Suvi oli lasknud end oodata, aga kui ta viimaks saabus, siis nagu kord ja kohus. Kohe pärast jaanipäeva kerkis elavhõbedasammas iga päev 25 kraadini mõnel pärastlõunal ronisse isegi 30 kraadini. Sandudis. Paari kiviviske kaugusel Matilda elukohast oli plaaž täis poolalasti inimesi, kes lamasid tekilvi soojal liival. Kuulasid kaasaskantavat grammofonid lööklaule ja võitsid päikest. Õhtuti oli soe ja Matilda kahetoaline korter, kuuendal korrusel oli kogu aeg palad. Õudne. Päike paistis sinna varasest pärastlõunast kuni pidevikuni. Mõnikord mõtles ta endamisi, et sellest oli juba ligi 10 aastat, kui nad Hannesega sinna sisse kolisid. Maja oli siis uus ja nad olid olnud üle aasta abielus. Tema oli saanud töökoha Hoffmanni seal Oreenis ning Hannes töötas firmas Masina sild. Üür oli kõrge, aga need olid ikkagi riskinud. Ja teises trepikojas elas keegi proua krahver. Prokrahh Erik korterit külastas igasuguseid mehi nii vormis kui ka tsiviilriietuses. Kõige erinevamad kellaajal. Seal korteris käis ka noori neide. Kuulujutu järgi jäid nad sinna kauemaks, mõnikord mitmeks ööpäevaks. Tüdrukute suu oli tugevalt värvitud, nad kandsid kirevat kübarat ja rääkisid kõva häälega. Mõnikord kuulis Matilda, kuidas nad maja ees tänaval naeravad. Provograhverit külastavad mehed vältisid teistele majaelanikele silma vaatamist. Sageli oli neil kaabu või vormimüts nii sügavale pähe tõmmatud, et nägu jäi pooleldi varju. Sellegipoolest tundsid Matilda ja Hannes ära nii mõnegi näo, mida nad olid näinud lehelugudes ametisse nimetamise kuulutustes. Matilda ja Hannes olid aru saanud, et targem on külastajaid mitte liiga tähelepanelikult uurida ja mitte mõelda liiga palju sellele, mis proua krahh erikorteris toimub. Ometi oli Matilda ühel kevadtalveõhtul imestanud, kui tuli töölt koju ja maja kubises politseinikest. See juhtus aasta pärast seda, kui Hannes oli lootuse kaotanud ja minema kolinud. Ta oli ühel suveõhtul tugitoolist püsti tõusnud ajalehe käest pannud ja öelnud, et läheb piibutubakat ostma. Ja kui ta tagasi tuli, oli ta tiibu täis toppinud ja põlema pannud kuid ei asunud õhtust teed keetma, nagu tal kombeks oli. Selle asemel oli ta võtnud kohvri suurima, mis neil oli ja hakanud Saaki lausumata oma riideid raamatuid sinna laduma. Matil tale meenus, kui hüljatuna ta end tundis, tol õhtul, kui grafar tapeti üksindustunne lämmatas. Kuigi Hannese kadumisest oli möödas juba kaheksa kuud. Talle meenusid sünge ja lörtsine tänav. Tänavalaternate kahvatu valgus ja konstaablid, kes valvasid tänaval selle trepikoja ees, kus provograugherali elanud. Matilda oli hirmul. Kartis inimeste kurjust. Tapja oli tõeliselt armetu ja segane vennike. Aga proua kraagheril oli olnud mõjukaid sidemeid iseäranis sügavalt isamaalistes ringkondades. Ning kogu linn oli pärast mõrva nädalaid ja nädalaid täis keelepeksu. Matilda püüdis tegeleda vanade tavapärast asjadega, nagu oleks kõik nii nagu ennegi. Õhtuti käis ta kinos, vaatas ühe või kaks filmi. Mõnikord jäi ta koju, istus tugitoolis ja luges 10 marga romaani ning kuulas raadiost õhtust laagri kontserti. Aga teistes lahtise akna all. Kuumuse