Kui kevad edenes ja puud lehte läksid, kadus Saksa riigikantsler pealkirjadest. Ajalehed kirjutasid nüüd rohkem hispaania jaapani hiina sõjast kui Saksamaast ja Austriast. Matilda tundis kergendust. Märtsis ja aprillis oli Hitler olnud iga päev lehtede esiküljel ja see olide närviliseks teinud. Mastikkusega mõtles ta sellele, et inetult kantsleril on tema surnud isaga sama eesnimi. Pärast Stockholmis veedetud nädalat paistis tüüne reibas ja rõõmus. Ta oli rahul ka sellega, kuidas Matilda oli kontori eest hoolt kandnud. Ta oli maksnud Mattiilgale aprilli teise poole eest täiendavalt 400 marka. Ei öelnud, et nüüd ta teab, et võib ka edaspidi ära sõita jooksva asjaajamise proua viiki kindlatesse kätesse jätta. Suurema osa ajast olid nad kontoris kahekesi. Tüünel oli päevas üksnes käputäis kliente. Tüüne istus oma kabinetis ja Matilda eesruumis. Aga nad pidasid sageli omavahel nõu. Nad vahetasid sõbralikke, kuid lühikesi repliike, kui tüüne andis talle uue ülesande ja nad kohtusid siis, kui tüüne dikteeris talle midagi, kui ta viis tüünele puhtaks kirjutatud kirjade koopiad. Nad nägid ka siis, kui ta oli keetnud teed ja toimetas tüüne kirjutas lauale kandiku Laurava tassi rüükkeri rosinaküpsiseid küünele need meeldisid. Ja Matilda kohustus oli hoolitseda selle eest, et nende varud kunagi otsa ei saaks. Nad nägid ka siis, kui tüüne võttis mantli tabu, et minna kämpi Royalisse või Monte Carlost lõunat sööma. Ja siis, kui ta tagasi tuli. Kui lõuna kestis kauem, võistlen aasta pisut svipsis ja siis oli ta silmnähtavalt hajameelne. Mõnikord ei maid tilga tunne nagu võtaks tüüne hoogu, et talle midagi öelda. Mitte midagi argipäevast, nagu siis, kui ta heitis nalja valitsuse üle, lõi, kiitis ilusat ilma või kommenteeris mõnd klienti, kes oli äsja kontorist lahkunud vaid midagi tähtsamat. Midagi, mille peale ta oli mõelnud. Mõni päev oli nii rahulik ja vaikne et loomulikum olnuks, kui nad oleksid veidi rohkem juttu ajanud. Aga kui tüüne ei teinud suud lahti, siis ei saanud Matilda kunagi teada, mis mõtteid ta võis haududa. Tüüne eelistas jääda vaos, hoitaks kui välja arvata mõni üksik kord, kui näiliselt kerge kommentaar mõne aktuaalse päeva sündmuse kohta võis olla sügavama, sageli iroonilise alatooniga. Just neil kordadel meeldis tüüne talle kõige rohkem nagu siis, kui tüüne küsis, mida ta arvab sellest, et Saksamaal ja Austrias hääletas 99,73 protsenti inimestest ühtmoodi. See tekitab rohkem hirmu, kui mõtteid. Olime tilde avastanud. Genow olid tüüne öelnud ja kurvalt naeratanud ega kommenteerinud rohkem seda teemat. Lando lihtsalt uje, mõtles Matilda. Teda huvitas, kas tüüne on pärast lahutust juba leidnud uue naise. Ta ei uskunud seda. Tüüne paistis väga üksik. Miski ei viidanud sellele, et ta suhtleks peale kolmapäeva klubi liikmete vene emigrandid, ärimehe Grassi moffi ja paari teise kliendi veel mõne inimesega. Üksnes meestega. Mis siis, kui tüünele ei meeldinudki. Naised käis seal ühe pärastlõuna peast läbi, kui tüüne naasiski rassi, mofja, gren roosiga lõunasöögilt ning oli tavapärasest hajameelsena kinnisem peaaegu pahur. Äkki meeldis talle salaja mehi paitada ja sellepärast tema abielu lõhki läkski. Terve aprilli teise poole ja üle poole maikuust käis Matilda, kui sütel. Rõhutas, et midagi juhtuks, aga hakkas vähehaaval lootust kaotama. Kõik, kes olid tüüne Stockholmis oleku ajal sisse astunud või helistanud käisid järgnevatel nädalatel tüüne juurest läbi. Leopold gren, Ruus, Kerässimov, veider, väike juudihari ja paljud teised. Aga kapten ei tundnud. Kuni ühe vihmase reede