Esmaspäeval ja teisipäeval pidi maid kilda kogu oma julguse kokku võtma et söandaks kontorisse minna. Jalad põrkusid all ja olid nagu tina täis. Need lohisesid järel. Tal oli hirmust avada. Esmaspäeva hommikul vaatas ta seda tehes kogu aeg üle õla. Nagu olnuks ta kindel, et seal seisabki ja ootab varitseb teda mingi mees, võõramaalane või vahest keegi, keda ta tundis. Keegi, kes ei olnud tüüne keegi, kes on teda hirmutanud keegi, keda ta pidas pahaks või kelle kohta ta teadis, et ta on paha. Leopold Grünruus, see mees talle ei meeldinud. Aga tal ei olnud kahtlustamiseks mingit põhjust. Rikkus ei olnud iseloomu viga. Olen Ruus ei saanud sinna midagi parata, et on inetu ja tal puudub sarm. Teda kõnetas ja hoiatas milja, preili Matilda, sellest mehest hoia eemale. Justkui oleks seda niisugust hoiatust vaja. Hannes. Mõnikord oli ta teda kartnud. Aga ainult viimasel ajal, kui nad pikki õhtuid vaikisid. On nii, tema noorem vend oli jäänud puhkpilliorkestri maskoti ja imelapsena tuntavalt tundnud. Tegelikult olid olnud sõjaväe jaoks liiga noor, natuke rohkem kui laps, kuid mitte neil nooruk. Aga kui proua Rainte ja härra kilpine lastekodus märkasid, kui musikaalne ta on, mõtis sõjavägi oma huulde ja ta leidis väljapääsu lõi endale andeka mehe maine ja ühtlasi sai ameti. Aga ta muutus üha tujukamaksja raskemeelsemaks. Korralik Matilda ja teiste vastu, kellega ta oli seotud kuid pealiskihi all valitses pimedus. Tol ajal sattus ta sageli kaklustesse. Matilda oli tundnud seda temas selgelt tajutavalt löömis soovi nagu oleks ta võidelnud suure vihaga ning püüdnud sellest vabaneda umbropsu enda ümber Huuta jagades. Kas ta oleks võinud lüüa ka Matildat? Matilda ei teadnud seda, kui tuletas, et vastus on jah. Konni oli muutunud jäänud palju rahulikumaks, kui ta oli lahkunud sõjaväest asutanud Arizona ja kohanud tuulkit. Aga mõnikord mõtlesin Matilda ikka veel sellele, et ta ei tea, kas see pimedus on linnas alles. Varjab ennast võitluses igapäevase leiva, Eesti kõige muu eest, mis kuulus argipäeva. Ja kapten miks ei võinud ka kapten seal seista ja oodata ka tema ilmuda välja ei kuskilt, nagu ta oli ilmunud kaua aega tagasi, kui oli veel noor ja tal oli võim oli äkki ilma vähimagi hoiatuseta kohal. Raskus Matilda lavatsi serval. Tugev käsi, mis ta vangistas. Hingetõmbed pimedas. Asekohtunik tüüne büroo töökorraldus oli väga vaba. Usaldusväärsed kliendid võisid sisse astuda ja advokaadiga lühidalt nõu pidada, ilma et neil oleks aeg olnud eelnevalt kokku lepitud. Eile juhtus olema hõivatud, võisid istuda eesruumi tugitoolis ja oodata. Tihti lugesid ajalehte, süvenesid börsi kurssidesse või välispoliitika uudistesse. Aga mõnikord juhtus. Matilda tõstis kirjutusmasinaleheks pilgu ja pani tähele, et mõni neist jälgib teda üksisilmi vaatajal ÕISis häbelikud pilgu maha ja jätkas lehe lugemist. Võib-olla oli kapten seesugune klient, kes lihtsalt ei olnud veel juhtunud tulema. Neil esimestel päevadel kuulist oma peas kellelegi häält. Ta ei tundnud seda. Too keegi manitses teda. Mine minema. Oled rumal, kui siia jääd, sa leiad hea töökoha. Sul on head soovitused. Võib-olla oli