton püüdis hääletades kiiremini edasi jõuda kuid autod ja bussid ei tahtnud veidra välimusega teelist sugugi peale võtta. Ja nii pidi mees veel kümneid kilomeetreid maha vantsima, enne kui Vatla lähedal üks traktorit meenutav masin ta kõrval viimaks peatus. Ahoi, keda on näha vana rännumees jälle teel istujaga peale. Hüüdis sohver tallustavades. Me oleme vist ühe korra juba varem kohtunud. Ma olen seesama Roland PuuLihulast, mäletad ikka, võtsin susid kümmekond kilomeetrit lõuna pool peale kolm aastat tagasi. Tookord tulid sa vist Riiast. Anton pingutas mälu, kuid talle ei meenunud ei kõneleja nägu ega seegi, kus ta tookord oli tulnud. Aga küüdi pakkumise võttis ta vastu hea meelega. See kummaline agregaat, mis meenutas ühtaegu nii bussiautot kui traktorit polnud lõppkokkuvõttes ükski neist ega liikunud maanteel ka kiiremini edasi kui 40 kilomeetrit tunnis. Seetõttu oli meestel aega küllaga ja nad asusid heal meelel rääkima mitmesugustel teemadel mida muudel aegadel polnuks ehk mahti arutada. See tähendab enamasti, rääkis küll masina omanik ja rääkis ikka paljudest asjadest oma suurest perest, Tiit Madisson ist kui väärt vallavanemast lambakasvatusest saartel, läänemaalase vaesest elust ja palavatest sündmustest Kreekas. Kui aga jutuks tuli Vormsi, hakkas ta rääkima elust Vormsil. Tuli välja, et sohver Roland ise on ka saarega seotud. Ta naise esivanemad olid nimelt Vormsist pärit. Oja omal ajal oli Vormsica vägev saar. Nüüd on elu seal küll hõredaks jäänud, aga enne sõda oli seal õige tiheasustus. Vormsil elasid ju kõige andekamad pillimehed. Neil olid need, tal Harpad, sellised isevärki kandlemoodi pillid, mida poognaga mängiti. See pill tekitas nii pööraseid ja kaasahaaravaid helisid, et mehi tihtilugu ka suure mandripidudele mängima kutsuti. Kuigi jah, enamasti surid tal harta mängijad küll juba enne kolmekümneaastaseks saamist maha, kes kärvas viinasurma kätte, kellele löödi härra narritud tütrest nuga neeru, aga siiski jõudsid nad üsna palju seemet ka mandrirahva sekka külvata. Tõtt-öelda arvan ma, et olen ise ka nende rahutus seemnest pärit. Paari tunni pärast jõudsid nad Lihulasse, kus küüdimees Antoni lahkesti külla palus.