See päev ja onukustike. Tõepoolest, seda on üsna raske öelda, kui palju on nädalas päevi kui poleks nii palju tegemist, võiks ju olla, et lähed kuhugi ja mõtled väheke ja ütled. Aga see kõik pole sugugi nii kerge, kui inimesel on miljon kohustust. Hea veel, et tal on käsi sõrmedega, mis aitab mõnikord rumalast olukorrast välja tulla. Väike sõrm, mis tõuseb iseenesest püsti, kui tõstati tassi suu juurde, kes teab, mille pärast kujutab endast esmaspäeva tema tagasihoidlik naaber kassi küüne kriimustusega on teisipäev. Pikk keskmine sõrm, kolmapäev see, millega on hea näidata, vaata herilane ja pärast naerda. Tegin nalja. See on neljapäev. Pöial on reede. Ühe käega on siis klaar, lähme teise juurde. Jälle pöial, laupäev, nimetissõrm, pühapäev. Edasi võib ainult sõrmi loendada, päevade nimetusi neil ei jätku. Nii tulebki välja, et nädalas on seitse päeva. Ehkki ükski nädal pole sarnane teisega. Üks kaob nii, et ei märkagi nagu komm, mille unustad keele alla ja kui see sulle meelde tuleb, siis selgub, et on hoopistükkis sulanud. Teine on jälle täis uskumatuid juhtumusi, nii et kaua veel annab meenutada tervet nädalat või üht päeva nagu loodaksid, et ta pöördub kord tagasi ja sai, pööras ilmigi ukselt, uskudes, et kohe-kohe praegu ta tuleb. Selles nädalas, millest meie lugu räägib, oli kõige kaunim päev. Neljapäev. Tegelikult hakkas peale juba kolmapäeval siis kui pärast lõunat kogu mööbel kanti toa keskele kokku ja kaeti kinni ajalehtede ja linadega. Nii et kolmapäev oli tõsi, mis tõsi, küllaltki meeldiv päev. Ehkki kaugeltki mitte niisugune kui neljapäev. Neljapäeva hommikul vara tuli kohale kaks maal rit. Tõtt-öelda oleks olnud küll parem, kui üks nendest oleks eksinud ära ja tema asemel oleks tulnud teine. Kõik, mida ta rääkis, algas sõnaga ära. Ära kisu, ära keerle jalus, ära tee. Tõsi küll, seda kõike rääkis ta kulmu Koltsutamata ja justkui muuseas, tarvitades tihtipeale isegi selliseid sõnu nagu kullake või väike. Kuid see ei muutnud midagi. Tal olid mustad, naljakad vuntsid, niisugused, et kui need poleks kasvanud ninal, oleks neid edukalt võinud krae küljes kikilipsuga. Nojah, kuigi ta rääkis kullake ja väike ega kortsetanud kordagi kulmu lubasta poissi endast vaid kahe meetri kaugusele. Seest vedas aga teisemaldriga onu kostikega. Vaat see alles oli inimene temaga juba tuttavaks saada. Õnn on isegi ainult teda vaadata, sest ta näeb suurepärane välja oma lotendavates, Vikerkaare kirja, värviplekki hilistes töötunkedes väheke rebenenud ja täpselt sama kirjapluusis. Ajalehest volditud pabermütsis ja möödunud pühapäeval aetud habemega ning kollase jäi, vabandage sidrunikollase plekiga nina otsas. Ja seda peab nägema, kuidas ta ratsaoma kõrgel maalritrepil kõnnib mööda söögituba nagu karkudel ja ise hõigub, taevake kogun, tulge appi. P siis ajab ennast sirgu, naerab ja küsib. Ega keegi ehmunud, tõsi, temaga juba tasub tutvuda või vähemalt teda vaadata. Onu kostikega tutvus poiss kohe. Maaler surus ta kätt, pigistas nagu tangidega ja ise karjus. Ai, mis sa teed, tahad mu ilma sõrmede ta jätta, millega ma sind veel klaverit mänginud? No kuidas sa siis ei naera, kui sinuga niimoodi tehakse? Aga