Septembris 2003. aastal algasid Cambridge'is ja Londonis võtted uue telefilmi jaoks, mis rääkis professor Stephen Hawkingi elust. Selle režissöör Philip maad siin oli televisiooni tarvis vändatud dokumentaalfilmide alal tunnustatud tegija. Tema tööde hulka kuulub ka BBC jaoks 1997. aastal toodetud kuueosaline sari Steveanhockingi universum, mis tutvustas teadlase teooriaid kosmose evolutsiooni mustade aukude ja ajas rändamise vallas. Stephen Hawking sai tuntuks väljaspool teadusringkondi, kui 1988. aastal ilmus raamat Aja lühilugu suurest paugust mustade aukudeni mis kirjeldas lähemalt tema vaatlusi ja uurimustööd suure paugu teooria alal. Teooria, mille väitel sai universum alguse 15 miljardit aastat tagasi hiigelsuure plahvatuse tagajärjel. Raamatust sai bestseller, kuid hoking oli selleks tahaks juba pikki aastaid olnud ratastooli vangistatud kuna ta kannatas motoneuroni haiguse all. Uus BBC telefilm, mis kandis lihtsalt pealkirja hoking keskendus perioodile aastail 1963 kuni 1965, kui teadlane tegi Cambridge'i ülikooli juures oma doktoritööd võideldes samal ajal pealetungiva haigusega. Film räägib aja olemusest, seda nii universaalselt kui ka sügavalt isiklikul tasandil, kommenteeris Jessica põup. Üks telefilmi produtsente. Hetkel, mil tema intellekt püüdis oma võimete tippu jõuda, muutus tema füüsiline olek julmalt üha piiratumaks. Hoking algab sellega, et Steven tähistab parasjagu oma 20 esimest sünnipäevakodulinnas milleks halvans maakonnas. Lamades murul kõrvuti oma tulevase abikaasa Chain valdiga ja vaadates üles taevatähtede poole taipab ta korraga, et ei suuda enam püsti tõusta. Ning peagi ütlevad arstid talle, et tal on jäänud elada vaid kaks aastat, kuna haiguse pealetung on muutunud pöördumatuks. Filmi stsenarist Beatheremorfad oli kirjutanud televisiooni jaoks 2003. aastal neljaosalise draamasarja Cambridge'i spioonid, kus kammerpäts ja teine haru kooli vilistlane Patrick Kennedy kõrvalosades üles astusid. Aasta hiljem märgistas hookink hammerbahhi debüüti peaosalisena teleekraanil. Ta tunnistas, et kuigi talle pakkus põnevust võimalus hookingid kehastada, tegi see talle ka hirmu. See esialgne rõõm rolli saamise üle läks väga ruttu mööda, sest ma mõtlesin, siin on mul vaja väga palju tööd teha. Sellegipoolest avastas ta ajapikku, et pingeline töö tõi filmi valmimise käigus endaga kaasa ka väga palju hetki, kus end kuhjaga ära tasus. Ning hiljem kirjeldas ta seda kui oma senise karjääri kõige rahuldustpakkuvamad tööd, mis ma teinud olen? Ülesanne, kus näitlejal tuleb ekraanil kujutada inimest, kes veel elab, on täis keerukusi. Hoking ise oli filmiloojatega koostööd teinud, kuid oli ka seadnud kahtluse alla stsenaarium ühe algvariandi, kus ühes stseenis kujutati tema tegelaskuju oma haiguse üle arutlemas. Ta kahtles, kas see ei ole liiga seebiooperimoodi. Mulle tundub, et see, mida Steve on seebiooperi all silmas peab ei ole päris sama, mida me ülejäänud selle all mõtleme, tähendas režissöör Filipp. Maatsin vahetult enne seda, kui telefilm esimest korda eetrisse läks. Kogu juhtumit kirjeldati ajakirjanduses kui skandaalset tüli asjaosaliste vahel kuid kammerpäts kinnitas, et see ei olnud nii. Tõsiasi, et stsenaariumi algvariant talle ei meeldinud, käib asjade normaalse arengu juurde, rääkis ta. Me tegime muutusi, mis tema nägemusega klappisid ning kogu filmi valmimise aja oli ta toote meeskonnaga pidevalt ühenduses. Ta