Ema Signe hammarstiniansson oli oma tütre Tuuve elu keskpunkt ja kõige suurem armastus. Nii suur, et temaga võrdsele tasemele ei küündinud kunagi keegi. Nad olidki mitmes mõttes ühte kasvanud. Kui isa meestega Helsingi öös pidutses, harjusid Tuuve ja ema olema kahekesi ja sulasid juba siis teatud mõttes ühte. Ema mõju tütre tulevikule ja tema karjäärile oli otsustav. Ta oli tütre esimene ja kõige olulisem õpetaja. Tuva õppis joonistama sõna otseses mõttes ema süles. Räägitakse, et Uwe joonistas juba paariaastaselt. Õigupoolest veel enne, kui õppis kõndima. Ema töötas palju ja väike tüdruk nägi kodus, kuidas ema tundide kaupa joonistas. Nii juurdus temas kindel veendumus, et dush, pliiatsid, paber ja joonistamine on naise elu lahutamatu ja loomulik osa. Tänu varajasele suhtele, pildi loomisega ja ema õpetusele olid Uwe kunstiliselt varaküps. Ta oli juba väga noorelt valmis illustraator. See oli hea pinnas areneda ületamatuks pliiatsi kasutajaks. Esimest korda avaldati trükist Uve joonistus, kui ta oli 14 aastane ja järgmisel aastal ilmusid need juba mitmes ajalehes ja ajakirjas. Tütar ja ema elasid sümbiootilises suhtes. Tuve on öelnud, et veetis lapsepõlve otsekui emaga klaaskupli all. Sees ainult nemad kaks oma maailmas ja kõik teised väljas. Tugevasti sügavast sidemest tähendab mõningate aimu novell, lumi raamatust, kujuri tütar, kust Uwe kirjeldab väikest tüdrukut ja tema ema kahekesi majas, mis mattub valgesse lumme. Tütar täidab rahu ja õnn. Ta kujutleb, et keegi ei pääse ei sisse ega välja ning väljendab oma tundeid. Hüüab emale. Ma armastan sind. Naerab ja loobib ema patjadega ega taha, et maja lumest välja kaevataks. Kahekesi ära lõigatud on nad kaitstud nagu karud koopas. Kõik halb on väljaspool. Kõige fantastilisem olid katastroofilaadne meeleolu. Meie ühine tõusis ja tõusis. See kattis juba aknad. Siis me otsekui rohelises akvaariumis. Ja ometi oli hea ja kindel tunne maailmast ära lõigatud. Tundus, et keegi ei pääse enam välja ja keegi ei pääse sisse. Me oleme emaga talvekoopas. Oleme nagu karud, kes on täitnud kõhu kuuseokastega ja maailm on lakanud olemast surnud. Seda ei ole enam. Tuule sõnul oli see tõestisündinud lugu. Tõsi ta oli siis juba kolmekümneaastane, kui nad veetsid emaga terve nädala lumest ümber piiratud majas. Signe hammasteniansson oli Rootsi kirikuõpetaja ja õue vaimuliku tütar. Õppis Stockholmi tehnilises kõrgkoolis kunsti. Victoria Signe ehk Hamm, nagu kõik teda kutsusid, kohtusid Pariisis, kus mõlemad jätkasid oma kunstiõpinguid. Noored armusid. Pulmad peeti Rootsis ja paarillas alguses Pariisis, kus seostatiga Tuuve Hami lähedased suhted vanemate ja õdede-vendadega ei katkenud. Tuuve veetis lapsepõlves mõned suved Stockholmi saarestikus pliides onude ja vanavanemate juures. Pingemaastiku on sageli peetud muumioru vaimseks algkoduks. See on oma suurte puude ja mererandadega niisama lopsakas ja leebe. Rootsis õppides elast Uve onu juures. Tema rootsi suguvõsa oli suur, üsna jõukas ja nende omavahelised suhted Tuuve tähelepanekute põhjal sallivad ja soojad. Soomes olid sõja-aastad ja kodusõjale järgnenud aeg üsna trööstitus. Ka Janssonite peres oli nii mõnestki asjast puudus. Rootsi suguvõsa abi läks vaja talve- ja jätkusõja ajal ning neile järgnenud defitsiidi aastatel. Sugulased aitasidki peret mitmel moel saatsid söögikraami värve, maalimiseks ja ehitustööriistu skulptori ka abielludes ja suguvõsast eemale. Soome elama asudes oli Hamm loobunud paljust vaeses ja sõdadest räsitud. Soomes igatses ta kindlasti sageli sünnimaa ja perekonna järele. Victor Johansson oli soomerootslane ja tema sõbrad samuti peamiselt rootsikeelsed. Noorik tuli seega väga hästi toime rootsi keelega ja ka kodukujunes väga rootsikeelseks. 