onu kostiiki seda just ootab. Talle pakub see lõbu, kui sa naerad. Nii, sa naerad, Võrukael, mida sa siin naljakat leidsid? Võib-olla sulle ei meeldi, et mind kutsutakse onu kostike? Ütle kohe otse välja, ole aus. Ei, meeldib minu onu nimi on ka onu kostike. Carsto eesti ja ema vend, onu kostike. Aha tean, elab seal sellel samal tänaval, kus tal on veel roheliste silmade ja valge sabaga kutsikas. Või oli see nüüd valge saba ja roheliste silmadega? Pole õige minu onu kostikjal raudteetööline. Ta lubas mulle tuua soolaseid praetud päevalilleseemneid. Vaevalt see tal õnnestub. Aga las proovib, kui ta on sõnapidaja mees. Sinu onu kostike ehkki pole midagi keerulisemat, kui tuua seemneid missuguseid kõrvitsa omi, kas me nendest siis ei rääkinud? Me rääkisime sellest, et sinu nimi on onu kostike. Ja, ja peaaegu oleksin unustanud. Mind kutsutakse jah, nimelt niimoodi. Aga kust sina seda tead? Kas keegi ütles sulle? Näete, nüüd ise, missugune see onu kostikki on, ise ütles, kuidas ta nimi on ja nüüd küsib, kust seda tean. Ja see pole veel kõik. See oli alles alguses, kui nad tuttavaks saidi onu postike vahetas riideid. Tõeline õnn saabus pärastpoole. Onu kotikesega ämbris värve ja äkki hakkas kurtma oma kibeda saatuse üle. Ooh mova õnnetub ja nüüd olen kadunud hing. Ma unustasin midagi koju, aga elan mõju teispool maailma otsas. Mida sa unustasid, onu kostike? Ära küüsi, väikemees, jäta mind, ma olen ilma selletagi küllalt õnnetu. Kuidas ma küll võisin unustada, kus mu pea küll oli, oi, oi, oi, oi. Mida sa unustasid, olugostike. Õpilase unustasin käes mind nüüd aitab. Teine onu. Teine onu on meister. Kas ta saab siis õpilane olla? Kui sinul näiteks oleks vend? Mul pole venda, onu kostiiki. Kahju, väga kahju. Oi, mul oleks talle anda tuhandeid töid. Anna mulle olugostid sulle, kuidas sa ütlesid sulle? Ja pistis naerma? Naeris, niiet pöörles põrandal ja hoidis kõhtu kinni. Ei või rohkem, suren naeru kätte. Ma pole elus kunagi midagi naljakamad kuulnud sellest alates, kui mind on kutsutud onu kostige. Ja hakkas uuesti naerma. Siis rahunes, pühkis pisarad linanurka, millega olid kaetud isa raamatut. Tõmbas kõhu sisse ja ütles. Suurepärane ettepanek. Mõtlesid sa, väikemees, tõesti nii, kas tahad mind tõepoolest aidata? Taan onu kastike. Kassa tead, mida sul teha tuleb? Ei tea. Ma ütlen sulle. Kõigepealt tuleb sulle endale teha samasugune paberist müts, kui minulgi on. Teen, siis tuleb sul tuua üks tops, kuhu ma selle värvisan valada. Toon. Ma annan siis sulle pintsli ja näitan kätte koha, mida sa värvid. Värvin. Ahaa, aga see pole veel kõik. Kui värvid, pead sa laulma, muidu see asi meil ei lähe. Laulan onu kostyycle. Hästi, vaatame siis. Niimoodi saigi ta onu kostikki õpilaseks. Nad värvisid ja laulsid, laulsid ja värvisid. Kuskil keskpäeva paiku tegi onu kostike lahti oma toidupaki, kus oli juustuvorsti sibulat ja leiba. Ja siis võtsid nad mõlemad einet. Onu kostlikel oli kõik, mis tarvis, mitme teraga taskunuga ja sool tikutopsis. Niisugune ma kord juba olen, ütles ta, mul on kõik, mis vaja, nuga ja sool ja hambaorgid. Ja isegi külaline söögilauas, mis mul veel tarvis olnud. Pärast sööki