pärast oli see hädavajalik. Ja suvi oli väljas nii pealetükkiv. Õhtu soe õhk paitas teda. Ülle Bergsgotteni restoranides tuli liha praadimist lõhna. Tramm sõitis kolinal mööda. Jalutavad pidutsevad, inimeste hääled kostsid kord vaikselt, kord valjusti praalivalt. Need tõusid mööda majaseina üles ja tungisid korterisse. Ta tundis puudust fännist oma ainsast sõbrannast. Ta tundis puudust Connist. Aga vennal oli kindlasti palju tegemist. Kindlasti mängistamikaado restoranis Arizona orkestriga terve öö ja magas suure osa päevast oma toas Pirkaatonil. Niisugusel õhtul tabas ta ainult sellest, et tunneb puudust isegi Hannesest. Ehkki nii palju aastaid oli möödas ajast, kui mees võttis oma punnis kohvri aastas listi ja kadus tänavale, andmata endast enam kunagi ilumärki. Sestpeale oli ta elanud üksi. Kuidas ta küll Ta oli saanud nii kauaks üksi jääda. Sest ta pidi tunnistama, et ta oli üksi, täielikult ja möödapääsmatult üksi. Seda ei olnud võimalik eitada. Ta võis üksnes teeselda, et üksindus ei olnud üldsegi nii piinarikas, et sa isegi meeldis talle. Ta tegi kõik, et hingerahu leida. Tõesti seeldiks gootoni, raadiopoest, lainepikkus tabeli ja uuris seda lootuses, et suudab jagu saada lahti kaudu edastatavate õhtu kontserdite häiretest. Ühel õhtul sõitis ta Monsnaasi. Ta vaatas kinos ritta Meyer lingi draamat kus Charles pojee mängis Austria printsi Ruudostit ja Daniel Tarjöö noort Marieretseirat. Pärast seda oli ta rahutu ja halvas tujus. Ta ei tahtnud emmliini trammiga linna sõita, vaid jalutas läbi rohelisi uni sees linna mere äärde. Teisel õhtul jalutasin läbi tööle ja üle süüdeni kunist tüüri kuutanini, kus kinos Lochi jooksis ikka veel juuraku sülda. Matilda nägi seda filmi kolmandat korda. Seegi kord oli saal puupüsti täis. Seal oli eri vanuses naisi ainult mõni üksik mees tõenäoliselt kaasa veetud. Kes istus abikaasa või pruudi kõrval ohjazas põhja pool paari kvartali pärast südalinn lõpes. See oli vaene kant ja seda oli publikus näha. Need olid vabrikutöölised ja poemüüjad. Mehed pahvisid filmi ajal sigarette ja suitsu tõmbasid ka mõned tüdrukud. Sinised suitsurõngad kerkisid lae poole. Saalis lõhnas tugevalt tubaka, higi ja imala lõhnaõli järele. Matilda paistis teiste seast oma maitseka tumesinise pluusi, hoolitsetud kingade ja värvitud küüntega kohe silma. Selles on oma iroonia, mõtles ta. Kahel esimesel korral oli film talle meeldinud, aga nüüd sai ta peaaegu vihaseks. Peategelasel ei paistnud üks käsi mõjuvat, ei ebaõnn, ei usalduse puudusega Line juurakus hül, ta jäi tugevaks kindlaks. Auhinna võitnud Eeennis näis olevat valmis minema läbi halli kivi, et jõuda sinna, kuhu soovis. Anieri Matilda-le rääkinud, et mõnest peenemast peres oli püütud koduabilistele keelata seda filmi vaadata. Härrad ja prouad olid hirmul, et teenijad lähevad liige ninakaks, kui nad on näinud Irma seikulat võiduka hülda osas. Koduteel astus Matilda trammi pealt maha juba suhkruvabriku juures. Möödus suure kaarega kahest joodikust, kes lällasid tööle lahe rannas ja kõndis läbi Speerija pargi kodu poole. Rahutus nii kehas kui ka hinges. Ta oli viimaks