Loomulikult ei kavatsenud ma lukk sorisse sõita. Soovisin nüüd Egiptusest üleüldse minema pääseda. See maa ei meeldinud mulle põrmugi. Kui järele mõelda, polnud mulle kunagi meeldinud. See paik tekitas minus ebamugavust. Ma arvan, et põhjuseks oli kõikjal valitsev räpasus, jätka, tuul, lõhn. Sest olgem ausad, tegu ongi üsna viletsamaaga ja mul on tugev kahtlus, ehkki ma ei tahaks seda öelda. Et egiptlased pühendavad pesemisele vähem tähelepanu kui mis tahes teine rahvas maailmas. Mongolid ehk välja arvatud kohe kindlasti ei pese nad oma nõusid nii, nagu mulle meeldiks. Uskuge või mitte, aga eile hommikusöögi ajal ulatati mulle tass, mille serval oli pikk pahakunud kohvikarva huulejälg. Jälk. Aga muutkui, jõllitasin seda ja murdsin pead selle üle, kelle ilane hala huul selle teo toime oli pannud. Sõitsin mööda Kairo idapoolsete äärelinnade kitsaid räpaseid tänavaid. Teadsin täpselt, kuhu ma lähen. Olin otsuse langetanud veel enne, kui koos Isabella mööda püramiidi alla ronides poolele maale olin jõudnud. Ma kavatsesin minna Jeruusalemma. Vahemaa ei olnud mainimist väärt. Ja tegu oli linnaga, kus mul oli alati meeldinud. Lisaks oli kiireim tee Egiptusest minema. Sõidaksin järgnevalt. Esiteks Kairost Ismailiasse ligikaudu kolm tundi sõitu. Laulaksin teel mõnda ooperit, nagu ikka. Saabumine ismiliasse kell kuus või seitse hommikul, võtaksin hotellitoa ja magaksin kaks tundi. Seejärel läheksin dushi alla, ajasin habet ja sööksin hommikust. Teiseks. Kell 10 hommikul ületaksini smilia silla kaudu Suessi kanali ning suunduksin mööda kõrbemaanteed läbi Siinai Palestiina piiri poole. Otsiksin tee peal Siinai kõrbest skorbjane. See võtaks aega umbes neli tundi ja ma jõuaksin Palestiina piirile kell kaks pärastlõunal. Kolmandaks, sealt edasi suunduksin läbi perse Eva otse Jeruusalemma peale. Ning jõuaksin hotelli väging täivid kokteilide ja õhtusöögi ajaks. Sellest oli mitu aastat, kui viimati kõnealust teed sõitnud. Kuid ma mäletasin, et Siinai kõrb oli skorpionid ja poolest silmapaistev paik. Tahtsin väga leida veel ühe suurt kasvu emase abistofalmuse. Mu tollasel isendil oli saba viies lüli puudu ja see tegi mulle häbi. Mul ei kulunud kaua aega, et leida smiliasse suunduv peatee ja niipea, kui olin sellele jõudnud, seadsin lakonda püsivale 65 miilise tunnikiirusele. Maantee oli kitsas, kuid sile ja liiklust ei olnud. Jõe delta ala laius kuuvalges tühja ja süngena minu ümber. Lagedad puudeta väljad, mida laudasid kraavid ning kõikjal sünkmust muld. See oli kirjeldamatult süngem. Ent mulle see muret ei valmistanud. Mina ei olnud osa sellest, olin tõmbunud üleni omaenese luksuslikku, väiksesse kohurikusse mõnusalt nagu erak ravi. Ainult et mina reisisin palju kiiremini. Oh, kuidas mulle meeldib liikvel olla, lennelda uute inimeste ja paikade juurde ja jätab vanad kaugele selja taha. Mitte miski muu siin ilmas ei vaimusta mind rohkem. Ja kuidas ma põlgan küll tavakodanikku, kes seab end sisse ühe ainsal tillukesel maalapil koos ühe ainsa nürimeelse naisega sigida ja kudeda ja kopitada selles olukorras kuni oma elu lõpuni. Jah, alati ühe ja sama naisega, ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ükski terve mõistusega mees suudaks päev päeva järel aastast aastasse leppida vaid ühe, ainsa naisega. Mõned muidugi ei läbi, kuid miljonid teesklevad, et lepivad. Mina ise ei ole kunagi absoluutselt mitte kunagi lubanud lähedasel suhtel kesta kauem kui 12 tundi. See on viimane