Kolmapäeva klubi põhikirjas seisis punkt, et selle tegevuse siht on toetada rootsikeelse poliitilise ja kultuurilise keskustelu jätkamiste süvendamist Helsingi linnas. Kui tegelik eesmärk oli pakkuda oma liikmetele napsitamise võimalust. Klubi tegevus oli olnud vilgas kuni 1933. aasta alguseni jäänud siis soiku. Enne oli tööl Stockholmi ja Moskva saatkonnas elavnenud, nüüd taas. Klubi asutajaliikmetest olid alles psühhiaater Robert linde mark ajakirjanik, köide, röömen, poeeti näitleja Joachim Yogi, Jari ja tüüne. Ärimees Leopold Kron, tuus Jarst, Loorents, Zorro Arilius olid võetud klubisse vastu hiljem arelius alles 1936. aastal. Kirju seltskond. Aga neid ühendasid tugevad sidemed. Seegi kord ei olnud kõiki kohal. Küll aga oli Robi linde Mark esimest korda pärast seda kabi lugu. Linde marti oli pro forma kutsutud eelminegi, kord aga ta oli ära ütelnud. Ei teatud, kas ta oli keeldunud taktitundest tüüne vastu. Hirmust või häbist. Ei olnud aga kahtlustki, et see oli kabiga seotud. Kabi ja Robi kabi ja Robi ning armas pime tobu, klappen. Üle tundis ikka veel vähemalt kord nädalas enda sees armukadeduse sähvatusi. See torkis nagu haljas terasnuga. Aga ta oli otsuse teinud Oleg ilmutada suuremeelsust. Ta oli helistanud linde markile ja teda isiklikult kutsunud. Jutt eriti ei edenenud, kuid tüüne jäi endale kindlaks ja kohmetu Robi oli nõustunud. Tööle ei saanud muidu, kui pidi mõtlema oma sõprusele Robi linde markiga. Kuidas nad olidki Gümnaasiumi ajal teinud jalutuskäike läbi Brunsparkeni ja mööda meresadama randa Sand vihkeni poole kõndinud eredas kevad valguses ja pikkadel pimedatel sügisõhtutel ning vestelnud filosoofiast ja kirjandusest. Bergssoniste bar püssist, Kiplingiste Tolstoist, Ahostjas sildist, tüüne, pikk, kõhetu ja blond ning linde mark, jässakas, tugeva kondiga ja tumeuljad kutid. Suvel hüppasid hüppemäel ja suvel ujusid kuni röns käärini kutsusid neid küll pätiks, patas Sonics põiexi õlekõrre, eks Maxixiamuuritseks. Aga Ruby Klaaben ei teinud pilkamisest välja. Nad olid lapsepõlvesõbrad, elasid mõlemad parkaatoni ja olid kõik aastad Rootsi normaallütseumis pinginaabrid. Nad olid parimad sõbrad, jah, enamgi veel. Tere, vennad. Suvel, kui nad olid 12, olid nad pidulikult maaliga lõiganud taskunoaga püüdlasse, vahetanud verd, sõlminud liidu. Aga sellest oli palju aega möödas. Tüünele meenus tuuline reede poolteist aastat tagasi kui kõik oli tundunud nagu operetis. 36. aasta oktoober mõni kuu pärast tüüne ja kabi naasmist Stockholmist paar nädalat enne tüüne kolimist Moskvasse. Gaby oli juba öelnud, et tahab jääda Helsingisse. Tal ei olevat enam jaksu välismaal elada. Ja ta ei usaldanud poisse ritta. Eriti selliseid nagu Stalin. Aasta varem oli tüüne juhuslikult avastanud peidukoha, kus kabi hoidis oma päevikut ja novell, mida ta oli hakanud kirjutama tüüne teadmata. Nende lugemine vapustas teda. Kuid algul ei olnud nõus midagi kahtlustama. Kohe pärast Helsingisse tagasitulekut ja hüüberscootani korterisse kolimist oli ta kindlaks teinud, et naine hoiab päevikute vihikuid samas kohas. Ja ta oli jätkanud lugemist, kui võimalus avanes. Ühel oktoobrikuu neljapäeval oli ta teatanud kantselei ametnikule, et järgmisel päeval ta ministeeriumisse ei tule. Ta töötab kodus ega soovi teda telefonikõnedega häiritaks. Reede ennelõunal pool 11 olide kohtunud linde margiga pruuberi kooli juures. Reali istunud närviarsti metallhall super olümpiasse. Ja nad sõitsid uude ja moodsasse kooparbecki vaimuhaiglasse, mille üle linde mark oli nii uhke. Sõidu ajal vestlesid