Mõnda aega tagasi teie raudtee postiteenistus mulle ukse taha suure puukasti. Tegu oli ebaharilikult tugeva ja toeka mingisugusest üsna mahagoni sarnase väljanägemisega, tumepunasest lehtpuu puidust valmistatud esemega. Rinnasin kasti suure vaevaga aia lauale ning uurisin seda hoolikalt. Trafaretti trükis kiri ühel küljel andis teada, et saadetis oli tulnud mootorlaeva Uueiverly staariga Haifast. Ent saatja nimega aadressi ma ei leidnud. Proovisin meenutada, kas Haifas või kusagil sealkandis elab keegi, kes võinuks tahta mulle uhke kingitus saada. Kedagi ei tulnud pähe. Ikka veel asja üle süvenenult mõtteid mõlgutades. Kõndisin aeglaselt tööriistakuuri juurde ning naasin haamri ja kruvikeerajaga. Seejärel asusin ettevaatlikult kasti kaant lahti kangutama. Ja kas oli täis raamatuid ebatavalisi raamatuid? Tõstsin need kõik ükshaaval välja ning ladusin laual kolme kõrgesse virna. Kokku oli seal 28 köidet ja need olid tõepoolest väga kaunid. Kõik olid ühtemoodi ja ülikvaliteetselt köidetud sügavrohelise safianisse. Raamatuseljal ilusas kuldsed initsiaalid. O H C. Ja rooma number üks kuni 28. Võtsin lähima 16. köite, tegin selle lahti. Valgeid joonimata lehti kattis musta tindiga korralik väike käekiri. Tiitellehele oli märgitud 1934. Muud ei midagi. Võtsin teise 21. köite. Seegi sisaldas samas käekirjas teksti, ent tiitellehel seisis 1939. Panin selle käest ja tõmbasin välja esimese köite, lootes sealt leida mingit sorti eessõna või ehk autori nime. Kaane vahelt avastasin aga hoopis ümbrikuümbrik oli adresseeritud minule. Tõmbasin seal sisalduva kirja välja ja heitsin kiire pilgu allkirjale. Seal seisis Osvald Hendrix, Cornelius. See oli onu Osvald. Ükski suguvõsa liige polnud rohkem kui 30 aastat onu Osvald midagi kuulnud. Temas polnud õieti midagi teada, välja arvatud see, ta elas Prantsusmaal. Reisis palju ja oli amoraalsete, kuid glamuursete kommentiga jõukas poissmees. Mu armas poiss, algas kiri. Ma usun, et sina ja su kolm õde olete mu lähimad elus veresugulased. Seega olete teie mu seadusjärgsed pärijad. Ja kuna ma testamendi koostanud ei ole, saab kõik, mis minust surres maha jääb, teile. Paraku ei ole mul midagi jätta. Ma olin üsna jõukas ning asjaolu, et ma hiljuti kogu oma varast minu enda tingimustel lahti sain ei puutu sinusse. Lohutuseks aga saadan sulle oma isiklikud, päevaraamatud. Ma leian, et need peaksid jääma perekonda. Need hõlmavad kõik mu elu parimad aastad ning sulle ei teeks paha neid lugeda. Kui sa neid aga teistele näitad või võõrastele välja laenutada, sead end suurde ohtu. Kui sa nüüd avaldad, siis tähendaks see minu arvamuse kohaselt lõppu ühtaegu nii sulle kui ka su kirjastajale. Sest sa pead mõistma, tuhanded kangelannad, keda ma päevaraamatuis mainin, pole veel päriselt surnud. Ja kui sul jätkub rumalust, nende liilia, valget mainet, sarlak punase trükivärviga määrida laseksid nad kahe sekundi pärast su pea endale kandikul ette kanda. Ning küpsetasid selle tõenäoliselt pealekaubaahjus ära. Nii et vaata, parenet. Olen sind vaid korra kohanud. See oli aastaid tagasi, kui teie pere elas lõunu veitsis tolles suures ja inetus majas. Ja sina olid väga väike poiss. Umbes viis aastat vana. Ma ei usu, et sa mäletad oma tollast lapsehoidjat, noort norralannad. Ta oli tähelepanuväärselt puhas ja hea kehaehitusega neiu ning ta hõrk kehakuju tuli esile isegi vormiriietuses, mille naeruväärne valge tärgeldatud rinnaesine varjas tema kaunist testi. Tol pärastlõunal, mil ma teil külas olin viis tasu jalutuskäigule metsa kellukaid korjama ning mina küsisin luba kaasa tulla. Ja kui me metsa jõudsime, lubasin