Avame nüüd siis esiemade rõivakirstu koos asjatundjaga millest jutustavad kõigepealt teile need esemed, kui te hakkate neid vaatama? Kõigepealt avan kirstu ja võtan sealt välja näiteks seeliku siis otsekohe ma selle järgi võin öelda, kus seda on kantud ja millal seda on kantud. Sellest jutustab tema vorm, kuju samuti tema värvid ja kaunistused, mis seal peal on. Muidugi ühe seeliku järgi on raske öelda, kas oli jõukas või oli ta vaene inimene, aga muidugi jõukuse vahe tuli ka rõivastes välja. Seeliku järgi, aga kui võtame näiteks mõne avame tanudegapi või ka käiste kappi, millel on rikkalik tikand peal siis võime kohe öelda aega tikandi järgi. Esiteks, kus sõda on kantud, millal on kantud ja tikandid juba ka, kes on kandnud, sest kõiki neid hoolikalt tehtud tikandeid ei saanud omale lubada mitte kehvikud, vaid ikka ainult jõukamad pered, kes vaid neid lasta teha. Käsitöömeistril. Nii et ajalooline ülevaade ja samale pilk inimeste sotsiaalsesse olukorda. Ja veelgi rohkem ju pilk inimeste tolleaegsete kandjate maitsele, nendest eetilistest tõekspidamistele, traditsioonidele, terveid suuri raamatuid te kirjutate ju siinsamas sele rõive kirstu ääres seistes. Jah, no muidugi selle eseme järgi saab seda ka veel kindlaks teha, missuguste naabritega ta on kokku puutunud, kellega tal on ühisjooni. Mõningal määral, jah, kuidas need on omandatud need ühisjooned. Siin ongi üsna suur probleemide ring, millest nüüd tahaksime teile, lugupeetud kuulaja enne suurt pidu, kus paljud teistki kodus vanaemade esijamade kustuda loovad päris uusi rõivaid õmmelda lasevad. Tahaks sellest jälle natukene jutustada, et mõndagi kasulikku võib-olla veel kõrva taha panna. Kõigepealt kui kaugest minevikust on pärit niisugune meie esivanemate pidulik rõivastus, seda nimetatakse niiviisi. No pidulik muidugi paremaid rõivaid kanti peol, aga tegelikult töörõivas oli oma oma laadilt samasugune kui peo rõivas vanemad peorõivad, jäidki siis töö rõivasteks niisugusi, hinnalisemaid, riideid, mis olid hoolikalt kaunistatud. Neid ikkagi hoiti ja koguni pärandati tikandeid põlvest põlve, Uiga tehtud peakatteid, neid on ikka emalt tütrele edasi pärandatud, koguni kui vana taga need rõivad ja need kõige vanemad esemed, mis meie kogudest siin on, pärinevad, et 11.-st sajandist ja samuti on küllaltki vanaleid seitsmeteistkümnendast sajandist. Põhiliselt koosnevad meie kogud praegu 19. sajandi esemetest kuid on ka küllaltki rohkesti rahvarõivaüksikosi 18.-st sajandist ja muidugi sinna juurde nüüd hiljem kantud asjad 20. sajandi, kus hiljem püsis 20.-st sajandist. Kas need esemed 14.-st ja seitsmeteistkümnendast sajandist, teie haruldased leiud, kas juba sellel ajal tuntiga värve? No 10.-st sajandist, see on niisugune tuunika tüüpi, tähendab sedalaadi nagu vana trauma tuunika tõmmelt, ilma õlaõmblusteta lihtsalt kahekordselt kokku murtud riidelaid ja Kavastu tinakaunistustega, mille järgi ta siis saab nii dateerida, saab tema aega määrata Ta. Ja see on pruuni värvi. Aga ta on, kuna ta on soost leitud, siis tõenäoliselt on su mullast omandanud selle pruuni värvuse. Arvatavasti ei ole, mul on kas hall või valge, võib oletada, kas ta pruunist oli sellel seitsmeteistkümne sajandi. Rabiverest Harju rajoonist, sellel on