Siin Tallinn tähelepanu Kuulete reportaaži, mis on hilinenud 20 aastat veel enam, seda ei lindistatud sellisel kujul ka siis seda reportaaži pole üldse kunagi toimunud, vähemalt eesti keeles. Siiski söandan seda teile kuulata anda, sest praegusel hetkel 20 aastat tagasi uutes seda hinge kinni pidades kogu maailm, ükskõik, mis keeles raadio selle teatega tõi. Inimkond ootas rahu, sõdur-vabastaja võiduakti. Täna suure võidu aastapäeval taastame raadiovahenditega need ajaloolised minutid. Meenutame kujutleme, jutustame nooremaile. Hallo kas kuuletamine siin tempel Hoffi lennu Berliinis? Lugupeetud raadiokuulajad, me ootame juba hommikust peale suurt sündmust, mis on ametlikult veel saladus. Väejuhatuse poolt välja antud luba tähtedele on kirjutatud. Selle tõendi ette näitajaid on lubatud viibida ja töötada lennuväljal ning istungitesaalis rääkimata on, kus väejuhatuse poolt kaheksandal mail 1945 korraldataval erakorralisel üritusel missugusel ei ole samuti märgitud. Kuid ometi tunneb siin igaüks juba õhust, et lennuväli, see on seesama Berliin tempel Hoffi. Ja seda korralist üritust, mida me praegu siin ootame õpivad kõik maailma koolilapsed juba tuleva sügisel. Ajaloost. Võtame suurte liitlaste väejuhatuste esindajaid, kes tulevad vastu võtma hitlerliku Saksamaa tingimusteta kapitulatsiooni. Tingimusteta kapitulatsiooni. Pidage meeles, päev kaheksas mai. Ükski teine inimkonna ajaloos ei ole saabunud selliste ohvrite sellistel vaevade selliste läbielatud õuduste hinnaga. Ja vähesed hommikud on koitnud nii rikkaina, headest lootustest nagu tänane. Me ootame temalt võitu ja rahu igavesti püsivat rahu meie planeedil. Olge palun rahulikult, see ei ole veel see. See on ainult polkovnik Lebedev ja ainult tema poolregistrit. Räägitakse, et kui polkovnik laseb käiguga teise poole, siis jäävad alla isegi 40000 suurtükki, mis mürisesid Berliini all. Kuid praegu piisabel poolestki. Polkovnik Lebedev teeb rivi vahtkonnale, kes varsti peab esindama liitlaskindralite ees Nõukogude armeed. Need on päevitunud poisid, kes pole Berliini paraadile sõitnud. Nende alles täna hommikul läikima löödud karabiini diaautomaadid on seniajani laetud lahingupadrunitega. Nad on siia tulnud kaugelt nepri Volga Jenissei tagant. Nad on käinud läbi seitsme tule ja vee ja surma. Üks väike rividrill on kõrval lapsemäng. Ja sedagi teevad nad vist küll esimest korda elus sellise hinge ja andumusega, et väike ümmargune polkovnik võtab maha veel veerandregistrit. Need lahingukotkad juba oma armeele häbi ei tee. See on võitjate mars. Siin Berliin kuulata ülekannet tempel Hoffi lennuväljal. See nimi on meie põlvkonnale vana tuttav, see on seesama tempel hoo, kuhu maandusid Hitler, kaitel ja Ribbentropp, kes tulid kombinjee metsast portfellis prantsuse armee kapitulatsiooni aknad siis Räkasse paik failidest. See on seesama tempel hoov, kus Göringi piloodid oktoobri lõpus 1941 vedasid juba kurssiv nukovale, et viia oma füürer võiduparaadile Moskvasse punasele väljakule. Kööbelsi teatel pidi paraad toimuma seitsmendal novembril. Ajalehtedes hoiti juba ruumi okkavee eriteadaandele. Tehnilistel põhjustel jäi teadaanne ära. Kursid muutusid vastupidisteks. Just siit üle. Tempel Hoffi läksid Berliini esimese Ukraina rinde