Laps liigutas esimest korda kõigest väike siputus, aga ometi oli seda läbi kõhukatete tunda. Otsekui tahtnuks seda öelda. Mina olen mina. Tove Janssoni ema Signe hammarsteni jalutas Pariisis ja oli just keeranud tänavale, mis kandis nime riidelegeeti Rõõmu tänav. Kas see, et veel sündimata laps andis endast märku just rõõmu tänaval oli enne kas see pidi tähendama, et ta saab õnnelikuks? Igal juhul tõi ta oma eluajal maailma uskumatult palju rõõmu. Ajad olid rasked. Euroopa kohal lasus sõja ohte, nagu seisev äikese-eelne lämbus. Ometi või ehk just sellepärast elati puibitsevad kunstielu. 20. sajandi alguse Pariisis loodi kunsti kubismi sürrealismi Fovismi ning linnades, elas kirjanikke, heliloojaid ja maalikunstnikke, kelleni nii pidi alanud sajandil peagi kõlama kõigi huultel. Nende seas olid Pablo Picasso, Schwarz, Bragg, Salvador Dali ja paljud teised teiste hulgas ka kõigest mõne kuu eest laulatatud Victor Johansson Soomest ja Signe hammarsteniaasson Rootsist. Ja nende veel sündimata tütar. Kui Tove Janssoni üheksandal augustil 1914. aastal Helsingis sündis, oli esimene maailmasõda juba alanud. Tuuve isa Viktor Janssen oli pärit Soome Rootsi kaupmehe perest. Tema isa suri, kui poiss oli alles väike. Leseks jäänud ema pidas pudupoodi üksi edasi. Mingi noor Victor ja tema vend pidid sageli emal poes abiks olema. Äri ei läinud kuigi hästi ja elu polnud alati majanduslikult kerge. Aga Victoril oli siiski võimalik korduvalt Pariisis skulptuuri õppida. Victor Janssoni skulptori karjääri algus oli paljutõotav, kuid tõeliselt suurt oma aja kunstnikku temast ei saanud. Auahne ja edasipüüdliku mehe jaoks oli see kahtlemata raske. Soomes skulptuuris valitses tollal suuresti Väino Aalduse kultus ja teised jäid tema varju. Väikesele maale piisas korraga ühest jumalast või geeniuseks kuulutatud kunstnikust olla kunstnik ja perepea. See polnud neil aegadele mehe jaoks kerge. Tollaste väärtushinnangute järgi pidi abielumees suutma oma hea nime säilitamiseks peret ülal pidada. See, et abikaasa pidi raha teenima, oli Viktor Janssoni jaoks kahtlemata raske. Rääkimata sellest, kui piinlik oli aeg-ajalt paluda ja vastu võtta majanduslikku abi naise rikastelt sugulastelt Rootsis. Pere majanduslik seisukord oli sageli ebakindel nagu tollal enamikul kunstnikel. Skulptori sissetulekud sõltusid nii paljudest asjadest, juhustest, õnnestumistest ja muutliku kunstimaailmahinnangutest. Pere elas tagasihoidlikult, mõnikord lausa vaesuses. Viktor Janssoni jaoks oli kõige tähtsam looming kunst aga selle eest maksti väga vähe. Victor Johnsonile andsid põhitööd kodusõja võitnud valgete poolel võidelnud kangelaste kujud ja hauamonumendid. Nii nagu paljudele soome skulptorite 1900 kahekümnendatel aastatel ja pärast teist maailmasõda. Facan nagu teda üldiselt nimetati, tegi neli vabadussõja mälestusmärki. Kaks olulisemat neist läksid lahtist Tamperesse. Pronksmehed olid neil alasti, noored ja ilusad otsekui muistsest Kreekast. Tampere vabadusmonumendi sõduri mõõk on sirutatud taeva poole just nagu rünnakul. Kangelasmonument ajendas Viktor Janssoni tegema pigem majanduslik vajadus kui sisemine soov. Kõige rohkem on tema loomingus kergelt erootilisi naisfiguure ja tundlikke lapse