nad vähe. Raevukad tuulehood raputasid väikest terasautot ja sundisid linde marki rooli kindlamalt pihku haarama, juhtimisele keskenduma. Aga see vähene, mida räägiti, oli kaalukas. Kui nad olid usbist möödas ja lähenesid lõuna poolt juba kooper Bäckile uhkes tüüne alistunult ning lausus, pead pööramata ja sõbra poole pilku heitmata. Kabi kavatseb mu maha jätta. Näib nii, et tal on tõsine armulugu linde marki näoli, ilmus osavõtlik kri mass kuid tema pilk püsis teel. See kõlab dramaatilised klappen ebausutavalt, kellega sinuga Robi oli tüüne, rahuliku häälega vastanud. Ta imestas isegi, miks ta ei olnud, ent samal hetkel vasakule pööranud ja tugevasti roolist haaranud. See ei oleks olnud raske ja tagajärjed oleksid kindlasti olnud rängad sest kiirus oli 75 kuni 80 kilomeetrit tunnis. Aga ta oli üksnes lausunud. Kas mitte sellest ei tahtnudki sa minuga täna lõuna ajal rääkida? Olukord tegi lõuna mõlemale mõistagi piinarikkaks. Nad ei leidnud ühtki sobivat viisi, kuidas päeva teemale konstruktiivselt läheneda. Istusid ja vaikisid. Toit oli suurepärane kukeseenesupp, keedetud koha vaniljepuding ja kohv konjakiga. Kuid seda saatis üksnes söögiriistade klõbin ja kohe ettekandja diskreetsed, kuid nobedad sammud ametikorteri, serveerimisruumi ja salongi vahel, kus mehed istusid. Hetkel, kui nad just oli tasunud supi kallale tõstis Robi klaasi ja kuulutas. Terviseks. Kõigest hoolimata tere tulemast. Tüüne kergitas vastuseks kooma klaasi. Seejärel tühjendas ta selle ühe sõõmuga, hoidis seda siis kaku nööbi kõrgusel ja pahvatas valjusti. Ah. Mujal mõtles ta endamisi, miks nad käituvad nagu kaks kadetikooli aspirenti. Nad ei olnud ehkki sõjamehelikud isegi siis mitte, kui nad olid olnud 20 aastased ja riik oli muudetud põrguks, kus kõik kahtlustasid kõiki. Söögisaali akna taga paistis päike kuid põhjatuul oli endiselt tugev. Roostile järgnenud vaikuses oli selgesti kuulda sele vidinat. Tüüne kuulates joonistas vanaaegsest püstolitega duellist. Siis taipas ta, kui naeruväärne see mõte on. Ta ei osanud ju lasta ei püstoliga püssiga. Ta ei kuulunud isegi kaitseliitu ja tema teada ei kuulanud sinna ka Robi. Ja need oli udune ja hall. Märtsikuu kolmapäev. Poolteist aastat oli mööda läinud. Gaby oli üürinud kahetoalise korteri Alberskuutani tagumises otsas kui veetis enamiku ajast Robi avaras korteris. Lilla kuutanil. Ning tüüne ja Gaby abielulahutus edenes tasapisi. Teine oli keeldunud esitamast süüdistust ruudusetuses. Seetõttu tuli neil kabiga elada kaks aastat eri aadressil, enne kui abielulahutus sai jõustuda. Olen moodne inimene ja moodne jurist oli tüüne kabile sähvanud. Ma tõesti ei kavatse, viidati millelegi nii vanadest amentlikule nagu hooramine. Kuule, nelja paiku helistas kolmapäeva klubi liikmetest esimesena uksekellamees kes oli tüünest naise üle löönud. Tüüne pidi ise ukse avama, sest prooviki olnud veel tagasi jõudnud. Tere tulemast, armas Robi. Lausus tüüne lühidalt ja taganes paar sammu, et linde mark saaks sisse astuda. Jõuame ei ole näinud Klaaden. Suur tänu kutse eest vastas Lindamarc. Tüünele, tundus, nagu läksid sõnad pähe õpitud. Linde. Mardi nägu väljendas muretut heasoovlikkus suurt rahu. Kuid tema käeliigutused olid ebatavaliselt rabedad, kui ta vihmavarjud piisad maha raputas ja selle trepikotta kuivama. Jäätis. Viik jõudis Terikatesside ja pudelitega tagasi alles pärast kella nelja. Siis olid röömanjareelius juba kohal. Proua viik oli üllatanud lörts. Tema maanteel oli märg ja ta näis muretsevad selle pärast, kuidas tema soeng välja näeb. Esitles