Tooge õpingute aeg, 1930.-te keskpaik oli Soome kunstielus väga aktiivne periood. Taheti vabaneda vanast sumbunud õhkkonnast ning avada uksi ja aknaid euroopaliku modernismi. Vastukaaluks Kunstiühingu koolile, mida peeti vanameelseks mahajäänuks, asutati vabakunstikool, kus üheks alusväärtuseks oli rahvusvahelisus ja kuhu prooviti leida edumeelseid õpetajaid ka välismaalt. Kool oli vaba selleski mõttes, et sinna võis tulla elusate modelli joonistama ilma sisseastumiseksamiteta. Idee autor oli Maire kullikson, kes oli iseõppinud Prantsusmaal ja tutvunud sealse kunstiharidusega. Dove käis õhtuti seal joonistamas ja pärast Adeneumi lõpetamist pani end ametlikult kirja vabakunstikooli õpilaseks. Ta oli õnnelik, sest teda õpetas just inspireeriv ja kõiki õpilasi julgustav Jalmar haagelsdam. 1900 kolmekümnendatel ei reisinud noored kunstiüliõpilased kuigi palju isegi mitte Euroopas ja seetõttu oli modernism Soomes üsna tundmatu. Tänu ema päritolule olid Uuve käinud ja õppinud Rootsis, kus ligipääs rahvusvahelisele kunstile oli parem kui Soomes. Põhjamaadest kaugemale õnnestus duubel reisida juba 1934. aastal, mil ta sõitis ema õe juurde Saksamaale ja sealt omal käel edasi Pariisi. Muuseumides nähtud Impressenistide maalid avaldasid talle sügavat muljet. Eelkõige just nende värvide puhtuse küllus saksa kunsti. Teda see vast eriti ei huvitanud. Saksa natsionalistlikud jõud ja tärkava natsism äratasid küll noore naise tähelepanu, ta joonistas natside lippe ja paraade võimalikelt aimates, kuidas need jõudu muudavad tulevikus tema ja kogu Euroopa elutube reisis Saksamaal üksi. Tollal tuli harva ette, et noor naine reisis ilma saateta. Seda peeti moraalselt sobimatuks ja see oli ka üsna hulljulge tegu. Nelja aasta pärast, 1938. aastal sõitis iive taas Euroopasse, Prantsusmaale, Pariisi pretanni. Jälle reisis ta üksi. Seekord oli tal isegi raha. Ta oli saanud stipendiumi ja teeninud illustratsioonidega. Tal oli võimalik veeta maist septembri keskpaigani mitu kuud Prantsusmaal. Alguses õppis ta akadeemia laagrošemieris nii nagu paljud soomlased. Seejärel vahetas koolile teljed õliõpetuse vastu. Pärast Pariisi oli Tuve jaoks kunstnikuna kõige viljakam pretanni periood. Seal maalis ta hoolega eelkõige rannavaateid. Paljudel vetika põletajaid kujutavatel piltidel võib näha piirkonna uhkeid randu, merd, tuletorne ja inimesi, kes põletavad vetikaid. Need maalid on otsekui etnograafiline dokumentatsioon teisele maailmasõjale eelnenud ajast. Sellel reisil maalist uuega oma sinise hüatsindi. Maalil paistab avatud aknast tüüpiline pretani maastik ja aknalaual. Pildi keskpunktis on sinine hüatsint. Vahetult enne talvesõja puhkemist õnnestus duubel veel ära käia Itaalias, mis oli paljude soome kunstnike ihaldatud sihtpunkt. Soomest lahkuti aprillis. Kõigepealt sõideti laevaga Tallinn, sealt Berliini ja lõpuks Itaaliasse. Euroopa hoidis hinge kinni ja kõigel lasus sõja vältimatuse pitser. Ning ei möödunud poolt aastatki, kui sõda oligi puhkenud. Must särklased ja fašism heitsid itaalia vanale uhkele kunstile ja kultuurile rasket varju, mida polnud võimalik märkamata jätta. Tube, ahmis elamusi ja sõitis ühest kohast teise, kuskil pikemalt peatumata. Ta nägi ja koges palju aga maalimiseks eriti aega jäänud Veneetsia, Rooma, Firenze, Sitsiilia ja Capri nägi ta ära. Reisi kõrgpunkt oli Vesuuvi vulkaan. Zeelas omas suurejoonelist tule ja tuha mingust elu, kuigi purskas alles 1944. aastal. Tulemägi on sündmuste vallandajaks juba Tuuve teises muumiraamatus, sabatähtraamatu tulehõngulist