on olnud selle loomise lahutamatu osa. Filmi valmimise ajal kohtus diivanhocking kamber pätsiga kahel korral esimest korda stsenaariumi arutamise koosolekul ning hiljem ühel võttepäeval Hayus kolledžisse Cambridge'is linnas, kus professor siis juba üle 60 endiselt elas. Me saime telefonikõned, diivani võib võtteplatsile sisse põigata ja tulla vaatama, kuidas seda üles võetakse, rääkis Filipp maad siin. Nii et Steve on, nagu ta on praegu kohtus selles diivaniga, nagu ta oli tollal oma vanades ülikooliaegsetes õpperuumides. Tema jaoks võis väga kummaline olla näha ennast kellegi teise kehastuses. Ta ütles, et igatahes on väga meeldiv näha, et teda kujutab näitleja, kes on temast oluliselt parema väljanägemisega. Noor näitleja oli kuulsa teadlasega kohtumist oodates närviline, seda eriti veel võtteplatsil. Seal ta oli oma ääretult intelligentse võimsa kohalolekuga ning seal olin mina uimane näitleja, kes tundis end küll kõike muud kui intelligentselt. Kuid ärevus lahkus peagi. Me viskasime palju nalja. Ta vaatas veidi aega pealt ja ütles siis väga hea, väga tõetruu. Ainult sa oled küll liiga nägus. Võtetel viibides oli ta elavas meeleolus, isegi kui temaga suhtlemine oli kohati raskendatud. Ta üritab alati esimesena naljaga sinust ette jõuda, kõneles Filipp. Maatsin. Kuna suhtlemine on tema jaoks niivõrd raske, siis ta jõuab väga kiiresti selleni, mida ta tahab. Nii et koosolekud temaga on alati väga produktiivsed ja ta ütleb sulle väga täpselt, mida ta millestki arvab. Võtteplatsi külastas ka päris hookingi poeg. Timmoni sellest üpris vapustatud, rääkis kaamera Thatcher Radio Timesile. Ta ütles mulle, et ta on oma isaga rääkinud ainult hääle süntesaatori vahendusel ning on teda alati näinud ainult ratastoolis istumas, nii et tema jaoks oli väga kummastav näha mind ta isa rollis kõndimas kõnelemas. Hookingi haiguse tõttu oli temaga jutuajamine päris vaevanõudev protsess ning kammerpäts ihkas, et tal oleks võimalus professorile rohkem küsimusi esitada. Sa tahad lihtsalt õlleklaasi taha maha istuda ja küsida, oled sa parema või vasakukäeline. Mida sa tüdruku puhul oluliseks pead? Ma ei saanud seda teha, sest temaga vestlemine on tõesti raske ja piinarikas töö. Kuid ajapikku hakkas ta mõistma nendevahelise kerge ebamugavuse tagamaid. Aeg-ajalt meie juhtusime teineteisele otsa vaatama ja ma pöörasin siis pilgu kõrvale, siis vaatasin talle jälle veidi aega otsa ja naeratasin ning tema naeratas vastu ja kõik oli hästi. Korraga sain ma aru, et see kõik on tema jaoks veidi piinlik. Tõeline Chain vaeld hookingi esimene naine külastas võtteid ühes teises ülikooli juures asuvas hoones. Seekord oli tegevuspaigaks finiti hool ning tal tuli meeleliigutusest pisar silma. Vaadates stseeni, kus laisad Elleni handerdatš mängisid tedajas diivanit 40 aastat nooremana. See tuletas mulle meelde, millised idealistid me siis olime. See on üks raskemaid asju, millega on tulnud ära harjuda, vaadata pealt, kuidas kõik on nii hirmus viltu kiskunud, rääkis ta 2004. aastal teile meilile. Kuid inimesed näevad, kuidas asjalood siis olid ning võrdlevad seda tänapäevaga. Selles suhtes on filmi ajastus väga õnnestunud. Kuna telefilm piirdus vaid kahe aasta pikkuse perioodiga mitukümmend aastat tagasi siis olid filmimeeskonnal vabamad käed, kui näiteks filmi puhul, mis oleks pidanud jõudma ära rääkida, keda kogu kookingi senise eluloo. Selle perioodiga tema elus rääkis