Autosõidu ajal vestlesime sundimatult tühjast-tähjast. Mees rääkis mulle, tegeleb vaibaäriga. Kontorid Beirutis, Damaskuses. Tema esiisad jutustas, ta olid selles äris tegutsenud juba aastasadu. Mainisin, et minul on Pariisis magamistoa põrandale seitsmeteistkümnendast sajandist pärit damaskuse vaip. Te ei mõtle seda ometi tõsiselt, hüüdis mees Yalex, suurest erutusest äärepealt teelt välja sõitnud. On see siidist ja villast lõimelõngad puhtast siidist ja ka sellel on kuld ja hõbeniidid. Ja avastasin mina täpselt nii, ma arvan, Sõve, niisugust asja ei tohi põrandale laotada. Seda puutuvad ainult paljad jalad, vastasin. See valmistas mehele heameelt. Ta näis armastavat vaipu peaaegu samavõrd kui mina armastasin siin H. Siniseid vaase. Peagi pöörasime maanteelt vasakule kõvale kivisele teele ja suundusime otse läbi kõrbemäe poole. See siin on minu eratee, selgitas ära, siis see on viis miili pikk. Teel on isegi telefon, imestasin ma märgades peateelt hargnenud postirida eratee ääres. Ning äkitselt kargas mulle pähe pentsik mõte. Too araablane bensiinijaamas. Kas siis see mitte ei võinud seletada härra Asiisi juhuslikku saabumist? Võis olla üksildane võõrustaja oli sepitsenud nutika viisi, kuidas rändureid teelt kõrvale meelitada. Pakkumaks endale õhtusöögi ajaks seda, mida tema nimetas tsiviliseeritud seltskonnaga. Ehk oli ta andnud araablastele tegelikult püsikorralduse muuta kõikide sinnakanti sattunud pealtnäha sobivate kandidaatide autod üksteise järel liikumisvõimetuks. Loomulikult oli see naeruväärne mõte. Ma usun, sõnas mu kaaslane. Te kindlasti imestate, miks küll ma olen otsustanud sellises paigas elada. Ja pisut küll kõigi imestavad vastastena neni mõtlesin mina, või et kõik ma elan siin, selgitas mees. Sest olen kõrbesse kummaliselt kiindunud. Mind tõmbab selle poole samamoodi nagu madrust mere poole. Tundub see teile väga veider? Ei, vastasin see ei tundu sugugi veider. Ta vaikis hetkeks, tõmbas sigaretist mahvi. Seejärel lausus. See on üks põhjus end on veel teinegi. Kas te olete perekonnainimene, härra Cornelius? Paraku mitte, vastasin ettevaatlikult, mina olen, ütles ära, siis. Mul on naine ja tütar. Nad mõlemad on vähemasti minu silmis väga kaunid. Mu tütar on kõigest 18. Ta õppis Inglismaal suurepärases internaatkoolis ja nüüd ta mees kehitas õlgu, lihtsalt istub ja ootab, kuni jõuab kätte mehelemineku iga. Aga selle ooteaja jooksul, mida võtta selle aja jooksul ette kauni noore neiuga? Ma ei saa teda vabaks lasta. Ta on selleks kaugelt liiga ihaldusväärne. Kui võtan ta Beirutisse kaasa, siis ma näen, kuidas mehed tema ümber tiirlevad nagu hüppevalmis. Hundid. Che ähvardab mind hulluks ajada. Ma tean meestest kõike, härra Cornelius, ma tean, kuidas nad käituvad. On muidugi tõsi, et ma ei ole ainus isa, kellel selline probleem on olnud. Ent teised paistavad suutvat kuidagi sellega silmitsi seista ja sellega leppida. Nad lasevad oma tütardel minna. Nad lihtsalt lasevad nad majast välja ja vaatavad kõrvale, mina ei saa seda teha. Ma lihtsalt ei suuda end selleks sundida. Ma keeldun lubamast igal ettejuhtuvale