Neile selle põlvkonna inimestele kes käesoleva sajandi esimestel aastakümnetel on Eestis sündinud siin kasvanud ja suurema osa oma elupäevadest siin ka elanud ning kellede hulka samuti mina kuulun neile, meile on Tuglase nimi saanud. Meie mõte ilma lahutamatuks osaks. Mul pole säärast koolitatust, et julgeksin asuda Tuglase loomingut liigitama igasuguste kirjanduslike ismide järgi kuna pealegi nagu senised kogemused näitavad niietismide möödu, rihmad on mõnikord kummina venivad teinekord aga kisuvad kokku nagu pooltoores, piitsa nahk kuivas kohas. Usaldantsee pärast kasutada neid mulle tänase Tuglase õhtu sissejuhatuseks jäetud kümmekonda minutit selleks et meenutada, rääkida lihtsalt sellest, kuidas Tuglase looming mu enese mõttemaailma osaks on saanud. Nüüdsed noored juba varases lapsepõlves teevad oma esimese tutvuse kirjandusega mitte ainult trükitud kirjasõna vaid ka raadio ja televisiooni kaudu. Minu lapsepõlves raadioaparaate tänapäeva kujul vil polnud. Kauge nägemine oli aga alles isegi teadvus meestele ja leiduritele kättesaamatu unistus. Ja ka raamatuid oli vähe, hoopis vähem võrreldes sellega, mis neid on tänapäeva kodudes. Vähe oli neid ka minu kodus Saaremaal. Mäletan, et temal oli kaks raamatut, mida ta väga hoidis ja mida, kui mõni naabrinaine neid juhtuski laenutama tingimata tagasi nõudis. Need olid Juhan Liivi kirjatööde kogu ja luuletused. Kui palju juba nende raamatute saamise juures. Tuglase käsi mängus oli. Seda sain ma muidugi alles palju hiljem teada. Ent algkooli kuuendas klassis. Olin kas kirjandusõpiku suundusliku lugemise või kooli raamatukogust hangitud raamatute kaudu lugenud, pähe õppinud ja õpetajale vastanud ka Tuglase merd, hunti, laastu, ema viis hälli heinamaale ning popia puhud. Hunt ja ema viis hälli heinamaale ei käinud mulle siis üle jõu. Ja on alati ka hiljem onu diad lugeda, hoolimata sellest, et olen neid palu nii algkoolis kui keskkoolis õppinud neist kirjandit kirjutanud hoolimata sellest, et olen neid 10 aasta jooksul klassist klassi teistele õpetanud. Hunditeemal tehtud sadade õigem tuhandete Jutside mannide. Kirjeldati keelevigu parandanud. Nõnda et need palad korduva lugemise ja kuulamise tõttu oleksid pidanud mind ammu ära tüütama. Aga alles mõned päevad tagasi mul endal juba pea enamasti hall otsas, lugesin jälle hunti suure mõnuga ja naersin südamest sele toredat huumorit. Pisut teisiti oli lugu merega kooliraamatutesse trükitud Tuglase meri polnud just see meie igapäevane meri millest meie rannapoisid suvel põhjaõngega kalu püüdsime jaanilaupäeval koos küla naisperega lambaid pesime ja hobuseid ujutasime. Ja millesse üks meist peaaegu meie oma silme all uppus. Meil oli igal lahe nurgal oma nimi nagu siia, kui lai, madal, nõrk rahuauk. Suur meri oli Velsandi taga seal, kus selge ilmaga stiimulite suitsud paistsid. Ent sealgi, kui lestil käies vanade meeste juttu kuulata, oli kuivi ja karisid, kuhu see või teine laev oli udu või tormiga kinni jooksnud. Seal kooli igal paigal oma nimi ja lugu. Kuigi polnud muud näha kui laineid ja vett. Ja hoolimata sellest, et Tuglase meri oli teine kui meie rannalast igapäevane meri hoolimata sellest, et Tuglase meri polnud trükitud raamatusse rea ja rimi