tankid. See ei olnud sõitma Taavile. Nüüd kõlguvad füüreri lennujaama nimetähed roostetanud traatide otsas. Jaamahoone on varemeis. Maha põlenud staaridest on järel ainult mustavad sõrestikud, nagu mingi tundmatu sauruse luukered. Siin-seal sihivad apaatselt taevalaotusse millegipärast helesinisteks võõbatud flakid. Osa neist õhutõrjepatareide Stoluupakil osalemm, mis just nagu sepahaamri alt võetud mängupüssid. Teedel vedeleb saksa kiivreid, gaasi, torbikuid, tulistamiskorras, relvi, mille vastu keegi ei tunne mingit huvi. Isegi Berliini poisikesed mitte. Ja teisel pool lennuvälja algab suur kivihunnik, mille nimi on Berliin. Kümned kümned kilomeetrid, varemeid ja rusu. Isegi päikest ei olnud lahingute ajal näha. Tamatus tolmu ja suitsu nagu latern udus. Nüüd paistab Berliinis juba mitmendat päeva hele päike. Kuid ikka veel hõljub linna kohal mingi hall vine ja kilomeetrite kauguselt lööb ninna suitsulõhn. Põhjatult sügav oli kuristik, kuhu kuritegelik meeletus tõukas selle maa. Täna peab sellele lõpp tulema. Siin tempel hoov kuulata ülekannet Berliini kesklennujaamast. Kõrgete varraste otsas lehvivat sõbralikkust. Nelja liitlasmaa riigilipud Nõukogude Liidu, Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Prantsusmaale. Me ootame siin juba hommikust voldik liitlasarmeede ning saksa väejuhatuse esindajaid. Iga natukese aja takka stardib ja maandub lennukeid. Keskpäeval saabus Moskvast taglas, mis toimetas eelolevale suursündmusele NSV Liidu välisministri Võšinski ja teda saatvat diplomaadid. Kell 12 40 300 mõtlesin, et 18 Nõukogude hävituslennukeid major juulini juhtimisel lennusihti teada ei antud. Sellest salapärasest vaikusest võis järeldada ainult üht. Et lennati Eskorteerima liitlasarmeede delegatsioone. Kell 14. Null null saabus autos esimese Valgevene rindevägede juhataja asetäitja ja armee kindral Sokolovski. Nüüd on mõnda aega jälle vaiksem olnud. Auvahtkond on rivitult rinde korrespondendid, nende hulgas Konstantin Ivanov, evolotvižniewski Toriskorvaatov, Aleksander kriivitski ja teised. Lebavad risti-rästi murul, näsivad rohukõrsi, teevad suitsu ning mõlgutavad mõtteid raamatutest ja sellest, mis kell täna süüa peaks saama. Jah. Kummaline ta on. 1417 päeva möllas isamaasõda, sellega ei harjutud. Nüüd on olnud ainult paar päeva vaiksem ning juba murrab sisse rahuaeg ja nõuab oma. Mitte keegi meist ei ole sündinud sõduriks. Võib-olla kirjutab mõni nendest kirjameestest seal ükskord sellise romaani. Täna aga on soe, päikeseline mai päev. Lendlevad liblikad ainult kõrgete varraste otsas plaksuvad neli lippu tuletavad meelde kaheksanda mai globaalset tähtsust Punalipp Union Jack. Tähed ja triibud Marianni trikoloor. Ning au vahtkonnaks on terve koondpataljon Berliini vallutajaid. Tähelepanuvahtkond rivistub üle väljaku, rutta käsundusohvitsere. Orkester alustas tervitusmarssi, kusagil taamal on vahepeal maandunud suur taglas. Ta võtab praegu kursi neljale lipule ning veereb väärikalt lähemale. Teisalt läheneb armee kindral Sokolovski kõrgemate ohvitseride adjutant saatel otsetunnet, kuidas väljakule laskub range sõjamehelik pidulikus, mis täna on täis vaimustust ja rõõmu. Praegu väljuvad lääneliitlaste esindajad lennukist ning astuvad vallutatud Berliini pinnale. Kõige