kamber, väetš oli meil sisuliselt pihus valge leht, sest neid inimesi on üpris vähe, kes selle ajajärgu kohta kuigi palju teavad? Filmis kujutatu toimus kaua aega enne seda, kui ilmus Aja lühilugu ning kaua aega enne seda, kui hokink kuulsaks sai. Reaalset inimest kehastades ei tule just tihti ette, et mul oleks ees peaaegu tühi lõuend. Neist aegadest pole alles isegi ühtki filmijuppi. Kuid olemas olid siiski mõned filmikaadrid Stephanie emast ning ülejäänuks saadi inspiratsiooni hookingi sõpradelt ja Chain valdilt. Näitleja eesmärk oli jõuda osa lahenduseni, mis jääks kusagile hookingi imiteerimise ja selle vahepeale, kuidas ta ise seda meest tõlgendab. Kuid kamber päts oli järeleandmatu selle koha pealt, et tegelaskuju peab olema tõetruu. On ääretult oluline kujutada stiivanit kui reaalset inimest aga mitte kui mingisugust ikoonilist superkangelast, mida ta ju mõistagi on. Me tahtsime, et vaataja suhestuks temaga kui inimesega, vaadates sügavamale ta võitlusest sellega, mis tema kehaga toimus. Nii et esiplaanil oleksid tema iseloom ning tohutu rõõm teaduslike avastuste ja tõelise armastuse leidmise üle. Rolliks ette valmistudes kasutas kamber päts liikumisõpetaja abi ning konsulteeris ka kahe mehega, kes kannatasid motoneuroni haiguse all. Et osa veenvalt mängida, oli hädavajalik õppida tundma, kuidas mõjutab see haigus keharaskuskeset. Avastatu tekitas temas tänutunnet omaenda füüsilise tervise üle ning igal õhtul pärast võtteid tuli tal korralikult trenni teha. Igal õhtul, kui võtted olid ühel pool, tegin ma venitusharjutusi, et jäsemeid sirutada, kuna päeval see ei olnud lihtsalt võimalik sest ma kehastasin inimest, kes on kaotamas kontrolli oma lihaste üle. Raske töö oliga hookingi Aina halvenema, kõnevõime järele aimamine, ehkki kuuldavasti suutis kamber väetšeda üpris tõetruult kujutada juba prooviesinemisel. See oli üsna selgelt stsenaariumis kirjas, selgitas ta Timesile. See meenutab veidi kurdi inimese Atonaalset kõnet, kuna kaob pehme suulae kasutamine, kaob hääletooni varieerimine. Keel kaotab elastsust, nii et kõne muutub vokaalirohkeks, konsonandid taanduvad. Tegelikult kõlab see umbes nii, nagu ma ise räägin siis kui mul on väga, väga hull pohmell. Päris hooking kaotas viimaks lõplikult kõnevõime kuid seda alles 1980.-te aastate keskel, kui haigestus ühe teaduskonverentsile seal kopsupõletikku ning talle tuli kiirkorras teha trahve Ottoomia. Ameerikast hangitud hääle süntesaatori abil suutis hooking suhelda küll aeglaselt, valides ette antud sõnu arvutiekraanil ning moodustades neist lauseid. Kuid ta ei lülitanudki kunagi süntesaatori hääleaparatuuri seadet ameerika häälduselt ümber briti oma. Peale. Filmi tegemise ajal sai kamber päts teada ka põhjuse, miks see nii on. Hoking oli talle öelnud. Ma olen tähele pannud, et Ameerika ja skandinaavia aktsendid töötavad naiste puhul paremini. Palju tähelepanu pöörati ka sellele, et rasket haigust põdeva inimese käitumisharjumustele liigset rõhku ei pandaks. Kuidas kujutada ekraanil haigustunnuste süvenemist, vältides samal ajal maitsevääratusi? Ma arvasin, et targem on teha seda viiejärgu kaudu, selgitas kammerpäädž. Nii et publiku jaoks oleks selge, kus maal me kõndimise ja kõnevõime mõttes oleme. Valisime meelega välja kindlad sümptomid, mida teatud puhkudel rõhutada ja mis vastab ka tegelikkusele. Ühel päeval on kõnevõime hoopis kehvem kui lihaste koordinatsioon. Kammerpäädž