järele andnud ja kohtunud kapteniga. Tema ja kapten olid, et meil on siis Mississippi kohvikus tassi teed ja söönud heeringavõileiva kõrgel kaljul päikeseloojangul just enne kinnipanekut. Meri oli rahulik, loodus õhkas, sooja, puuladvad ei liikunud. Isegi haavad ei sahisenud. Viimased päikesekiired, rid tunginud puit vill akna prusside vahelt sisse ja värvinud põrandalauad mahedalt punaseks. See võinuks olla ilus romantiline. Ainult oleks istunud seal kellegi teisega näiteks Hannesega, nagu nende esimestel aastatel. Kohtumise enda kohta ei olnud midagi eriti öelda. Nad olid vestelnud. Kapten oli olnud väga viisakas, küsinud Matilda, kuidas vanad kohad tüüne juurde ja kus ta enne töötas. Matilda oli vastanud sama viisakat, aga üsna põiklevalt. Kommentaaride tunnistanud, et tema eelmine tööandja oli Hoffmanni Loreen. Kapten oli noogutanud, lausunud, et oli tundnud Ristol uriini. Oli tore mees, kahju, et pidi nii noorelt surema. Matilda oli küsinud kapteni töökohta küsinud, kas erapraktika on tasuvam kui palgatöö raskest vastutusest pikkadest päevadest ning ühest ja teisest. Samal ajal oli ta püüdnud juhtida vestlust nii, et saaks rohkem teada kapteni eraelust. Ta ei tahtnud mõjuda, liiga uudishimulik, kuna aga kas mehel oli keegi endine abikaasa armuke, lapsed? See tal hästi ei õnnestunud. Kohati oli Vestlus meenutanud vehklemisvõistlust vari poksi. Varjud nad olidki. Varjud teineteise minevikust. Isegi kui kapten ei mäletanud ega mõistnud. Miks te minuga üldse kokku tahtsite saada? Oli Matilda küsinud just lahkumineku eel. Mul on raske seda sõnades väljendada oli kapten vastanud. Aga minuga oleks nagu midagi juhtunud, kui ma teid kevadel kontoris nägin viitsinud Matilda veidi ebakindlalt, otsekui püüdes aru saada, kas tema sõnad pahandasid, naist lisanud, siis sain aru, et tahaksin hea meelega teid tundma õppida. Sest ma usun, et me võime tõesti teineteisest lugu pidada ja teineteist mõista. Te kindlasti taipate oli Matilda öelnud ja katkestanud täpselt õigel hetkel. Ta oli rahulikult mehepilgule vastanud ja seletanud. Rahvas räägib. Aga mina ei taha, et nad minust räägivad. Saan aru. Aga ma kinnitan, et tahan teid lihtsalt tundma õppida. Mul ei ole halbu kavatsusi, ma ei, millised need halvad kavatsused siis oleksid. Oli Matilda teda katkestanud ja naeratanud, nii sõbralikud ja Tügavalt kui vähegi oskas. Kapten oli pilgu kõrvale pööranud, tal ei õnnestunud enesevalitsust säilitada, võita, haaras teetassi ja kummutas selle tühjaks niisuguse kiiruga, et kostis lurin. Andke andeks, olide pomisinud. Ja siis häälega, kuhu korraga oli ilmunud karedoon varjund, mida seal varem ei olnud. Andke andeks, käitun nagu saamatu poisinolk. Palun lihtsalt võimalust ka veel korra kokku saada, ei midagi rohkemat. Ta oli nüüd ära sõitnud ja pidi Helsingisse tagasi jõudma alles augustis. Matilda teadis, et kohtub kapteniga veel. Kui mitte kohe augustis, siis hiljem. Ta tundis, kuidas sisimas midagi kärises. Tunne oli ülimat piinarikas. Aga tal ei olnud enam taganemisteed. Kohtumistega olid seotud ohud. Küsimus ei olnud üksnes tagarääkimise riskis. Matilda ei