Ahmedi Ali või Amiilil räsida. Ja see mõistata on teine põhjus, miks ma kõrbes elab. Kas te ütlesite, teil pole üldse peret, härra Cornelius. Nii see täiesti paraku on. Oh, mees paistis olevat pettunud. Kas te tahate öelda, te pole kunagi abielus olnud? Noh, ei ole, vastasin, ei, ei, ei, ei ole. Ootasin järgmist paratamatult küsimus ja see saabus ligikaudu minuti pärast. Kas te polegi kunagi tahtnud abielluda ja lapsi saada? Nad kõik esitasid selle küsimuse. See oli lihtsalt teine viis küsida, kas see tähendab, et te olete siis homoseksuaalkorra, vastasin ainult korra. Mis juhtus? Minu elus on olnud ainult üks taoline inimene ära siis ja pärast seda, kui ta lahkus. Ohkasin, te peate silmas, et ta suri? Noogutasin ega suutnud suurest tundeliigutusest vastata. Mu armas sõber ütles ära, aga siis on, mul on nii kahju. Andestage mulle, mu pealetükkivus. Veidi aega jätkasime sõitu vaikides. See on hämmastav, pomisesin ma, kuidas inimene pärast niisugust asja lihalike teemade vastu huvi kaotab? Ma oletan, et asi on šokis, sellest ei saada kunagi üle. Ära, siis noogutas kaasa tundvalt, jäädes kõike uskuma. Nii et ma nüüd lihtsalt reisin ringi ja püüan unustada. Teen seda juba aastaid. Olime nüüd jõudnud Maghaaramäe jalamile ja sõit kulges käänuga mäe põhjakülje suunas, mida teelt näha ei olnud. Niipea kui oleme järgmise kurvi läbinud, näete, maja lubas ära, siis. Pilgutasid silmi ja jõllitasin ilma, kinnitan teile. Esimeste sekundite jooksul ma sõna otseses mõttes ei suutnud oma silmi uskuda. Nägi nendes valget lossi. Ja ma ei näe nalja suurte ja väikeste tornidega kõrget valget lossi seismas nagu muinasjutt keset väikest haljasala põletavkuuma palja ja kollase mäe jalamil. See oli fantastiline. Nagu otse välja hüpanud Hans Christian Anderseni või Grimmide muinasjutust. Olid elu jooksul näinud paljusid romantilise välimusega Reinija loaari horolosse. Ent iial enne polnud ma näinud midagi nii sihvakad, kraatsilist ja muinasjutulist kui see siin. Rohelust, nagu ma lähemale jõudes märkasin, pakkus kena aed koos muruplatside ja datli Palmidega ning kogu ala eraldas kõrbest kõrge valge müür. Kas kiidate heaks? Küsis mu võõrustaja naeratades. See on vapustav, vastasid, see on nagu kõik maailma muinasjutulossid kokku. Just nimelt sedasi ongi, püüdis ära, siis see on muinasjutuloss. Ehitasin selle ekstraamalt tütrele oma kaunile printsessile. Te, peate tunnistama, et see siin on midagi teistsugust. On tõepoolest, see on ka kena ja privaatne, ma magan siin väga rahulikult, printsess, niisamuti. Nendest akendest. Ükski ebameeldiv noormees öösel sisse ei roni. Kindel see, ütlesin. Sõitsime peaväravast sisse ning ma pean nentima, et tundus suurepärane saabuda äkitselt tillukesse paradiisi, kus olid roheline muru ja lillepeenrad ja palmipuud. Kõik oli täiuslikus korras ning muruplatsidel mängles piserduv kastmisvesi. Kõnemaja esiukse juures peatusime, tõttas otsekohe välja kaks laitmatus Kavdanise punase fessiga teenrit. Üks kummalegi pole autod, et meile uksed lahti teha. Kaks teenrit. Aga kas nad mõlemad oleksid niimoodi välja tulnud, kui nad