tundis selle rolli puhul erilist vastutust, kuna ta teadis, et paljude jaoks oli ta ekraanil motoneuroni. Haiguse kehastuseks on tuhandeid selle haiguse all kannatavaid inimesi, kelle huve selle filmi puhul tuleb silmas pidada. Oli esmatähtis, et tema osa lahendust saaks võimalikult tõetruu. Kuid hookingi halvenev füüsiline vorm ei olnud ainus, mille dramatiseerimine keerulise väljakutse esitas. Kuidas panna narratiivi kaudu elama teoreetilise füüsika teema, mida pole põrmugi kerge draamavormi visuaalses keeles edasi anda. Teadlane ise lootis, et filmis jääb ruumi tema töö jaoks mustade aukude vallas. Kuid Philip Martin, kellel oli rohkelt praktilist kogemust teaduslike dokumentaalfilmide alal tundis muret, et, et see võiks vaatajais võõristust tekitada. Sealmaal, kus me jõuame stiivani tööni mustade aukude valdkonnas on kosmoloogia juba niivõrd keeruliseks läinud, et seda on ääretult raske lahti seletada. Kuid filmi lõppversioon siiski rahuldas teadlast, kes oli selle valmimise ajaks 62 aastane. Teist korda abielus ja kolme lapse isa. Filmi kohta ütles ta lihtsalt. See tabas tolle aja vaimu. Hawking läks eetrisse kanalil BBC kaks teisipäeval, 13. aprillil 2004. aastal kõrvuti mitmete keskpäraste tõsielusarjadega, mis samal kellaajal teistel kanalitel jooksid. Räpane elumängud, naabrid otse põrgust. Dokumentaaldraama oli nende kõrval hoopis huvitavam, vaatamisvalik. Nii mõnigi kriitik suhtus ebalevalt sellesse, kuivõrd haaravaks kujuneb ikkagi segu teadusest, romantikast ja haigusest osutades ühtlasi mitmetele faktilistele vastuoludele telefilmi ja sellele kanalil BBC neli kohe järgnenud dokumentaalsaate vahel. Näiteks väitis filmile järgnenud saade, et hookingi esimene füüsiline kokkukukkumine ei leidnud aset mitte tema 21. sünnipäeval, nagu seda kujutati filmis vaid mitu kuud varem, kui ta koos vanematega uisutamas käis. Kuid kas on biograafilise teose eesmärk dokumenteerida inimese elulugu nii täpselt kui võimalik või on selle mõtte pigem anda edasi portreteeritava isiku südant ja hinge? Poolteist tundi kestva draamavormi raames jääb ükskõik kelle eluloost alles ikkagi vaid kärbitud versioon. Antud teose puhul tundus siiski kõige olulisem väljendada Steveanhockingi olemust 1900 kuuekümnendatel aastatel ning selle Benedict kammerpätška saabutas. Kui filmiarvustused suhtusid paraja eelarvamusega selles, kuivõrd tark oli panna ühte patta teadusarmastus ja haiguslugu siis kammerdahhi hiilgava mängu üle nimirollis ei olnud kriitikute vahel erimeelsusi. Nüanssi bänkiks. MyF kiitis teda Guardiani veergudel järgmiselt. Kamber Beachis oli kohmakust, üleolevust ja sarmi, mis manas silme ette lapse, kes kella tükkideks lammutab ning paneb selle siis paremini. Timesi kriitikule Joe Joseph ele avaldas samuti muljet see, kuidas kaamera päts tasakaalustaks oma rolli käsitluses hookingi kehalist murenemist andes edasi hookingi huumorimeelt, tema kerge tema enesehaletsuse puudumist visandades sama Sookingi väliseid jooni tema pehmuvat rühti, neid uudishimulikke silmi, seda länguvat, liig laia naeratust, sealjuures ilma paroodia valda eksimatu. 