anda sulle tahvli šokolaadi, kui leiad ise kodutee. Ja sa leidsidki. Sa olid mõistlik laps. Päevaraamatute ootamatu saabumine põhjustada suguvõsas suurt elevust ning kõik tõttasid neid lugema. Me ei pidanud pettuma, see oli hämmastav kraam. Naljakas, vaimukas, põnev ning tihtilugu ka üsna liigutav. Selle mehe elujõud oli uskumatu. Ta rändas kogu aeg ringi linnast linna, riigist riiki ühe naise juurest teise juurde. Ning kui naiste vahele tekkis paus otsis ta Kashmiri ämblikke või jahtis Nankingis sinist portselan naasi. Ent naised tulid alati esmajärjekorras, kuhu iganes asfalt läks, jäi temast maha terve hord, naisi, naisi, kes olid kohutavalt räsitud ja solgutatud, kuid nurrusid nagu kassid. 28 köidet, igaühes kokku täpselt 300 lehekülge on kenake lugemisvara ning vaid väga vähesed kirjanikud suudavad sellise mahu puhul lugejaid oma kütkes hoida. End asfaldil läks korda. Jutustus ei tundunud kunagi vürtsi, kaotavat tempo aeglustus haruharva ning peaaegu eranditult kujunes iga sissekanne olgu pikk või lühike või mis tahes teemat käsitlev väikeseks oivaliseks lookeseks, mis moodustas omaette terviku. Ning kõige, selle lõpuks, kui viimase köite viimane lehekülg loetud sai tundis lugeja üsnagi hingetuks võetuna, et tegu võis olla meie aja ühe tähtsaima autobiograafilise teosega. Kui seda vaadelda pelgalt ühe mehe armuseikluste kroonikana polnud kahtlustki, et miski ei küündinud sellele ligilähedalegi. Casanova mälestused olid sellega võrreldes nagu kiriku koguduse häälekandja ning kuulus armastaja ise paistab asfaldi kõrval tõelise, kuid kuna. Iga lehekülg sisaldas seltskondlikust plaanis plahvatusohtlikku materjali selle seal jooksul teil olnud õigus. Ent kindlasti eksis ta arvates, et plahvatasid, põhjustaksid üksnes naised. Kuidas jääb abikaasadega häbistatud tedrekukkede sarvekandjatega sarved pähe saanud isane on vihale aetuna tõepoolest väga sõjakas olemus. Ning kui Korneelise päevikut kärpimata kujul nende eluajal päevavalgusest peaksid nägema, tuleksid nad oma orgudest tuhandete kaupa välja. Avaldamine ei tulnud seega kõne allagi. Tegelikult lausa niivõrd kahju, et ma otsustasin selles osas midagi ette võtta. Niisiis, ma istusin maha ja lugesin päevaraamatut veel kord otsast lõpuni läbi, lootuses leida kasvõi ühe ainsagi peatüki, mille võiks tervikuna trükki anda ja avaldada ilma kirjastajale, ega ta mulle endale ränka kohtuasja kaela tõmbamata. Oma rõõmuks leidsin tervelt kuus taolist lõiku. Näitasin neid advokaadina. Too ütles, et tema arvates võiksid need olla ohutud. Aga garanteerida seda ei julgeks. Ta lisas, et üks neist vahejuhtum Siinai kõrbes tundus ülejäänud viiest ohutum. Niisiis oleme nõuks võtnud alustada sellest ja pakkuda see käesoleva lühikese eessõna järel otsekohe kirjastamiseks. Kui see vastu võetakse ja kõik sujub siis ehk avaldan ma veel ühe v2. Siinai sissekanne pärineb kõige viimasest, 28.-st köitest ja selle kuupäevaks on märgitud 24. august 1946. Tegelikult on see kõige viimase köite kõige viimane sissekanne viimane, mille osavalt üleüldse kirjutas. Ja meil puuduvad andmed selle kohta, kuhu ta pärast seda kuupäeva läks või mida ta tegi. Me võime vaid oletada. Siin oli, vahejuhtumi ajaks oli asfalt, Hendrix, Cornelius, 51 aastane. Ja muidugi mõista polnud ta kunagi abielus olnud. Paraku tavatses ta öelda, on mind õnnistatud. Või peaksin ma ütlema, et koormatud ebaharilikult valiva loomuga Teatud mõttes vastas ka tõele, kuid teisalt ning iseäranis selles, mis puudutas abielu käisse tõele otse risti vastu. Tegelik põhjus, miks oli Oswald keeldunud abi ellumast seisnes lihtsalt