viisi nagu teised laulud. Et aga oli lauljumite jutt, seda, ütles kooliõpetaja, seda mõistsime ka ise. Hoolimata kõigest jäi Tuglase meri meile kergemini pähe kui paljud Reavici trükitud laulud. Jäi üksnes mitte pähe vaid jäi õhtul uinudes ka meie igapäevase mere kohinasse helisema ja heliseb sellest. Kohinas siiani. Popist ja uh, kuust. Jäi mullaga algul koolipoisina imelik mulje. Kuigi meie poisid tülitades 11 tihtilugu ahvi nimega tituleerisime polnud neist ükski veel elusat ahvi näinud ning ka toakoer Popi oma pika taxi kärje madalate jalgadega tundus meie karja prantslane kõrval mitte päris, mitte selle õige koerana. Popi ja Uhuu isand oli samuti võõras. Poisid, vähemalt mina neis aastates, otsime raamatust kas siis sulaselget muinasjuttu indiaanlasi, mereröövleid, Tarzanid või käegakatsutavat tegelikkust. Popi ja Uhuu lugu jäi mulle tol korral segaseks. Jäi kolme tundmatu tegelasega veerandiks, mida ma lahendada ei suutnud. Aga võib-olla just see oli ka üheks põhjuseks, miks ma hiljem palju selle Tuglase novelli peal olen mõelnud. Nüüd hiljem seda maailmakirjanduse šedöövrite võrrelnud popis jaguus üha uusi väärtusi avastanud, mis eelmistel novelil vaagimistel varjule jäid. Tuglase Popi ja kuhu kohta on palju kirjutatud. 1000 961. aasta longus lehekülg 304 nõustuvad Endel Sõgel ja Eduard Päll Bernard söödiga, kes 1000 946. aastal väitis, et popis ja kuus ning mitmest teisest Tuglase fantastilisest novellis peegelduvat kodanluse hukkumise meeleolu ühtlasi lisades, et kui õigel olla ei saa jätta märkimata nendes teostes selgelt avalduvaid sotsiaalseid probleeme. Tuglas ise kirjutab oma ühistes mõtisklustes novembris 1944. Oma põletatud kodu varemete kõrvalt leidsin ühe ainsa säilinud Truti teoseid. Ja see oli imelikul kombel mu eneseraamatuke Popi ja kuhu ma avasin selle ja mu pilk langes lõpridadele. Kuuldus hirmus plahvatusliik tõusis laeni kuhu lendas vastu üht ja popi vastu teist seina. Ning maja vajus mürinal pooleks. Mäletan, kirjutades seda lugu, ei teadnudki ma esiotsa, mis nende esile manatud looma vaimukestega viimaks peale hakata. Lahendust otsides lasksin neil lõpuks maja sõna otseses mõttes lõhki ajada. Ja nad hukkusid ise ühes sellega. Kuid küsimuses olid kavaid meelemõistuseta loomad. Ma jälgisin liigutusega nende jaburaid õiendusi. Ma tundsin lõpuks kaasa nende armetule saatusele. Kuid mis peab mõtlema sellest homo sapiens tõust, kes kuulutades ennast ülimaks ja õilsemaks maailmas on selle maailma tulemälusse matnud. Tsitaat Tuglasest. Ka mulle meenub. Bobi au Huud lugedes eelkõige Hitlerlik Saksamaal. 1900 33. aastal sunniti isand mõistus Einsteini, Toichtwangeri, Toomas Heinrich vannide ning paljude teiste kujul Saksamaalt lahkuma. Võimu haaras oma kätte mõistmatus. Kuhu ja see osa saksa rahvast, keda juba sajandeid oli untertaanideks sõnakuulelik, eks alamatuks. Kasvatatud hakkas popi kombel arututele pärgikutele uhkuudele saba liputama. Kust Tuglas seda kõike 1900 14. aastal ette teadis? Aga selles seisabki tõelise kirjaliku suurus ja ülesanne. Et ta mitte ainult ei näe, vaid ka ette näeb. Sellest päevast algas nende ühine elu. Solite tee, viirastuslikum kui uni. Ja uni, hirmsam kui tõde, kirjutab Tuglas Popi ja