ees on liitlaste ekspeditsioonikorpuse ühise väejuhatuse esindaja, Suurbritannia lennuväe pea marssal söör Artur Teder. Pikk, kõhn, liikuv ja naeratav, noorepoolne marssal. Tema järel Ameerika Ühendriikide relvastatud jõudude esindaja, USA strateegiliste õhujõudude juhataja, kindral Karl Spats. Siis ühendatud kuningriigi relvastatud jõudude esindaja, admiral Sir Harold Barrow. Neid tervitab südamlikult armee kindral Sokolovski. Sõjameeste kohtumisel Ellvel on järgnenud väejuhtide kohtumine Berliinis. Auvahtkond seisab nagu rahv meres. Kolm roodu noori mehi, kes on kandnud suure sõja pearaskust annavad relvadel ega au oma liitlastele. Polkovnik leeveedi sammub paljastatud, mõõk käes, pea marssal Tederi poole. See on nii ilus ja võimas, et briti marssal on ilmselt liigutatud. Kas meenuvad talle praegu need 400 lihtsat inglast, kes oma väikeste puksiiri jahtide aerupaatide süstadega ilma igasuguse käsuta merele läksid, et tuua Prantsusmaalt ära oma poisid 300000 meest, keda kärkis ähvardas vältimatu häving? 243 laevukest hukkus tormis ja natside tules kordu enam kunagi. Inglaste kõrval seisab Ameerika kindral Spats olevat veidi kinnisem endasse suletum kuid temagi sirgub kuidagi suuremaks, kui tõstab käe suure liitluse auks ja sõduri auks, kelle jaoks ükski raskus ei olnud liiga suur, et heisata Berliinis need neli lippu. Liitlaste väejuhtide kõrval seisab saluteerides armee kindral Sokolovski. Tema esindab siin armeed, kes ei tulnud Berliini lennukil vaid 300000 mäe hinnaga. Rahvatas Marss root roodu järel läks pidulikule fileele liitlasriikide väejuhtide ees, kes ei varjagi enam oma vaimustust. Tugevad rusikad, poisid päevitanud nägudel alles lahingutule, õhetus rinnal kuulsuse orden, südames vaimustus võidust. Selle piduliku marsi ajal maandus tempel hoovis. Tuglas on oodata, hilinevad Prantsusmaa delegatsiooni. Auvahtkond on uuesti kohal. Lennukile antakse trepp ette. Kui liitlaskindralid millegipärast nagu ei mõtlegi lennukile vastu minna. Filmioperaatorite hulgas tekib hetkeks hämmeldus. Segadus ei tea, kuhu kaamerat suunata. Kuid armee kindral Sokolovski ei tee lennukist väljagi ning juhatab inglastest ameeriklastest külalised rahulikult ootavate autode juurde. Kõik on selge. Marssalimütsiga mees, hiir hallis vihmamantlis, kes esimesena lennukist väljub, on kindralfeldmarssal kaidel Hitleri sõjajõudude peastaabi ülem. Talon monokkel silmas hallid kindad käes ja peos lühike marssalikepp. Teda saadab töölizzi merejõudude viimane ülemjuhataja admiral fon Friideburg terava nina ja musta lakk, rihmaga ohvitser, tumesinine, sinel seljas. Kolmas on lennuväe kindraloberst tomp, tüse mantlit amees hallis lennuväevormis. Nende kannul täpset distantsi hoides astuvad taktsammul kolm pikka noort adjutandi. Rasked portfellid käes. Huvitaval kombel äratavad just need pungis portfellid kõige suuremat huvi. Ja peaaegu igaüks siin tabab enda praegu mõttelt, mis nendes võiks olla. Sest täna piisaks ju sule peastki. Saksa väejuhatuse delegatsioon, kelle saatja, eks noored inglise ohvitserid on niisiis Berliinis tempel hoovis. Kuid nüüd ähvardab tekkida piinlik situatsioon. Otse natside teel, seisab tikksirge. Nõukogude auvahtkond kaitele isegi nõksatab, kui seda märkab. Kuid need