teadnud, kas tunda hirmu või kergendust selle üle, et kapten on oma minevikus sedavõrd vabanenud, et ei tunne teda ära. Ei saa aru, kes ta on. Aga varem või hiljem reedab ta end ületama huulte lipsab midagi, mille põhjal saab kapten aimu, kes ta on. Või siis näeks kapten teda uuest vaatenurgast, uuriks tema nägu lähedalt. Ja see pilt taas elustaks vana ja unustatud mälestuse. Ning siis süttiks kapteni silmis kuri sünge valgus. Tol päeval, kui nad kapteniga inglistiirumis kohtusid kooli ootamatult liikunud loodest üle linna madalrõhkkond. See oli toimunud öösel. Terve hommik oli sadanud nagu oavarrest ja temperatuur oli langenud ligi 15 kraadi. Kaptenil olid kindad, mustad, nahkkindad. Nad istusid tee toa kõige pimedamasse nurgas. Väljas 100. nagu oavarrest. Raksatas välk ja äikesemürin panid Matilda õpetama. Torm möllas täpselt nende pea kohal. Kapten naeratas hapult ja ütles. See võis lüüa suur kirikusse. Matilda käed lebasid rahulikult laual, kui nad vestlesid tühjast-tähjast. Kapten rääkis teadlasest klemingust, kes oli 10 aasta eest avastanud suurepärase ravimi. Nüüd unistati juba selle rohumasstootmisest. Matilda küsis, kas klemingu ravim saab jaaguga tuberkuloos ist. Ta harutas ristatud sõrmed lahti ja võttis aurava teetassi pihkude vahel. Just siis käis, kärgatas kapteni poole vastuse pealt vait sirutas kiiresti kindlas vasaku käe ja pani selle otsustavalt Matilda parema käeseljale. Aga ta lootis, et mees seda ei märganud. Kapten jättis käe sinna üsna pikaks ajaks, vaatas matil talle silma, naeratas ja ütles, et ei ole vaja karta, sest äikese ajal ei ole turvalisemat paika, kui suurlinna kõrghoone Matilda oli otsekui halvatud ega suutnud kätt ära tõmmata. Aga kui ta viimaks sellega hakkama sai, siis mees ei protestinud ega käinud peale. Ning uut katseta ka ei teinud. Pärast teist kohtumist kapteniga püsis ta öö otsa ärkvel. Ta püüdis end mitte kratsida. Kuigi kogu kere kihanes püüdis mälestustest vabaneda, püüdis selle asemel teisi pilte silme ette manada pilte käärigrantist Kreeta karbost, Sanderi, Suistust ja teistest lemmikfilmitähtedest. See ei õnnestunud. Läbivaatus, mis tehti kohe pärast laagrisse saabumist nadolid aega viitmata viidud kasarmusse, kus elasid juba hame linna vanglast sinna toodud naised. Neil tuli ise endale magamiskoht leida. Samamoodi oli toimunudki näljalaagris, kui uued vangirühmad saabusid. Kui üks neist last ootav Lea ütles valvuritel, et seal on liiga kitsas ja kõik ei mahu sellesse kasarmusse ära. Ilmus kohale ohvitser, kes kogus 30 naist kokku ja viis teise hoonesse. Vilja-Matilda Lea kuulusid nende 30 hulka. Kuues laagris olid peale valgetega saksa ohvitseride sõdurid. Sakslastel olid ilusad mundrid ja kõik nende sõdurid kandsid kiivrit. Paari tunni pärast tuli kolm ohvitseri neid tervisekontrolliks ette valmistama. Millie Matilda ruumi naised jagati kahte rühma ja tema rühmale anti käsk minna üle väljaku, teis kasarmusse arsti vastuvõtule. Kõik peakatted, sallid, kampsunid, põlled ja muud mittevajalikud. Riideesemed oli neil parem jätta magamisruumi. Esimesena kutsuti sisse musta peaga kahvatu tüdruk. Teised