kuhu? Kui paljud vangid ja vangivahid 10. sajandil alustanud oma nõnda öelda ühist elu mis on viirastuslikum kui uni ja uni, hirmsam kui Tõdi. Paar sõna lõpetuseks. Rääkisin pisut pikemalt popist Johust mitte seepärast nagu ei taipaks midagi Tuglase Juhan Liivist mis mu arvates ei ole ainult eesti kirjanduses seni ületamatu monograafia vaid ka üks meie parimaid romaane. Et nagu ma midagi ei taipaks Eesti Kirjameeste seltsist, väikeses diviimarist, kogu muust Tuglase mitmetahulisust loomingust. Ei, tahtsin oma kogemuste najal veel kord meenutada, et kui me mõnda kirjandusteost ei mõista, siis ei tarvitse iga kord just teos selles süüdi olla. Ja teisalt mitte alati ei ole kirjaniku mittemõistmises süüdiga lugeja, nagu Tuglas ise märgib, kritiseerides mälestustes lehekülg 299 oma mõningaid töid, öeldes, et neis on esinenud üle kirjeldamine ja üle võrdlemine ilmatsi olukordade töölisust konkreetseks teeks. Sõnad on hakanud vohama ja paisunud suuremaks kui neid kandvad tunded. Kuid ei tarvitse lugeja ja kirjaniku selle raasukese teineteise mittemõistmise pärast ka paanikasse sattuda. Kunagi või Paet tulla, et lugeja kirjanik teineteist rohkem jäid jäägitult hakkavad mõistma. Ma arvan, et ma olen Tuglast üha rohkem mõistma õppinud. Kuid selle uhkustamisega iseloomust on ju ju mitte Tuglast, vaid peamiselt iseennast, kes popi kombel vahetevahel oma edevuse hända tõstetud. Tuglas aga on jäätuklaks. Katkendi novellist jumalast saar loeb kullast simmanit. Kuus nädalat ei tulnud vihma. Päike tõusis, põletas ja läks, looja. Inimeste silmad vaatasid taevakaartele ja ootasid asjata pilve. Tõustuseli päike, punane kui veretükk tuli alles kella kuue ajal nähtavale ning kadus õhtul samal ajal. Ei olnud varju, kui ta paistis. Ei säranud hommikuti kastepisarad rohuvartel. Kui põua, uduloorlaotusülema. Muudaloikude põhjad lõhkesid kuumusest ning konnad surid, Jan. Nälg, nälg, undasid kirikute kellad ning nende hääl kajas oigena ülepõlenud maa. Hommikust õhtuni seisid jumala koja uksed pärani, inimesed lamasid põrandal kummuli ning kisendasid, issand halasta, Kreestlus halasta, issand halasta. Õpetajad seisid põllupeenraid, sirutasid käsi taeva poole ning hüüdsid. Jehoova issand saadab surmast välja. Halleluuja. Aga põletav lõunatuul lõõtsus nende paljaste peade ümber ja kuivatas higitilgad nende otsmikul. Nende keeled kuivasid kinni nii, et nad ei saanud koos oma karjaga jumala poole hüüda ning kollaseks kõrbenud maa kisendas endises janus taeva poole. Nälg. Ning juba see hiiliski põldude ääres, et sügisel koju tulla. Luitunud punaste silmadega ning tema kõrval seisis taud ja vaatas isunevalt pilgul küla poole. Teo mees kõndis härgadega mõisapõllul armud, virisesid määratu kaarianada ümber ning nurusid verd, mida oli orja all eneselgi vähe. Musttuhat tekkis neid iga päev sois ja rabus ning põristas oma metalltiibadega heledaks köetud õhus. Aga mees kõndis paljaste viiskudega mööda põletavat põldu ja ajas pudenevasse mulda nagu tuha välja vagusid. Kui päike hõõg söime keset taevast kõrgemal lõõmas, juhtis Teo mees loomad lepikusse neitsi allikal laskus kuivuva lätte äärde kividele, kummardus ja jõi. Nagu vahenuga, lõikas külm vesi ta sisikonda. Mees sulges silmad, ta