ei oleks oodanud kahte inimest? Kahtlen selles. Üha enam hakkas mulle tunduma, justnagu oleks minu kummaline väike teooria õhtusöögikülalised teelt kõrvale meelitamise kohta tõele vastanud. See kõik oli väga lõbustav. Mu võõrustaja juhatas mind peauksest sisse ja otsekohe tundsin meeldivat närvekõditav tunnet, mis tekib nahale siis, kui astutakse suure kuuma käest äkitselt õhukonditsioneeriga ruumi. Seisin vestibüülis. Põrand oli rohelisest marmorist. Paremat kätt jäi avar kaarkäik, mis viis ühte suurde ruumi ning ma panin põgusalt tähele valgeid seinu, kauneid pilte ja ülivõrdelist. Lui 15. aegset mööblit. Missugune koht kohukesed Siinai kõrbes sattuda. Ja nüüd laskus aeglaselt trepist alla üks naine. Võõrustaja vestles parajasti teenritega ega märganud naist kohe, nii et madalaima astmeni jõudes jäi too seisma ja asetas trepi käsipuule oma katmata käsivarre, otsekui valge anakonda. Ning seal ta seisis, silmitses mind just nagu oleks ta kuninganna sem Iraanis, Baabüloni treppidel. Ja mina soosingu püüdleja keskel võiks, kuid ei pruugi olla tema meele järele. Naise juuksed olid süsimustad ja tema figuur pani mind huuli lipsama. Kui ära siis ringi pöörase naist märkas, lausus ta. Hoogulakesin, sa oledki teinud sulle külalise. Tema auto oleks tanklas katki, missugune ebaõnn. Niisiis kutsusin ta meile ööseks, härra Korneljas, see siin on minu naine. Kui äraütlemata tore, lausus naine vaikselt ja astus ligemale. Olen teie lahkuse eest väga tänulik, ma tahan, pomisesin. Käelt õhkus kuratliku parfüümi. See oli peaaegu täiesti loomulik. Esindatud oli Nikašelloti isase muskushirve kui ka kopra hõrgud seksikad sekreedid. Sõnulkirjeldamatult kirbet ja riivatud. Need võimutsesid parfüümisegust täielikult, nii et sellest pääses vaid läbi nõrk puhaste taimeõlide sidruniteepuu ja riitsinushõng. See oli võrratu. Selle esimese põgusa viivu jooksul märkasin ma veel ühte asja. Kui ma võtsin naisel käest, ei lasknud ta sellel lebada toore kalafilee moodi lõdvalt mu peopesad nagu naistel kombeks. Selle asemel suunas ta pöidla minu käe alla, jättes sõrmed mu käeseljale ning niimodi võista. Ja ma vannun, seda ta ka tegi avaldada õrnakuid veenvalt survet minu käele sel ajal, kui mina tava kohaselt tema kätt suudlesin. Kus Diana on? Küsis ära, siis ta on väljas basseini ääres, vastas naine. Ning minu poole pöördudes. Kas sooviksite ujuma minna, härra Cornelius, olete kindlasti selles jubedas bensiinijaamas praadimiseks täiesti küps. Tal olid suured saadetised, silmad, nii tumedad, paistsid vaatet mustadena ning kui ta mulle naeratas, kerkis tema ninajuur veidi kõrgemale ajades sõõrmed puhevile. Nonoh, vastasin. Mina küll lähen teatas ära, siis mingem kõikides naine. Me laename teile ujumispüksid. Küsisin luba minna üles oma tuppa, et otsida välja puhas särk ja püksid, mida pärast suplus selga panna. Ning mu võõrustaja lausus otse loomulikult ja käskis ühelt eedritest mulle teed juhatada. Mees viis mind kahe trepi Marene võrra ülespoole ning Me astusime suurde valgesse magamistuppa kus asus erakordselt lai kaheinimesevoodi. Ühele poole jäi hästi