juures muide ka esimene varrastel kootud silmkude ja sellel on muide juba täitsa kirini ja muide niisugune neljaleheline linaõiemotiiv, mida me kohtame hiljem väga palju rohkesti mulgi sukkadel, naistesukka kirjades ja samuti kindakirjades, leiame, et tal on rahapäraselt väga palju nimetusi, kutsutaks väga kuldsele preisikirjaks ja küllaltki laialt levinud väga vana kiri ja seal on näha värve samuti omandanud pruuni tooni rabas. Aga see kiri on ilmselt eraldada niisugune madarapunane nagu enne anilin värvide levikut üldse meil väga palju oli kasutusel ja sinine ikka kol. Päris õigus, need on ju looduslikud värvid veel. Need on looduslikud ja looduslikud värvid muidugi kuni möödunud sajandi keskpaigani täiesti valitsevad meie rahvapärases tekstiilis välja arvatud vähesed muidugi potisinine tuli juurde küll taim värv, aga ta on juba sisse toodud meile Indias indigosinine ja samuti puupunane ja üksikud niisugused värvid, nii pluusi, uus sinine. Ja siis, kui kõik need värvid meil juba kasutusel olid siis võisid ka meie rahvarõivad muutuda sellisteks vikerkaare peegelpiltideks, nii nagu me neid praegu tunneme. Kuid paljudele, kes ei tunne bioteaduste kale uurinud eesti tekstiiliajalugu, jääb mõistatuseks, kuidas meie väikesel Eestimaal võib-olla nii palju erinevaid rõivalaade mustrikirju ja Jah no siin muidugi paljud need erinevused on tagasiviidavad väga vanadel hõimuerinevustele, aga omakorda eriti seda niisugust väikeste rühmituste tekkimist süvendas ju realismiaegne sunnimaisus, mis tõkestab rahvaliikumise väljaspool oma kodu lähemalt, koduümbrust, oma kodukihelkonda ja siis ju ikkagi need teatud moetraditsioonid, mana traditsioonid, Need valitsesid seal, nende järgi tehti rõivad ja nendele traditsioonidele siis kohandad nii hästi kõik need uuendused, mida seal kohapeal ise tekkisid, samuti naabritelt saadud laenud ja ikkagi mõningal määral valitsevate kõrgemate klasside moemõjutused. Kui nüüd püüaksime, siis teha statistikat kui palju neid erinevaid rõivatüüpe on. Seda on väga raske öelda. Siin võib arvata umbes 150 ümber neid erinevaid niisugusi kostüüme, mida saab nii lokaalselt ja ajaliselt eraldada. Muidugi, see ei ole täpne siin võib-olla kõikumisi siiapoole sinnapoole, aga neid on ikkagi hästi palju. Arvan niigi küllaltki soliidne, sest kihelkond oli meil Kihelkondi olime 111. Praegu me valmistamegi jälle peoks ja peoks on inimesed alati pannud selga oma kõige paremat kõige ilusamad riided, mida sageli valmistati isegi öötundidest aiast lisa võttes ütleme näiteks möödunud sajandil, kuidas nägi välja Eesti naine ja eesti mees oma pidurõivas. Aga siin peab kohe ütlema, kus kohas ta meesterõivad olid, möödunud sajandil võrdlemisi juba ühtlased. Jõuste meeste rõivastes on? No muidugi on kah lokaalsed erinevused nii teravad kui naisterõivastes. Möödunud sajandi esimesel poolel kandsid mehed valdavas osas Eestis juba eelmisest sajandist üle võetud kints pükstest dist koosnevat ülikonda, tähendab, püsiksid natukene allapoole põlvi ulatuvad püksid. Ja sinna juurde siis meie mõistes niukene kuube pintsak siis ühe või kahe nööbireaga ja jõukamad kandsid kabess. No see oli rohkem levinud eriti just Põhja-Eestis, aga Kesk-Eestis üldse suuremas osas Eestis. Aga igal pool see ülikond ei saanudki valitsevaks. Kihnu mehed kandsid pikki, mitte päris pikki randu, ikkagi ulatusid Kulikedel kontideni peaaegu 1860.