kõnelejaks Matilda, praktilise loomuga, tasakaalukas, Matilda, nite taltsutamatu nagu milja preili või nagu proua viik, kes püüab kõigile meele järele olla. Aga kuskil tema sees oli peidus ka milja preili ja valvas teda, kõneles vaikse häälega peaaegu sosinal. Jää siia, homme ta tuleb. Ja kui mitte homme, siis mõni teine päev varem või hiljem. Siis lase asjadel areneda. Tee käik, oota vastu käiku. Teisipäeva pärastlõunal helises uksekell. Kui Matilda ukse avas, seisis seal Leopold, gren Ruus. Matilda ütles kohe, et advokaat on ära sõitnud, kuid laskis külalise ikkagi sisse. Kron Ruus kasutas juhust, jäi temaga juttu ajama. Rääkis maast ja ilmast, staadioni peatsest valmimisest ruttavast noorest pianist-ist, kes oli käinud koos suure Shaljaapiniga siberis turneel. Samal ajal nõjatustamaid dildo lauale. Matil talle see ei meeldinud. Mees ei võtnud ära, ei mantlitega heledat viltkaabut, mille serval olid mustad plekid. Ka see ei meeldinud matil tale. Miks ta kaabut ära ei võtnud? Miks ta kandis väärdunud kaabut, kuigi oli nii rikas. Ben Ruus oli eemale tõukama välimusega kahvatukollane ja pundunud. Kui ta naeratas, jäid silmad alati tõsiseks. Ometi oli temas midagi, mis meenutas Hannest midagi näojoontes ja žestides nagu oleks gren Ruus olnud tema kadunud mehe groteskne karikatuur. Aastat sellest juboli, kui Hannes ta maha jättis. Seitse-kaheksa Ta ei mäletanud enam täpselt. Aastat olid hakanud ühte sulama. Advokaat on taas siin, esmaspäeva hommikul ütles ta viisakalt ja püüdis naeratada. Gren Ruus naeratas vastu. Ta seisis nüüd väga lähedal ning tema hingeõhk oli iiveldus tekitaja imal, nagu oleks ta söönud härjaliha, mis oli jäänute hammaste vahele ja mädanema hakanud. Ma tulen siis esmaspäeval tagasi. Nüüd on tõesti meeldiv vana hea gloobeni kontoris käia. Veel meeldivam kui varem. Kolmapäeva hommikul juhtus midagi Matilda, meeleolu muutus, ta ei teadnud, miks võib-olla põhjustas seda kevadet päike. See tungis viimaks ometi läbi pilvkate ja valgustas nende kõrgel asetsevat kontorit. Või oli asi selles, et kõik laabus sel päeval tema käes? Ta pidas maja valitsejaga nõu ja läks seejärel panka ja maksis büroo roosa maja küttepuuarvest. Ta laskis torumehe sisse ja valvas tema järele, kuni ta köögis katkise äravoolutoru ära parandas. Ta võttis vastu ühe telefonikõne teise järel. Üks kõne oli Berliinist. Keegi advokaat soovis tüünega nõu pidada. Matilda sai kasutada saksa keelt, mida ta oli õppinud vabadusinstituudis. Tema meelest läks tal päris hästi. Ja kui ta oli palunud advokaat järgmisel nädalal uuesti helistada, toru ära pannud mõtlesin Rolf panka lõualohule ja tema viimasele filmile suve kavaler, mille esilinastus pidi kohe Ruxis tulema. Kohe seejärel astus sisse üks tüüne klient šikk direktor Gerassimovi ja soovis kohtumise kokku leppida. Matilda avas tüüne kohtumiste kalendri ja tundis, et klientide vastuvõtmine sujus tal juba päris kindlalt ja elegantselt. Päike paistis sisse ja tema mure oli haihtunud. Ta ei kuule enam mingeid hääli. Ta ei lahku sealt. Ta soovib jääda oma kohale ja tunda lugupidavat suhtumist. Neljapäeval, kas päikesevalguse endiselt akendest