hakkasid nad jälle töötama ja laulma. Onu kostiiki oskas arutu palju igasuguseid laule aga ta ei teadnud ühtegi neist lõpuni ja vaevalt üht alustanud läks ta juba teise peale üle. Ja nii nad siis töötasid, kuni töö sai valmis. Siis pesid nad mõlemad vannitoas. Onu kos tihke riietus ümber ja siis. Siis tuli õhtu. Ja midagi huvitavat rohkem ei juhtunud. Aga missugune päev see oli? Taevake missugune imeline päev. Ja kui suurepärane inimene, oli see onu kostiiki. Lendavat päevad lendavat nädalat, aga poiss meenutab üha seda päeva ja onu kostikett. Iga päev, kui heliseb uksekell, tormab ta avama ja mõtleb alati, et see päev tuleb tagasi ja koos sellega onu kostikki. See võib juhtuda igaühega. Igaüks võib komistada või oma sõrmi ära lüüa. Väheke valutab ja läheb mööda. Hullem on see tund või kaks ehk päev või koguni kaks. Pead hoidma kätt haige sõrmega üleval tund, teine päev või paar sajust, kui osutaksid selle sõrmega kellelegi või millelegi tuleb näiteks juurde Violetta ja küsib, mis. Mida ma pean vaatama? Kuidas, mida sa pead vaatama, Sa ju näitad näpuga? Ei näita midagi. Miks asi sõrmini hoiad? Mina ei hoia, ta hoiab end ise. Tahad, ma hoian oma sõrmega nii? Hoia kui tahad. Sa arvad, et see on väga raske sõrme niiviisi üleval hoida? Kes seda ütles, et on raske? Missasid eputada oma sõrmega? Mida talle vastata? Mida võib niisugustel puhkudel öelda? Selle violett aga juba head nahka ei tule. Aitab ainuüksi sellest, et hoiad sõrme püsti, kui tema juba tahab oma sõrme püsti hoida ja lõpuks veel viskab sulle näkku, et mis eputada oma sõrmega. Lähed nüüd ema juurde ja palud sõrme kinni siduda. Kas valutab, küsib ema. Ei, siis pole ju vaja kinni siduda ja verd ka, jookse. Siiapoole küll mitte mingisugust sidet vaja. See sõrm seisab kogu aeg püsti. Väga hea. Hoia teda siis püsti ja ära sega mind, näed, mul on selletagi palju tegemist. Kas võima seon ta ise kinni? Tee kuidas soovid, aga palun ära pööra kogu elamist pahupidi. Ma just lõpetasin sinu järjeld kraamimise. Lähed vannituppa teed lahti valge ravimite kapiukse ja leiad seltsi, teeme, hakkad mässima oma sõrme marlisse, aga ei saa kuidagi seotud. Ühe käega on seda väga ebamugav teha. Lähed sidemega ema juurde, ma ei saa ise. Mul pole aega tühiste asjadega tegeleda, ütleb ema. Palun aita mind väheke. Lõpuks on sõrm seotud, peal on isegi väike lips. Aga enne, kui selle lipsu uni jõuad, tuleb sul kuulata rodu ebameeldivaid asju. Alalõpmata tuled sa minu juurde, taevas teab, milliste rumalustega ütleb ema, sul on mänguasjad, värvipliiatsid lisata, võid minna õue ja seal lastega mängida, aga selle asemel kisud mind kogu aeg toimetustest kõrvale. Ema räägib ja räägib, aga sina vaikid, pead vaikima, muidu riskid sellega, et sõrm jääb sidumata. Side pole mänguasi, jätkab ema. Igasugused rumalused tulevad sulle pähe, räägib ta. Räägib ja räägib ja sina muudkui vaim, kitsest muid uris kitsa jääda, sidemeta. Aga igal asjal siin ilmas on lõppema, seob sõrmele ilusa liiksu. Sina ütled aitäh. Ema teeb näo nagu ei kuulekski ega vastu, pole tänu väärt. Sina marsid köögist välja, sile sõrme ümber. Helistad tädi Maali ukse taga, esimesel korrusel. Ei jõua