20. sajandi esimesel poolel räägiti Helsingis rootsi keelt märksa rohkem kui praegu. Suuremat vähemalt mitte tungivat vajadust soome keele õppimiseks seega polnud ning hamme ei saanudki seda kunagi korralikult selgeks. Kohmakas soome keele oskus suurendas isolatsiooni ja piires sõpruskonda. Seda tähtsamaks muutusid oma pere ja lähedased sõbrad. Abielu jooksul loobus Hamm kama karjäärist vabakunstnikuna, millest oli Pariisis õppides ilmselt unistanud. Oli ta ju Pariisi läinud selleks, et edasi õppida. Tol ajal peeti naiste jaoks sobivaks tekstiilikunsti. Ka hom katsetas mingil määral tekstiilikunstiga ja osales koos Ragniga veeniga näiteks 1919. aastal Soome käsitöö sõprade korraldatud näitusel Kopenhaagenis. Aga kunst ja kunstialased ambitsioonid ei olnud tema elus põhiline. Signe Johansson elas eelkõige oma perele. Nagu nii paljud naised neil aegadel. Kunstniku elu ja karjäär kunstniku naisena ei tundunud lähedasi eeskujusid silmas pidades kuigi ahvatlevad. Kahekunstnikuga perekonnas oli tavaliselt kunsti tegemiseks rohkem aega ja võimalusi mehel naisele ei jäänud seda aega ja võimalust sageli üldse. Naine pidi oma vajadused ja soovid paljuski tagaplaanile jätma ja hoolitsema lasteaiamajapidamise eest millekski muuks selle kõrvalt kuigi palju aega jäänud. Fafani kõige paremate sõprade abikaasad olid kunstihariduse saanud naised, kes pärast karjääri innukat algust jäid oma meeste varju. Naiste töid arvustati teistmoodi kui meeste omi. Naistest räägiti sageli nende meeste kaudu ja nende teoste hindamiseks võrreldi neid sageli nende meeste omadega. Sageli kalduti arvama, et naised on saanud abikaasadele mõjutusi ning võtnud neilt liiga otsest eeskuju. Naiste loomingut ei peetud iseseisvaks ning neid ei võetud päris tõsiselt. Niisugune vastuvõtt ei julgustanud naisi kuigivõrd. Kahammimite Kunstnike naised vastutasid pere majandusliku heaolu eest ja käisid sageli tööl. Mehe karjäär oli kõige tähtsam asi perekonnas ja naine pidi tegema kõikide meest aidata ja toetada, et too võiks kunstile keskenduda. Kunstnikuga abielus olema, naiskunstniku elu ei tundunud kerge. Eeskujud olid hirmutavad. Paljud nagu Ragniga veen. Ütlesidki, et ühest kunstnikust perekonnas piisab või nagu ütles Signe Jaanson. Ühest skulptorist perekonnas piisab. Esimesel kohal olid abikaasa ja lapsed, nagu leidis Hamm. Teisalt oli vältimatu ka oma loominguga tegelemine. Ta ei suutnud mõeldagi elust ilma selleta loomiseks vajast, oma perekonda ja isikliku õnne lähedaste keskel. Hamistoli oma mehele tema töös palju praktilist abi olid tal ju tänu kunstiõpingutele olemas vajalikud professionaalsed oskused. Naise panus abikaasa karjääri oli suur, aga see oli nimetu ja nähtamatu nagu naised öö tollal sageli oma nime all keskendus hommi illustreerimisele ning temast sai meisterlik ja hinnatud illustraator. Aga Seiunud kunst, tõeline kunst, see õilishinge, balang, vahetarbekunsti ja vaba kunsti väärtustamises oli neil aastail ja veel pea terve 20. sajandi jooksul tohutu. Tarbekunsti peeti pigem näputööks, paremal juhul käsitööks. Pere kindla sissetuleku eest hoolitses Hamm. Ta töötas 1924.