portreesid. Kujuri tütres on tube kirjutanud, et isale ei meeldinud naised. Isa arvates olid nad liiga lärmakad, kandsid kinos suuri kübaraid, olid asotsiaalsed ega allunud sõjas korraldustele. Alles siis, kui neist on saanud skulptuurid, muutuvad nad naisteks. Ainsad elusad naised, keda ta hindas, olid naine ja tütar. Pereliikmed ja lähedasemad sõbrad olid harjunud olema kunstnikele modellid ja muusad. Victori modell oli tema abikaasa Signe Hamm, samuti Tuuve, kes poseeris isale juba väikese lapsena. Isa raius tema näo marmorisse 1920. aasta teoses tüdruku pea kuju õrnadest, vormidest ja rahulikust. Ilmest õhkub heleda marmori mahedat valgust. Janson tegi ka mitmeid purskkaevu skulptuure ja vähemalt Helsingi Esplanaadi kabelis skulptuuri rühmas. Mäng oli mereneitsi, modelliks, tuumäe. Tütar oli juba sirgunud neiuks, kui isa kujutas teda oma skulptuuris. Konvolvulus. Selline nimi on roni taimel, mida tavaliselt nimetatakse kassitapuks. Ja teoses kujutatud tüdruk ongi erootiline ja nõtke nagu looklev. Väänkasv. Skulptuur püstitati 1931. aastal Kaisaniemi parki Helsingis, kus see seisab tänapäevani. Tuuve kirjeldas Alaski poseerimist prouade Crocki õhtul allukas. 1937. aastal. Võtsin sisse Isakon Volvuluse poosi, Sammete ja käed kergelt tõstetud. Lühike kõhklev samm, varbad kergelt sissepoole ja kätes kobav žest. See kujutab ärkamist või noorust, ütles isa. Dove suhteid isaga koormasid mitmed vastuolud. Ent side ei katkenud nende vahel kunagi täielikult, kuigi võis ajuti olla täis lausa vihkamist. Mõlemal olid kindlad ühiskondlikud ja poliitilised seisukohad, aga need olid üksteisest nii kaugele, et kumbki ei suutnud teise väärtuste maailma mõista. Ema oli lastele öelnud, et isa läks sõjas kuidagi katki ja tema hinge tekkisid mõrad, mis ei kasva enam kokku. Helgest lustlikuste lõbusast mehest tuli sõjas saanud karm, kibestunud ja jäikade seisukohtadega mees. Ta isegi naeratas vaid haruharva ja tal oli üldse äärmiselt raske oma tundeid väljendada. Isa ei osalenud pereelus ja tegeliku perekonna moodustasid ema ja lapsed. Tuva imetles siiski ei saa tohutult ja oli oma kunstis tema hinnangutest sõltuv. Balkan oli oma aja tüüpiline patrioot. Nagu paljudel sõjakangelastel, oli ka temal vaim veel sõjas kinni ja ta elas koos sõjakaaslastega üha uuesti läbi möödunud lahinguid. Sünged mõtted uputati metsikusse pidutsemisse. Koguneti restoranides ja naised jäeti koju, nii et mehed said juua ja rääkida vabalt kõrgelennulistest asjadest, kunstist ja elust, ilma, et naised, lapsed ja argimured oleksid neid seganud. Õhtud olid viinast märjad, kuigi keeluseaduse ajal polnud alkoholi muretsemine niisama lihtne. Viktor Janssoni parim sõber oli tema kursusekaaslane, kunstnik Alvar Kaween, samuti kodusõja kangelane. 