veel suudki lahti teha, kui tema juba näeb sinu seotud sõrme. Armuline aeg, mis sinuga juhtunud on? Ei midagi, valutab kõvasti. Vei pooleviigo küll püüdle tuules ei räägi kirsimoosi. Sööd kirsimoosi ja kuidas sa küll ei püüa oma sõrme hoida, läheb see lõpuks ikka moosiga kokku. Tegelikult ei tee ju midagi halba, nii on isegi huvitavam. Tädi mari juurest tulnud kohtad onu Mannulet. Mis su sõrmel on? Side Kedama nõel, millega lõikasid May lõiganudki nae, nüüd jookseb verd juba marlist läbi tulnud. See pole verisi, on kirsimoos. Mul tuleb meelde, et sa küsisid mult mingeid õhupalle. Küsisin, aga sa ei andnud onu maa noole. Tule, saad oma pallid kätte. Oma noole juurest külast õhupallidega ja helistate Tilija ukse taga. Tädi liia näeb halvasti, kannab prille, aga isegi prillidega ei näe hästi ja seepärast küsib, et miks tulid. Vaata, mis mul on. Tädi liia kummardub ja palle, väga ilusad pallid, ütleb ta, aga praegu on mul töö pooleli. Tule pärast lõunat papagoisid vaatama ja tahab juba ukse kinni panna. Tahab kinni panna, aga ei saa, sest ukse avas, seisad sina. Ma ei näidanud sulle palle, vaata, mu sõrm on seotud. Tädi liia, kummardab sõrme kohale ja nüüd näebs ideed. Hildus, mis su sõrmega on? Komistasin. Mine ja mängi papagoi tega. Kas sa saad ära öelda, kuidas saaksidki kuhugi? Tõtt-öelda just papagoid ja pärast oled tulnud. Üks papagoi, roheline kollasega ja tema nimi on kokku teine on ka roheline kollasega, kuid kaelal natuke sinist ja teda kutsutakse Mokko. Üks istub puuri nurgas, silmad kinni, teine nokib õunakoort. Sa püüad torgata seotud sõrme puuri võre vahelt läbi puudutada, Mokko saba aga sõrmi mahu. Küll on hea, et inimesel on 10 sõrme. Õpetad Kokotja Mokot rääkima, otsid naljakamaid sõnu nagu vigurivänt või kaloss ja kordad neid miljon korda. Koguja mogo õpivad siis need sõnad pähe, nii vähemalt räägib tädi, liia. Papagoid vaikivad, nad õpivad vaikides. Nad ei ütle kunagi pähe õpitud sõnu kõvasti välja. Siis siis tuled koju ja arutad sideme lahti. Sõrme püsti hoida enam ei taha. Isegi unustad ära, et olite ära löönud. Mängid pallidega, mõtled papagoid ja tunned suus magusat kirsimoosi maitset. On see kõik? Pisut oleks nagu veel vähegi oleks nagu eel veeldasele seotud sõrme kohta. Väga raske on küll öelda, peaaegu võimatu. Aga siiski. Ehk kin natuke teisiti. Näiteks nii. Väga raske oleks elada üksinda kuskil majakeses keset metsa, kus kedagi ei oleks läheduses kus keegi kunagi sinult midagi küsiks, midagi märkaks. Üks tüdruk ütles, et on ainult neli aastaaega, koolis õpetatakse ainult nelja, aga tukul tuleb välja rohkem. Esimeseks talv, külm aastaaeg, lumekarvamütsi, soojade saabaste ja muude sääraste asjadega. Siis. Pühapäev on väga lõbus aastaaeg, sest isa ei lähe siis hommikul tehasesse üldse ei lähedasel päeval tehasesse ja umbes kell 10 võtab ta tuku kaasa õlut jooma. Ema küsib, Uudeesis lähete müüa nagu mehed ikka, lähme õlut jooma. Vastab isa. Tegelikult nemad nagu mehed, lähevad kinno või nagu mehed joovad siirupijooki ja söövad kooki väikeses kondiitripoes. Või jalutavad jällegi nagu mehed. Kolmas aastaaeg oli isa emapuhkus kui kogu Nikorrescuude pere täies koosseisus, see