piir. Isegi kaheksa tundi on minu arvates juba liiast. Vaadake näiteks, mis juhtus Isabella, aga kui me seisime püramiidi tipus, oli ta võrratu kehaga daam, nõtke ja mänguline nagu kutsikas ning ma, kui ma oleksin jätnud ta sinna nende kolme araabia kõrilõikaja meelevalda üksinda alla hiilinud, oleks kõik olnud hästi. Aga ma jäin rumalal kombel tema juurde ja aitasin tal alla ronida ning selle tagajärjel muutus armastusväärne daam vulgaarseks Kriskavaks lirvaks, keda oli vastik vaadata. Mis maailmas me küll elame? Rüütel lõikuse eest ei öelda tänapäeval isegi mitte aitähki, ela. Lagonda liikus sujuvalt läbi nüüd aga ooperi juurde. Milline muusika seekord valida? Mul oli Vervi tuju. Kuidas oleks aidata? Muidugi, see peab olema iila egiptuse ooper, ülimalt sobilik. Hakkasin laulma. Sel õhtul oli mul erakordselt hea hääl, lasksin oma häälel kõlada, see oli vaimustav ning sõites läbi päisi Väikelinna olime parajasti ai laise. Lauldes Numi Peedad esimese stseeni kaunist lõpu passaaži. Pool tundi hiljem väga leeris olin ma Amonaadro, kes anus Egiptuse kuningate Too päästaks Etioopia vangid. Sõites läbi labasa, kehastasin rada meedi ning tegin nüüd kõik autoaknad lahti, see võrratu lauljateeäärsetes hunnikutes norskavate talupoegade kõrvu ning seguneks ehk nende unenägudega. Kui ma siia jõudsin, oli kell kuus hommikul ning päike oli piim sinises taevas roninud juba kõrgele. Kui kiiresti oli reis kulgenud. Sõitsin Hodelli juurde. Hotelli töötajad hakkasid end just liigutama, utsitas neid tagant ja sain parima saadaval oleva toa. Leinad ja Tekwoodil nägid välja nii, nagu oleks 25 pesemata egiptlased maganud nende vahel 25-l järjestikusel ööl. Ning ma kiskusin need omaenese kätega maha. Hõõrusin käsi otsekohe antiseptilise seebiga ja asendasin oma isiklike voodiriietega. Seejärel panin äratuskella valmis ja magasin sügavalt kaks tundi. Hommikusöögiks tellisin poseeritud munaress ajal kui toit saabus ja ma ütlen teile, et mul hakkab isegi seda kirjutades seest keerama. Lebas põiki ülemumposseeritud munakollase kolme tolli pikkune läikiv krussis süsimust. Inimese karv. See oli liiast. Kargasin lauast püsti ja ootasin söögisaalist välja ning raputasin hotelli räpased tolmu oma jalgelt. Nüüd aga Siinai kõrbe juurde. Missugune teretulnud vaheldus seegil oli. Läbi kõrbe kulgev maantee kujutas endast kitsast musta bituumenkattega riba mis oli ligikaudu 140 miili pikk ja kus täpselt poolel teel veer rootsaliimi nimelises paigas asus üksainus bensiinijaam koos mõnede väikeste Hursikutega. Rohkem polnud seal muudkui puhas asustamata kõrb. Sel aastaajal läks väga palavaks ja oli ülitähtis kanda kaasas joogivett juhuks, kui auto peaks katki minema. Teises peatusin mais mailia peatänaval. Mingisuguse universaal on kaupluse juures, et lasta oma varukanister uuesti täita. Astusin sisse ja kõnetasin, omanikumehel oli silmas jõle trahom. Tema silmalaud oli nii hullusti paistes, et need olid otsekui silmamunadel üles kerkinud võigas vaatepilt. Küsisin, kas ta müüks mulle gallonit keedetud vett. Ta pidas mind napakaks. Veelgi napakamaks, aga siis, kui nõudsin luba järgneda talle tahapoole, Nõgisesse kööki, veendumaks, et ta teeb kõike nii, nagu peab. Mees täitis teekannu kraaniveega ja asetas selle priimusele. Pliidil oli tibatilluke suitsukollane leek. Poe omanik paistis tundvat priimuse ja selle toimimise üle suurt uhkust. Ta seisis, imetles seda pea küljele kallutatud. Siis pakkus ta välja, tehke, eelistaksin