Laulan muutu otsekui Provansi maastikud, Vahemere lasuurranniku päikeserannad merre langevad kaljud, parfüümide, linna, Kraasi, lavendli ja jasmiiniväljad, lugematu hulk väikesi linnu, mägise maastiku, küngastel, kiriku torni tipus, müüride ümberringi looduse eredad toonid ja suvede särav valgus, mis on läbi aegade kunstnikke just siia meelitanud. Nii palju kunstnikke see san Vanho armaltispecassussaga aller kes jõuaks kõiki neid kokku lugeda nii palju erinevatest aegadest jutustavat arhitektuuri, nii palju traditsioone ja uskumatult täisvereline, teinekord lausa äärmuslikke elu, mida siin elatakse. Kuumuse, meeletute, lausvihmade ning kõledate mistraali tuulte keskel. Võõraid pole sinijalarmastatudega usaldatud, olgu nad juba kasvõi aastakümneid siin elanud. Mõnes külas pole mõned perekonnad ka aastakümneid üksteisega suhelnud, kuigi keegi enam ammu ei mäleta, millest tüli kunagi algas. Traditsioonid, toit on tähtis, ikka see õige kohalik hullumoodi, vürtsine, toit, perekond on tähtis ja sõbrad. Ja usk on tähtis. Usust rääkides teeme seekord ajarännak otse keskaegses Saviniooni mida piirab nii põhjast kui läänest roni jõgi ja mida on kutsutud ka Browamsi väravaks. Usuga seob Avignoni linna esmajoones iidne paavstide palee, ilmatu suur, müstiline ja uurimist väärt ikka ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja muidugi Pajo. Jälg. Oi kui kaua Naviniooni terrassid Lõuna-Prantsusmaa päikeses mõnunenud. Esimesel sajandil oli siin Rooma Aveenio koloonia. Üheksandal sajandil kuulus linn Burgundia kuningriiki, hiljem tulu siia Browaansi krahvidele Aastast 1348. Paavstile. Uhked linnamüürid on ligi neli ja pool kilomeetrit pikad, neid liigendavad 39 kaitsetorni ja seitse linnaväravat. Müüride sees käib rõõmus Browaansi eluiga. Tähendan siia punaste kivikatuste linn, midagi uut lisanud. Kuid enamus põnevaid hooneid, kirikuid ja väärtuslikku kunsti tulvil muuseume on siia tõusnud juba pärast roomab paavstide Avignoni ajastu lõppu. Just sellest ajastust jutustab rooni jõekaldapealselt tõusev hele meevärviline paavstide palee algselt kindlusloss, mis kasvas 14 10. sajandil suurimaks ja tähtsaimaks keskaegseks gooti ehitiseks Euroopas. Mida kujutab enesest õieti paavstide häving, Nonii ajastu, mis sellise asja põhjuseks sai. Vana tuttav võitlus, mis muud suur riid ja tüli paavsti ning Prantsusmaa kuninga vahel. Mis selle põhjuseks sai, kadedus, raha ja võimuiha? 12. ja 13. sajandi edukad ristisõjad olid suuresti tõstnud Rooma paavstide mõjujõudu mitte ainult vaimulikus, vaid ka ilmalikus elus Inglismaa ja Prantsusmaal. Kuningatega, kelle rüütlid pühal maal edukalt araablasega sõdisid, pidid käituma otsekui paavst alluvad eriti Prantsusmaa kuningale ei meeldinud selline asi sugugi. Veel vähem meeldis talle see, et kõikvõimsana tunduva Rooma paavsti kassasse voolas pidevalt suuri maksurahasid ja igasuguseid muid tulusid, mis tähendas, et paavst, tema piiskopid ja kardinalid elasid majanduslikus mõttes vaatajat uhkemat elu kui kuningas ise. Samas veensid preestrid oma kogukondi vaesuses ja alandlikkuses elama. Selline silmakirjalikkus kutsus tegudele ja