higised juuksed langesid vette, kuid ta jõi, jõi ja jäi allikaäärsetele kividele surnult lamama. Härjad raputasid redel rangid kaelast ning astusid aeglaselt, otsekui mõtiskledes mõisa poole. Theo mees ei orjanud enam ja tal polnud enam janu. Aga nurm jäi seekord kündmata. Kui kuum tuul lõõtsus, tõusis tuha sarnaned tuline muld õhku ja tuiskas nagu kuiv lumi. Talvel. Kord õhtul, kui varjud juba üle majade ulatusid istus Margus kirikumõisa aias murul ja kõneles endise õpetajaga. Videvik kattis tumeda vaibana kõrbenud lehestiku. Kannatavast maapinnast tõusid otsekui vaiksed ohked igavesele rahunurmelt, kus kõnnivad hallipäised raugad, jutustades armastusest ning alistumises. Ja need koduse mulla hääled ulatusid vaikse leinana rahu otsiva südameni. Ega olnudki need sõnad, mida kuulis Margus. Olid pigemini mõtted kui sõna mõistandmised, kui mõtted avaldusid, need ohetes värisevate käte liigutustes väsinud pilkude süttimises kustumises kahises hämaras haavapuu ulatuv kohises rõhuta sõnade kosk. Aga tuim ja piinatud teoori nägi hetkeks nagu süngeid säinu enese ümbert langevat ning nende tagant uusi maailmu avanevat. Ja nii Aimles rauk kesksuvist ööd. On nagu ussid, meid kiusavad mõtted, nad roomates, hingehaavad on nagu tuuled, nad samuti tõusevad, paisuvad, kaovad. Kes teab meie mõtete suurust, ehk Isemenemad küll sünnitanud, kes teab, nende kasvu ja jätku või millal nad kustuvad? Nad, noortel võimsad ja tormised on, kui põletav marutuul. Nad vaiksed ja hallid vanadel on, kuid taevas talvisel kuul, Noortele ihkavad kangelastegu suurt üllast sangari tööd kuid vanadel veerevad vaikselt ja Waanelt kesksuvist hämarat ööd. Siis otsivad tõe ja õiguse põhja ning jumala vaimu veetmise ees siis uurivad, tundmata taevaste elu, mis ootavat alles. Me idees. Sa õnnelik õnnetu otsija oled, sest noorena tunned ju saet, jumal on selge, kui päike. Et jumal on tume ja tundmata ei ole muud miskit, mis eest nii palju kannatanud inime kui tumeda usu pärast. Me tundmata jumalasse. Kord selgub sullegi, mõistatuse ees on jumal vaid elu meie ümber ja sees see elumis tuhud uskades keeb, mis lilled on õitsema pannud ja tühjusest ilmasid, teeb ta, lõõmab päikese balangus ja ragiseb pirrutules, ta mühiseb mässavaid meredel ja vuliseb allikavees. Kui sureb, Me lihavaim lahkub ja kaob siis jumalaga enda ühendab, sest oleme isegi jumalad. Me osadest uuesti inimesel A ei ole selle usul kurja kirja ei põrgut paradiisi, ei ole tal tarvis palvet Jurja jumalakoda ning hiisi. Nii valged kui lumi Uurivad-puurivad kisendavad Kunivel mässamas veri, nad otsivad tõde ja ilmade algust ning jumalaid elusaid. Nad kobavad ringi, kesk ääretut valgust ning eksivad teeta kesktäid. Ood, tühine usk, tühine teadus. Kus on teie tõde ja jumal? Niikaua uskusin mina teid alles, kuni ma olin veel humal. Nüüd aga usun ma jumalat, keda kuulutab taevasjasalu, kes on teadmata-tundmata jõud, jätmatulti, jätkuv elu. Kes on siis jumal, kui mitte ma ise, mis on siis elu, kui mitte mu vaim? Selles on varjulme maine olu ja igisurematuse hai kui ragudes rauda ja radasid rajades. Me elame ilmas, me jumalad, piiname, rusume, tapame, vaevame, otsime õigust. Viletsad, rumalad. Kuid vaiki, mu süda ja vaikige