sisse? Kohe pärast kella kahteteist istus Matilda kirjutuslaua taga ja sõi lõunat. Ta oli selle juba hommikul valmis teinud, kui ta hommikukohvi jõi. Juustuleib külm viilutatud kartul, kõvaks keedetud muna ja tass teed, mille ta oli keetnud tillukeses kööginurgas. Lai päikesekurikas tabas otse tema rinda ja kõhtu, kui ta seal istus ja sõi. Tuhanded, võib-olla isegi miljonid tolmukübemed püsisid peaaegu liikumatult, päikesevoos, otsekui tolm linnud ees. Samal ajal levis päikese soojus kogu Matilda kehas laiali. Äkki tundis ta end jälle nagu lamp Ps turvaliselt. Tal oli olnud täpselt sama tunne, kui ta oli olnud väike tüdruk. Ja kevadpäike oli lõuna poolt nende ainsast aknast sisse paistnud. Tema isa oli istunud kiiktoolis, käed käe tugedel, Soonelised tuule käes parkunud käed. Ta oli ligi 50, kui Matilda sündis. Isa vahtis aknast välja ainiti kangekaelselt, nagu jõuaks ta ära oodata, millal viimased määrdunud hallid lumehanged ükskord ära sulavad. Jää viimaks läheb. Ta oli süüdanud jämeda paber rassi, tõmmanud suitsu ahnelt sisse ainult süles lehe lahti ja lugenud seda kaua ja aeglaselt nagu oleks kõik artiklit sõna-sõnalt läbiveerinud. Ja sel ajal, kui Adolf luges lamas Milie Matilda kaltsuvaibal soojas päikesevalguses, mis aknast sisse paistis. Ta sirutas end ja tahtis kassi kombel nurru lüüa. Tagapool tegi Väike-konni Pukwoodis lõunauinakut. Ja üüritoas levis tugev tubakalõhn mis võistles selle lõhnaga, mida levitasid praksuvad puud ja silguvorm mida ema saeda valmistas. Sest oli lihavõtte esimene püha. Ja siis pidi Adolf saama süüa oma lemmikrooga. Matilda avas silmad ning süda hakkas kiiresti ja kõvasti lööma, kui ta taipas, et keegi oli helistanud büroo uksekell. Matil tal kulus pool minutit, et kirjutas laualt toiduraasu, kui pühkida ja ülejäänud seelikuvoltide vahelt maha rapsida, riided korrastada, ukse juurde minna. Aga kannatamatu hing jõudis veel korra Kell anda ja siis veel üks kord. Nii kui helistamine tulemust ei andnud. Rõmmiste kaks korda ukse pihta. Matilda tegi ukse lahti, enne kui mees jõudis rusika tagasi tõmmata. Kui uks avanes, tabasse meest kergelt õla pihta. Mees võpatas ja tema silmis välgatas hirm. Ta oli väikest kasvu, tumeda peaga kleenuke. Nende pilgud kohtusid ja Matilda nägi, kuidas hirm hajus ja asendusuudishimuga. Ma otsin kloostüünett, kes teie olete? Küsis mees. Ja hääletoon oli terake häbematu. Matilda vastas järsul toonil. Olen proua viikasekohtunik, tüüne kontoriametnik. Sel nädalal advokaat kahjuks kliente vastu ei võta. Ta on tööreisil Stockholmis. Kas ma tohin olla nii ebaviisakas ja küsida, kes teie olete? Vabandust, hoopis mina olin ebaviisakas, vastas kleenuke mees ja paistis kahetsemat. Tore mõttes Matilda. Tema jahe vastu sai oma eesmärgi täitnud. Klient jätkas mees vaid Klaabeni vana sõber. Ta tegi retoorilise pausi, kummardas sügavalt, nagu mõni tsirkuseartist, mõtles Matilda ärritatult. Ja jätkas. Minu nimi on Jari endine näitleja, endine poeet ja kõige tipuks juut. Mees kõneles nüüd kiiresti, püüdis nalja visata, aga see ei mõjunud ehtsast. Matilda tegi nii ükskõikse näo kui suutis ja püüdis oma mälu