Prantsusmaa kuningas Filipp neljas asuski tegutsema. Ega ta isegi vaesuses ja alandlikkuses elanud, kuid kahepalgeline katoliku kirik suples rikkuses jagas ja valitses midagi, tuli ette võtta. Oli 1301, kui Filipp neljas vangistas Määri piiskopi paavst ponifadsius kaheksas kirjutas seejärel oma Pullas Salvad tormondi, et kõik varasemate paavstide antud soodustused prantsuse kuningale on tagasi võetud ning teatas mõne nädala pärast oma järgmises mullased kuninga vastu on süüdistus esitatud. Peame ilmuma paavsti nõukogu ette, sest nagu ponifaatsus julgelt väitis. Jumal on tõstnud meid kuningatest ja kuningriikidest kõrgemale. Filipp, neljas vastas olgu teie kõrge aulisele upsakusele teada, et ilmalikese asjades ei ole meie mitte kellelegi vasallid ning kutsus kokku Prantsusmaa kõrgaadlikud, kes teda toetasid. Prantsusmaa kuningas süüdistas paavsti sodoomias kiriku ametitega hangeldamises heiduses ja ketselluses ja käskis tal ilmuda oma kuningliku nõukogu ette. Vastuseks kirjutas panifaatses. Lunastuseks on vaja, et iga inimene alluks Rooma paavstile. Ta valmistas parajasti ette mullad, millega Prantsusmaa küngas roomakatoliku kirikust välja heidetakse-Prantsusmaal jumalateenistuste pidamine keelatakse ning prantsuse vaimulikud võimult kõrvaldatakse. Kui juhtus midagi, mida ajaloos kunagi varem polnud juhtunud. 1303. aasta septembris saabus Rooma delegatsioon Prantsusmaalt, mida juhtis riigi siseringis hästi tuntud tugev paavsti kriitik Philipp neljanda peaminister, joomidena kare Kaasas, kuningas Filipp, neljanda käsk tuua paavst ponifadsius, kui vaja, siis jõuga Prantsusmaale kuningliku nõukogu vastama tema vastu esitatud süüdistustele. Karee toetus Roomas paavsti ammustele vaenlastele Kolonna aadliperekonnale ja sellest pärit kaardinalidele. Samal, 1303. aastal ründasid Prantsusmaa ja Itaalia väed paavsti viimase kodulinnas ananis ja võtsite vangi. Anija elanikud vabastasid panifaatses kaheksanda kolm päeva hiljem. Kuid 68 aastane paavst oli juhtunust nii vapustatud, et suri juba mõne nädala pärast Roomas. Ja nii kaotas paavstlusest tõenäoliselt parima poliitiku, kes oleks suutnud Prantsusmaa kuninga ilmalikule võimu ihale vastu seista. 1000 303304 valitsenud leplikuma paavsti Benedictus 11 10. järel sai 1305. aastal katoliku kiriku peaks Clemens viies. Tema oli sündinud Lõuna-Prantsusmaal, polnud küll otseselt seotud Prantsusmaa aukonnaga, kuid võlgnes oma paavstiameti ees tänu prantslastest kaardinalidele. Varasemad paavstid olid kavereid Rooma rikastest ja mõjuvõimsatest aadliperekondadest nagu koloonia ja Orsiini, kes uue prantslasest paavstiga otsekohe vastuollu sattusid. See pidev siseheitlus oleks prantslasest paavsti elu üsna varsti liiga keeruliseks teinud. Niisiis otsis uus katoliku kiriku pea kindlamat ja turvalisemat paika ning leidis selle Lõuna-Prantsusmaal Avinioonis enam-vähem Clemens viienda kodukandis. Niisiis aastal 1309 kolis Rooma paavst kogu oma kaaskonnaga Winiooni ja sinna jäid katoliku kiriku pead peaaegu 70-ks aastaks. Mõned allikad väidavad kangekaelselt, et Prantsusmaa kuningas laskis paavstile vägisi Avignoni toimetada ning nimetavad