mõtted. Kas usun ma üksinda valu ja veer? Kas usun ma üksinda põnevat tuska ning mõõtmata tuimuse tühjuse merd? Mu jumal on arm. Mu jumal on elu. Mu jumal on tõde. Mu jumal on tee. Mu jumal on vaikne, kannatav valu, mis särab läbi silmade v. See jumal ei ole muinasjutt, ei oota meid, pilkane öö, kus ahistatakse ohe ja valitseks nutt ning piiraks vaid piinade ö. Öös, sumedas süles, nii kumiseb tasa kui kostaks kaugete kellade hääl. Ja tasa hõljuvad, õõtsuvad õhud koltunud lehtede pääl ning üksinda oigab ja leinata siinse põuas põlenud maa ning kuule, kas ei tundu sul nii, kuid kostaks vastu, Sulda. Jää rahule, sõber, jää rahule, vend, kord tulevad paremad päevad, mil sinu väsinud silmad jumalat eluna näevad. Ja rahule sõber, jää rahule, vend kord puhkevad koidud ning heliseb maa. Kord õitsevad lilled ja Punavad koidud ning rahu saatsa. Mõtteid mõtteid. Nad on nagu tuuled, kord tõusevad, õõtsuvad, kaovad. Kord uurivad, tormavad, otsivad, kuni kords mullasse. Margus kuulas. Ning tale paistis hetkel nagu kõik selguvad. Kui ta oma muidu nii tuima näo vaevalt väriseva lehestiku poole tõstis näisse, nagu ära seletatud, olevat vaevatud ja piinatud mõisateooriale naist täis pool härja Tarasid. Nagu uus maailma avanevat Raukaga rääkis ja rääkis, ta mõtted voolasid nagu põhjatust allikast ja ta tundis ennast seisvat nagu nähtamatu koguduse ees, jutlustavat igavesti vanast ja siiski kuulmata uuest usust, mida kõik pidid mõistma. Sest see oli vaid tunne. Margus kuulas ja ütles. Õpetaja inimesed on rumalad ega tea seda veel mitte. Nad ei saa arugi neist suurist asjust, kuigi need nii lihtsad on. Ta tänas, jättis jumalaga ja läks. Ning sammudes keset tumedat tööd naiste, Läti kõik nii helge ja selge. Olgugi et taevas ei kumanud kuud ega tuiganud tähti ei kartnud ta ulguvat huntide hulka. Ei peljanud pahuraid pedaja vaime. Sest mõte, mis vabanenud hirmude ikkest, see valgustab tihti ka pilkas ööd. Ei kesta kaua. Selline öö. Peagi lööb pilvedes kumama tuline viir. Peagi lõõmas taevas ja kõmamas koit. Uued päevad on alanud maailmas. Uued maailmad, uusmaa, uus rahvas ja uus jumal. Aga põud kestis edasi ja ta kestis tervelt seitse nädalat. Jaanist kuni rukkimaarjanii. Inimesed käisid ringi nagu varjud ning uskusid, et jumalannat maha jätnud. Ja miks ei pidanudki nii olema. Ja kust pidi siis veel abi tulema? Kui karupalu peremees oli pool päeva paljapäi tulise päikese all piiri Kivilistunud tõusis ta kähku nagu mingile otsusele jõudes. Ta ruttas koju, võttis kapa ja hakkas sellega kuivanud kaera põllule vett kandma. Ise rääkis ta sealjuures. Olgu sa olemata, tulgu sa tulemata, ei ole sind hea andnud. Kust saab sind siis kuri võtta? Kui ta mõisa viidi, vaatas Topmanile teraselt silma ja ütles. Mis mina sinna parata, võim, kui palgid kõverad, käisin küll vanajumalale peale, aga kuri käänes nad ikkagi looka. Ja veelgi tean. Ööl on üheksa poega. Ning krahvihärrale, ütles ta otse, suu sisse. Päringu saksad Riiast järele, kas on sealt säärane pabervälja antud, et taevast nii kaua vett ei tuleks? Mindaga ülendata kuu hundiseisusse. Aga põud kestis edasi. Loomad liikusid keeled hammaste vahel, ripu. Kuum liiv põletas paljaid jalgu. Kirikute kellad hoidlasid ülepõlenud maa.