-te aastateni kandsid nende pükste peal sukki küll võtad sukad, aga hiljem hakati siis kandma pükse sokkide peal ja niuksed poolpikad-pikad, pikad püksid sõitsid ka Ida-Eestis veel seal Iisaku eestlaste juures ja samuti setud setudele kodunenud ülikond ja ka veel päris lõunas mulgi alal. Naiste rõivakirss oli muidugi eriti suur ja eriti komplitseeritud on sellest ka rääkida. Lõuna-Eestis võime äratada mitut lokaalset erinevat rühmal mulgirühmast. Iseloomulik on siin, et, et siin taha kaua säilised, niisugused vanad, võib-olla ürgsoomeugrilased elemendid kui mujal. Siinne naised kandsid kuni möödunud sajandi keskpaigani lahtiseid kukku, õmblemata seelik vaipu, mis mähiti ümber puusade ja kinnitati vööle. Koht kaeti siis puusapõllega. Need olid siin tavalist igast mustast villasest riidest või ka just noorematel pruutidel madalatega värvitud punaseks suvele aga valged linased ja nimetused olid neil samuti nagu samasuguste kujustel. Õla katetelegi olid, nimetasin sõba lõppu ja siis balla pool. Kui aga võta nüüd multilähedalt naabreid Lõuna-Võrumaa, siis leiame seal vastupidi. Murkide mustale värvile kandis valgeid rõivaid nii hästi. Seal kandsid naised kaua neid kokku õmblemata vaipseelikuid ja õlalevõetavaid kujulisi õlakatteid, mida nimetati aga siin tulikuteksmites paks vaid kõrikuks, samuti ka seda vaipseeliku niimoodi siin kõrikuks ja samuti linasest riidest siis ballai. Palakas võeti õlale aga palla pool mehi ümber puusade. Ja muidugi kaunistused pütti ikkagi teha hoolikad erit juustele, õlalevõetaval riide laial mis kuulus ka nii ikkagi piduliku rõivastuse ja eriti just väärikamatele juba abielus naiste rohkem. Võta mind natukene põhja poole põhja Eestisse siis näeme, et siin, sel ajal kui Lõuna-Eestist veel püsisid need niisugused lihtsad algelised formid oli siin triibulise seeliku juurde. Ja muide, Põhja-Eesti naised ei kandnud särki pealist hõivana, vaid nendel särk muutus juba rahvarõivaste kandmise ajal pesuks. Särgid kandsid valgest linasest riidest kaunistatud pluusi, mida nimetati käisteks. Siin kohanes juba varem 18-l sajandil. Potisinine, värv ja ka ülerõivad ja samuti meeste ülikonnad olid oma lõikelt nii uuendustega ei panid keha järgi töödeldud pik kuue toidundamatud händadega ümber keha aga samal ajal kui music andsid veel laia puusalisi nii lihtsa lõike isi kuubik. Siis aga seoses kapitalismi edenemisega ja rahasuhete tungimisega Eesti külasse ja linna mõju suurenemisega maa elanikkonnale. Ka maainimene hakkab nagu ühtlasemalt riides käima või linnapärasemalt, kuidas tuleb üteldagi? No ja need levisid ka maale ja kuna neid just oli nähtud peamiselt linnades, hakati kutsuma linna voodideks. Aga need linnamoed möödunud sajandi lõpuks said juba valdavas osas Eesti alal valitsevaks ka maaelanikkonna hulgas. Aga kui mind esimesele üldlaulupeole enne seda ju Carl Robert Jakobson alustas ulatuslikku võitlust Eesti rahva rõiva eest ja selles võitluses tuli näha ka võitlust rahvusliku iseteadvuse sees, nii et küllaltki niisuguseks oluliseks komponendiks kujunes rahvarõivas. Rahvarõivakasutamine pidu rõivana, see kerkis