-st aastast joonistajana Soome panga rahatrükikojas ning tegi peale selle usinalt illustratsioone ajakirjandusele ja kirjastustele. Teda on üldiselt peetud soome esimeseks professionaalseks postmarkide kujundajaks tegelikult lausa Soome postmargiemaks. Tema tehtud on väga paljude tollaste raamatute kaanepildid, samuti illustratsioonid mitmetes ajakirjades, ajalehtedes. Eriti tähelepanu väärne on tema tegevusajakirjas karm terve selle ilmumisaja jooksul 1923.-st 1953. aastani. Tema tohutust illustratsioonide hulgast on kõige meeldejäävamad tööd kahtlemata tollaste kultuuritegelaste ja poliitikute karikatuurid. TÖÖ liberaalses karmis oli seda tähelepanuväärsem, et see läks emalt tütrele üle. Hamil oli lehes silmatorkav osa 1920.-te ja 1900 kolmekümnendatel. 1930.-te lõpust alates oli aga lehe pildikeelt kõige enam imestanud kunstnikuks Tuuve. Nagu juba emale pakkus aia kiriga Tuuvele tagasihoidliku, aga siiski korrapärast sissetulekut. Ja elu tahtis elamist. Kuigi kunstnikuks saadi vaba loominguga. Ema elu isa kõrval panid Uve hindama naise rolli abielus ja naise tööd. Ta nägi väga lähedalt, kui vähe väärtustati naisi ja nende tööd. Ema allasurutud elu, kurvastas Tuuvet ja ta murdis pead, kuidas teda õnnelikuks teha. Ta mängis sageli mõttega, et nad lähevad koos välismaale ja pääsevad kõigest Kaphanist. Tooge oleks tahtnud ema päästa ja viijade otsekui peitu kuhugi kaugele ja õnnelikumale maale ja ellu. Kas ema selleks ka valmis on, ei tulnud talle ilmselt pähe küsida. Teistes unistustes, mis võtsid vahel ka pooleldi ellu viidud plaanide kuju kolis ta koos sõpradega välismaale, kord vennaga, kord armsamaga, kord Aafrikasse, kord Poluneesiasse. Tegelikkuses ei lubanud armastus ema vastu tütrel Soomest lahkuda. Just hammu hoiab mind siin, sest ma ei leia kunagi kedagi, keda võiksin sama palju armastada. Kes armastaks mind nii nagu tema tuube vennad sündisid kuueaastase vahega. Kõigepealt sündis pärulov 1920. ja seejärel laas. Pikad vahed Janssonite laste sünni vahel olid pää ruloffi sõnul tingitud pere majanduslikust kitsikusest. Dove oli kuus aastat pere ainus laps, sest vanemad ei saanud endale teist last lubada. Vennad tähendasid tuubele väga palju. Ta elas nende elule ja mõtetele sügavalt ja südamest kaasa. Sõja ajal muretses ta nende käekäigu pärast ja pidev teadmatus oli piinav. Õde ja vennad töötasid sageli koos ta rulov tegid Uuve töödest fotosid. Nende koostöös valmis 1980. aastal ka raamat kummaline võõras muumimajas, kus on Tuuve tekst ja rullofi tehtud fotod muumitegelastest. Noorem vend Lašehklasse tõlkis muumi koomiksid inglise keelde joonistas neilt lõpuks iseseisvalt Sydejaid Uve vendade vahel püsima terveks eluks ning vendade lastel ja abikaasadel oli tuube elus kindel koht. Kõik kolm olid andekad ja loomingulised. Ka mõlemad vennad kirjutasid raamatuid ning rulov oli ka suurepärane fotograaf. Päruloffek prolle, nagu teda kutsuti Läks pere suureks õuduseks noorena rindele. Lapsena oli ta põdenud astmat, mis suurendas eriti Hammy muret vanema poja pärast. Veelgi. Prolla oleks võinud astmele viidates rindele saatmisest pääseda. Aga ta keeldus sellest. Tuuve kirjadest võib välja lugeda sügavat armastust ja pidevat muret Venno ning tema rindeloleku pärast. Sama hirm valdas kogu peret. Dove kirjutas sõpradele alati, kuidas vennal läheb ja kui too kaugelt põhjarindelt koju puhkusele tuli, kirjutas ta. Milline õnn ja pidupäev oli see tervele perele. Sõja tõttu oli sidepidamine sageli raskendatud ja posti liikunud. Siis oli elu kantud murest ja hirmust. Tähtsaim asi