pärastlõunani mai lõpus. Siis saabus kiri. Õhukesele väikesele ümbrikule oli kirjutatud preili viik advokaadibüroo kloostüüne kaudu. Kassen, kootan. Kaptenil oli nimeline kirjapaber. Nimi oli kirjutatud ilusate moodsate trükitähtedega vasakusse ülanurka. Tema nime nägemine ei pannud Matilda õpetama. Nüüd suutis ta oma tundeid kontrollida. See oli pikk kiri. Kapten kirjutas, et oli pärast nende kontori vestlust tema peale mõelnud juma enese imestuseks leidnud, et tahaks hea meelega vestlust jätkata. Selle lühikese aja jooksul oli ta jõudnud äratundmisele, et nende suhtumises ellu ja maailm on teatud sarnasusi. Ta tekkis tunne, et neist võivad saada sõbrad kuigi nad tõenäoliselt pärinesid väga erinevast maailmast. Ja seda võimalust panustanud alandlikult üheskoos katsetada. Niisiis, kas preili viik oleks nõus kaaluma lihtsalt kohtumist mõni päev pärast tööpäeva lõppu, näiteks pärastlõuna kohvi ja koogiga Mississippis? Või hoopiski varane õhtusöök mõnes sobivas kohas mida ta arvab näiteks koska sinu omaette kabinetist. Seal saaksid nad kindlasti segamatult vestelda. Või soojade suupistetega rootsi lauast vestendi uue supluskoha restoranis, kus sel aastaajal avaneb ilus vaade. Kui vaja, siis on ta valmis pakkuma auto küüti lisasta. Nad kindlalt ajas muigama, et kapteni nii kavalaks peab. Ta kutsus Matilda preiliks kuigi tema oli selgelt rõhutanud, et on proua. Ja kõik kapteni soovitatud kohvikud ja restoranid asusid kaugel eeslinnades mistõttu ei olnud erilist ohtu, et keegi võiks neid näha ja hakata kuulujutte levitama. Juhul kui ta oleks soovitanud õhtusööki klippanis. Visa, võis vahelejäämise oht palju suurem ja kiire skandaali puhkemine kindel. Kapten ei kandnud küll sõrmust kuid Matilda aimas ometi, et mees ei ole vaba. Ta ootas laupäeva ennelõunani. Siis kirjutas ta lühikese vastuse, pani selle ümbriku, kirjutas käsitsi aadressi, nägi ilusa käekirjaga vaeva, kleepis margi peale ja pani kirja saadetava posti hulka. Kapten võis selle kätte saada kõige varem esmaspäeval. Aga sellest ei olnud midagi, ta võis vabalt oodata. Matilda ütles ära ega kõhelnud seejuures. Milja preili oli nõu andnud, et nii on vaja teha. Kapten nii kergelt ei loobu, kinnitas milja preili. Vastupidi, see kasvatab tema hindu, suurendab tema himu. Matilda läks pärast tööd jalgsi koju see külmkapist, mida seal leidus ja sõitis siis trammiga päri hälli. Teisel liinil fööniksi kinos oli kärickuupery nädal. Pärast filme ei olnud tal näljaraasugi. Ta tuli trammi pealt varem maha ja astus sisse Astrasse, et vaadata hist seanssi Kreeta karbot mata haarina. Ta oli seda filmi juba kaks korda näinud, aga sellest ei olnud midagi, ta võis seda lõputult vaadata. Film meeldis talle, välja arvatud lõpp. Kui ta koduks, saabas ja tuppa astus, oli ta päevaga rahul. Ikka veel ei tundnud nälga. Ta jõi klaasi vett, võttis riidest lahti, tegi õhtutualetti, panin öösärgi hommikumantli selga, riputas töö seeliku ja pluusi kappi ning sulges kapiukse. All tänaval oli vaikne. Trammid olid lõpetanud, autosid enam mööda ei sõitnud. Ei olnud kuulda Sammega hääli. Proua viik oli jäänud kontorisse, tema riided rippusid kapis. Camilia preili vaikis vaguralt. Tema meeltes valitses rahu. Kui maid kilda päevateki kõrvale lükkas, teki alla puges otsustas ta kõik unustada. Kõik pidi jääma nii, nagu see oli olnud enne seda, kui ta kuulis kaasen cooteni trepikojas kapteni häält. Ta igatseb ainult puhkust ja rahu, ei muud. Juhul kui kapten talle veel kord kirjutab, siis ei jäta ta oma keeldumises ruumi kahe mõttelisusele, vaid annab selgelt