üles rahvuslikule ärkamisajal möödunud sajandi teisel poolel ja Meie esimestel laulupidudel ju esinesid koorid oma kodukohtade rahvarõivastes nii oma rahvaväärtust toonitada, et eesti rahvas oma esivanematelt omandatud traditsioonide põhjal loodud rõivas võib laulda eesti laule eesti keeles ja ta on samuti täieõiguslane, teie väärtuslik rahvas ja mitte ei ole ainult nüüd võimeline sakslaste poolt orjastatud. Järgnev periood see on kodanliku Eesti aeg kus rahvarõivad küll ka laulupidudel kanti, kuid püüti neid hakata modernisseerima või kaasaegsemaks muuta. Kuidas teadlane sellesse suhtub? No siin on muidugi oma areng sel asjal, sest kui veel esimestel laulupidudel möödunud sajandi lõpul esineti kodukoha rahvarõivastes, siis kanti neid nii, nagu neid ikkagi rahvatraditsioon nõudis Kadier korrektselt. Ülikond oli tõesti ilus ja hea vaadata kõigil hiljem, aga kui need traditsioonid juba väga kaugele jäid, enam ei mäletagi, kuidas nende sees panna. Siis mõnedki olid seljas erinevatest paikadest koguni saadud esemed, nad ei teadnud enam, kuidas neid õieti kanda kasutada ja sellega seoses retsiks kodanikku Eesti päevilt Pääle tekib poleemika selle vea parandamise osas tekib siin mitmesuguseid seisukohti. Ühed eesotsas just meie tuntud maalikunstnik Ants Laikmaaga ja veel teisedki tema mõttekaaslased leiavad, et peab kandma rahvarõivas korrektselt, nii nagu seda nõudes. Traditsioon sealjuures, aga kodanliku intelligentsi esindajate seas astutakse välja üldse meie rahva edasiarendamise poolt. Et rahvale, kas on teooriuse aegne pärand, jämedast koledast materjalist ei ole ilus, tuleb muuta paremaks, tuleb teha peenest, siidist või sametist ja kindlasti muidugi anda talle ka ikkagi nii moejoont. Aga muidugi niisuguse moega kohandatud rahvarõivakurblooluse on see, et kui see mood möödub, siis rahvarõivas ka enam ei kõlba. Moed möödavad aga paraku väga kiiresti. Ja muidugi selles on see ikka jaa. Siis 30.-te aastate lõpuks saadi muuseumikogud täiesti korda ja töötati läbi rahvarõivakogud. Ja nii etnograafide selgitustöö põhjal siiski võeti omaks seisukohad. Rahvarõivas ikkagi on meie rahva ajalooline looming ja dokumendi muidugi me muuta ei saa ja kui me tahame ikkagi rahvarõivast kanda, siis tuleb ta ikkagi anda nii tema üldilme sellisena, nagu ta oli. Seltsimeespool maa, teil on lihtne öelda, et peaks kandma nii kuid alles Me kõnelesime, kui keerukas on see teadus, eesti rahvakostüümist jääks sageli vist eksimegi peole minnes teadmatusest. Jah, eks kindlasti praegu meil on rahvarõivas nõukogude perioodil ju väga nii rohket kasutamist leidnud meie laulupidudel meie esimesel rahvatantsupeol nägime väga rikkalikult, olid ju rahvarõivad, enamik rahvatantsukollektiive varustub rahvarõivastega, aga muidugi ja siin on paljugi vigu, millest oleks küll vist soovitav hoiduda. Sellepärast palungi Teie abi, siis te olete nii palju näinud ja kindlasti olete märganud, missugused on need tüüpilisemad vead, sest näiteks isegi vööd vist ei ole niisama lihtne siduda selle oma kunst, kuidas see käib? Kõigepealt nüüd esimese rahvatantsupeoainetel, peab ütlema, et see kostüümide valik on küllaltki piiratud ja see võiks olla palju mitmekesisem meil. Sest meie muuseumi rahvarõivaste kogud ju võimaldavad