värskendada. Ta oli kuulnud, et tüüne Grüngruus räägivad kellestki Arist. Kui ta oli ükskord neile kandiku viinud, et nad saaksid paar tiba lipsu taha libistada. Midagi nagu ei klappinud. Aga Matilda ei olnud aimu, mis see võis olla. Jari tundus talle imelik, aga ohutu. Toodsastas olla, vastutulelik kum. Kahjuks ei ole mul telefoninumbrit, millelt advokaati võiks kätte saada. Valetas ta. Ma ei tea isegi seda, kas ta elab hotellis või erakorteris. Aga kui te soovite järgmisel nädalal tagasi tulla, siis võin teile ajakirja panna. Tahate talle kirjakese jätta? Sellisel juhul olge nii hea ja võtke mantli ja kaabu ära. Ta osutas kübarariiuli noki poole ning näitas käega kahele külastajate tugitoolile ja madalale lauale, millel oli värske Hufutstas plaadet ja paar ajakirja. Annan teile hea meelega, kirjutas paberi ja sulepea või kirjutasmasina, kui soovite. Jari naeratas talle. Naeratus oli sõbralik, peaaegu samasugune nagu tüüne tema päikeselise mate hetkedel. Mad tilgast ärkas sümpaatia selle kummalise väikese mehe vastu. Ta ootas? Jah, võib-olla tõesti peaksin jätma kirja. Vastas Jari, võttis kaabu peast ja pani selle riiulile ning hakkasin mantlist vabastama. Sulepea ja paber. Täna ei või iial teada, kui kaua minu ihuarst, tema ekstsellents, linde mark, luba mul vabad linnas liikuda. Veel üleeile ei olnud ta kindel, kas ta võib mind üldse välja kirjutada või mitte. Ta kummardus Matilda poole, tõusis kiki varvule ja sosistas vande Seltslasnikult. Suu päris Matilda kõrva ääres. Kuid ohtlik olen ainult iseendale. Matilda nihkus instinktiivselt tahapoole. Ta nägi, et Jari pani tema reageeringut tähele. Ta ei saanud sinna midagi parata. Mehel oli küljes vanaduse koidest söödud, läppunud riiete ja sigaretisuitsuhais ning veel midagi. Vahest ravimilõhn. Mingil kummalisel põhjusel ei tundnud Matilda ometi hirmu. Ta naeratas mehele. Kirjutage, aga ärge kiirustage. Jari võttis, kirjutas paberi, mille Matilda talle ulatas. Ta ei hoolinud täitesulepeast ja võttis selle asemel Matilda, kirjutas lauaaluselt pliiatsi. Seejärel istus ta tugitooli ja näris pliiatsi otsa, kuni Matilda ümbriku otsis. Kui ta ümbriku tõi, kirjutas Jari juba pöörase kiirusega. Tai märganud Matilde kohalolekut enne ettevaatlikult, köhatas Jembrikulates. Olge lahke. Mees tõstis kiirelt pilgu hetke vältel oli seesamasugune, nagu siis, kui Matilda ukse avas ja meest üllatas. Sünge, hirmunud. Aga ta kogus end kiiresti. Tänan. Ta võttis Matilda käest ümbriku, murdis oma lühikese kirja kokku ja pani ümbriku. Te, olete väga sõbralik, ütles ta. Vabandust, kui ma olin jäme. Aga mul on tunne, et te olete minu moodi. Et te mõistate inimest. Kas te mõistate tema halbust, tema armastust, tema valu? Ma ei usu, et ma mõistan, vastas Matilda. Päris tõesti. Jari impulsiivne käitumine oli teda üllatanud ja ta ei teadnud, kuidas ta peaks jätkama. Mees tuli talle appi. Võin rääkida teile murdumisest. Ta kummardas laua kohale ja kritseldas paar sõna ümbrikule. Siis jätkas. Võin sellel teemal palju rääkida, kuid mitte täna. Võib-olla järgmine kord, palun. Ta ulatas ümbriku Matildale. Tänan teid kannatlikkuse eest. Olen