ajad, millal sõjaroimarid tempel hoovis aukompaniidega vastu võeti on läbi. Auvahtkonna ülem andis käskluse, vabalt võib kõnelda baar, käsundusohvitseri juhtisid natside kindralit teises suunas vahtkonna selja taga lennuväljalt minema. Neid ootavad autod ja sõit läbi Berliini, mis on kaugel triumfisõidust. Prantsuse väejuhatuse delegatsiooni ei ole ikka veel. Siin Berliin tempel, haa. Läheneb õhtu. Ootame ikka veel prantsuse armee esindajaid. Boriss korvaatov ütles äsja, et Kaitalile serveeriti kindlasti juba tugev lõuna ning Daneelatas keegi teine korrespondent vastas ära kadesta. Kapitalil ei ole isu. Kõneldakse, et liitlaste ekspeditsioonikorpuse väejuhatus ei ole pidanud vajalikuks eelseisvast sündmusest Prantsusmaa ajutise valitsuse juhile kindral tee koolile isegi teatada. Kõik võib olla, kuid fakt on see, et tundes muret Prantsusmaa prestiiži pärast, võttis Nõukogude Liit viibimata ühendusele Pariisiga. Ja praegu saabub tempel Hoffi lennuväljale. Kolmas lennuk Douglas saadetuna Nõukogude hävituslennukite Esskorvist. Lennuki trepile ilmub iseloomulikus lameda põhjaga vormimütsis mees aastail vaevalt 45 naeratab ja tõstab juba kaugelt tervituseks käe. Mütsirummu ümber on kuldne kindralipärg. Neljanda liitlasriigi delegatsiooni juhiks on Prantsusmaa relvastatud jõudude ülemjuhataja kindral de latrama tassini. Prantslased olid esimesed neljast suurest liitlasest, kelle kodumaad Lõmmastasid hitlerliku Saksamaa tankid ja gestaapo. Terror. Paremini kui teised merepojad mõistis prantslane, mida tähendas sõda idarindel, mida tähendasid miljonid põgenikud teedel põlevad viljapõllud ja poolema kaotus. Neemen võitlesid, langesid ja võitsid rind rinna kõrval Nõukogude relvavendadega. Ja nüüd tervitab Nõukogude sõjamees vallutatud Berliinis oma prantsuse liitlasi. Auvahtkonna ülem läheneb paljastatud mõõgaga kindral del atrade tassiniile. Tähelepanu siin Berliin, siin Berliin, Karl Horst. Täna on kaheksas mai 1945. Mõne minuti pärast algab hitlerliku Saksamaa kapitulatsiooniakti allakirjutamine Berliinis. Just Berliinis, kus on sündinud saksa militarismi kõrk. Deviis Berliin, valitseb Preisimaad. Preisimaa, Saksamaad, Saksamaa, maailma juba teist korda ühe ainsa inimpõlve jooksul on siit valla päästetud kogu maailmaverre uputanud sõda. Hoiatuseks tulevastele põlvkondadele peab hitlerlik Saksamaa just siin oma pea linna varemeil tunnistama end võidetuks. Meie mikrofon asub Berliini idaosas Karl Sorsti endises sõjaväe tehnikakoolis. See on seni täiesti silmapaistmatu kahekorruseline kivikatusega maja väikese aia keskel. Ainult ronitaimedest rohetaval piirdeaial on täna väravad veest ära tõstetud ning väravapostide ees seisavad paraadvormis tunnimehed. Ordenid rinnas, kuid kiivrid peas kokku rullitud sirelid üle õla, sapöörilabidad vööl ja automaadid rinnal. Keegi ei tea, kes sellele mõttele tuli, kuid sümboolika on mõjuv. Berliini linnapea ei sõitnud meile valge lipu ja linnavõtmetega vastu. Sõjakäik Saksamaale ei olnud jalutuskäik. Kapitulatsioon, millele siin alla kirjutatakse, ei ole diplomaatlik tehing, vaid higi ja verega kätte võidetud võit ja rahu. Pidulik tseremoonia toimub tehnikakooli aulas. Saal ei ole suurem kui 150 200 ruutmeetrit. Tema, kes seinas on NSV