siiski rohkem anda, kui meil praegu meil kasutatakse, sest õieti põhimõtteliselt on siin nüüd Mustjala Muhu ja Häädemeeste kostüümid, mida hästi rohkesti kantakse, kuna veel aga siiski nagu ma ütlesin, 111 endist sisekanda. Nii et seal peaks andma rohkem võtta. Meesterõivastuse osas on mindud täiesti üle sellele moodsale kostüümi-le, pikkadest pükstest koosnevale ma siin kui andanud rahva rõivana tantsuülikool on ta muidugi tuleb kõne alla rahvarõivas ja kas seda on siis mõttekas, me siiski ei peaks ikkagi rahvarõivast kasutama taolised pikad püksid, nagu nüüd meil praegu propageeritakse ja kiretud häälega sokid peale, vot niisugusi pikki pükse on kandnud Ukraina Lääne-Ukrainas, Karpaatides kutsusid kultuurimehed. Aga kas me siis oleme tõesti nii, et peame sealt minema laenama ülikonda, bioülikonda kanti lühikesi pükse, kandinaid, valgede sukkadega, valge sokk muidugi toonitab eriti jalga ja paistab silma ja tekkis nagu võõrastus tegelikult valge sukkmeestel pole üldsegi meiega kanud musti või siis tumedaid, kas hall või tumesiniseid kuuni. Kuna naistel olid siis valged, aga muidugi ka kirjatuitsuki küllaltki paljudes paikades võib näha ka vööde osas siin eksimusi. Rahvatraditsioon nõudis, et kostüüm oleks täiesti korras, ilusasti kantud ja muide, need vööd mähiti tihedate kordadina alumine kiht seeliku värvli peale ja siis hakati mähkima eelmise kihi alumist kordagi natukene paistma. Nii ta nii tõmbas figuuri ilusasti saledaks, kuna siis seeliku Kaharuselile kitsale talile eriti oli, nii toonitas ta kitsas taliat. Nojah jaa, vöö kandmisel oli ju omal ajal maagiline ja mitmesugune uskumuslikki tähendus, miks teda nii hoolsalt ümber ümber sea? Arvati jah, et vöö annab kandjale jõudu ja tuge. Kui mindi kevadel külvi tööle, siis külimit ka kinnitati vööga. Jah, naiste vööganud eriline erile külvivöö olisest naistevöös olis nii-öelda viljakuse märgiks. Ülejäänud aasta rippus ta siis aidas, aga küsida siis võeti kasutusele. Nojah, tänapäeval me külimitust enam teri põldu ei viska, masinad teevad selle töö ära. Näiteks tänapäevane riietuseski ole teine. Kuid nüüd tekibki probleem, kuidas neid rahvarõivaelemente kasutada ära näiteks meie kaasaegses rõivakunstis. Viimane siluett on siin heaks näiteks nimelt moekunstnik ei, peaareen on siin mitmeid kostüüme kujundanud eesti rahvuslike rõivaste eeskujul, soovitab pidulikke kleite rahvuslikel motiividel ja siin on väga nii teretulnud. Meie looming annab küllaltki palju võimalusi tänapäeva rõivastust rikastuda mitmekesisuse ja muuta huvitavamaks nägusamaks randadele, nii-öelda isikupärast joont. No mina ei ole nüüd kahjuks asjatundja nendes asjades küll hoopiski kaasa rääkima, aga kui te vähemalt mõne sõnaga ütleksite, missuguseid elemente siin on kasutatud ja peate te seda õnnestunuks. No siin on kasutatud kõigepealt ähvaraiva siluett näiteks Hiiuseeliku kujutud seeliku eeskuju on siin ühel kleidil, kusjuures sinna siis liitub niisuguste metallist puusakaunistustega, nagu see oli hiiu naistel rõhtudena püssis siis on Põhja-Eesti lühikest linast pluusi käiseid kasutatud siin boolero kujundamisel. Tihedamat koostööd etnograafidega, seda vajavad mitte ainult tarbekunstnikud vaid eriti praegu läheneva pidupäeva eel näevad seda