istusid vaikselt ooteruumis, mida valvas kaks noort poissi, kes seisid täkk püssiga kahel pool välisust. Kui need vastuvõtutoas tüdruku nuttu kuulsid, muutusid nad rahutuks. Nad vahetasid pilke, kes hirmunult kestrotslikult. Kuid keegi ei julgenud midagi öelda. Rahutus kasvas, kui järgmine patsient kutsuti sisse, ilmad, mustapäine, tüdruk oleks välja tulnud suurt kasvule. Hea, tõusis oma kohalt. Vaatas ukse juures seisvate poiste poole ja oli niisuguse näoga, nagu tahaks midagi öelda. Tuimade nägudega poisid suunasid püssisuu ja täägi naiste poole. Lea kõrval olev naine haaras hirmunult Lea pluusivarrukast. Lea istus tagasi. Kui mõned naised olid sisse kutsutud ja kedagi ei olnud välja tulnud. Naised aru, et vastuvõtutoal on Kaksust ning taheti vältida, et nad teada saaksid, mis seal sees toimub. Enne, kui kogu rühm on läbi vaadatud. Kui lea oli sisse kutsutud, hakkasid ülejäänud aimama, mida vastuvõtutoas tehakse. Mille Matilda ei tundnud Lead kuigi hästi, aga teadis, et ta nägede loomuga näljale laagris oli toidusabas käratanud ühe valvuri peale ning tooli virutanud püssipäraga lihale vastu pead. Ta oli löönud nii tugevasti, et Lea kukkus maha nagu tapamullikas. Jäi sinna paariks minutiks lebama, enne kui toibus need kuulistel hea häält vastuvõtutoast. See oli kähe ja kraaksuv. Pigem kähin kui karje. Elajad. Ja mõni hetk hiljem, kui ukse tagant oli kostnud alatut naeru. Te ei ole inimesed, vaid saatanad. Vilja-Matilda kutsuti sisse kõige viimasena. No oli muutunud väljakannatamatuks, kurk oli nii kuiv ja kokku nööritud, et tal oli tunne, nagu hakkaks ta kohe oksendama. Kõht valutas hullemini kui kunagi varem sees tuikese pistis. Et kas see on näljast, väsimusest või hirmust ilmselt kõigist kokku. Aga mis tähtsust sellel oli? Ta ei tahtnud muudkui maha või narile pikali heita, Hiretargiasse vajuda, magada, magada, kaua väga kaua. Võib-olla surra. Matilda silmad pärani ja vaatas segadus, tundes trammis ringi. Kõhus oli raske ja külm kivi. Ta tundis kleebuas soojuses pööritust. Ta katsus ettevaatlikult laupa, seal higist märg. Oli laupäeva õhtu. Ja trammis oli rohkest iseendaga tegelevaid rõõmsaid jootus, rikkaid inimesi. Ainsana jälgis teda mõtlikult mees, kes oli heitnud talle imetlevaid pilke. Kui Matilde trammi astus. Eelmine kord olid nad ilma kapriis kogenud juuli algul, kui soojalaine keskel eksis ära sügispäev. Sellest oli möödas juba peaaegu kaks kuud. Kalendri järgi oli sügis, aga üllatused jätkusid. Valitses suvesoojus ja mitu nädalat ei olnud sadanud kui nad astusid mööda metsarada, mis viis mereäärt ujumiskohta oli tunda kuiva okaspuude, kanarbiku ja rohttaimede lõhna ajas vägisi higistama, kuigi matil tal oli seljas õhuke suveseelik lühikeste varrukatega ruuduline pluus. Tema ees kõndiv kapten kandis valget särki ja meresiniseid pükse. Jalas olid tal purjeriidest kingad, nagu tahtnuks ta rõhutada nende kohtumise sportlikuste sundimatust. Kumb oli tal hooletult õlale heidetud, särgi varrukad üles keeratud ja ta oli palja peaga nagu Matilda pärast suvenegi kapten välja nooruslik. Ta oli päevitunud ja Riipa sammuga. Kui nad