paavstide aega Lõuna-Prantsusmaale Avignoni vangipõlveks. Seal jõudis valitseda tervelt seitse paavsti. Prantslased, viimasel. Gregorius Üheteistkümnendal õnnestus 1376. aastal teistel andmetel 1377 püha tool siiski Roomasse tagasi tuua. Prantsusmaal olid paavstid kuninga jaoks ohutud, nad olid kindlalt viimase mõju all ning hoidsid paljuski omaks kuningliku õukonnaelustiili. Selleks, et kuningliku elustiili harrastada, oli Aviniooni paastidel vaja ka elustiilile vastavad paleed. Aviniooni piiskopilossi oli hakatud ehitama juba 1252. Pärast laviini roni kolimist saad 309 elas paavst Clemens viies Avinjaani dominiiklaste kloostris. Tema järglane, paavst Johannes 22. laskis oma elukoha juba hoopis uhkemaks muuta. Kuid kuna piiskopilossi hakati tõsiselt paavstide paleeks ümber ehitama alles kolmanda, Avignoni paavsti Benedictus 12. ajal, kes valitses siin 1334 kuni 42 ning ehitustöid jätkati tema järglaste ajal kuni aastani 1364. Saviniooni piiskopiloss seisis linna põhjaküljel kivisel paljandil rooni jõe ääres. Paavstide palee ehitati kahes järgus esmalt soliidne niinimetatud vana palee. Kohe selle kõrvale tõusis eelmisest tublisti erinev ekstravagantne uus palee. Kokku moodustavad nood kaks suurima ja väljapaistvaima keskaegse gooti ehituse Euroopas, mis võtab enda alla umbkaudu 15000 ruutmeetri suuruse maale. Vana palee plaanitegi meister Päär puhas tsoon, Paavst Benedictus Kaheteistkümnenda soovide kohaselt tsistertslaste ehitusstiilis. Katoliiklik tsistertslaste mungaordu nõudis oma liikmetelt ranget askeetlust ja vagadust. Üks ordu esimesi juhte, Abd Bernaar Clar voo oli veendunud, et kirikud ei vaja uhkeid kaunistusi. Need segaksid usklike jumalale mõtlemast. Niisiis oli tsistertslaste arhitektuur lihtne ja praktiline, kuid lihtsuse põhimõte ei takistanud tordul vägevate ja suurejooneliste ehitiste püstitamist jooni. Vanem paavstipalee kujutas enesest pigem kirikuga kindlust, mille siseõue piires range ristikäik mille nurkades seisid vägevad nelinurkset tornid, katuseid ja torne ääristavatel tuttavatel sakkidele oli keskajal kindel otstarve. Need olid laskeavad. Arhitektuuriajaloolased leiavad kõrges ja võimsas, väheste ja väikeste akendega heledast kivist Aviniooni vanemas paavstide palees plaani kui gooti elemente. Välisseinu kaunistavad näiteks juba kõrged ja lihtsad teravad koodikaared. Vaga ja range paavsti Benedictus Kaheteistkümnenda paleega külgneb paavstide Clemens kuuenda hinnašensseuskuuendaja urbanus, viienda Avini Nonii ajastul rajatud uus palee. Ja seda vaadates võib teha järelduse, et nimetatud kolm paavsti, eriti Clemens, kuues oma vagaduse ja rangusega just väga silma ei paistnud. Oranž palkas ehitusmeistri tänapäeva mõistes ka arhitekti randa lõõri et viimane ehitaks uue torni. Sellega külgnevad ruumid, nende seas ka 52 meetri pikkuse suure kabeli, kus paavstid jumalateenistusi saaksid pidada. Järgmiste paavstide ajal rajati veel kaks torni. Suur paraad tõu ja seda ümbritsevad hooned. Lõppkokkuvõttes tohutu paleekompleks. Kõrgete ja paksude kivitornide Sakmete ning laskepiludega varustatud müüride ja fassaade. Teatavate kaartega on