hädasti ka raadiomehed sest ma kujutan juba praegu ette kuu aja pärast, kui meil tuleb teha reportaazhi võidu väljakult, kui laulupeoliste rongkäik parajasti läheb. Ja kui hädas me siis alati oleme, sest me ei tunne rahvarõivast nii, nagu me peaksime tundma ei oska kõiki neid detaile nimetada. Kuid kujutleksime nüüd nii, et te olete minu abiline seal ja vaatame Ta kirevat rahvarõiva kangast, mis juba tunde voogab lauluväljaku poole. Öelge mulle, palun, kui palju on seda seelikutriipude kirevust meil Eestis? Võtame ühe kindla paikkonna, võtame muu. Kuni möödunud sajandi keskpaigani kanti siin mustapõhjalist põiti viirutusega seelikut. Möödunud sajandi teisel poolel hakati kandma pikitriipu seelikud ja seal, kus on niuke kuidagi punakas tumeda moraas. Ja järjest läks heledamaks, muutus värv heledasid. Aste-astmelt võime siin näha, kuni käesoleva sajandi esimesel veerandil Nargantsid täitsa sidrun kollaseid. Nii nagu hindki nimetab Muhu kollast seelikut nagu kollane päike Jah, no see on küll väga nii rõõmus ja värvikas. Ja kajastab kahtlemata elurõõmu. Teil muuseumi fondides ma olen märganud väga palju väga ilusaid Eesti naiste ja meeste peakatteid. Meie laulupeo rongkäik läheb aga valdavas osas välja arvatud vist need muhu väikesed mütsikesed paljapäi. Jah, muidugi. Mis puutub peakatetesse, siis neid oli eriti rohkesti nii hästi vormis kui ka kaunistustelt. Erinevaid. Traditsioon nõudis naiselt tingimata pea katmist ega põlle kandmist obligatoorselt abilase tunnused, naine ei tohtinud minna selleta üle põrandaga taotaile, täna. Ja eriti just naiste peakatete osas on väga-väga rikkalik valik. Juba ajaliselt, kui võtame nüüd vanemad, pikad linikukujulised peakatted, pea linikud, mis Lõuna-Eestis täitsa käterätikujulisel säilised. Setude pikad kandadeni ulatuvad edasi Põhja-Eestis, Nad muutusid natukene lühemaks, Linukad samuti, Tarvastu tanu ei oleks niisugune seljakantava sabaga. Kui me astume ka saartele, siis vaatame sealseid pealinu. Siis näeme, et need kindlasti lõua alt läbi Emmaste naiste nuttis lina. See oli nii väikse Küvendatud alusel, peakattele lisandus küllaltki pikk, nii ikka veel, mis kindlasti lõua alt läbi ja siis kukla tagant ja rippus õlal ja ka meestel muidugi, meeste müts oli üldiselt vähem, aga ka meestel siiski oli muidugi iseloomulik oliga Hap kübar, vildist kaob kübar. Mida kohapealset meistrit pannistid, no üks kaap kübara valmistamiskeskus on diaraha on ja kus kroonu vallas küllaltki kehva pinnasega väikestes taludes teeniti lisaelatust mitmesuguste käsitöödega. Üheks käsitööks oli siis just kaap, kübarate valmistamine, kutsutigi need ümbruses, Haaniga pühan jagab Anija mehed, käisid need siis kirikute juures müümas, võtsid oma kindla hinna, võtsid ka tellimusi vastu ja tegid siis tellimuste järgi. Haanja meeste ja üldse Lõuna-Eesti kaabud olid natukene pealt kitsale värummuga. Seevastu aga Põhja-Eesti kaabud olid kindlasti laieneva Rummuga ja kaabud tehtis niivõrd kõvad nendega võis istuda ja kui oli teel olles vaja hobust joota ämbrit, ei olnud siis võistlusele kaabuga vett tuua ja hobust joota. Nii on see sobiks siis laulupeo rongkäiku, kui kange janu on ja limonaadi vaja tuua. Pidurongkäik läheb ja muidugi ehteid kui palju, sest pidupäeval