korteris oli sellel ajal isiku jalamatt, mida alailma silmitsi lootuses, et tuleb postiljon ja poetab luugist sisse prolle. Kirjarindelt. Hami kõrval oli pereliikmetest Uuvega kõige lähedasem lasse. Nii omaannetelt kui isiksuselt olid õde ja vend väga sarnased. Mõlemad olid tundliku natuuriga ning jagasid sügavat huvi elu inimeste ja maailma vastu. Aga kalduvust langeda masendusse, mis võis olla vägagi sügav. Tuule sõnul oli kummalgi oma pimeduse kuningriik, kuhu nad ajuti eksisid. Nende maailmad olid siiski väga erinevad, nii et teised huntidega võidelda polnud kerge. Varsti pärast sõda tahtis lase põgeneda koos sõbraga purjepaadis Lõuna-Ameerikasse. Poisid sattusid juba enne Rootsit merehätta ja pidid peaaegu elu kaotama. Koju jõudes rääkis lasse, et on juba kaua meeleheitel olnud ja tahtis eelkõige iseenda eest põgeneda. Ta oli kannatanud unetuse ja depressiooni all ning kaalunud enesetappu. Õnneks ei jätkunud tal selleks julgust. Juhtunu vapustas pahaaimamatut perekonda ja jäi neid kõiki kauaks vaevama. 1949. aastal kavatses Tuuve koos lasega Tonga saartele kolida. Arvatavasti andis plaaniks tõuke just Venno depressioon ning tuule rõhutas, et minna soovib eelkõige lasse. Aga muutust vajasid mõlemad ja vabadust ennekõike just ahistavaks muutunud Soome ühiskonnast. Nad kogusid järjekindlalt reisiks raha ja muud vajalikku. Oma tööd võinuks kumbki teha sama hästi ka seal. Nad kirjutasid oma soovist Tonga saarte kubernerile. Too isegi vastas. Kirjale neid ei oodatud. Riigis valitses nii suur puudus toorainest ja elu asemetest, et uusi elanikke ei soovitud. Aga polüneesias on saari küll, leidis Tuuve. Ainus, mis teda soomes kinni hoidis, oli ema ja seda nii tugevasti, et lahkumisest ei tulnud midagi välja. Ometi tähendas unistus mõtte ärakolimisest selle kavandamine ja teadlikkus niisugusest võimalusest üleüldse õe ja venna jaoks palju. Just need kuigi võid unistuseks jäänud katsed põgeneda paradiisi aitasid neid üle süngetest lootusetuna tundunud aegadest. Tooge vihkas koolis käimist ja oli üsna halb õpilane. Ta ei kirjuta koolist peaaegu kunagi ja näiteks muumiorus kooli pole. Kui ta mõnikord viitabki koolidele, teeb ta seda negatiivses toonis, võrreldes neid näiteks vanglatega. Tuuve enda kooliaastad olid rasked. Kõige vastumeelsem oli talle matemaatika, ta ei saanud sellest aru ja vabastati Hami palvel tunnis. Joonistamistunnis tuli teha detailseid, öökulli ja muid pilte ning seda tuumavihkas. Aga tegelikult joonistas ta kogu aeg muuhulgas naljalehti, mille koopiaid ta müüs klassikaaslastele. 12 aastaselt alandati tema käitumishinnet, sest ta oli joonistanud klassitahvlile õpetaja karikatuuri. Juba ainuüksi seal liialdatuna tunduv karistus pidi jätma inetu jälje lapse südamesse, kes ei mõtelnud midagi halba. Koolis hinnati tema kirjandeid, aga joonistuste üle naerdi. Toode on öelnud, et ei soovi kooliaega meenutada ja korranud sageli, et kool oli ebameeldiv ja ta on selle suuremalt jaolt unustanud muuhulgas sellegi, miks ta seda nii väga kartis. Veel täiskasvanuna olid intervjuud tema jaoks piinarikkad, sest küsitlemine tõi meelde koleda kooli aja ja õppetunnid ning õpetajate pidevad küsimused. 16 aastaselt said Uuve vanematelt loa kool pooleli jätta ja Stockholmis kunstiõpinguid alustada. Pärast kooli poolelijätmist olid sillad teiste elukutsete juurde põletatud. Seega pidid olema juba noorena kindel, mida ta tahab elus teha ja kelleks saada. Nii ei raisanud ta noorusaastaid asjatutele üle arustele õpingutele. Janssoni elasid tol ajal majanduslikult kasinat elu, nii nagu paljud soomlased 1920.