tähendab Nicorescu isani Corescu ema ja endaski mõista tema Nicores kudu. Pakkisid kohvrid istusid rongi, mis viis neid mere äärde või vanaisa ja vanaema juurde. Seejärel algas neljas aastaaeg. Tuhksuhkruga üle puistatud koogiga ilmuv tädi, Matilda ja ema, kes käed ette sirutatud koogi vastuvõtmiseks ütles. Ei oleks vaja olnud ometi nii palju vaeva näha. Matilda sav, vaeseke tassisid seda kooki läbi terve linna. Täna sain ma väga hästi kohale, ütles tädi Matilda. Mulle pakuti isegi trammis istet ja maa ei tõmmanud sukki katki, kui välja küsisin. Lihtsalt suurepärane kook tuli mul ka esimese klassi oma narvanetuku neelab keele alla. Siin oli tukule kaks mõistmatut asja. Esiteks kuidas ta saab oma keele alla neelata. Ja teiseks, miks see kook alati esimese klassi oma on, mis ta on jäänud esimesse klassi teiseks aastaks istuma või miks ta teise klassi edasi ei saa. Aga see aastaaeg, see õunakoogi aastaaeg on igatahes kõige magusam. Siis tuleb viies aastaaeg salajane. Sellest teadsid ainult tema tugu ja marja. Midagi pole teha, saladus on saladus, ärgem sorigim võõrastes asjades. Ja lõpuks tuleb uues aastaaeg vesivärvid värvid, mis lahustuvad vees. Oletame, et leidub inimene, kes pole kunagi elus näinud vesivärviga. Oletame, et sina sel juhul oledki kohustatud seletama talle, mismoodi niisugune karp välja näeb. Aga kas on olemas sõnumi suudaksid kirjeldada imet, mis on peidetud resi värvide Karki? Tuku arvates ei ole. Selliseid sõnu pole olemas. Võtad vett ja valad veetopsi, siis võtad pintsli värvi karbi lahti ja hakkad maalima ükskõik missugusele paberile. See võib-olla isegi täiskirjutatud pole tähtis. Esimeseks teed maja. Kui sa kiiruga maja seinad siniseks tuleb sul taevas maalida kollaseks, punaseks või roheliseks ei tohi, et maja seinad ja taevas oleksid ühte värvi. Maia joonistad isa, kes loeb ajalehte ja ema, kes paneb talveks purkidesse punast magusat pipart. Ühes nurgas haugub, see tähendab lihtsalt seisab lahtise suuga kutsikas südameke südameke on valge, aga sina värvita lillaks sest ei tohi teha valgeks, sest valge kutsikas ei paista valge paberi pealt välja. Söögituppa joonistab televiisori ja televiisori peale väikese klaasist kala, mis paistab päeval roheline ja õhtul sinine. Aga sina värvita poolest saadik siniseks poolest saadik roheliseks. Ja kogu see aeg, kui sa joonistad, pole kuulda mingit müra. Vaikus hauavaikus õhus oleks nagu mingi saladus. Vahel isa sosistab sulle kõrva, et sai ajaks keelt suust välja, sest joonistus ei tule sel juhul sugugi halvem, kui seda teha kinnise suuga. Harva väga harva tuleb ema ja küsib, kas kõht pole tühi. Aga sina ainult raputad, pead, ei voli tyhi ja juua ei taha ainult süda nagu tuksuks natuke teisiti. See on esivärvidest sellest suurepärasest karbist, mis võib ühe hetkega muuta kõik teiseks. Värvid nõuavad täielikku vaikust. Et oleks kuulda, kuidas liiguvad pilved, kuidas kasvab iga rohulible. Ja on veel midagi palju ilusam kui kõik eelnev kokku kuulda selles vaikuses, kuidas naeravad värvid karbis. Aga seda mõistan raske, oi kui raske. Niisama raske kui sellel tüdrukul taibata, et aasta aega pole rohkem kui neli. Ja