kirjutatud, et seitse Saviniooni paavst ja ehitasid endale sinna lausa miniatuurse Vatikani, mida ehib tervelt 12 erineva kõrgusega torniosa. Uue palee torne meenutavad vanema palee nelinurkseid kindluse torne. Ainult uhkemalt kõrgete gooti kaarte ja tugisammastega kaunistatud peafassaadi kaariat. Sissekäiku tõstavad esile kaks koonusekujulise kiivriga tornikest. Samas on näha ka mõned hiljem nii levinud gooti pitsiliste kaartega. Kaksikaknad. Avignoni uue paavstipalee rajaja, pea Roshar Sis Paavst Clemens, kuues nelja Saviniooni paavst aastatel 1342 kuni 52 sellesse aega 1347 kuni 50 jääb ka Euroopat laastanud must surm. Katkuepideemia ning Clemens on jäänud ajalukku muuhulgas ka paavst, teine, kes andestas kõigi katku surevate inimeste patud. Kõik patud. Clemens, kuues oli pärit jõukast, aadliperest astus juba pois eas benediktiin munga kordusse. Õppis Pariisis Sorbonis. Usuteadust jõudis olla mitmel korral abt ning peapiiskop ja valiti paavstiks Saviniooni konklavil 1342 nagu tema otsesed eelkäijad. Paavstitroonil oli ka Clemens pühendunud prantslane, kes keeldus naasmast Rooma, kuigi teda olid kutsunud nii Rooma elanikud kui tuntud poeet Petrarca kui katkulaine must surm ujutas ülemit mitte ainult Euroopa, vaid ka osa Aasiast ja Lähis-Idast ning tappis vähemalt kolmandiku mõnedel andmetel. Isegi kaks kolmandikku Euroopa elanikest otsis Paavst Clemens kuues selle põhjuseid aastronoomidelt. Talle teatati, et 1341. aastal olid Saturn Jupiter ja Marss omavahel täiesti ebatavalises seisus. On ju pisut ootamatu, et paavst jumalamees otsib 14. sajandil sündmuste põhjuseid tähtede seisust või ei ole. Clemens kuues ei läinud katku eest pakku. Ta ei lahkunud hävinioonist. Arstid soovitasid tal ennast põlevate tõrvikutega ümbritseda. Tuli hoidvat katku eemale. Vahest lootis Sto jumala asemik maa peal, et teda jumal katku Kainohtle. Igatahes juhtis ta haigete eest hoolitsemist, andis surijatele hingeabi ning pidas matuseid. Paavst Clemens ei jäänud haigeks, kuigi surm valitses kõikjal tema ümber. Kohutav must surm, mis tegi oma tööd nii põhjalikult, et linnade kalmistutel polnud enam inimeste matmiseks ruumi ja paavst pidi õnnistama rooni jõe veed, kuhu heideti katku surnute kehad, otsekui oleks sealgi pühitsetud maa. Meeleheitel inimesed tahtsid selles kohutavas tragöödias kedagi süüdistada. Tegelikult levis kuuldus, et süüdi on juudid ning katkulainele lisandusid Euroopas ka pankrot. Pommid. Paavst Clemens kuues andis välja kaks pollat, milles mõistis vägivalla hukka ja teatas, et katku juutide süüks pidavaid inimesi on valelik saatan ära võrgutanud. Ta käskis vaimulikel juute kaitsta. Kuuldu põhjal võiks mõelda, et Clemens, kuues oli päris asjalik paavst, kes hingega oma jumalamehe tööd püüdis teha. Aga mitte päris. Maal oli kokkupõrkeid Euroopa kroonitud peadega mitte ainult usu, vaid ikka ka katoliku kiriku võimuteemadel ja tema elus oli muudki, mida ühe pühamehe elus poleks tohtinud olla. Erinevalt oma eelkäijast, systertslasest Benedictus 12-st armastas Paavst Clemens kuues luksusliku ja pillavate elu ning põlvest põlve edasi päritavad paavstide varandused