20. sajandi alguses olid nad noorte meestena Pariisis ateljeed jaganud ja tegid seda ka Helsingis. See oli eluaegne sõprus ning mehed nii töötlesid, kui pidutsesid koos. Ka nende naised, sõbrunesid perekonnad korraldasid ühiseid pidusid ja keeluseaduse ajal aeti ise salaviina. Väikese tüdrukuna vaates Tuve meeste olenguid, nagu neid nimetati salaja pealt. Nii sai ta juba väga noorelt aimu tolle aja kunstimaailmast ja kunstnikest aga ka sõjast ja meeste vägivaldsusest. Neist kogemustest kirjutas ta hiljem ühes novellis, kus ta juurdleb meeste sõpruse üle. Kõik mehed peavad, olen, kuigi on omavahel kamraadid, kes ilmaski 11 hätta ei jäta. Kamraad võib öelda kohutavaid asju, kuid järgmisel päeval one tunnustatud kamraade ei andesta, tema lihtsalt unustab. Aga naine andestab kõik, kuid ei unusta kunagi. Nii need asjad on. Seepärast ei saagi naised olenguist osa võtta. Väga ebamugav on andestust saada. Oma raamatus meenutas Tuve lapsepõlve ema, kes pühkis jõulu eel ettevaatlikult tolmu isa pisiskulptuur idelt. Keegi teine ei tohtinud neid kunagi puutuda. Aga kodus leidus veelgi pühamaid, esemeid, vabadussõjaaegseid, granaate. Need olid isa fetišid, sõja kultusliku sümbolid. Nende pealt ei tohtinud üldse tolmu pühkida, mitte keegi, mitte kunagi. Meeste olengute sõjamälestusi ja ohjeldamatut käitumist käsitleb Tuuve novellis, kus ta kirjeldab peo sõjakad kulgu läbi väikese tüdruku silmade. Ma armastan, isa olen, kuid need võivad kesta mitmeid öid. Ärkad ja uinud taas ning siin Hälitavad suitse muusika. Pärast muusikat tulevad sõjamälestused. Siis ma ootan mõnda aega teki all, aga tõuseme alati jälle üles, kui nad hakkavad ründama korvtooli. Siis toob isa oma täägi, mis ripub ateljees kipsikottide kohal. Päeval on see kaetud riiuvaibaga, siis pole näha, mismoodi tuul välja näeb. Victor Johansson, nagu nii paljud teisedki kodusõjas valgete poolel sõdinud, nägi vasakpoolsuses eriti kommunismist suurt ohtu isamaale. Saksameelsus oli Soomes üldiselt levinud eriti talve- ja jätkusõja ajal. Jaanson uskus Saksamaasse ja nägi selles vabastajate sõpra. Juutidesse suhtus ta vaenulikult. Just isa antisemitism tegi tütrele sügavalt haiget. Tube oli selles küsimuses absoluutselt järeleandmatu. Mitmed tema parimatest sõpradest olid juudid, näiteks Sam Vanni ja Eva Konikov oma kirjades Curtis, tuues sageli isa varjamatu sallimatuse ja juukseid püsti ajavate poliitiliste vaadete üle. 23 aastase tütre seotust perega. Hirmu isa ees ja teisalt isa viha kommunismi vastu kirjeldab hästi sissekannet Uuve päevikus. Tema õpingukaaslane Tapio Tapiovaara oli saanud tasuks plakatite tegemise eest kahele mõeldud kutse Puškini peole Nõukogude saatkonda ning tal õnnestus Tuuve kaasa meelitada. Pidu oli uhke, naistel pikad kleidid ja kohal palju tähtsaid inimesi. Isegi üks Vene minister. Tantsu vahepeal pakuti tasuta jooke. Peoliste hulgas oli ajalehes Svenska pressen magister, kes tundis isa Johnsonit tuva ehmas mõtestate magister võiks isale rääkida, kohtas peol Tuuvet. Ta läks alandlikult mehe juurde ja palus, et too nähtust ehk tema kohalviibimisest vaikiks. Isal oli raske tütre kavaleridega leppida. Need olid sageli kas juudid või kommunistid või vähemalt silmatorkavalt vasakpoolse maailmavaatega mehed. Tabiya Tapiovaara, kellega tuue sõja ajal mitu aastat kurameeris oli kunstnike ja kirjanike ühenduse kiila liige ja kindla vasakpoolse maailmapildiga kunstnik. Veel silmatorkavam oli Ados Virtanen, kes oli mitme aasta jooksul tube kindel kaaslane. Inimesena oli Virtanen tuntud oma kompromissitu Se ja kategoorilisuse poolest, mille kohta tuue sõnul kasutati üldiselt ka väljendit parlamendi Annefonter Riibele. Tuube avalik ja vaba läbikäimine