tõepoolest, mis saaks siis värvides, kui aasta aega oleks ainult neli. Ega te pole unustanud seda mitmekorruselist maja, kus elab tuku. See on teine maja vasakult poe taga või kui lähed vastaspoolt, siis 10. paremalt, kui lähed lugemises isegi või täpselt seitsmes, kui loed õigesti seal värvitud siniseks, ehk täpsemalt väheke roheliseks. Nonii, selle mitmekorruselise maja lapsed hakkasid mängima imelikku mängu, kogunesid kokku õuele, no ütleme kolm, aga edukalt võis olla ka neli või kaheksa. Arv pole siin tähtis. Üks neist, tüdruk või poiss, ütles jämedama häälega, mis oleks rohkem vanaema hääle moodi. Suvatse lõpuks juua ära oma piim, kas ma veel kaua peal kruusiga sul sabas jooksma? Ülejäänud vastavad järjekorras peenikeste häältega, mis on kõige rohkem nende endi häältemoodi. Ei taha või ma ei soovi piima, anna kompotti või piim on valge, eile oli valge ja üleeile oli valge, ära on tüüdanud. Seejärel ütleb vanaema häälega, poiss või tüdruk aitab jonnimisest, mul on muudki teha, jooma, piim ruttu ära ja asi korras. Aga igaüks tegi midagi niisugust, et oleks selge, et vanaema sõnad läksid ühest kõrvast sisse, teisest välja. Näiteks üks poiss vaatas tähelepanelikult taevasse, üks tüdruk hüppas ühel jalal, teine poiss vilistas, teine tüdruk võttis hammastega oma kleidikraenurga suhu ja kukkus seda närima. Kui kõik olid midagi välja mõelnud, naersid nad koos nõrkemiseni. Olete nõus? Suurepärane mäng, lihtne ja õppida on seda kergem. Aga olge lahked, mis juhtus ühel päeval? Sinna majja kolis uus poiss, kes sellest mängust midagi ei teadnud. Lapsed arvasid, teadis, aga tollel polnud aimugi. Kutsuti teda mängima, aga tema ajas kõik sassi. Kui tüdruk, kes parajasti rääkis vanaema häälega ütles, suvatse juua oma piim ära. Vastas uus poiss kiirelt. Kohe joon pesen ainult käed puhtaks, joon. Lapsed vaatasid imestunult üksteise otsa ja siis tormasid korraga uustulnukat õpetama, mitte niisama osta, niiviisi nagu kodus, mitte seda, mis sulle pähe tuleb. Teeme veel kord. Tüdruk ütles uuesti vanaema häälega, suvad, söö juua oma piim ära. Ma jõin juba vanaema, vaata kruusi. Vastas uus poiss. Jälle vaatasid lapsed üksteisele imestunult otsa ja uuesti tormasid kõik uustulnukad õpetama. Sa ei saanud midagi aru, see on selline mäng, kus tuleb tõtt rääkida, nii nagu sa kodus räägid, said aru? Sain, vastas uus poiss. Siis vaata, ära enam passi hakkame uuesti, üks, kaks, kolm. Kas sa jood juba ükskord oma piimakruusi tühjaks? Joon muidugi, joon vastas uustulnuk, joon ruttu ja Läändid õue mängima. Ma räägin alati nii. Meeldib, on hea, ei meeldi, pole midagi teha. Ja uus poiss läks mängust välja. Lapsed mängisid edasi ilma temata, aga lusti selles polnud ja lõpuse naernud keegi. Aga kui mängu lõpus keegi ei naera, mis mõte on siis niisugust mängu mängida ja mängija pooleli? Seest aga kõik vanaemad selles mitmekorruselises majas, kus elab tuku, naeratavad igal hommikul kell pool kaheksa. Võite tulla ja ise näha. Arvan, et ei unustanud, missugune see maja on, teine vasakult või seitsmes paremalt, arvestades seda, kui poolte tulete. Aga palun tulge täpselt pool kaheksa. Jon piima, kruuside ja naeratavate vanaemadetund.