teid tüüdanud oma hullusega ja raisanud teie kallist aega ja nüüd ma pean minema. Oli rõõm teiega kohtuda, preili viik vastas Matilda. Proua viik. Laupäeval astus kevad sammu tagasi. Puhus kõle põhjatuul ja temperatuur langes nulli. Päike muutis meelt ja põgenes tinahalli pilve taha peitu. Õhtupoolikul hakkas lund sadama. Väikesed kuivad helbed lendasid väljakutel ja parkides ja mööda tänavaid ega tahtnud maha langeda. Tüüne pidi saabuma Archimedes ega pühapäeva hommikul lõunasadamasse. Ta oli andnud matil tale korralduse, et see kirjutaks möödunud nädalast vaate ja teeks kokkuvõtte saabuva nädala kohtumistest ning saadaks need käskjalaga tema koduaadressile. Tüüne tahtis alati, et tal oleks olukorra üle täielik kontroll. Kui esmaspäeva hommikul kontorisse saabub. Matilda koostas parajasti ülevaadet, kui uksekell helises. See oli teistmoodi helistamine kui Leopold Grenn bluusi võimukas helin nädala alguses ja teistmoodi helistamine kui Joachim, Jari närviline tulistamine. Rahulik, aga ometi selge ja sihiteadlik helistamine. Üksainus helin. Seejärel helistaja ootas, trepikojas oli täiesti vaikne Ei köhatusi kingade kraapsatusi põrandal üksnes vaikne kannatlik ootus, nagu oleks helistaja olnud veendunud, et laupäeva hilisest ajast hoolimata on kontoris keegi ja niisama kindel, et see keegi kuuleb tema märguannet. Matilda läks ja tegi ukse lahti. See oli kapten. Huvitav oli see, et ta ei tundnud kohe hirmu. Uksel seisis, nägi, kes see on? Oli algul peaaegu niisugune tunne, nagu oleks ta seda oodanud. Ta oli rahulik, valitses olukorda, tema hääl oli sõbralik ja viisakas, kui ta palus mehel sisse astuda. Alles siis, kui ta oli kaptenile selja pööranud ja tema ees kontorisse sisse läks, tekkis reaktsioon. Tema keha tõmbus üleni külmaks nagu siis, kui ta oli trepil häält kuulnud ja selle ära tundnud. Ja kui hirm jalgadesse jõudis ning need värisema panija nõrgaks muutis siis oli tal paari sekundi jooksul tunne, nagu vajuks ta kokku. Aga ta sai endast võitu kui ta ringi pööras, aega külastajate tugitoolidele ja kübarariiulile osutas ning kaptenile ütles, et ta võib panna oma mantli rippuma oli tema hääl talitsetud ja ta tundis, et ameti juurde kuulub kontoriametniku ilme. Oli täpselt selline, nagu peab. Kui nende esimest kohtumist oleks filmitud, mõtlesin Matilda tagantjärele. Siis oleks see stseen igavuse tõttu välja lõigatud. Midagi ei juhtunud. Kapten ütles, et tal on vaja advokaat küünega üks eraasi joonde ajada. Kui Matilda tähendused tüüne viibib terve nädala Rootsis, vastas kapten, et see seletab, miks tüüne kodus telefonile ei vastanud. Matilda arutles vaikselt endamisi, miks kapten ei olnud kontorisse helistanud. Igatahes temale niisugust kõnet ei meenunud. Aga vahest oli proovinud päevimi, Matilda oli kontorist paariks tunniks lahkunud, et linnas asju ajada. Ta ei uurinud selle kohta. Selle asemel küsis kapten, kas tüüne on sattunud raskustesse jäänud teenijateta. Tal oli ju abielulahutus käsil ja võis arvata, et ta vajas majapidamises abi. Matilda vastas, et advokaadil on koduabiline leskproua Leimu ikka alles. Hakad proua Leimu elas oma väikeses üürikorteris