seltskonnas tuntud ja teatud Aados virdasega tekitas laialdast moraalset, halvakspanu ja sallimatust. Vabameelne suhe ei olnud meeltmööda ka isale. Asja tegi veel hullemaks mehe vasakpoolsus ja silmatorkav ühiskondlik positsioon. Abielu meenutav suhe ei vastanud tolle ajakommetele ja ühiskonnaklassis, kuhu kuulusid Johnsonit, mõisteti karmilt hukka. Seksuaalseid eksperimente korraldati salaja, seltskonnas neist ei räägitud ja eeldati, et naised abielluvad neitsina. Seksuaalset vaoshoitust eeldavas ühiskonnas oli vallalisena koos elaval paaril väga raske säilitada head nime ja lugupeetust. Seksuaalsed suhted ei olnud tollal mingistki mõttes isiklik asi. Isal oli võimatu vabaneda hoiakutest, mille vaimustada oli kasvatatud ja millesse ta sügavalt uskus. Ometi tohtisid nende mitmes mõttes ebasoovitavad meessoost sõbrad Janssonite juures külas käia. Isa küll ei pidanud neist lugu, aga ei käitunud kunagi nende suhtes agressiivselt. Siiski võis valitsev õhkkond olla mõnikord üsnagi pingeline. Janssoni elasid Helsingis. Nende maailm hõlmas alguses Kadaja noka ja hiljem tööle linnaosa lapsepõlves ja nooruses elast uue Kadaja nokal aadressil lootsinga tunneli. Algaja kunstniku fantaasiale avaldas Kadaja nokka dekoratiivne juugendarhitektuur kahtlemata olulist mõju. Juba väikesena meeldis talle vaadata nende korteri ovaalsest aknast vastasmõju ja tornikesi katustel. Nende teravad tipud ja proportsioonide meenutavad muumimaja ja iseäranis muumipere supelmaja. Sama vorm kordub nuuskmõmmiku mütsis. Kuidas tihti kogu aeg kunsti ja tube harjus juba pisikesest peale eluga kipsikottide kedral seisvate lõpetamata savikujude ning arvukate pronksi valamist ootavate kipskujude keskel isa ateljees. Ja ta harjus emaga, kes joonistas mõnel lauanurgal postmarke kaanepilte ja illustratsioone. Pidevalt loodi midagi uut töö ja elu ei olnud lahutatud vaid ühe ja sama eksistentsi osad. Suviti sageli juba varakevadest. Hilissügiseni elasid Johnsonit saarel. Bellingi saarestik Porvoo lähedal oli pere jaoks tähtis koht ning ei asunud Helsingist kaugemal kui poolsada kilomeetrit. Saartele sõideti liinilaevadega ja reisi viimane osa paadiga. Tolle aja kodanluse oli kombeks pärast laste kooli lõppemist suveks maale sõita ja seda tegid ka Janssoni. Hanil oli kindel töökoht ja tema sai saarel veeta ainult nädalavahetused ja puhkused. Ema äraolekul hoolitses pere eest majapidajanna Johnsoni kellasid pillingise mitmes kohas, aga alati just sellel saarel. Armastus mere ja saarestiku vastu ühendas kogu peret. Bellingi suved olid kõige ilusam aeg, seal oldi rohkem kodus kui linnas nagu Tuuve vend Per Olof Johansson on meenutanud. Kada jäänukalt kolis perekond 1933. aastal vastvalminud Lalluka kunstnike majja. Seal elas koos kunstnikke mitmest valdkonnast ja naabritega läbiti väga tihedalt töö tegemiseks üürist, uue üksi või koos mõne õpingukaaslasega tagasihoidlikke Doakesi. Aga tema kodu oli siiski veel kaua, Lucas, see oli tema aadress. Seal olid tema voodi ja asjad. Lallukas oli kitsas, eriti pärast seda, kui Tuuveli suureks kasvanud ja alustas maalimist sest kolm Johnsonit kunstniku töötas ühele mõeldud ruumides. Seepärast tuli oma töötuba tuubele hädavajalik, aga ateljee üürimine oli noore kunstniku jaoks kallis. Sageli liiga kallis. Nii mõnigi kunstnikutee lõppes just tööruumi puudumise tõttu, enne kui oli jõudnud õieti elatagi. Tuuve esimene päris oma töötuba oli 1936. aastal üüritud ruum Krirkko lähedal. Järgmisel aastal leidis ta parema toa vändeckis tuuli tänavalt. 