Seekordne folkstuudio tegeleb meestega, kelle maailmanägemisel Väike-Vinkel sees on ja kes end just vähesest kohutada ei lase. Rõõmus meel ja värske silm on nii omajale kui ümbritseva eile tõhusaks toeks arvutatud viisakust ning asjastatud väärtuste ülikaines maailmas. Et korraga Roonulikkuse poolt mitte liiga kitsasse lahtrisse surutud saada, soovitatakse enda aeg-ajalt tuulutada. Veerevale kivile ei kasva sammal ja rännulustist avardanud silmapiir aitab lokaalsetest väiklustest muigega üle olla. See päev ka ei ema ilmagavalu kava looseegawa pluusi. Paneme siin lindi seisma ja jätame selle pleieri põlve Helletuse saate lõpu tarvis jätkemaga Aarne Oidi viisistatud Paul-Eerik Rummo luuletsükliga peieri laulud. Levi käis rind ja käi poissi ja poiss. Käis näpuga kaardi peal ringi ja point on see pool normaalhaavast oleks õige elamise algusossa veel sellega all ka või seal, kus on igavene valgus ja külmaga paisunud Valga. Soni aga kargas käia seal ma jaa, poiss, tuline augusti. Vanem juba olla sellest pikast päevast ilma, kui ta viima veel kõike emale paar juba nähe, mina ta silma ees kasu ja eneseasu gorillade silma, seni selle silma DNAd paigale panna, eita soo. Ei, aga poiss pole Meliga loonud ja kogumiseks pole. Kohane, eks tema ennast mata eellase on kõi. Ma lugu. Peieriks oli siis Andres Ots. Nagu edasisel kuulamisel veenduda võid, kõlavad need laulud tema esituses soravalt ja jääb vaid arvata, et ega seal läänemaailma tundminegi talle võõras olla. Sõnuma magus. Ning. Onu doose veinis kas. Kooli ka toonid, staa takses kätte. Ja kliima. Ole. Tsükli autorid on suutnud koondada nelja laulu kõik traditsioonilise peierrdee komponendid. Esimene neist, kui tõukejõud maailma valus vaevleva hinge rändama meeritamisel. Teine otsingute pettumuste piinarikas kokkuvõte. On ju üür kõrge ja just võidud kõige kallimini maksetavad. Järgmine kolmas laul pajatab juba lõpuks leitud õnnest. Kiilaka õnne leivast. Vaata ta siin. See oli minul Ja vaimu. Rula. Toonu. Räägin mina olin ohus ja kulmud korda, hambad või ehitusplatsi, elatakse riigiga väravale, Sordoke, mis enne samalaadne asi ära. Hoia narmastega pimedusele pimedasse sõrmedega valguste valgus ei olegi. Kõige targemal hobune. Laenatud laenatud teedel sõidad omal laenatud päevas. Võlaks ongi sinu võlad, Valgadeks jäävad võlad. Kuigi saavutatud õnn tungib meie teadvuseni õige mitmel eri kujul, on ta oma rahuldatusega siiski tsükli madalaim faas. Ees on uued teod ja seetõttu ei jää ükski tõeline peier kauaks samale pesale. Kui mitmeid kordi on öeldud. Ma lähen, ma pean minema. Mind kutsuvad maanteed mäe loodus, inimesed. Õppus on õppus. Kus on see? Millal mina on laulu? Õhtu kui paari napi üsna sepik, no see siis mina parajasti kaalule kõlab küll oma võlakose. Siis olen enam-vähem endaga tasa ega mõttelegi puust kui minekust. Ja kohe on GM, millest ikka ju siis vaid selle eest. Nõnda suurest toonud ära meenessebeegi reegolves südamesse mõistleminaadena külvata eile pikalt, aga. Ka mina läksin ja tema ori aknal ja vaatasin, ta ise ei ole. Ega ole maa see voorumist, vaata vaata kui su Andoone. Roos on roos on, roos on ja lilli ikka õhus on see varajane õhtu, millal mina alla lauluga õhus on see? Õhus on kõike, kuid kõige enam seal kutset, kutset teele kui mitmed Woody Capri laulud algasid just niimoodi. See on miski, ta kutsub mind kaasa. Sellele ei suuda vastu