varustatud vannituba, helesinise vanni ja kokkusobiva ideega. Kõikjal olid asjad pedantset puhtad ja vägagi minu maitse järgi. Sel ajal, kui teener mu kohvrit lahti pakkis, astusin akna juurde ja kiikasin välja. Ning ma nägin suurt Loskav kuuma kõrbe, mis laius nagu kollane meri igast ilmakaarest, nii kaugelt kui silm seletas, kuni valge José minu all. Ja seal all selle müüri sees märkasin ma ujumisbasseini ning basseini ääres lebas suure roosa päikesevarju all üks tüdruk. Tal oli seljas valge supelkostüüm ja ta luges raamatut. Tal olid pikad sihvakad, jalad, mustad juuksed. Tema oligi printsess. Missugused tingimused, mõtlesin? Valgel loss, mugavus, puhtus, õhukonditsioneer, kaks pimestavalt kaunist naist valvekoerast, abikaasa ning tegutsemiseks terve õhtu. Olukord oli nii täiuslikult minu meelelahutuseks kujundatud, et paremat poleks osanudki tahta. Ees ootavad probleemid olid mulle vägagi meele järele. Lihtne takistusteta võrgutamine ei pakkunud mulle enam lõbu. Selleks ei olnud vaja mingit kunsti. Ja ma võin teile kinnitada, et isegi kui ma oleksin võlukepikese riibutades saanud teha nii, et kiivas valvekoer ära Abdule, siis selleks õhtuks haistuks ei oleks ma seda teinud. Törose võidud mind ei huvitanud. Laskusime esimesest trepist alla ning seejärel korrus allpool asuval trepimade. Veel jäin ma seisma ja küsisin justkui muuseas kas terve pere magan siin korrusel. Vastasteener, see seal on mu isanda tuba, osutas ta ukse poole ning selle kõrvallamp proua alisi oma preili Diana asub nende vastas. Kolm eraldi tuba, kõik väga lähestikku, sisuliselt vallutamatud. Talletasin Teabe mällu ja läksin alla basseini äärde. Minu võõrustaja ja võõrustaja anna ootasid juba ees. See on minut, tütar Diana tutvustas Äraviis. Tüdruk valges supelkostüümis tõusis püsti ja ma suudlesin tema kätt. Ta kasutas sedasama raske pärast loomulikku parfüümi, mis emagi. Ambra muskus, riitsinus. Milline lõhn oli litsakas, häbematu ja võrratu. Nuhutasin seda nagu koer. Tütar oli mõte sinna veelgi ilusam kui ema, kui see üldse võimalik sai olla. Tal olid samasugused suured sametise silmad, samasugused mustad juuksed ja samasugune näokuju. Aga tema sääred olid kahtlemata pikemad ning tema keha juures oli midagi mis andis talle vanema naise pisukese eelise. See oli kurvikamas jõugem ja peaaegu kindlasti märksa paindlikum. Ent vanemal naisel, kes oli tõenäoliselt 37 ega paistnud vanem kui 20, diviis, heitlus silmis tuluke, millega tütar võistelda ei suutnud. Palun, võtke rõivastus ruumist, ujumispüksid ära Cornelius Lagos, proua, siis ja nii, siis läksime kabiini ja vahetasin riided. Kui uuesti välja tulin, sulistasid kõik kolm juba basseinis sukeldusin vette ja ühinesin nendega. Vesi oli nii jahe, see pani mind õhku ahmima. Ma arvasingi, et täid üllatab, naeris ära, siis see on jahutatud. Hoian seda 18 kraadi juures. See värskendab siinses kliimas kõige paremini. Pärastpoole, kui päike hakkas taevas madalamana vajuma, võtsime kõik märgades ujumisriietes istet ja sel ajal, kui teener tõi meile kahvatud jääkülmad Martiinid ning just sel hetkel asusin ma