teada. Nende kokkusaamine ei ole sobilik mitte mingil tingimusel. Kuid öösel ilmusid talle üle tüki aja nägemused. Ta nägi une, sööd, kui esimesed naised toimetati näljalaagrist teise laagrisse Helsingist ida pool. Ja kui ta higise hirmununa üles ärkas, jätkus mõtete virvarr ja mälestused virvendasid silme ees. Tema oli kuulunud esimeste transporitavate hulka. Aga ta ei teadnud enam, kas ta mäletas kõike täpselt nii, nagu see oli olnud, tegelikult. Ajuti tundus talle ja tema mälestustes on inimesi hetki, mis milja preili on välja mõelnud. Too juunikuu kaua aega tagasi. Saabus suvesoojus. Päike kõrvetas halastamatult, päev päeva järel. Ja läänelaagri toiduportsud jäid üha vähemaks ja kehvemaks. Just siis, kui päike püsis kõrgel peaaegu ööpäev läbi hakkasid vangid saama hommikusöögiks terve heeringa asemel pool heeringat. Just siis tekkis jahu puudus ja neil tuli tavalise leiva asemel süüa okastraadi. Pätsi ristisid selle okastraadi Pätsiks sest see oli täis odra, aga näid, mis algul jäid suhu kinni ja siis kui tegid selle vea, et need alla neelasid. Torkisid nagu noad kurgus ja maos. Just siis hakkasid nad saama lahjat soolakalasuppi, mida harva keedeti piisavalt. Väikesed tursatükid jäid tooreks. Enamik vange oksendas suppi kohe välja. Haigusse surnute arv maha lastud üle peeti eraldi arvestust, aga neid oli vähe, ainult üks-kaks päevas hakkas kasvama. Peagi tõusis surnute arv päevas üle 100. See, mida nimetati haiguseks, ei olnud midagi muud kui nälg. Ja surid põhiliselt, mehed surid nagu kärbsed. Aga naised püsisid elus. Juhul kui pääsesid mahalaskmisest. Milja Matilda ei teadnud, miks olid naisvangid meestest palju elujõulisemad? Jah, muidugi. Naisel olid omad valvel, kasarmud ja vangivalvurid ei löönud neid kumminuiadega kaabli õppidega niisama tihti kui mehi. Enamik naisi oli vangistatud alles pärast sõda oli see üks, neist. Naistel oli olnud talvel rohkem süüa. Nad ei olnud rindel külmetanud ja nälginud, nii nagu mehed. Aga see ei olnud kogu tõde. Oli veel midagi, mida ta ei osanud sõnadesse panna ei siis ega hiljem. Paljude meeste pilk oli kustunud ja surnud. Nagu oleksid nad vajunud nõnda sügavasse meeleheitesse, et ei tahtnud enam elada. Naiste silmad põlesid endiselt. Ta nägi hämaras kasarmus nende elutahtevälgatusi. Kuulis, kuidas nad üksteisele murdumatu häälega hea tööd soovisid, enne kui heitsid pikali ja püüdsid Globelisel asfaltpõrandal magama jääda. Osa neist tundis põletavat viha valgete vastu. Teisi aitas lihtne unistus sellest, kuidas nad ühel päeval laagrist välja pääsevad ja taas elama hakkavad. Võib-olla oli asi selles mõttes Matilda hiljem kui ta oli juba raamatuid lugenud ja Hannesega tuttavaks saanud. Mehed ootasid alati liiga palju iseendast, elust, revolutsioonist. Samal ajal kui naised, eriti töölisnaised ei oodanud suurt midagi. Seetõttu muutusid naised just nagu tugevaks küljeks järele andmatuks ja mitte kuluvaks. Aga võib olla ka see mõte tuli talle alles aastate pärast, kui ta oli targemaks saanud. Oli tõde palju banaalsem. Vahest oli naistel lihtsalt paksem rasvakiht, millest elada mitte ainult rindades, vaid ka mujal. Just siis soojal ja kleepuva sõjajärgsel suvel. Ei mõelnud milja Matilda millelegi. Ta tegi üksnes nii nagu teised. Ta püüdis ellu jääda. Toiduolukord läks kiiresti kehvemaks. Mehed hakkasid videvikus konni püüdma. Need oli metsasalus, mis sinna, kus laager piirnes rannaga. Okastraataed oli veest ainult 50 meetri kaugusel. Seal oli ilus merelaht. Vangid võisid jahedust ja kergendust näha, aga kogeda ei saanud. Laagris valitses