2005. aasta suvel võitis kamber väetš hookingi eest oma esimese suure auhinna parima meesnäitleja preemia Monte Carlo televisioonifestivalil. Briti filmi ja televisioonikunstiakadeemia Pavda teleauhindade tseremoonial jäi ta sel korral küll kaotajaks, kuid talle valmistas suurt heameelt ainuüksi see, et teda ülepea parima meesnäitleja nominentide sekka oli arvatud. Ta kinnitas, et tal oli suur rõõm juba selle üle. Ta sai auhinna galal osaleda koos oma vanematega ning ühtlasi demonstreerida Chill Sanderi ülikonda, mille ta spetsiaalselt selleks õhtuks oli ostnud. Benedict Kamberdahhiia Stephen Hawking on pärast telefilmi valmimist harva teineteisega ühenduses olnud, kuid nende maailmad on siiski vahel kokku põrganud. 2010. aastal lugesid nad mõlemad sisse kaadritagust teksti telekanali Discovery kolmeosalisele dokumentaalsarjale Steveanhockingi universum millel ei olnud Filipp maatini sarjaga mingit pistmist. Stsenaariumi autoriks oli sel puhul hooking ise, rääkides muuhulgas ajarändamisest, maavälistest eluvormidest ning universumi enda elust ja surmast. Kandarbats puutus teadlastega ka edaspidi. 2013. aasta hakul mängis ta kvantfüüsikud Werner Heisenbergi raadioteatrile kohandatud versioonis Maicel Freini näidendist Kopenhaagen. Loo tegevus leiab aset teise maailmasõjaaegses Taanis, kui riik oli natside okupatsiooni all ning keskendub kahe teadlase, Heisenbergi ja Nils poori vastakate poliitiliste vaadete tõttu ohtu sattunud teadusalasele koostööle. Nad on sedavõrd erakordsed inimesed, kõneles kamber väetš. Ja neil on niivõrd palju oma õlul kanda. Väga suur osa sellest, mida nad tegid, mõjutas nii paljusid inimesi. See teema on draama jaoks väga viljakas pinnas. Neid teemasid pole just kuigi lihtne käsitleda, kuid Freini meisterlikkus näitekirjanikuna on niivõrd hiilgav ja tundlik, et ta suutis sellest haarava draamateksti kokku panna. Sai või nende tegelaste intelligentsust reeta selle nimel, et lugu lihtsamaks teha, kuulutas kammerpäts. Kuid samas ei tohi ka publikut udu sisse jätta. Ma olen selle teaduse poolega varasemate rollide puhul pidanud palju vaeva nägema, kuid on oluline mõista seda, millest jutt käib. Eriti võttes arvesse, kui kiirelt vooria Heisenberg mõtteid vahetavad, kuna nad on sedavõrd targad Selleks ajaks oli ta juba jõudnud kehastuda botaanikud 2009. aasta filmis loomine ning samuti nii Victor Frankensteini kui ka koletist, kelle ta loob ning teda saatis ka isiklik kirg teaduse väe ja tähtsuse vastu. Selle tõttu nimetati ta 2013. aasta märtsis ka Cambridge'i teadusfestivali külalislavastajaks. Minu seotus teadusfestivaliga võib näida veidi küsitav, kuid näitlejana, kes on teinud uurimistööd selliste tegelaste kehastamiseks nagu Stephen Hawking, Joseph hukka, Werner Heisenberg ning ka Frankensteini ja tema loodud koletis on kõik teadusvaldkonnad minus alati kirglikku huvi tekitanud. Meie kokkupuude teadusega on jõudnud otsustava ristumiskohani. 10 aastat enne seda, kui kamber Beachile pakuti võimalust Kembritsi teadusfestivalil osaleda oli ta seal linnas viibinud filmi hooking võtetel. Ta ei olnud Steveanhockingilt mitte ainult töövõime kohta üht-teist õppinud vaid jõudnud ka teatud järeldusele inimelu väärtuse kohta. Elu on ääretult kallis, tuleb anda endast 120 protsenti tunne rõõmu fakti üle, et me oleme elus ning naudi seda. Ning tema enda saavutuse kohta tuli kõige parem kriitika filmi teemaks olnud isikult endalt hokingilt. Kuigi professor ei olnud sel ajal sugugi hea tervise juures ja kannatas kopsupõletiku käesolevat talle meeldinud nii film tervikuna kui ka see, kuidas teda ennast kehastati. Ta ütles, et film meeldis talle, vahendas Kamberbatš. Mehe puhul, kes ei tee palju sõnu, loeb see väga palju.