-te lõpust järgmise kümnendi keskpaigani. See oli suur töötuse ja puuduse aeg. Hamm oli pere ülalpidamiseks sunnitud kõvasti töötama. Due oleks tahtnud jääda koju, et ema illustreerimise juures aidata aga vanemate arvates pidi ta kooli minema kasvõi hingepiina ja murega. Stockholmis elas Tuve oma onu, Karolinska Instituudi farmatseutilise keemia professori Einar hammarsteni juures ja nii ei olnud tema õpingud seotud suurte väljaminekutega. Kool oli sama, kus oli omal ajal käinud Hamm. Kuigi Stockholmi aastaid varjutas koduigatsus ja mure ema pärast oli seal veedetud aeg ja onu juures elamine tuva jaoks ometi õnnelik, mida ta on hiljem ka ise öelnud. Aastatel 1931 kuni 1933 õppis Tuuve Stockholmi tehnilises kõrgkoolis ja valis ülemastmes tarbekunsti õppesuuna keskendudes raamatuillustratsioonide ja reklaamide joonistamisele. Esimesse aastasse mahtus lai valik õppeaineid, mis pidi tutvustama üliõpilastele kujutava kunstivaldkondi. Teisel aastal oli õppetöö juba erialakesksem. Tuuve suhtus kooli kriitiliselt ja pidas õppetöös tooniandvad tarbekunsti igavaks, aga arendas teadlikult oma oskusi kõigis ainetes. Eelkõige oli ta huvitatud maalimisest. Dekoratiivmaal Tuuvele meeldis. See tuli tal ka hästi välja ja ta sai selles aines kõrgeima hinde ning õpetajalt soovituse astuda Stockholmi kunstiakadeemiasse. Mõne aasta pärast kulusid need oskused marjaks ära, sest Uwe tegi mitmeid monumentaalseid seinamaale ja klaas Intaarseid lasteaedadele, restoranidele ja koolidele üle kogu Soome ning suured fresko Helsingi linnavalitsuse hoone söögisaali seintele. Pärast kooli lõpetamist ei tahtnud Tuuve jääda Stockholmi, vaid pöördus tagasi Helsingisse ja läks õppima kunstiühingu joonistamiskooli ehk Adeneumi, nagu seda tollal nimetati, sest kool asus Adeneumi hoones. Seekord oli tegemist kooliga, kus oli kunagi õppinud tuua ei saa. Tube polnud aga huvitatud skulptuurist, öeldes, et tal puudub selleks vajaliku ruumiline vormitaju. Tema kirg oli maalimine aastatel 1933 kuni 1936 õpista maaliklassis. See oli kunstimaailmas aktiivne periood, tehti väikesi revolutsioone ja prooviti muuta kehtivaid väärtushinnanguid, pürgides rahvusvahelisus poole ja eemale oma maa üsna piiratud kunsti käsitustest. Need suunad avaldasid mõju kaadeneumis õppijaile. Õpilased näitasid oma suhtumist kooli pooleli jättes uuesti tagasi tulles jälle lahkudes. Kõduve tegi õpingutes aeg-ajalt pikki pause, et protestida koos kaaslastega igavaks peetud õppetöö vastu. 1935. aastal lahkus Tuuve koos seitsme maaliklassi õpilasega koolist ning ühiselt üüriti oma ateljee. Tuuve võttis selle eratunde sam vannilt ja see oli tema kunstilise arengu seisukohast äärmiselt oluline. Hiljem läks ta siiski kooli tagasi, lõpetas selle. Kunstiühingu kooli rektor oli Uno Lango, kes esindas nii oma kunstis kui arvamustes reserveeritud jäigavõitu klassitsismi ega olnud huvitatud modernsetest rahvusvahelistest kunsti käsitustest Tuuveti suutnud inspireerida. Võib-olla ei motiveerinud ta noort naist, kes nentis, et teemad andist alati Kalevalast, mida pidas kunstnike piibliks. Rohkem polevat vaja. Alangu arvates tuli õige meeleolu tabamiseks minna lihtsalt Seura saari etnograafilisse vabaõhumuuseumisse. Kalevala ja rahvuslikud teemad olid 1900 kolmekümnendatel Soomes väga populaarsed. Aga kolm aastat Stockholmis õppinud soome rootsi noorele jäidet kaugeks.