Liidu, Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia riigilipp. Praegu sisenevad kaks paraadvormis ja valges kindralist prantsuse seersanti ning asetavad Nende kõrvale Prantsusmaa trikoloori. Ruumis on üles seatud suure E-tähe kujuline rohelise kattega laud. Laua pikima külje keskel istub nahaga kaetud tugitoolis Nõukogude väejuhatuse esindaja, suurima Berliini vallutanud väegrupi esimese Valgevene rindevägede juhataja, Nõukogude Liidu marssal Žukov. Istungi juhataja. Range marssal, nagu teda sõdurite keskel tuntakse, särab. Tal on seljas lihtne üherealine teenistusvorm kuuerinal kaks Nõukogude Liidu kangelase kuldsed tähekesed ja ordeni lindid. Tema vasakul käel. Järgmises tugitoolis istub lennuväe pea marssal Teder ja ajab Šukoviga vaiksel häälel juttu järgneva ameerika kindral spaat, kes endassesüvenenult uurib mingit dokumenti. Juhatajast paremal prantsuse kindral edasi, nii, kes vahetpidamatult kõneleb midagi, admiral Barrouga. Ruum on tulvil laudade vahel sagivad foto- ja filmimehed. Iga kaader on ajalugu. Üks filmioperaator koksas oma kaamera käepidemega kogemata admiral perroule pähe. Admiral vabandas ette jäämise pärast ja silus naeratades oma paljast pealage. Žukov naeratas tassi, nii naeratas. Kuid meie käsundusohvitserid on naljast kaugel. Enne kui kohmakas operaator on kolmeni lugeda jõudnud, on ta juba koos kaameraga aulast väljas. Läbi häda lastakse aparaat lõpuks assistendile anda. Ja ruum on tulvil mõned kindralid, kelle jaoks laudade taga ei jätku istekohti, avastavad külgukse juures väikese eraldi laua, mille taga on kolm tooli ja istuvad sinna. Kohe sammub nende juurde korrapidaja ohvitser ning sosistab neile midagi kõrva. Kindralid hüppavad püsti, nagu oleks istunud miinile. See väike laud on reserveeritud kaotajatele. Nende tund ongi tulnud. Marssal Žukov vaatab kella ning tõuseb. Buzz Fudid hirmanskredile katse. Korrapidaja ohvitserid lükkasid pärani kahe poolega ukse. Vaikus. Stamp nende kannul kolmad Jutanti kaitelon kindralfeldmarssali punaste lõkkamatega, kuues rüütlist kurgu all, monokkel silmas, kindad käes. Ta tõstab sisseharjunud liigutusega marssalikeppi. Kuid see tundub selles situatsioonis siin kuidagi kohatuna. Adjutandi jäävad seisma nende toolide taha. Kaidel asetab marssalikepi lauale. Ta ei saa kuidagi silmi suukovilt, püüab vaadata mujale. Kuid nagu mingi magnet, kisub silmad tagasi nõukogude väejuhile. Millest kaitel see marssalikepiga sõjaroimarid praegu mõtled? Ei tea. Küll aga võib mõista tassi niidul neid sel hetkel. Eks olnud ju seesama Wilhelm kaitele see, kes 22. juulil 1940 kombinje metsas marssal Foshi vagunis dikteeris, orjastatud Prantsusmaale kapitulatsiooni tingimusi. Need tingimused olid armutud. Marssal Žukov pärit Saksa delegatsioonile volitused tegutseda Saksa sõjajõudude ülemjuhatuse nimel. Kaidele ulatas sõnatult õhukese mapi, mis viidi suurele lauale. Mapis on Hitleri kullija töölisi allkirjaga volitus. Ainult blanketil trükitud sõna Berliin on tindiga maha tõmmatud ning asendatud sõnaga haut. Kvartiir peakorter. Liitlaste väejuhatuste esindajad tunnistavad volitused piisavaid. Marssal Žukov asub ette lugema kapitulatsiooniakti teksti. Meie allakirjutanud tegutsedes saksa ülemjuhatuse nimel nõustume kõigi meie