suur veepuudus. Konnad kas keedeti või küpsetati. Vangivahid lubasid vangidel laagri territooriumil lõket teha. Aga põletusmaterjali oli raske leida. Ja siis rebiti koivad küljest. Neis oli rohkem liha. Söödi ära. Kui konn oli küps küsisse sees. Aga kui mehed kiirustasid kuivad pooltoorelt sisse ahmisid, sõidad hirmsa kõhuvalu ukse purskus nagu purskkaevust. Ja päris paljud surid. Mehed ja naised rebisid veritsevad küüntega puude küljest koort. Nad sõid seda toorest või küpsetatud, püüdsid koore siseküljelt mahla imeda. Ühel hommikul anti vangidele mädanenud juustu. Hiljem selgus, et see oli eksitus ja mitte katse tappa nõrgimaid. Seda oli raske alla neelata ja paljud hakkasid juba haisu peale uksele. Aga mõned sõid ja sama päeva pärastlõunal veidi tosin meest laagri pealt surnuna. Nad istusid maas, selg vastu puutüve või lebasid liivalvi baraki põrandal. Kõigil pooleldi näritud juust, suus hallitanud tükid, käes. Keegi, mille Matilde arvas, et laagriarst ehmatas ära ja otsustas, et kõik naised tuleb mujale viia. Laagrisse, kus toit on natuke rohkem ja kus nende surmale võis leida mõne muu põhjuse. Esimene üleviimine toimus südaööl. Kuid väljas oli veel ysna valge kestis pikk videvik. Reeti vangilaagri kahe veoautoga rongile, mis see seisnud jaamas vaid metsa vahel. Sõit kestis vahest pool tundi. Kokku seotud jalgadega naised autokastis valvurid väiksemate autodega, otse nende järel. Tee oli auklik ja autodel kitsad kummid. Need ei kaitsnud põrutuste eest. Hämaras inimesed nagu laperdavad varjud. Kuusirp heledas taevas. Vangivahtide kirumine kostis üle mootorimürina. Kaasvangluviisa oksendas tema kõrval sapi. Temagi kõhus kõrvetas valu. Ta oli viimase kolme ööpäeva jooksul söönud ainult mõne leivapala ja pisut vesist suppi. Kõht polnud nädalaid läbi käinud, arvesta, kõht oli kõva pingesõlm. Ta läks haiglasse käimlasse. Istuse püüdis punnitada, aga tema sees ei liikunud miski. Tal ei olnud mai algusest saadik, kui ta vangi võeti, kuupuhastust olnud. Ja nüüd oli juba peaaegu juuli käes. Paari päeva eest oli ta saanud seitsmeteistkümnes eks. Ta ei olnud oma sünnipäeva teistele maininud isegi mitte Loviisale, kes oli laagris tema parim sõber. Ta teadis, et raseda ei ole. Tema kallal, ei olnud vägivalda tarvitatud mitte sel moel. Lihtsalt tema keha ei tahtnud enam funktsioneerida ja kustus tasapisi. Kuigi ta jalad värisesid, lobisesid kiiresti autokastis ringi tagasi vaadata. Kuni üks vangi vahtidest virutas talle jõhkrat püssipäraga niieta istuli kukkus. Viimased pildid olid talle mällu sööbinud. Sünged ähvardavad telliskivikasarmud puud, mille tüved olid altpoolt heledad, sest näljased vangid olid need ära koorinud. Värava taga pikk, ühishaud madal muldvall näitamas kohta, kuhu olid viimased laibad maetud. Nad suruti kahte kaubavagunisse. Seal oli kitsas, pinke, kaltsuvaipu õlgi, tilkagi vett. Terve öö jooksul ei olnud keegi öelnud sõnagi, kuhu neid viiakse. Kuulduste järgi oli üks väiksem vangide rühm, kellel oli öeldud, et nüüd saate koju jäljetult kadunud. Nii oli väidetavalt juhtunud mitmel pool. Ta püüdis, aga neid on siiski liiga palju, et valged võtaksid liiga suure riski, kui nii palju inimesi korraga ära tapaksid. Vagunid võppuside vapusid, kui rong aeglaselt liikuma hakkas. Vangivahid nõiatasid vastu riivis uksi. Püssitorud olid kogu sõidu ajal vangidele suunatud. Otsekui oleks kellelgi neist jätkunud jõudu mässu tõsta, püsti karata ja tiigrihüppega rünnata. Valvureid, kes kõik olid mehed ja võitlusse astuda. Kogu nende ühisest jõustuseks, olevat piisanud ukse