panna, ta viib ka noorema põlve folgile on säärased teemad südamelähedased. Meenutagem kas või Bob Dylani don't think tvasse. Nägemist on liiga hea sõna. Meesis ütlengi. Hüvasti. Ma lähen. Teieni jõudsid Dylani rängad otsused tänu linikute perekonnad riiule Moskvast. Samalaadsed etteheite laule on ansambli repertuaarist teisigi. Miks kohtled mind nii, miks naerad nii julmalt? Miks teeb mind narriks? Kuid ma lepin kõigega. Nooruse hindan, kallis. Vene rahvalaul Vaderice oma erksa rütmi ja Pilava värviga kõlab suurepäraselt ka kaasaegses ehituslaadis. Taoliste laulude puhul oleme tihti harjunud kuulma eestlase kõrvale pisut liiga kalki teravat häält ja liialdatud emotsionaalsust. Ranna laseb neid komponente vaid aimata ja nii on neil isegi tugevam mõju. Nipernaadi liku rändnäitlejaile omast võrratut jutustamisoskust ilmutab sharnawyczewskaja iidses ballaadis Kaasani lugu. Sünge sümboolika kõrvuti rahvatarkuste loogikaga annavad laulule erilisema hõngu. Esituslaadis ambitševskajal mõjusid Jomba esiparimatest traditsioonidest. Meisterlik kitarrisaade valitsetud hääl, traagika ja nii, et paratamatult uskuma Vanajas souli unenäos õetust. O. U. Sama tõsiselt jätkab muidu üldsegi mitte murelik mees Kaarel Kilvet. Loo nimeks on puu ja raud. Selles peegeldub eesmärkide ja vahendite omavahelise seose igihaljas probleem. Laul meenutab, et ka kõige julgem tehnikasaavutus ei kujuta endast iseseisvat ohtu. Küll võib aga selleks saada inimese mõtlematu tegevustaoliste vahenditega. Kolma Tallo ruumise Kergi svee pinnalema. Kaunima skeva. Õitse sea hal taasta. Kuid seahalli taasta. Puud tõstsid kõrgele latvu. Veits iva, see ju uuri. Buile see karde Saavele. Väri jagu uttavaim tuus. Söödameest läbi. Neil käib. Söödameest läbi. Ütelge küsis neilt seeder. Mis asi see kogu Tate'i Vastasin. See ei ole. Teema võib hukka, ta oli. Teema võib hukata meid. Tark oli seeder ja kosti. Nõnda meil kaitsjaks on ta Raua eest mure taolge. Kulyward meil kirves ei saa. Kulyward meil kirves ei saa. Kolmatallu see val kergi vennale ema kaunima keeva. Paari aasta vältel on Kaarel Kilvet mitmetele luuletustele meloodia kirjutanud või siis oskuslikult rahvaviise kasutanud. Ja üsna paljud neist on kärmelt levinud üle Eesti. Nii nagu Andres otski on ta näitekunstimees ja seetõttu jutustavale mõttega lauluvormile väga lähedal. Pleieri poiste laulusaate lõpetuseks aga lubatud laul pooltunni algusest laulab Kaarel kivilt. See päev ka ei ema ilmagavanu kava loosee kava roosi taha ei jää maailmakava kava pluusi kava, pluusi. Ja ja maailmakaval vahenud rikku magama läheb, magama läheb vähemaga male vaadelnud rikum vägambalev. Magama läheb vähemaga. Malev. Maga maletasse issakassa kõlguusa kõll kuus Sahe kõlguus ahe issakassa Kissa kassa kõlguus, ahe kõlguus Sahe kuus ahe. Kas sa küll kuus kutsa, kassa kussa kassa kannu sisse Hainumis kannu siis kutsa, kassa, Hussa kassa kainu sisse Hainu siis Hannu, siis. Hakata kussa kassa kannu, siis tipa-tapa tipa-tapa tasak püsti läinud, siis ta saab Kristi Lähis-Idas artisti, leidsid tipa-tapa tipa-tapa, tasatisti, Läntsi tasand püsti. Läksingi tasa Kristi, läinud siis. Vaadapadas Akvistile näide manu üle muru, ai nuusis hallinu siis Hainu siis näide vanu üle Voru halli noosisse Hainu siis Hainu siis. Äide manu. Ööl muru ainusiis. Kuulmiseni kahe nädala pärast, mil tutvustame Marvin Reynoldsi ja Donovani laule