proua viikile peale Grüngruusi kordamööda kõiki klubiliikmeid. Robert linde marki tutvustas ta kui peaarsti, aga ta ei saanud jätta lisamata ja elumees. Mehed, kes olukorda tundsid, panid seda tähele ja vahetasid omavahel vargsi pilte linde, marki nägu ei reetnud midagi. Ja proua viik ei paistnud midagi märkvat. Seejärel tutvustas ta meestele proua viiki hääles teatud uhkus. Meie suurepärane uus abijõud siin kontoris. Proua viik on meil töötanud alles seitse nädalat jõudnud saada juba asendamatuks. Ta heitis pilgu proua riigile, kelle näos ei olnud jutuajamise jooksul liikunud ükski lihas. Ta oli tervitanud Ariiliust linde marki röömenit viisakat, kuid vaoshoitud ja teinud kerge kniksu. Tüüne meelest paistis ta kahvatu ja väsinud. Kas oli selle põhjuseks udu raske hall päev või oli ta teda liigselt koormanud ning peaks ta mõni päev varem ära lubama? Viiendal korrusel asuv koos tüüne advokaadibüroo loogimas ruumis, mida kutsuti kabinetti tiks tol 1938. aasta märtsikuu kolmapäeval, kui õhtust sai öö oli tülitsemist vihaseid väljaütlemisi, karme sõnu. Kuid teine pilk oli suunatud kaugusse, kaotsi läinud suvedesse. Gabisse öeldud sõnad jõudsid tema teadvusse üksnes kildudena. Tema enda kommentaarid jäid hämaraks. Mitte midagi ütlemaks. Kõht oli jõudnud juba kaugele areneda, kui Loorents Sariilius esitas talle küsimuse. Kas pole tõsi, Klaaben? Sinagi ju tunneb Berliini. See oli ju tollal niisugune, nagu ma räägin, kas oled nõus? Tüüne vaatas ringi. Paari hetke jooksul oli ta kollen kallale Maali, sümpoosion keskel. Meeste silmad olid sama tumedad ja torkivad nagu Sibeliuse. Jaga Jaanuse silmad sellel kuulsal maalil. Zorro Areilius oli meeldiva välimusega, mis äratas patsientidest tema vastu usaldust. Kuid nüüd olid näojooned alkoholi mõjul lõtvunud. Pilk oli metsik ja udune. Suule oli tardunud, ülbe ja üleolev muie. Harilis olid õõnest aasta vanem ja oma hüüdnime oli ta saanud tudengipõlves. Noorena oli ta sarnanenud taglas Weerbanksiga, kes oli mänginud filmis Don Diego veegatt ehk kättemaksjat sorrat. Nüüd meenutas ta rohkem mõnd olendit doktor Caligari kabinetist kedagi, keda meelsasti silitab pärikarva, et ai ärrituks ja küsimusest üllatatud tüüne vastas. Jah, ma ei tea, võib-olla arilise kõrval istuv sama purjus Robi linde mark raputas vihaselt pead ja pahvatas. Pagana pihta, Klaaken, sa ei arva ju ometi nii. Kas sa kinnitaksid seda ka siis, kui siin toolil istuks Yogi? Tüüne tundis igatsus kihvatust. Kui Joachinjaarid mainiti. Jari oli viimastel aastatel viibinud ikka jälle linde margi haiglas. Tema tervis jäi üha nõrgemaks. Ja alati olnud närviline unistaja ja fantaseerija, kelle vibu oli nii pingul, et iga päev katkes nöör või kaks. Teda oli noorest peale vaevanud lavahirm. Paar aastat tagasi oli see kasvanud nõnda suureks, et ta pidi teatris töötamise lõpetama. Samal ajal oli üleüldse tasakaalutus temas kasvanud. Ta oli hakanud märkama juudivihaga tavalistes olukordades, kus selle üle lihtsalt nalja visati. Nagu visatakse nalja iga teise rassi või rahvuse üle. Terve õhtu oli vaieldud Saksamaa, Austria ja Hitleri üle. Linde mark oli pidanud pikka monoloogi ajastu ideoloogiatest rääkinud, kui manipuleeritav on nende pseudoklassitsism ja ihalus uhkete dekoratsioonide ja välise võltshiilguse järele. Ta oli rõhutanud, et natsism on ideoloog loogiana kõigist teistest kõige hullema loomuga. Lasime metsalise aastaid tagasi lahti ja nüüd ei saa keegi teda puuri tagasi. See lihtsalt irvitab taltsutaja üle. Naerab nii porgandi kui ka piitsa välja. Areelise Grünruus, kes