tegid tema jaoks sellise elustiili võimalikuks. Pärast maastiks valimist kõnelenud ta, kuidas oli unistanud elustama uues ametis jumaldab talle enesele kuninga kombel lubada kõike, mida hing ihaldab. Ta teatanud, et tema eelkäijad ei osanud õigesti paavsti elu elada. Tema jaoks tähendab see elamist patusena patuste keskel. Clemens kuuenda elu kirjeldamisel antiibi paavstide palees lähevad erinevad allikad küll lahku. Eespool kuulsime, kuidas paavst katkuhaigeid abistada püüdis, kuid teisal on lood tema meeletutest, pidudest ja orgijatest katku ajal. Ning sellest, et inimkonna senise ajaloo suurimast paavstile kuuluvast varandusest ei läinud ükski kuldmünt vaeste abistamiseks ning et ilmus paavst, libullasid selle kohta, et tema, paavst Clemens kuues suudab kontrollida inimkonna Tulevikku käskide taevastele inglitel vabastada puhastustulest kõik need hinged, kelle omanikud on hukkunud teel. Rooma. Clemens kuues oli kindlasti üks vastuoluline isiksus ja mitte Justa tavaline paavst kuid teda lausa saatanaks nimetada, nagu mõnes hinnangus tehtud, on ka vist ilmselt liig. Luksust armastas ta küll kindlasti ja nautis seda ning suur renessansiajastu poeet Petrar ka, kes elas 1304 kuni 1373, pani sellist leeventsi elulaadi kaagi pahaks. Muidu poleks ta kirjutanud. Paavst juhtis valgel hobusel läbi linna, sõites oma üles puhutult suure jõuga kõnelisi võltsilt pühalike rongkäike. Tema ees kõndisid, heledates rõivastes, kannupoisid, trombeteid puhudes ja lippe lehvitades. Paavst aga istus oma valgel hobusel pidevas hirmus, et juhuslik tuulehoog võib segamini ajada tema lõhnastatud Rivoidid. Sellised lood on tulevikku ainult tema oma sõnade järgi. Patusena patuste seas elanud paavst Clemens kuuendast, kes laskis häviniooni vana palee kõrvale uhke uue paavstipalee ehitada. Uus palee ehitati päris kiiresti, enam-vähem 10 aastaga valmis. Paavst Clemens kuues valitses 1342 kuni 52 hambulist äärtega müürist ning kindluslossi taolisi suhteliselt väikesi aknaid ümbritsevate lihtsate, vägevalt kõrgete gooti kaarte taga avanevad pärisot tõmmatud siseruumid. Kuulsaimal Avignoni paavstide uue paleeruumil on tegelikult mitu nime. Seda on kutsutud nik leevens kuuendaks abi näiteks kui hirvede saaliks sest freeskod sele seintel kujutavad elavaid jahistseene koos koerte ja jahikullidega ning jutustavad sellest, et jumalateenrite elus oli keskajal lisaks pühakirja uurimisele ja palvetele ka palju muud. Need kaunilt värvilised seinamaalingud on läbi aegadega kunstiajaloolastele huvi pakkunud, sest neis avaldub itaalia maalikooli mõju Neljateistkümnenda sajandi prantsuse maalikunstile. Asjatundjad on neid freeskosid väga kõrgelt hinnanud ja arvanud sedagi, et Itaalia meistrite käe tõn nende valmistamisel mängus olnud Avignon'i paavstide palee raamatukogu tervelt 2000 köidet peetakse oma ajastu suurimaks terves Euroopas. Hilisemad uurijad on avastanud siin ka Petrarcadeid. Heliloojad, lauljad ja muusikud olid paavstide palees eriti Clemens, kuuenda ajal alati teretulnud. See muusika on küll mõne sajandi jagu hilisem Saviniooni paavstide palee, lugematud koridorid, koridorid, ruumid ja