kahtlen daami oma eripärasel moel väga aeglaselt ja ettevaatlikult võrgutena. Kui mulle antakse tegutsemiseks vabad käed, ei ole see minu jaoks tavaliselt kuigi raske. Eriskummaline väljaanne, millega mind on juhtumisi õnnistatud võime sõnade abil naist hüpnotiseerida teab mind haruharva Alt. Otse loomulikult ei toimise üksnes sõnade kaudu sõnad ohutud ja pealiskaudsed sõnad toob iseenesest kuuldavale ainult Su. Samas kui tõeline sõnum, sündsusetu ja erutav lubadus tuleb kõikidest jäsemete ja keha organitest ning edastatakse läbi silmade. Rohkem ei oska ma selle kohta, kuidas see käib, kätt südamele pannes tõepoolest öelda, oluline on, et see toimib. See toimib nagu Hispaania kärbes, aga ma usun, et ma võiksin võtta istet ka paavsti naise vastas, kui ta naine oleks. Ja kui ma pingutaksin piisavalt kummarduks ta 15 minuti pärast üle laua minu poole, huuled praokil ja silmad ihast klaasistunud. See on väike, on midagi tähtsat, aga ma olen sellegipoolest tänulik, et sa mulle kingitud ning ma olen alati püüdnud anda endast parima, kandma hoolt, et see raisku ei läheks. Siis lõõgastusime neljakesi. Kaks ime tabas naist, väheldane mees ja mina ligistikku poolringis basseini ääres lamamistoolidel. Rippasime drinke ning tundsin oma nahal kella kuuese päikesepaiste soojust. Olin heas vormis. Ajasin neid tihtilugu naerma. Lugu sellest, kuidas ahne vana Glasgow hertsoginna pistis käe šokolaadikarpi ja sai ühed mu skorpionid naksata panid tütre suurest naerust toolilt maha veerema. Ning kui ma kirjeldasin üksikasjalikult oma ämblikku kasvuhooned Pariisi külje all asuvas aias, hakkasid mõlemad daamid vastikkusest ja mõnust nihelema. Sel hetkel ma panin tähele, et härra Abdul asi helkivad silmad puhkasid minu peal lõbustatult vaadaga vaada passinud, need ütlevad. Meil on hea meel näha, et ei ole naiste suhtes nii ükskõikne, nagu te meid autos uskuma panite. Või ehk aitab niisugune meelepärane õhkkond teil lõpuks ometi oma suurt kurbust unustada. Ära siis naeratas mulle, paljastades lumivalged hambad. See oli sõbralik naeratus. Naeratasin talle sõbralikult vastu. Missugune väike sõbralik sell oli. Ta oli tõeliselt rõõmus, nähes mind pöörama staamidele nii suurt tähelepanu. Seega siiani oli kõik hästi. Kell seitse lahkusime kõik basseini äärest ja läksime tagasi majja, et õhtusöögi jaoks ümber rõivastada. Kell kaheksa kogunesime suurde elutuppa, et juua veel ühed kokteilid. Kaks daami oli see nii võrratult üles löönud ja särasid kalliskivides. Mõlemad kandsid sügava väljalõikega varrukateta õhtukleiti, mis oli kahtlemata pärit mõnest kuulsast Pariisi moemajast. Minu võõrustaja Anna kandis musta tema tütar kahvatus sinist. Ning varasema joovastava parfüümi hõng ümbritses meid kõikjal missuguse paarina küll moodustasid. Vanema naise õlad olid kergelt ette kummardunud mida kohtab üksnes kõige kirglikumalt ja Villunumate naiste juures, sest samamoodi nagu hobusearmastajast naine muutub pidevast hobuse seljas istumisest rangis jalgseks. Nii kumerduvad ülikirgliku naise õlad meeste pidevast embamisest kummaliselt. Et tütar ei olnud veel piisavalt