ma tagasi minna ja poes oodata. Ta ütles, et ta toob mulle v, kui seal valmis. Ma keeldusin lahkumast. Seisin paigal ja põrnitses teekannu nagu lõvi, oodates, et vesi keema läheks. Ning selle vältel hakkas mulle äkitselt meenuma hommikusöögis seen kogu oma võikuses muna, munakollane ja juuksekarv. Kelle karv see oli, mis lebas hommikusöögilauas, minul imase munakollase sees? Kahtlemata oli tegu koka juuksekarvale. Neljal õudu oli kokku viimati pead pesnud taha ta polnud arvatavasti kunagi pead pesnud. Siis peaaegu kindlasti olid tal parasiidid. Aga see iseenesest ei põhjustaks juuksekarva väljalangemist, mis siis põhjustas koka juuksekarvalangemise täna hommikul minu Pušeeritud muna peal sel ajal, kui ta tõstis muna pannilt taldrikule? Kõigele leidub põhjendus ja antud juhul oli see ilmselge. Koka peanahk olid nakatunud mädaldil löödega ja juuksekarv ise pikk must karv, mille oleksin võinud vabalt alla neelata, kui oleksin olnud tähelepanematu, kubises seega miljonist ja miljonist elusatest haigusttekitavatest kokkidest, mille täpse teadusliku nimetuse ma olen õnneks unustanud. Kui te küsite, kas ma saan olla täiesti kindel, et kokal oli mädavill mitte küll täiesti kindel, seda mitte, aga kui tal seda ka poleks, siis oleks tal kindla peale nahaseen. Ja mida see tähendas? Ma tean siin liiga hästi, mida see tähendas. See tähendas, et selle kohutava juuksekarva ümber klannardus kobarat enam 10 miljonit Microsbori, mis ootasid minu suhu pääsemist. Mul hakkas seest keerama, vesi keeb, teatas poe omanik võidukalt. Laske sel keeda, vastasin talle. Andke sellele veel kaheksa minutit. Kas te tahate, et ma tüüfuse saaksin? Mina isiklikult ei jo kunagi tavalist, et kui ma just ei pea olgu see kui tahes puhas. Tavalisel veel puudub igasugune maitse. Tarbin seda muidugi tee ja kombina, kuid isegi siis püüan ma selle valmistamiseks hankida pudelisse villitud viisid võimalverni. Väldin kraanivett. Kraanivesi on saatanlik kraam. Tihtipeale ei ole see midagi rohkemat ega vähemat kui taas ringlusse lastud solgivesi. Vesi aurab varsti ära, ütles poe omanik ja irvitas mulle vastu, paljastades oma rohekad, hambad. Tõstsin veekannu ise tulelt ja valasin sisu oma kanistrisse. Naasnud poodi, ostsin kuus apelsini, väikese arbuusi ja tahvli korralikus pakendis inglise šokolaadi. Seejärel läksin tagasi lakonna juurde. Lõpuks ometi pääsesime minema. Mõni minut hiljem olin ületanud tõstesilla, mis viis Tim sahi järve juurest üle Suessi kanali. Minu ees laius tasane Lõõnskav kuum kõrb kus kitsas Spituum kattega maantee kulges eespool silmapiirini nagu must lint. Seadsin lakonda tavapärasele püsivale 65 miilise tunnikiirusele ning tegin aknad pärani lahti. Sissetulev õhk tundus nagu ahjust õhkub. Kuumus oli peaaegu keskpäev ja päike paiskas oma lõõska otse auto katusele. Auto salongi termomeeter näitas 39 kraadi. Et nagu te teate, ei häiri pisuke soojus mind kunagi, kui kuni ma istun vaikset ja kannan vastavaid rõivaid. Antud juhul kreemikaid, linaseid, pükse, valget häältexi särki. Ja kõige enamast rikkalikust samblarohelisest ämblikusiidist, lipsu. Tundsin end ülimugavalt ja maailmaga rahus. Minuti-paari jooksul mängisin mõttega laulda teel maha Veeliks ooper. Mul oli millegipärast Ladciakonda isu. Kuid pärast paari avatakti hakkasin ma kergelt hingeldama, niisiis lasin eesriide alla ja süütasin hoopis sigaretti. Sõitsin neid läbi maailma ühe parima skorpioni piirkonna ning ma tahtsin