teadsid, et linde mark oli viimastel valimistel hääletanud sotsiaaldemokraatide, mitte soomerootslaste poolt avaldasid selle vastu protesti. Areilias süüdistas linde marki odava retoorika kasutamises ja küsis talt, kas ta on tõesti valmis kaitsma pärast tapahimulist intriigi punujat nagu Stalin. Samal ajal, kui ta mõistab hukka saksa juhi, kes rakendab võib-olla karme võtteid kuid kes on selgelt oma riigi jalule tõstnud. Tüüne oli tähele pannud, et Areiliuses oli tärganud kange tahtmine linde marki veelgi ägedamat rünnata ja tuua oleviku hindamiseks esile uus saksameelne vaatenurk. Ja linde mark ei jäänud oma ägedusest temast maha. Austerlastele tuli hääletada Suur-Saksamaaga ühinemise poolt või vastu. Ja hääletussedeli sõnastus oli avaldatud ajalehtedes. Linde Mark vahutas raevust. Kas toetad meie juhti Adolf Hitlerit ja sellega ka Austria taasliitumist Saksamaaga, mis sai teoks 1938. aasta 13. märtsil. Mis pagana hääletussedel son, vaba valik, kui küsimus on nii püstitatud? Vaba valik seisneb muidugi selles, et sa võid vastata ei. Kuli areeliustele kuivad sähvanud. Hinda mark võin vastata ei, mis hinnaga surra. Et keegi maalib ja seinale suure musta e. Et mind saadetakse aastaks tahaud töölaagrisse härra looritzi sõbraliku järelevalve alla. Küüdo röömer oli püüdnud vaidlust maha rahustada. Miks Denny ägestute, kas te ei näe, et Hitler on väikemees? Üsna varsti on keiser armetu ja paljas ning siis ei aita mingid sõjaväemarsid igaöised spektaaklid Nürnbergis. Arelius nüüd juba teravama tooniga ega nende raadid mindki pimesta, aga vaadake töötust, see on peaaegu kadunud. Ja rasketööstuse näitajad on üsna fantastilised, oli Pollegren Ruus talle appi tulnud. Kuidas te võite rääkida natsismist, nagu oleks pelgalt rahandusküsimus? Oli linde mark riietanud vihast, väriseva häälega. Ta oli köhatanud õhku ahminud, nii et Aadama õunhüppes paistis, nagu oleksite oma ärrituse sõna otseses mõttes alla neelanud. Jätkas natside tegevus toob kasu üksnes tööstusele ja parteile. Kodanikud saavad või asemel margariini, tõelise heaolu asemel saavad nodersatsi. Kron Ruus oli kergelt irvitades vastanud. Kas sa, Robi ei peaks selle üle mitte rõõmu tundma, et inimestel on tööd? Kas halvad ajad on juba meelest läinud? Kui igale kohal on miljoneid noori tegevuseta nälgivaid mehi, siis on ju nende juhil imelihtne neid sõtta saata. Sõjaoht on pärast Hitleri võimuletulekut vähenenud. Linda Mark oli taas pead raputanud. Mis siis viga, kui see nii oleks. Kuid liikvele lastud tohutud jõud, juvaldamise, tung ja vihkamise tung kuuluvad meie tugevaimate tungide hulka. Mina ei toeta tagakiusamist katkestas areenil just teda. Ja mul ei ole midagi juutide vastu. Nad on ülbed, aga neil on selleks ka põhjust. Juba meie armas joogi tõendab, et see on veider, kuid andekas rahvas. Aga noorest peast Berliinis praktikal ja iga teine arst ja iga teine advokaat oli juut. Rääkimata sellest, kuidas ülikoolis asjad olid. Ja just sel hetkel oli areelis oma küsimusega hajameelse tüüne poole pöördunud. Ja kui tüüne oli vastanud ja linde mark selle peale protesti avaldanud oli, pole Grelruus astunud areelise kaitseks välja. Te, olete Veli Lorentsi vastu ebaõiglased? Ta väidab ju tegelikult üksnes seda, et teistele rahvastele pinnuks silmas, et juudid on nii edukad, nad on paremad kui teised, see on pisi. Vaadake kasvõi filosoofiat, teadust, kauneid kunste ärielu igalt poolt on need juudid. Üksnes spordis ei kuulunud edukamate hulka. Kus nad alles jutustasid, lärmasid? Just niisugune tunne, Mcil tale jäi