maailma kirjeldab ta nii, nagu seda oskab teha ainult see, kes on seda vähemalt mingil kombel ise kogenud. Dove kahetses kaua, et polnud söandanud reisiseltskonnast maha jääda. Ta oli unistanud, et veedab öö üksinda vulkaani jalamil mäega omavahel. Ilmselt sundis solidaarsust teda koos teistega bussi istuma ning ööseks tagasi hotelli sõitma, et seal teed juua ja õhtust süüa. Ema oli õpetanud tütrele palju ning üks olulisemaid asju neist oli töökus. Han oli alati olnud äärmiselt töökas ja tema töövõime oli tohutu, ilma et kvaliteet oleks sealjuures kordagi kannatanud. Sama kehtis ka tütre puhul ja veelgi enam. Tuume võttis kunstimaailma sündmustest aktiivselt osa ja astus üles arvukatel näitustel. Esimestel aastatel märgiti tema osalemine ära peamiselt positiivse kriitikaga eelkõige Soome, Rootsi ajakirjanduses. Teda peeti mitte ainult nooreks, vaid sageli ka julgeks ja paljud ootavaks. Sigrid Shaun, kes oli Fafani ja Hami hea sõber ning tundist uuet lapsest saadik kirjutas tema esimestest näitustest väga julgustavalt. Tube oli alles 18, kui tema joonistused olid juba koos ematöödega, teiste hulgas üleval strindberi Kunstisalongis humoristide näitustel. 1963. aastal osales ta Soome joonistajate liidu näitusel taidehallis. Järgmisel aastal kunstnike kevadnäitusel ja mõne kuu pärast kunstiakadeemia näitusel. Kunstnike Liidu võistlusele saatis ta näiteks maaliautoportree ja korvtool 1937.-st aastast. Auhinda ei saanud, aga foto maalist avaldati ainsana Svenska pressenis ning Sooman oli kirjutanud sellele positiivse arvustuse enesekindlast ja humoristliku tütarlapse portree eest. Ja Tuuveneb tõepoolest enesekindel välja. Ta on kujutanud ennast alt üles pilkunud range lause, morn kõrval seisab korvtool seesama mide Fafanali olengutel täägiga torkinud. Vahetult enne sõda osales ta mitmetel suurematel ja väiksematel näitustel. Kunstnike Liit ostis temalt ühe aastanäitusel väljas olnud töö ja talle määrati Tugati palgindo ning reisistipendium. Seega oli ta saanud nii hästi tunnustuse kui ka auhinna. Tulevik tundus helge, tube oli noor ja paljulubav. Aga maailm muutus. Algas sõda. Sõda ei käinud ainult rinnetel, vaid igal pool. Selle hääl oli purunema klaasi, klirin pommide plahvatused, aupaugud kangelashaudadel. Sõda määras elu, elukoha, toidu-tervise- ja inimestevahelise läbisaamise. Kogu aeg ja iga päev tuli mingil moel ellujäämise eest võidelda. Elamise raskus kangestas, kulutas ja muutis rabedaks. Sõda lahutas sõbrad üksteisest. Peterburist Soome põgenenud Vene juudina läks ebaKunikov Ameerika ühendriikidesse, sest õhkkond talve- ja jätkusõja vahel oli liiga rõhu. Kogu aeg oli õhus, uue sõja oht ei mõistnud ilmselt lõplikult sõbra hirmu, nagu ta ei mõistnud ka samm vannimotiivi vene juudi nimi välja vahetada. Tuua 1941. aastal esitatud küsimusest kumas läbi kahtlus, kas Eeva hirmudel on ikka alust. Muide, mõtle hästi järele, miks sa jalga lased. Kas sa ise üldse tead? Mina arvan küll, et lähenev sõda on ainult ettekääne. Sa tahad lihtsalt jälle minna. Alati pead sa edasi liikuma, et siis lõputult taga nutta kõike, millest oled loobuda ja vabaneda tahtnud. Kas pole nii? Tulve kirjutas Eevale palju. 