kindlasti enne poolel teel asuvasse roosa liimi bensiinijaama jõudmist peatuda ja skorpion otsida. Pärast smiliast lahkumist tund aega varem ei olnud ma kohanud ainsatki sõidukit ega näinud ühtki elusolendit. Siinai oli ehtne kõrb. Peatusin teepervel, jätsin mootori seisma. Tundsin janu, niisiis sõin ühe apelsini. Seejärel panin pähe oma valge kõrbekiivri ja astusin aeglaselt autost oma õdusas erakvähikojast välja päikese kätte. Tervelt minut aega seisin liikumatult keset maanteed ja vaatasin silmi pilgutades hiilgavat ümbrust. Päike kõrvetas tuline taevas oli määratu. Kõige selle all kõikjal ümberringi laius kahvatukollane liivameri, mis jättis ebamaise mulje. Taamal maanteest paremal paistsid nüüd mäed paljad, kahvatud õrnas sinise ja lilla varjundiga oranžikasmäed. Mäed kerkisid ootamatult kõrbest ning nende tipud hajusid taeva taustal. Kuumas udusse. Valitses kõikehõlmav vaikus. Polnud kuulda ainsatki heli, ei mingit linnu ega putukahäält kusagil. Ja see tekitas minus veidra jumala-laadse tunde seista seal ihuüksinda keset niisugust suurejoonelist palavat ebainimlikku maastikku. Just nagu viibiksin koguni mõnel teisel planeedil Jupiteri või Marsil. Või siis mõnes veelgi kaugemas üksildases paigas, kus ei kasvaks ealeski rohi ega värvuks pilved punaseks. Läksin ja võtsin auto pagasiruumist oma tapakasti, püüdmisvõrgu ja kehvli. Seejärel astusin teelt kõrvale pehmele põletav kuumale liivale. Kõndisin aeglaselt ligikaudu 100 jardi kõrbe poole, silmad maa pindadakseerimas. Ma ei otsinud mitte skorpioni, vaid nende pesasid. Skorpion on pimedusearmastaja ja ööloom, kes varjupäevaajaks kas kivi alla või urgu sõltuvalt liigist. Alles siis, kui päike on loojunud, tuleb ta välja toitu jahtima. Minu otsitav skorpioni liik. Hoopis ta Falmus elas urus, niisiis ei raisanud ma kivide ümberpööramise peale aega. Otsisin ainult orvusid. 10 või 15 minuti pärast ei olnud ma veel ühtegi leidnud et juba hakkas palavus mulle liiga tegema, niisiis otsustasin naasta vastumeelselt auto juurde. Kõndisin tagasi väga aeglaselt, ikka veel maapinda silmitsedes. Ning kui ma olin juba maanteeni jõudnud ja hakkasin just teele astuma, märkasin äkitselt bituumen katest, mitte rohkem kui 12 tolli kaugusel liiva sees. Skorpioni urgu. Asetasin tapakasti ja võrgu enda kõrvale maa. Seejärel asusin kühvliga väga ettevaatlikult augu ümbert liiva ära kraapima. Selle tegevuse juures ei suutnud ma kunagi rahulikuks jääda. See oli nagu aardejaht. Aardejaht, millega kaasnes just õige annus ohutunnet, veri keema, läheks. Tundsin, kuidas mul süda rinnus kloppis, sel ajal, kui kaevasin üha sügavamale liiva sisse. Ja äkitselt seal ta oli. Oh taevane arm, missugune kass, hiiglasuur, emane skorpion, mitte küll Falmus, nagu ma kohe ära nägin, vaid hoopis pall, tiinus ehk teine suur aafrika uru skorpion. Ning tema selja külge klammerdub. See oli liiga hea, et olla tõsi. Tema keha küljes rippus üks, kaks, kolm neli viis, kogun 14 tillukest skorpioni pajukest. Ema oli vähemalt kuus tolli pikk. Ta lapsed olid väikeste revolvri kuulide mõõtu. Nüüd oli skorpion mind märganud esimest inimest, keda ta oma elus kohtas ja tema sõrad läksid harali ja saba keerdus rünnakuvalmilt küsimärgina kõrgele selja kohale. Võtsin püüdmisvõrgu, libistasin selle kärmelt skorpioni alla ning hiivasin ta õhku. Skorpion vingerdas Läänes sussides sabausega metsikult igas suunas. Ja ma nägin, kuidas läbivõrgul langes liivane üksainuke suur mürgitilk. Tõstsin