asjaolus, et ta polnud kunagi oma elus suutnud keskenduda tähelepanu ühele konkreetsele naisele kauem. Kuid kulus aega tolle vallutamiseks. Kui see oli tehtud, kaotas ta huvi ja vaatas ringi, otsides järgmist ohvrit. Ta oli pikka kasvu sale mees, kes tundus harras ja neis panevad rõhku väljapeetud esteetikale. Tema hääl oli malbe ja kombed Aubatlikud ning esmapilgul jättis ta pigem kuninganna kammerteenri kui kuulsa kelmi mulje. Ta ei arutanud kunagi oma armulugusid teiste meestega ning meessoost võõras, olgugi et võis temaga terve õhtu koos veeta ja vestelda poleks suutnud asfaldi selgetest sinistest silmadest märgata vähimatki märki valelikkusest. Tegelikult oli ta just sedasorti mees, kelle mõni äreva loomuga isa võiks valida oma tütart turvaliselt koju saatma. Ent kud Anna Oswald istuma kõrvuti naisega kes talle huvi pakkus, muutus mehe pilk sedamaid ning naissilmitsedes hakkasid tema pupillide keskel aeglaselt tantsima väikesed ohtlikud tulukesed. Seejärel asus ta naisega vestlema, kõneles temaga kiiresti ja teravmeelselt ning peaaegu kindlasti vaimukamalt kui ükski teine mees enne teda. See oli tema anne, kõige erandlikum talent. Ning keskenduda suutis asfalt panna oma sõnad keerdu Manber kuulaja kuni need hoidsid seda omalaadse kerge hüpnootilise mõju all. Siiski ei katkestanud naisi mitte üksnes asfaldi kaunis kõnepruuki ja silmavaade vaid ka tema nina. 14 10.-le köitele on asfalt ilmselge rahuloluga lisanud kirjakese Evelt teatavalt daamilt. Gusto kirjeldab sääraseid asju ülima üksikasjaliku sega. Näib, et kui Oswald oli erutunud, toimus tema ninasõõrmed servadega midagi kummalist. Need tõmbusid pingule ning kumbki sõõre laienes ja tõi suures osas nähtavale nina sisemuse erepunase naha. See tekitas veidram metsistunud loomuliku mulje ning ehkki see ei pruugi paberil kirjeldades kõlada teadmis kütkestavat mõjusse daamidele nagu elektrilöök. Teisalt jälle ning unustagem hetkeks halva kuulsuse ja liiderlikkus nüanss, tuleks märkida, et Oswaldi juures leidus terve hulk üllatavaid tahke, mis juba iseenesest tegid temast üsna põneva isiksuse. Näiteks oli väga vähe sellist, mida ta 19. sajandi itaalia ooperi kohta poleks teadnud. Ning ta oli kirjutanud kolme helilooja tonid sätti Veria pontšo elli kohta pentsiku väikese käsiraamatu. Selles luges ta nimepidi üles kõik nende meeste olulisemad armukesed ning uuris ülima tõsidusega seost loomingulise kire ja lihahimu vahel ning ühe mõju teisele iseäranis just kõnealuste heliloojate teoseid silmas pidades. Teine Oswaldi huvi valdkond oli Hiina portselan ning teda tunnustati sel alal päris rahvusvahelise autoriteedina. Eriliselt armastas ta Xinhua perioodi siniseid laase ning tal oli oma isiklik väike, kuid imeilus kollektsioon. Veel kogus ta ämblikke jalutuskeppe. Tema ämblikke või täpsemalt tema ämblikulaadsete kogu sest sinna kuulus ka skorpion oli tõenäoliselt kõige esinduslikum omataoliste hulgas. Kui mitte arvestada muuseume ning ta teadmised sadade seltside ja liikide kohta avaldasid muljet. Muide, väitis ta ja arvatavasti õigusega, et ämblikusiid ületab kvaliteedilt tavapärase siidiusside toodetava kiu. Ning ta ei kandnud kunagi muust materjalist valmistatud lipsu. Ühtekokku oli tal selliseid lipse ligikaudu 40. Ning selleks, et neid üles osta ja lisada oma garderoobi ühe või kaks uut lipsu aastas pidi ta kasvatama tuhandeid ja tuhandeid. Araanasid ja Epeira mattasid. See tähendab harilikke inglise ajaämblikke oma Pariisi lähistel asuva maamaja aias vanas triiphoones, kus noor siniseid ja paljunesid umbes sama kiiresti kui 11 nahka pissid. Neil tämblikelt kogus ta