riivi avamiseks. Nii alatoidetud olid need. Kui nad Helsingisse jõudsid, said nad uue transpordivahendi hobuse ja vankri jälle kasti. Seekord olid nad seotud üksteise külge mille Matilda kurku nööris. Janu oleks teinud, teab mida, saada lonksu vett. Nälga ta ei tundnud, enam mitte. Oli hommik ja palju inimesi liikvel. Aga vangide vedu ei äratanud nii palju tähelepanu, kui võinuks arvata. Kaks kodanlase prouat ja härrasmees, kellel oli jalutuskepi hõbehall kikkhabe, sähkasid vihaselt. Nüüd te litad, saate lõigata seda, mida olete külvanud. See oli kõik. Lapsed vahtisid langevaid suuril silmini vaikisid. Nii oli surnud tol päeval, kui teda tuldi kinni võtma. Kvartali lapsed olid vaikselt seisnud, pealt vaadanud. Lapsed ütlevad harva halvasti üksnes siis, kui neil on kurje sõnu õpetatud. Selle asemel nad vaikisid. Nende silmis paistis sõnatu küsimus. Mis koht see maailm õieti on? Matilda näos viidi vangid uude laagrisse ühe ainsa silmapilguga. Ühel hetkel viibudes hõbedajuukseline mees raudteeväljakul nende poole kepi järgmisele viivul veeres vangi kolonni laagri väravast sisse. Emilia Matilda paistes ja vesised silmad pilkusid eredas juuni valguses. Tegelikult oli sõit kestnud poolteist tundi, nad olid kohale jõudnud alles lõunaks. Liivane väljak, sama tolmune ja suur nagu vanas laagris. Sõdurid alles piimahabemed, keda kamandasid seersandi de Katralid kes olid sama noored kui nende alluvad. Keset väljakut suur mänd, mille latv oli hämmastavalt hõre ei pakkunud kuigi palju varju. Pikad Telliskivi kasarmud, süngide tumedad nagu näljalaagris. Isegi keset juuni päeva eredas päikesevalguses. Kasarmu lähedal ühes väljaku nurgas tegi rühm vange tööd. Mõned kaevasid labidaga, teised lükkasid suurt käru. Luuratud vajusid kangekaelselt liiva sisse. Pikk hallipäine mees oli vajunud oma käru peale. Lamas ja hingedes pea ühele käru isale najatanud, üleni higine, kõhn nagu hernehirmutis. Ta on suremas, jõudis Milie Matilda mõelda. Seejärel nägi ta mehe nägu ja tundis selle ära. Tema isa lamas külili, põsk vastu käru aisa vaatas tema poole, pilk tühi. Ei tundnud teda ära, ei näinud teda. Mõni meeter Adolfist eemal istus naine, selg vastu kasarmu seina saida silmad mustad ja tühjad nagu kuivanud kaevud. Märkamis teadis Matilda, et see oli unenägu, et see ei saanud paika pidada. Tol suvel olid nad juba surnud, nii ema kui ka isa. Ometi karjatas ta ärgates. Või siis oli ta tunne, nagu oleksite karjatanud. Ei võinud iial teada, kas karjatasid tegelikus maailmas või ainult unes. Keegi prõmm minud vihaselt vastu seina ega trampinud lae peal. Maja oli täiesti vaikne. Ilmselt olite karjatanud sisimas. Tuba oli jahe, aga ta leevendas higist. Ta läks akna juurde, tõmbas kardinad eest ära, tegi akna lahti, laskis värsket õhku sisse. Ta on hoiatusaknalauale, oli juba hommik. Valge päike kerkis katuste kohale. Lehe poisike, aru kolises eemalkaloonias kootani. Kaks töölist ootas trammi, mis pidi viima Nat Reswickeni vabrikusse. Ta pöördus tagasi toa poole ja vaatas äratuskell 20 minutit kuus läbi. Mõnikord minevikule mõeldes püüdis ta ennast veenda, et võib-olla ongi see kõik üksnes halb uni. Et seda ei ole kunagi juhtunud, et on täiesti arust ära olematuid asju. Ja tal oli olnud teine elu, mille ta oli juhuslikult unustanud ja unustuse tõttu nägi selle asemel õudseid unenägusid. Aga ühel päeval saab ta oma õige mälu tagasi ja see toob tema silme ette turvalised, helged pildid kus ta ei ole Nylia Matilda ega reserveeritud proua viik viljapreili ega sõna, kes filmisõber, Matilda. Gustan hoopis keegi teine.