olid keeranud metsarajale ja kapten oli kindel, et kedagi ei ole kuulmas kinnitas ta, et oli suvel iga pääl Matilda le mõelnud ja arutlenud endamisi, kus ta on ja mida ta teeb. Matilda ei uskunud teda. Rannatee oli heas korras ja ilus. Ja metsatee lõpul nähtavale ilmunud liivarand oli oma hüppetornide, sildade ja metsaserval kobaras seisvate riietuskappidega imetore. Kui nad sillale läksid, vete pissid, tundus vesi ujumiseks veel küllalt soe. Paar nädalat tagasi oli seal kindlasti palju inimesi saginud. Oli kostnud rõõmsaid, laste kilkeid ja kähedat häälemurde tõttu katkendlikku naeru. Ja samasugused kontoriametnikud nagu Matilda olid istunud teki peal, joonud kohvi ja limonaadi ja söönud Marie küpsiseid. Rääkinud taga filmitähti ja sõbrannasid, keda kohal ei olnud. Aga nüüd pool alanud ja kõikides kontorites käis juba kibe töö. Peale kapteni ja Matilda rohkem inimesi rannas ei olnud. Lõunasöögist ei tulnud midagi välja. Nagu kogu supelrand, oli ka kohvik suletud. Kapten tegi ettepaneku, et nad võiksid jalutada üle sildade tarvas pääle ja vaadata ja kus kunstnik Allen Kallel oli olnud Helsingi ateljee. Pärast seda võivad tagasi tulla ja süüa kasiinos sooja võileiva või taldrikutäie suppi. Matilda vaatas käekell vastas, et olgu siis pealegi. Ja nii ka jäi. Kui nad tagasi jalutasid ja taas supelrannast möödusid, otsustas Matilda soengu valla päästa. Nii läks küll nahk soojaks higiseks, aga ta oli juuksed lohakalt üles pannud ja paljud salgud ja kiharad olid juba lahti pääsenud. Ta jäi veepiiril liiva peal seisma, tegi juukseklambrid lahti, panin koti ja raputas siis pead, et juuksed oma kohale vajuksid. Metsarajal, kui kapten kõndis Matilda taga, sirutas ta ilma hoiatamata käe, libistas läbi naise juuste. See käis kähku ja vargsi, aga Matilda ehmus ometi jäi seisma keset teed ja vaatas mehele otsa. Ei lausunud sõnagi, lihtsalt vaatas. Vahetult enne seda oli kapten pikalt jutustanud Sudeedimaa Ast, millest oli lehes nii palju juttu. Ta kõneles haaravat, kuid mad tilgad suurriikide poliitika eriti ei huvitanud ja ta ei kuulanud eriti hoolega. Hiljem said aru, et tal ei olnudki selgunud, kas kapten oli tšehhide võisudeeri sakslaste poolt ja siis korraga käsi tema juustes impulsiivselt hellalt. Aga aplalt ta tundis selle ära liigutuse järgi. Ta oli olnud uhke selle üle, kui hästi tal oli läinud kord alla suruda hirmu ja vastikuslaineid, mis temas kerkisid, kui mees liiga lähedale tuli. Ta oli harjunud oma tundeid teiste eest varjama ja ta oli kindel, et kapten ei olnud midagi märganud. Mississippis iga inglistiir ruumis. Ja isegi siis, kui mees oli pannud käe tema käele oli ta end kiiresti kogunud, naeratanud ja lasknud käel seal tükk aega olla. Aga nüüd ei saanud sellega hakkama. Puudutus oli nõnda ootamatu, et mask langes. Kuigi päituse Nad iseenesest ebameeldiv, seda mitte. Kuid see oli tema, just see mees. Ja kõige krooniks mees ei teadnud, kes ta on. Puudutas teda tõmbaski käega läbi juuste, aga ei teadnud, ei mäletanud. Ja pealegi juhtus mees olema esimene, esimene mees, kes teda puudutas. No sellest mööda oli seitse aastat ja natuke peale.