ise toorkiudu. Keegi teine ei soostunud sellesse jõledasse kasvuhoonesse sisenema. Saatis selle Aviniooni, kus vihku kedrati puhtaks küüriti, värviti jätkangaks koodi. Avinioonist saadeti kangas otse Sulcale, kes kogu ettevõtmisest võlutuna valmistas suurima heameelega sellisest haruldasest ja suurepärasest materjalist lipsusid. Aga sul ei, ei saa ju ometi ämblikud päriselt meeldida, ütlesid naiskülalised asfaldile, kui too oma kollektsiooni esitles. Ma lausa jumaldan neid, vastas tema eriti emaseid. Nad meenutavad mulle nii väga teatud naisinimesi, keda ma tunnen. Nad meenutavad mulle mu lemmik naisi. Milline jaburus, kullake, jaburus, mina küll nii ei arva. See on ju solvav. Otse vastupidi, mu armsam. See on suurim kompliment, mille ma teha võiksin. Kas sa siis ei teadnud näiteks, et emane ämblik on niivõrd metsik armastaja, et isasloom on tõepoolest õnnega koos, kui kogu ettevõtmisest eluga välja tuleb? Üksnes juhul, kui ta on ülimalt väle ja ime tabaselt leidlik, pääseb ta ühes tükis minema. Kuule nüüd, Oswald ja krabiämblik armsam. Tibatilluke krabiämblik on sedavõrd ohtlikult kirglik, et armuke peab ta omaeneseniidi keerukate aasade ja Sõlmedega kinni siduma. Enne kui söandab teda emmata ool lõbeda. Osvald jätta kohe järele, hüüdsid naised silmad hiilgamas. Asfaldi jalutuskepile kollektsioon oli jälle midagi sootuks teistsugust. Iga ese oli kuulunud kas mõnele väljapaistvale võim või jälestusväärsele inimesele ning asfalt talletas jalutuskeppe oma Pariisi korteris, kus näid eksponeeriti kahel pikal raamil pikki elutoast magamistuppa viiva koridori seina. Iga jalutuskepi kohal oli tilluke elevandiluu karvasilt kus seisid kirjas nimed. Sireenius Milton kuningas, varauk Dickens, Raverzbjäär, Putšiini, Oskar Wild, Franklin Roosevelt, kövels kuninganna Victoria Toluuslat, rääk, Hindenburg, Tolstoi. Arvatavasti oli seal kokku rohkem kui sara jalutuskepi. Mõned ülimalt kaunid, ma olen väga tavalised. Mõned kuld või hõbenupuga. Võtad Tolstoi alla, ütles Osvald mõnele kenakesele külalisel, lase käia, võtad alla just nii ja, ja nüüd nüüd hõõru peopesaga kergelt seda nuppu, mida läikima nühkinud suur mees isiklikult. Kas see pole mitte suurepärane tunne? Juba ainuüksi see koht sinu naha vastas on tõesti janud, nüüd võta könes ja tee sedasama korralikult, suru peopesa tihedalt ümber, käepideme hästi-hästi ja nüüd nüüd toeta keharaskus sellele tugevasti, täpselt samamoodi nagu see väike moondunud kehaga arst taevasest ja just nii, just täpselt. Nüüd püsi hetkeks sellises asendis ja ütle siis mulle. Kas sa mitte ei tunne kerget külma puudutust hiilimas mööda käsivart rindkeres. See on õudne, otse loomulikult, mõned minestavat sootuks ära, kukuvad lihtsalt põrandale kokku. Keegi ei pidanud Oswaldi seltskonda kunagi igavaks ning vahest oligi seal rohkem kui miski muu tema edu põhjuseks. Nüüd aga jõuame Siinai vahejuhtumi juurde. Selle kuu jooksul oli asfalt tundnud mõnu üsna aeglases tempos kulgeva autoreisist Artumist Kairosse. Ta sõitis suurepärase ennesõjaaegse Lagondaga mida oli sõja aastatel hoolikalt Šveitsis hoitud ning nagu te arvata võitegi, oli see varustatud kõikide tehnikavidinatega, mida siin päikese all leida võib. Siinaile eelneval päeval oli ta Kairos peatudes Shepard hotellis ning tol õhtul oli tal pärast tervet rida häbematuid manöövreid õnnestunud võrku püüda. Eks oletatavasti Mauri soostaam nimega Isabella. Isabella oli juhtumisi ei kellegi muu kui teatud kurikuulsa seedehäirete all kannatava kuningliku isiku kiivalt valvatud armuke. Sest Egiptuses valitses tol ajal ikka veel monarhia. See oli täpselt