vana, et olla seda erandlikku aumärgi omandanud. Ent tema puhul piisas mulle lihtsalt sellest, et silmitseda eemalt tema kehakuju ja märgata tema reite suurepärast mõtet liikumist kitsa lõikelise siidkleidi all. Kui ta ruumis ringi jalutas. Piki tema paljas selgroogu kasvasid tillukesed pehmed kuldsed udemed ning tema selja taga seistes oli mul raske panna vastu kiusatusele libistada sõrmenukkidega mööda neid kenasid selgroolülisid üles-alla. Kell pool üheksa liikusime edasi, söögituppa. Järgnenud õhtusöök olid tõeliselt suurejooneline, ent May raiskasin aega toidu veidi kirjeldamisele. Kogu söömaaja vältel jätkasin ülimat teenet ja salakavalat naiste tunnetega mängimist, lastes käiku kõik oma oskused ning magustoidu saabumise ajaks olid nad mõlemad mu silme all sulamas. Nagu või päikese käes. Pärast õhtusööki läksime tagasi elutuppa kohvi ja brändit jooma ning mängisime seejärel minu võõrustaja ettepanekul paar raberit bridžiõhtu. Lõpuks teadsin ma kindlasti, et olin teinud tublide. Vana võluvõim ei olnud mind alt vedanud. Nii üks kui teine neist kahest Taanist. Kui asjaolud võimaldaks hüvitiseks mul vaid küsida oli mul käes. See ei olnud mingi pettekujutlus, vaid ühene ja ilmselge tõsiasi. See paistis miili kaugusele. Võõrustaja, anna nägu säras elevusest. Kui hea, kui ta üle kaardilaua minu poole vaatas muutusid tema suured sametise silmad üha suuremaks ja suuremaks ning ninasõõrmed, Alardusid ja suu vajus veidi praokile, paljastades niiske roosa keele otsamis, surusin ta hammaste vahelt läbi. Seal imeliselt ihar žest ning rohkem kui korra lõin seepeale enda lauale pandud kaarti trummiga. Tütar nii sõjakas ei olnud, küll aga sama sirgjooneline. Iga kord, kui meie pilgud kohtusid ja seda juhtus piisavalt sageli kergitas ta murdosa sentimeetri võrra kulme just nagu küsimust esitades. Seejärel naeratas ta viivuks kavalalt pakkudes ise vastuse välja. Ma arvan, et aeg on voodisse minna, teatas ära siis käekella vaadates, kell on 11 läbi, tulge nüüd, mu armsad. Siis juhtus midagi kummalist. Otsekohe sekunditki kõhklemata ja minu poole pilkugi heitmata tõusid mõlemad daamid püsti ja suundusid ukse poole. See oli hämmastav. See võttis sõnatuks. Ma ei teadnud, mida sellest arvata. See käis kiiremini, kui oli eales näinud. Ja ometi ei olnud härra siis kõnelnud vihaselt. Tema hääl. Vähemasti minu arvates oli kõlanud sama meeldivalt nagu ikka. Nüüd kustutas ta juba tulesid andes selgelt mõista soovi, et kaminaõhtule läheksin. Nisugune löök. Olin oodanud vähemalt, et kas naine või tütar enne ööseks lahkuminekut mulle midagi kõrva sosistab. Kiired kolm, neli sõna, mis annaksid teada, kuhu ja millal minna. Selle asemel jäeti mind kaardilaua kõrvale seisma nagu tola. Sel ajal, kui kaks daami toast välja liuglesime. Minu võõrustajad, mina järgnesin neile trepist üles. Esimese korruse trepimade. Meil jäid ema ja tütar kõrvuti seisma ja ootasid mind järele. Head ööd ära. Korneljas ütles mu põrustajanna. Head ööd, härra Cornelius, ütles tütar. Head ööd, mu armas sõber ütles ära, siis ma tõepoolest loodan, et teil on kõik, mida soovite.