pannakse ümber kõik kõige kaunimad ehted. Setu rasked trossid, igasugused rõhud. Kui palju hõbedat, vaat, võib küll olla seal rinna peal. No üldiselt Eesti naised on harrastanud väga rohkesti kanda ehteid, helmed, klaasiast, massist või kivikivist, helmed, neid kandsid Eesti naised üldiselt. Nii hästi pidupäevadel kui ka tööpäeval oligi niisugune komme, et helmed tavaliselt pandi lapsele kaela tütrasse kaela siis, kui tal tuli esimene hammas. Sellest ajast peale ta kandis pidevalt kogu oma eluaeg Helmetsid, helmed olid, ehedele jõudsime, omistati kaitse tähendus, arvad, et nad nii kandjad hoiavad eemale igasugustes ohtudest. Kõige tüüpilisem möödunud sajandi rinnaehe oli kujuline sõlg businessis ainet suhteliselt väiksemad kujuline sõlg on meil alates seitsmeteistkümnendast sajandist lamedad suled. Aga siis ta hakkas tõusma kohvikusse Lõuna-Eestis kasvasse kuigk suuremaks. Ja päris kõrgeks läks tema setudel kusjuures setu naiste suured kõhiks õed kaaluvad pool kilo. Ja hästi suured ja üldse setud on oma ehete komplekti poolest nii kõige ees, sest üldiselt ka mujal kanti veel palju hõbeketi armastati kanda sinna juurde kannaga rahadega ja kodarrahadega, milles kasutati vanemaid, kas taarid või rublad. Reheline kodajad ümber, aga on ka päris hõbeplekist löödud ehted, mis imiteerisid raha, aga setu naised löövad vist küll kõik oma rohkusega üle, sest nendel olid seal mitmed seal kalakõrt, rahadze, kõrtsi muidugi lehe kõrval, mis kuulusid vanemate ehete juurde sinna juurde siis veel need säpuskadja ja pöördukeedid. Nii et see kogu komplekt võis kaaluda umbes nii kahe kilo ümber, kui ta ikka täielik oli. Ja nende laulupeo teekond on muidugi kõige raskem, kuid seest kogu teekond südalinnas lauluväljaku, nii on neile ka aplaus kõige suurem. Rahvatantsupeol oligi võimalus näha Värska neidusid täitsa oma kodukoha rahvarõivastes, nad olid seal rahvast ju veel. Praegu kantakse pidupuhkudel täiesti ehtsad rõivad ja ka ehtekomplekt küllaltki täiuslik ja nad said tõesti suure menu osaliseks ja ütlesid, et siiski, et on täiesti võimalik tantsida kalisuses pikas ülikonnas ihu tervist sugugi põlvini teha, nagu praegune mood on, nagu seal mõned kollektiivid olid nii moderniseerinud vaid olid ikka täitsa nii võtnud kostüümi, kuid tervikut kõigis tema nii iseärasustest esinesid sellega, sest siis oli veel seal. Jämaja neiud olid teinud oma kodukoha rõiva, küsinud nõu vanematelt inimestelt, kuidas need kangad täpselt kudude, kuidas need ülikonnad teha. Ja ka nemad olid väga suure, said väga suure menu osaliseks. Ja muide, Meil ju praegu ongi niisugune lugu, et valitakse, kui nüüd rahvarõivaste tegemine on, ega siis väga palju seal ei mõelda, kui nõuandeid ka ei ole ja nõuandjaid siis võetakse ikka niisugune, mis paistab kõige toredam nisugune ülikonda, tehakse seda, aga selle all kannatab muidugi meie üldine pilt, mis eriti just tantsu seljakul annab ennast väga tunda ja muidugi lauluhordi juures ka. Ja kujutesti kollekti natukene põhjalikumalt õpiks tundma oma kodukohas kantud rahvarõivaid, hindama nende ilu, tegema oma kodukoha rahvarõivad. Siis võib arvata, kui palju mitmekesisemaks muutuks see meie üldrahvalike pidustuste pilt. Kui palju see annaks juurde? Kohtumiseni suurel peol.