asfaldimoodi, aga sellega asi ei lõppenud. Südaööl sõidutas asfalt naise Kiisasse ja veenis teda ronima üheskoos kuuvalgele otse suured japsi. Püramiidi tippu. Ei ole turvalisemat ega kar romandilisemad paika, kirjutas Oswald oma päevaraamatus kui püramiidi tippsoojal täiskuu ööl. Kerge ei küta mitte üksnes suurejooneline vaade, vaid ka see kummaline võimutunne, mis hoovab läbi su keha, kui vaatad maailma peale kõrgelt ülevalt. Nii, mis puutub turvalisusse, siis see püramiid on täpselt 481 jalga kõrge ning kõik lähenejad on selle tipust vaevata näha. Ükski maailma buduaar ei paku niisugust võimalust. Samuti ei ole ühelgi neist nõnda palju varuväljapääse, nii et kui mõni kurjade kavatsustega tegelane peaks juhtumisi tulema ja ronima mööda püramiidi ühte külge pidi üles tarvitseb sul vaid rahulikult ja vaikselt teisest küljest alla hiilida. Juhtus nii, et asfalt pääses tol ööl väga napilt. Arvatavasti oldi kuningapalees sellest väikesest afäärist kuidagimoodi teada saadud, sest äkitselt märkas asfalt oma kõrgelt püramiidi tipud kuuvalguses mitte ühte vaid tervelt kolme kurjakuulutavalt kogu kolmest eri küljest lähenemas ja end ronima asutamas. Tema õnneks aga oli suurelgi obsi püramiidil veel neljaski külg ning selleks ajaks, kui nood araabia kõrilõikajaid tippu jõudsid, olid kaks armastajat juba all ja istusid autosse. 24. augusti sissekanne võtab jutujärje üles täpselt sellest punktist. Tekst on siin toodud sõna-sõnalt ja koma komalt, nii nagu asfalt selle kirja pani. Midagi ei ole muudetud lisatud ega kärbitud. 24. august 1946. Ta raiub Isabelal pea otsast, kui ta Isabella praegu kätte saab, ütles Isabella. Jama jutt, vastasin mina, aga mõtlesin, et tõenäoliselt on naisel õigus ta raiuka Osfaldil pea otsast, lisas naine. Seda küll mitte, armuline leedi, mina olen homse päeva koidikuks siit juba kaugel. Suundun piki Niiluse jõge üles otselukk sorisse. Sõitsime nüüd kiiresti püramiidide teemale. Kell oli umbes pool kolm hommikul lukk sorisse, küsis naine ja ja Isabella tuleb sinuga kaasa? Ei, vastasin mina ja vaidlastena. Daami seltsis reisimine käib mu põhimõtete vastu, teatasin. Nägin eespool valgust. See tuli meena külalistemajast paigast, mis jäänud püramiidide kuigi kaugele, kus turistid kõrbes käis, peatavad. Sõitsin hotellile üsna lähedale ja pidasin auto kinni. Ma lasen su siin välja sõna siin. Meie koos veedetud aeg oli ilus. Nii et sa ei võta isad hellad luksurisse kaasa? Kahjuks mitte, vastasin. Nonii. Hüppa välja. Naine hakkas autost välja ronima, ent peatus, üks jalg maanteel, keeras end äkitselt ringi ning valas mind üle niivõrd roppu ja sealjuures nii sõnaosava sõimuga, millist ma polnud kuulnud kunagi ühegi naise suust pärast. Pärast 1930 esimest aastat kui vana ihne Glasgow hertsoginna pistis Marrakeshis käe šokolaadikarpi ja sain naksata scorpio neilt, kelle olin juhtumisi sinna hoiule pannud. Sa oled jäle, teatasid. Et kogu auto ratastel hüppas sõitsin väga kiiresti minema. Olgu taevas tänatud, et temast lahti sain. Ma ei või kannatada, kui ilusal tüdrukul on halvad kombed. Sõidu ajal jälgisin ühe silmaga peeglit. Ent seni ei paistnud ükski auto mind jälitavat. Kairo lähistele jõudes suundusin kõrvalteedele, et vältida kesklinna. Ma ei muretsenud eriti. Vaevalt et kuninglikud valvekoerad asja kuigi palju kaugemale viima hakkavad. Siiski olnud hulljulge sel hetkel tagasi säderdi hotelli minna. Niikuinii panuse vajalik, sest kogu mu pagas välja arvatud üks väike reisikott, oli koos minuga autos. Ma ei jäta kunagi kohvreid hotellituppa, kui lähen võõras linnas õhtul välja. Mulle meeldib reisivalmis olla.