saalid, vaid eriti Clemens, kuuenda aegadel rikkalikult kaunistatud käsitöömeistrid ja kunstnikud tulid siia oma osavust näitama mitte üksnes Prantsusmaalt, vaid ka Itaaliast ja teistest Euroopa riikidest. Seda meistrite tiimi juhtis Petrarca hea sõber, Itaalia maalikunstnik Matteo vaneti. Ta alustas oma tööd Avignoni palee Püha Martiaalise kabelis aastal 1344. Kalja postliks kutsutud pühammardiaalis pole siinmail vist väga tuntud pühak kuid pühakute elulugude kirjeldustes olevat tema roll kristluses aegade jooksul üha kasvanud. Kirjas on need Püha, Peetrus ise saatis kallijasse, kus ta ristis sealset rahvast ja saatis korda hulga imesid. Teiste hulgas äratas Püha Peetruse antud sauaga üles surnud mehe 11. sajandil ilmunud püha Martti ealise elulookoostaja, püüdnud isegi tõestada, et Mart realise ristis Püha Peetrus ise jaamardiaalis võttis osa pühast õhtusöömaajast. Netti maalingud Avignoni paavstipalee Püha Marttealise kabelis jutustavad muidugi lugusid pühaku elust ja pühamat saalis on neil fresko del üpris sarnane kõrges terava tipuga paavstimütsis Clemens kuuendaga. Heledad, asjatundjate meelest kohati üllatavalt realistlikud freeskod kaunistavad nii kabeli seinu kui kõrgeid rist. Võlve. Avignoni vana Paavst Benedictus Kaheteistkümnenda ajal rajatud palee siseõue ümbritsevast ristikäigust jõuab tulija konsistooriumi sisse ja säält Püha Johannese kabelisse, mille Mateo vaneti Maggie oma freskodega on ehtinud. Kuid Johannese heidan pühakirjas kaks. Ristija Johannese jutlustaja Johannes jäljeveneti, maalingud jutustavad mõlema elust lõpetanud pühakute kabelite kaunistamise, jätkas mate, panete konsistooriumi kõrval paiknevas suures, mis, mis kannab siiani nime Rantinel. See on piklik, kivist seinte ja ümara laega väga suur saal, 48 meetrit pikk ja üle 10 meetri lai. Seinu katsid paavstide aegadel kobe läänid lakke maalitud tähistaevas seen pidasid päästid, pidulikke vastuvõtte ja konklave. Siis uue paavsti valimisi korraldati ka just Aviniooni palee grantine lisalis. Selleks ajaks müüriti saali uks, kinni jäi vaid väike luuk, millest uut paavsti valivatelegaardinalidele toitma. Tonti. Kui valimised lõppesid, lõhuti müür maha ning võlvitud saal oli taas teiste palee ruumidega ühendatud. Ja vastuvõtte ning bankette peetakse selles saalis tänaseni. Avignoni paavstipalee uuemas osas leidub veelgi suurem ruum 52 meetri pikkune suur tabel tohutu uhkete sammaste ja rist võlvidega saal, mille seinu ehivad taas maantee, Andžewaneti freeskod, prohvetid, kuningad ja piiblitegelased. Praegustel fotodel tihtigi peamiselt sinistes ja pruunides toonides. Aeg on siin kindlasti oma töö teinud suures kabelis, eriti suuri usutseremooniaid ja jumalateenistusi. Seal seisab tänaseks restaureeritud paavsti altar. Suurest kabelist viib käigsama seeskota. Sealsest aknast avanes vaade uue palee paraad õuele ja samal aknal õnnistas paavst õuele kogunenud usklik Avignoni palee. Külalistele näidatakse ka paavsti Meie eluruume magamistoad taevas siniseid seinu ilustavad taimemotiivid kuldsed viinamarjalehed, tammeoksad lindude ja oravatega. Paavsti ruumides leidub ka koopiaid 14. sajandil