1939. aastal said uued ruumid ur Heilugadult. Kõik need olid üsna kehvakesed ruumid ja toome on meenutanud, kuidas ta proovis Lallukas oma ateljeed saada. See jäi ega pelgaks unistuseks, sest vastuseks tuletati meelde Fafani maksmata üüri. Nii ei Tuvel alluka lähedale töölesse. Talvesõja ajal oli tal oma töötuba töölen kadul, kus asja muutis tülikaks see, et korteri perenaine valvas hoolega noore naise tegemisi ja mõistis hukka näiteks alasti modellide maalimise. Õnneks said uue, 1940. aasta aprillis tagasi oma endise ateljee Vändrikkis Tuuli tänavas. Igasugused kohad, ka interjöörid nagu korterid ja hotellitoad olid tuva jaoks olulised teemad. Ta maalis tube, kus reisidel ööbis ja ateljeesid, kus tööd tegi. Ühel 1943.-st aastast pärit interjööri maalil on Vändrikkis tuuli tänavatuba. Pildil võib aimata meeleolu, mis noort Tuuved kodust ära kolides ilmselt valdas. Sellest kumas läbi hirm üksilduse ees, samuti igasugused praktilised probleemid alates toiduvalmistamisest. Siiski nentis ta kirjas Eva Kunikkofile optimistlikult, et küll kõik hästi läheb. Elu vanematekodus polnud kerge, sest vastanduvate maailmavaadete tõttu oli isa ja tütre läbisaamine sageli äärmiselt terav. Nii et Uwe pidi oma sõnul käima vahepeal tualetis halba enesetunnet välja oksendamas. Kodurahu huvides pidid uue vaikima, mis omakorda tekitas allasurutud viha. Jansonite perekonnasõber ja arst rahvalgordin soovitas tuuele tõsiselt kodust välja kolida ja iseseisvat elu alustada. Tube kirjutas ka ise, et ei oleks enam tundigi kodus vastu pidanud. Kui ta jääks, läheks ta psüühiliselt katki või vähemalt ei suudaks iial õnnelikuks saada ega heaks kunstnikuks areneda. Kolimine olgugi ajutise ateljeesse tähendas teistsugust elu vabanemist, iseseisvumist ja asjatoimetusi. See tähendas tülikust ja kolimiskaste, aga ennekõike vastutuse võtmist ise enda eest. Tulve kirjutas, kuidas juba ainuüksi see otsus kutsus esile isiksust mõjutavaid muutusi. Pärast minu otsust kodust lahkuda on kõik muutunud. Isegi minu maitse. Kuulasin Beethoveni viiulikontserdi head asjad, mida ma varem üle kõige armastasin. Ja see ei meeldinud mulle üldse. Ja ma nautisin esimest korda elus Bachi. Suurpuhastus on tehtud ja ma olen avatud kõigele uuele. Tänu kolimisele oli suur kriis isaga õnnestunult küll mitte möödas, aga paremini kontrolli all. Vaevasid süümepiinad, sest ta teadis, kuidas ema temast puudust tunneb. Pärast ära kolimist paranes tema läbisaamine isaga ning isa ja tütar õppisid teineteisesse mõistvalt suhtuma. Tütar ei katkestanud iial suhteid koduga. Ka kõige halvematel aegadel käis tallukas õhtusöökidel ja veetis kevad-suve- ja sügiskuud koos teistega Bellingis. Isa suhted oma noorema poja lasega olid samuti ajuti keerulised ja muutusid ohtlikult pingeliseks jätkusõja ajal, mil poeg avalikult isa vastu mässu tõstis. Dove kirjutas siis Eevale, et oleks tahtnud isale öelda. Vaata ette, et sa viimasedki meist minema ei peleta.