tüüne lähikvartalis. Paistis, nagu oleks kapten kõhelnud nagu tulnuks ta end üksikuna ei oleks tahtnud jääda teel Matilda ka juttu ajama. Matilda oli veendunud, et mees ei tundnud teda ka seekord ära. Ta ei teadnud, miks ta nii kindel oli. Vahest meenus talle, et mehel ei olnud näitlejaannet. Neil vähestel kordadel natuke enne tema vabanemist, kui nad olid teineteist väljas juhtumisi näinud paistis mehel olevat häbi. Hirm. Kas ta flirtis nüüd mehega, kui oli oma hirmu maha surunud, pani sööda välja? Jah, tõesti, nii ta tegi. Ta oli jutukas. Meenutas, mida Leopold Grenud luus oli rääkinud staadioni ehitamise kohta ja ütles kaptenile, et oleks põnev näha, missugune see seestpoolt välja näeb. Juunis kavatseti see ju pidulikult avada, kas polnud nii? Kas ei oleks hiiglama vahva, kui nii väike ja kõrvaline linn nagu Helsingi Saksa olümpiamängud endale nüüd, kus tookial tuleb neist ilmselt loobuda. Küll oleks tore, kui tuleks nii kaugelt külalisi. Ta oli sellele mõelnud ühel õhtul jalutanud staadionist mööda. See oli kogu oma hiilguses peaaegu valmis. Juba veeti sealt veoautoga ehitustellinguid minema. Üldised sport teda eriti ei huvitanud, tunnistas ta. Ta eelistas muusikat. Talle meeldisid näiteks väga õed Valtused, kes üheskoos nii ilusasti laulsid. Nüüd kevadel pidid nad jälle Helsingis esinema. Kapten oli Matilda jutukkusest meelitatud. Ta sulas üha rohkem üles. Muidugi oli uhke mõelda, et võib-olla toimuvad linnas kahe suve pärast olümpiamängud. Ja kui ta ei eksi, siis peaksid staadioni avavõistluse tulema juunis. Ja Harmony Sisters oli vaimustav ansambel. Ta oli kavatsenud minna neid kuulama niipea, kui saab. Ainult et töö ja sotsiaalsed kohustused nõudsid peaaegu kogu tema ja muuseas, ega preili viik mitte see lüüs ei ela, kui tema õhtune jalutuskäik ta staadioni ehitusest mööda viis. Vahest üleval asüdanis. Proua vastas Matilda, Raua kiik? Jah, tõesti, ta elab tööles. Kapten püüdis teramen olla võib-olla koguni mõnes funkmajas, kas tohib küsida, mis tänaval. Siis Matilda naeratas ja ütles, et oma maine eest hoolitsen, daam ei avalda ju ometi oma kodu aadressi esimesele mehele, kes juhtub tema töökohta sisse astuma hoopis teistel põhjustel. Kapteni naeratas ja palus kommete puudumise pärast vabandust. Ta oli saanud kodus hea kasvatuse, lisas ta. Aga kahjuks oligi parandamatu ega saanud sinna midagi parata, ta halvasti käitus. Kuid, lisas ta. Ta ei saanud jätta mainimata, et juhul, kui proua Weekil on telefon siis võib ju igaüks telefonikompaniid kataloogist tema aadressi leida. Mul ei ole telefoni. Vastas Matilda sõbralikult otsustavalt. Aga mul on raadio. Et oleks kohe tahtnud endale keelde hammustada. Viimane repliik oli kõlanud valesti, liiga usalduslikud, peaaegu kutsuvalt. Ahhaa, vastas kapten mõtlikult. Teil ei ole telefoni, aga raadion. Seejärel soovistamatiiv talle head nädalalõppu. Ja siis ta lahkus. Kui ta oli ukse enda järel sulgenud, kuulis Matilda, kuidas tema otsustavad sammud trepil kaugenesid. Tubli tüdruk. Ütles milja preili Matilda le. Paistis milja preilile, ei tundunud raadio mainimine viga olevat. Nüüd olid sa õige tubli tüdruk.