skorpioni koos järeltulijatega kiiresti tappa kastia, sulgesin kaane. Siis tõin autost eetrit ja valasin seda läbi kasti kaanes oleva väikese marliga kaetud augu. Kuni kasti sisemuses olev padjake olid korralikult läbi imbunud. Kui hiilgav ta mu kollektsioonis välja nägema hakkab. Lapsukesed pudenevad, kel surres ema küljest lahti, aga ma kinnitan nad liimiga tagasi enam-vähem õigesse asendisse ning siis saab minust hiiglasuure emase pandiinuse koos 14 järglasega tema seljal uhke omanik. Mul oli ülimalt hea meel. Võtsin tapakasti, tundsin, kuidas skorpion selle sisemuses raevukalt viskes ja asetasin koos püüdmisvõrgu ja kühvliga auto pagasiruumi. Seejärel istusin taas autorooli, süütasin sigaretti ja jätkasin sõitu. Mida rohkem rahul ma olen, seda aeglasemalt mas sõidan sõitsingi nüüd üsna aeglased ja arvatavasti kulus mul poolel teel asuvasse Viroosaliimi tanklasse jõudmiseks ligikaudu tund aega. Tegu oli ülimalt ebahuvitava paigaga. Vasakul seisid üksainus bensiinipump ja puus tuberik. Paremal pool asus veegolmuberiku, igaüks umbes aiakuuri mõõtu. Ülejäänu oli kõrb. Näha polnud hingelistki kellel oli 20 minuti pärast kaks ning temperatuur autos oli 41 kraadi. Kogu vee keetmisega seotud sekeldamise käigus oli mul enne Is mainest väljasõitu läinud täielikult meelest ära bensiini võtta ning näidiku järgi oli nüüd alles vähem kui kaks gallonit. Olin üsna piiri peal, kuid sellest polnud lugu. Peatasin auto bensiinipumba juures ja jäin ootama. Vajutasin signaali nupuninglakonda neli häälestatud pasunat hüüdsid üle kõrbe. Kedagi ei tulnud. Vajutasin uuesti. Motiiv Mozartilt kõlas selles keskkonnas hunnitult. Et ikka ei ilmunud kedagi. Naiste roosa liin elanikele on täiesti ükspuha, minu sarnast on Jomanist ja 1003-st naisest, kelle neitsilikkuse ta Hispaanias röövis. Viimaks, kui olin vajutanud signaali tervelt kuus korda avanes bensiinipumba asuva hurtsikus uks ning väljastus pikemat kasvu mees kes jäi mõlema käega särki kinni, nööpidest lävele seisma. Ta tegi seda kiirustamata ning alles siis, kui oli lõpetanud, tõstis pilgu lakonda poole. Vaatasin lahtisest autoaknast tema poole. Nägin, kuidas ta astus esimese sammu minu suunas. Ta tegi seda väga aeglaselt. Seejärel astus ta teise sammu. Oh õudust, mõtlesin. Ta on nakatunud keerits bakteritega. Mees kõndis aegamisi ja ebakindlalt endisel sammul ja tõstis jalgu kõrgele, nagu oleks tal koordinatsioonihäired. Igal sammul tõstis ta jala enda ees kõrgele õhku ja langetas jõuliselt. Ma justkui nagu muljuks surnuks mõnda ohtlikku putukat. Parem teen siit vehkat, mõtlesin, targem oleks mootor käivitada ja põgeneda siit, kus kurat, enne kui ta minuni jõuab. Aga ma teadsin, et ma ei saa, mul oli bensiini vaja. Istusin autos ja jõllitasin seda koledat olevust, kes trumpi vaevaliselt üle liiva. Kindlasti põdes ta seda jõledat haigust juba aastaid. Muidu ei oleks tal arenenud koordinatsioonihäireid. Haadezdorsaaliseks kutsutakse seda erialaringkondades ja patoloogiliselt tähendab see seda, et ohver kannatab selgroolülide taandarengu käes. Vaenlased ja sõbrad, asi on tegelikult palju hullem. Tegu on kogu keha närvikiudude aeglase armutu hävitamisega süüfilise toksiinide poolt. Mees, keda kutsun araablase, eks tuli otse minupoolse auto ukse juurde ja kiikas lahtisest aknast sisse. Tõmbusin temast eemale ja palvetasin, et ta ei tuleks tolligi lähemale. Ilma kahtluseta oli ta üks kõige hullemini nakatunud inimesi keda olin eales näinud.