valmistatud mööblist. Näiteks seisab siin väga kaunilt puust välja nikerdatud paavstitroon. Clemens kuuenda järel valiti paavstiks Innossents jus kuues seisurbanus viies ja seejärel Gregorius 11.. Viimane valitses katoliku kirikut 1370 kuni 78 ja oli ka see paavst, kes septembris 1376 Rooma tagasi pöördus. Gregorius oli küll samuti prantslane, nagu eelmised Avignoni paavstid ning tugevasti Prantsusmaa kuninga mõju all kuid taipas, et paavsti pooldajate ning vastaste vastuseis oli juba liiga suureks paisunud ning ähvardas nii paavstimaid kui Roomat ennast. Suuresti olid siin mängus keerukad majandussidemed ning paljude Itaalia linnade paavsti vastu Lääne liit. Olukorra ohtlikkust olid märganud juba Gregorius eelkäijad. Paavst Innocentius kuues oli näiteks ühes oma kirjas väitnud. Oleme küll sünnilt prantslased ning armastame nii sellel kui mitmetel teistel põhjustel alati prantsuse kuningriiki kuid rahuni mäel töötades peame oma isiklikud eelistused kõrvale jätma ja püüdma üldisi huve teenida. Gregorius otsustas siis sõnadest kaugemale minna, Avignoni paavstide ajastu lõpetada. Rooma tagasi kolida. See juhtus 1376, kuid 78. aastal Gregorius 11. suri. Niisiis, paavst Gregorius oli Roomas siit ilmast lahkunud. Conclav tuli kokku ja valis Itaaliast pärit paavsti urbanus. Kuuenda. Viimane kõrvaldas oma kuuriast prantsuse kardinalid, kes korraldasid seepeale uue Conclawi ja valisid Gregoriuse 11-ga järglaseks. Oma paavsti prantslasest paavsti, kes võttis endale nimeks Clemens VII ning alustas otsekui Avignoni paavstide teist liini. Clemens seitsmendat ja tema veniooni haiglast Benedictus kolmeteistkümnendat seaduslikeks paavstide eks ei peetud. Roomakatoliku kirik nimetas neid. Anti paavstid, eks, kuid nii tekkinud kummaline usu lõhe vältas aastakümneid. Clemens VII, Benedictus Kolmeteistkümnes elasid Saviniooni paavstide palees kuni aastani 1403 vene Dictuse võtsid sealsamas palees paavstivastased väed vangi ja alles 1433 kolmandal aastal anti palee paavsti esindajatele tagasi. Hiigelehitus. Avinioonis jäi järgnevaks 350-ks aastaks paavsti omandiks. Aastal 1516 hoone restaureerida. Tehkuid sajandid tegid oma töö. Tuli suur prantsuse revolutsioon 1789. aastal. Selleks ajaks oli iidne paavstide palee Avinioonis juba päris kehvas seisus. Revolutsionäärid vallutasid ja rüüstasid selle kauni ajaloolise hoone. Paari aasta pärast hakati siin revolutsiooni vastaseid hukkama. Jahukatute kehad visati vanema palee suurde torni. Napoleoni sõdade ajal majutati endisse kuulsasse paleesse sõjaväeosad ja seinasust vangla kiriku vastase kolmanda vabariigi ajal kasutati väärtusliku puu vooderdist tallide ehitamiseks. Maalide ja kabelite fresko värviti üle või hävitati, kuid hoone jäi õnneks püsima. 1906. aastal alustati restaureerimistöödega, mis kestavad tegelikult tänase päevani. Nüüd vägev muuseum. Siinsetes saalides peetakse konverentse, kohtumisi, sümpoosion ja igal suvel. Juulikuus toimub kunagisi Saviniooni uue paavstipalee paraad õuel Avignoni festival. Kõigi hülgena arvata, et selle hiigelsuure, ebatavalise ja salapärase hoone minevik oli hoopis huvitavam kui tänapäev.