relvastatud maa-mere- ja õhujõudude ning kõigi teiste praegu saksa väejuhatuse alluvuses olevate jõudude siis tingimusteta kapitulatsiooni ka punane armee kõrgema ülemjuhatuse ning samaaegselt liitlaste ekspeditsioonijõudude ülemjuhatuse ees. Lennuväe pea marssal Tederi Marssal Žukov pärivad, kas Saksa delegatsioon on nõus ette loetud aktile alla kirjutama. ThinQ Aikanstriorite croit annab mai istungi juhataja, marssal Žukov ulatab aktid, neid on arvult üheksa eksemplari vene, inglise ja saksa keeles. Pea, marssal Tederile. Allakirjutamine on alanud. Kaitelil, kes seni kogu jõustan püüdnud säilitada kindralfeldmarssali külma väärikust ütleb jõud üles. Ta ilme muutub kirjeldamatuks, käed otsivad laualt tuge. Hitleri kurikuulsa sõjastaabiülem rebib närviliselt kinnast käest. Maailmavallutamisega on lõpp jäädavalt. Üksteise järel kirjutavad saksa militarismi surmaotsusele alla marssalid, teder ja Žukov ning kindralid, spaak ja tedasini. Kindralfeldmarssal kaitel noogutab peaga ning annab vasaku käega märku, et akt tema ette toodaks. Parema käega imiteerita juba kirjutamist. Laua kohal. Nathanit atlas paigu, liitlased ei ole nõus sõjaroimarid teenindama. Saksa väejuhatuse esindajad tulgu siia ja kirjutagu kapitulatsiooniaktile alla, siin, ütles marssal Žukov ning osutas lauale liitlasriikide esindajat ees. Kaitel kahvatub. Tema näole ilmuvad suured higipiisad. Valges Clazee kindas käsi tõmbab mehaaniliselt üle lauba ning jätab sinna sinise joone. Nähtavasti oli kinnast indine. Kaitel tõuseb, sammub nagu joognu ebakindlalt üle saali istub, pillab monokli veel üks kord. Ning kirjutab kapitulatsiooniaktile alla. Kaitel läheb oma kohale tagasi tõmbab kinda uuesti kätte. Kallutab end toolil kuidagi ebaloomulikult tagasi. Vaatab üksisilmi lakke. Kuid laeni need silmad ei näe. Äkki kummardub kaidel ette tõstab lauale harali sõrmedega käe ning muljub tugevasti närviliste tõmblustena. Oma higist pärlendavad nägu. Lõpp, kapitulatsioon, adjutant tema istme taga nutab liigutamata näos ainsatki lihast. Kaidel tõuseb ja tõstab veel kord marssalikepi. Kriitvalge admiral Friideburg vaatab teda nagu hullunud. Adjutant ei näe midagi, ta nutab edasi, liigutamata näos ainsatki lihast. Nad väljuvad Niila, kus aegade areenilt Saksa vallutusarmee hitlerlik Saksamaa ja Hitlerlik Fassis on lõplikult purustatud ning pannud relvad maha. Nagu puhastav ja vabastav äike oleks käinud üle Karl Sorsti mis toimub selles ajaloolises ruumis. Praegu on kirjeldamatu väärikat kindralit ja admirali katseseersandi kirjanikud. Filmi oper, laatorid ründavad ühiste jõududega koosolekulauda ning haaravad sealt mälestuseks sulepäid, tindipott, pliiatseid, paberilehti, Narzani klaase, kirjapresse ja muud, mis kätte juhtub ja mis veel paljude paljude aastate pärast meenutab kaheksandat mai Berliinis ja Berliini komandant kannab need trofeed. Viimaste sõjakahjude kirja. Siin Berliin, siin Berliin, Karl Sors. Teine maailmasõda Euroopas on lõppenud, on saabunud kauaoodatud rahu ja võit. Hoidkem neid. Kuulsite reportaaži, mida pole kunagi toimunud. Toitudes ajaloolistele faktidele, taastasime instseneeringu korras hitlerliku Saksamaa tingimusteta kapitulatsiooni allakirjutamise. Täna õhtul 20 aastat tagasi. Saate koostas Valdo Pant.