tunneli palunute esimeseks tunniks appi lauda katma ja koristama ning lubanud lisaraha motingali jäänud nõusse. Ta vajas kogu raha, mis tal õnnestus hankida. Ja kui ta piisava summa kokku saab, siis saab natuke saatakunnile. Ning ühest tunnist oli saanud kaks ja pool tundi. Pikati raadid, käputäied meestelt, kes olid endast väga heal arvamisel. Pidulikud toonid. Kohati kõlas see nii, nagu oleksid kehvad näitlejad laval deklameerinud. Ei mingit vaoshoitust. Naljad eranditult tahumatud ja armetud. Tüüne ei olnud nii jutukese, suurustan kui teised. Matilda oli kuulnud tüüne häält õige harva, see kõlas ükskõikselt ja hajameelselt. Aga ülejäänud, miks nad küll aru ei saa, et targaks saadakse teisi kuulates? Mitte ise lõputult rääkides. Armun on omaenda häälde, vanu arvamusi ja mõtteid korrates. Seal kasarmualal oli meest kutsutud kapteniks nii oma meeste kui ka vangide seas. Tegelikult ta muidugi kapten ei olnud üksnes kapral ja sellekski hiljuti ülendatud. Võitjad ei olnud kohe pärast sõda edutamise suhtes eriti nõudlikud. Nad võisid sõjaväelist auastmete üle isegi nalja visata. Hiljem suhtumine muutus. Isamaa oli liiga tõsine asi, et seda naeruvääristada. Tollal väga noor ning paistis edutamise ja talle usaldatud rolli üle kohutavalt uhke olevat. Paljude vangide arvates oli ta sõbralik, üks sõbralikumaid. Milja Matilda põlgas teda esimesest hetkest peale. Kui keegi oleks küsinud, ei oleks osanud seda seletada. Ilmselt oleks koputanud, et osa inimesi tunduvad sõbralikud aga seda on neist raske uskuda. Sest on midagi, mis hakkab vastu midagi, mis mõjub võltsilt. On teatud ebakõla. Või oli asi lihtsalt selles, et kapten oli olnud seal algusest peale istunud arstiruumis juba esimesel kohutaval õhtupoolikul. Tema käest ei küsitud. Ja arvatavasti ei oleks tagasõnu leidnud. Laagris ei läinud palju sõnu vaja. Piisas tuumast aimusest, hirmust. Tal ei jäänud märkamata, et Saksa sõdurid ja eriti ohvitserid pilkasid kaptenit. Milja Matilda ei saanud siis nende keelest aru. Ta oli alles laps. Aga see paistis välja nende žestidest ja hääletoonist, kui nad rääkisid temast Terhaupsmannist. See oli sakslaste väljamõeldud hüüdnimi. Too sõna sai talle juba siis selgeks. Mees ei tundnud teda nüüd ära. Tema pilgus ei olnud vähimatki murekübet. Käepigistuses ei olnud jõudu ega pinget. Vastupidi, käsi oli niiske, lõtva ükskõikne. Mõistagi, kuidas oleks ta saanud miljemaid kindlat ära tunda. Tollal olid äsja saanud 17. Kahvatu ja kõhn tüdruk, pilk tühi ning kõht paistes ja valutav. Nüüd hakkab ta saama 37. Vilunud ja enesekindel töötav naine. Siis külm, peaaegu mööblit, ruum, ainult tool. Moodne ja hubane kontor kirjutusmasinate raadioaparaadi, uute mustade Paceliit, telefonide ja terassessiga kus hoiti väärtuslikke ja delikaatse loomuga dokumente. Siis hädapärane sõjaväe vorm, nüüd ülikond, vest, lips, tööriided ja selle all alastus, pidev alastus millel on inimene tema ise. Millal ta käitub oma tõelise loomukohaselt. Matilda ei teadnud. Kapten ei ole kunagi pidanud teda võrdväärseks. Vaevalt oli talle kunagi otsagi vaadanud. Enamasti ei näinud ta mehe nägu üldse. Ruum oli pime ja tema vahtis seina, mis oli väga lähedal. Neis kohtades, kuhu nari oli kinnitatud, oli krohv pragunenud. Hummulis, kuidas mehe hingamine muutub kiiremaks ja raskemaks. Ja siis oli see möödas. Tükk leiba. Rõhuv kiirvisiit, Palace teise hingest paar minutit pimeduses. Inimesed soovivad oma lähedastelt eri asju. Vahel jahmatav õelus, inimeste ennastki. Milja, preili ütleb, tee midagi, ükskõik mida, peaasi, et teed.