30 aasta jooksul kogunes kiri umbes sadakond. Sõja-aastail liikusid kirjad aeglaselt ja osaleks teel kaotsi. Kirjetsenseeriti rangelt ja tsensuurijäljed olid kirjades näha mustade laikude või lausa välja lõigatud kohtadena. Kuna vastust alati ei tulnud ja sageli ei saanudki seda oodata, meenutasid kirjad pigem päeviku sissekandeid kui kahe naisega. Dialoogi tuube kirjutas keevale, et tahab kirjutades ennekõike oma mõtetes korda luua. Kirjades on ootuspäraselt tähtsal kohal noorte naisteeluga seotud küsimused. See vajas elamist. Tuli jõuda veendumusele elukutses ja mõelda võimalikele valikutele, sest veel oli aega soovi korral eesmärke muuta. Kirjades peegeldub killuke noore naise arenguloost algaja kunstniku lootustest, pettumusest ja auahnusest tuure, pihkist, sõbrannale, oma abstraktseid hirme. Kas ma suudan kunagi armastada, kas ma armastan piisavalt ja kas ma suudan oma kunstiga inimestele midagi anda või kas ma saan kunagi õnnelikuks? Ennekõike tahtist Uve teada, mis on elus ja kunstis tähtsaim. Aeg-ajalt täitis tema mõtteid nagu noortele inimestele kohane armastus ja tulevase elukaaslase valik. Õnn ja meeleheide, joovastus ja masendus, järgnesid üksteisele. Need nooruse ameerika mäed tuli läbi sõita sõjast hoolimata. Sageli wikist uuem, mõttekas võimust masendus, mis ähvardas lämmatada igasuguse tegutsemislusti ning isegi kunst ei paistnud pakkuvat lohutustega vaimset kodu. Eeva kõige tähtsam on muutunud tarbetuks. Nad on muutunud maailma hoopis teiseks. Ei, meie oleme lasknud, maailm on teiseks muutuda ega leia siin enam endale kohta. Maalimine on alati olnud raske. Aga nüüd pole selles enam mõtet. Ja see tuleb sõjast. Sõjast põhjustatud emotsioonidest õhkub sügavat abitustunnet ja aeg-ajalt soovi kõike pooleli jätta. Kui jätkusõda oli kestnud umbes pool aastat, vestuve igal pool sõda. Kogu maailm sõdib. Vahel on mul tunne, et osa maasse imbunud ängist on minu sees nagu raske klomp, mis ähvardab lõhkeda. Kunagi varem ei ole kaastune niimodi segunenud kibestumisega armastus vihkamisega, elutahe soov kõigest hoolimata õigesti ja väärikalt elada, kiusatusega peitu pugeda ja alla anda. Sõja ajal kasvas selle tähendus, mis oli hea ja rahulik. Tube kirjutas äsja möödunud imelistest jõuludest vastukaaluks elu trööstitus ele ja pidevale hirmule ning soovis, et sõja ajal oleks aastas rohkem kui ühed jõulud. Tegelikke hirmutavaid, sõja kogemusi, kirjeldas ta väga napisõnaliselt, näiteks et nüüd on venelane metsikuks läinud. Rohkem kirjutas ta hoidiste tegemisest. Tuube kirjades väljendub pidev mure toidu hankimise pärast. Suvel ja sügisel varuti talveks kõike, mis võimalik. Terve pere korjas marju, seeni, mitmesuguseid taimi ja lehti. Aiamaalt saadi juur- ja puuvilja. Osteti jahu ja soolati, kala peremajapidamise eest hoolitsenud Imbi korjas nagu Tuuve kirjutas perele ristikheina vaarikalehti ja ükskõik mida meist on saanud päris rohusööjad. Kui mõnikord õnnestub süüa tükike liha, on pärast lesideria metsik tunne, nagu mõnel Tarzanil. Maaliv noor naine ei äratanud Helsingi tänavapildis erilist vaimustust. Tuuve kirjutas 1941. aastal, kuidas ta parasjagu sadamas maalis, kui see või teine lõngus tuli ütlema, et preili peaks minema koju lapsi tegema sest iga hetk võib-olla pääseda sõda naiste tööli, sünnitada, anda uut elu, langenud tasemele uusi sõdureid. Ja seda võidi ka tõepoolest lausa otsesõnu nõuda. Riik vajas lapsi ja ideaaliks oli kuue lapsega suur pere. Need olid nõudmised, millele Tuuve ei soovinud vastata. Sõja tõttu määratud töökohustustest ei proovinud ta kunagi kõrvale hoida vaid lõi kaasa nii põllutöödel kui täidis vabatahtlikuna mitmesuguseid ülesandeid. Õmbles ta ju näiteks Adeneumis sõduritele talveks valget moonderiietust ja leivakotte ning võttis osa heategevusest Lotaxi tahtnud ta hakata. Tema maailmavaade oli selleks liiga patsifistlik. Oma sõjavastasuses olite kategooriline, mis polnud sõjapropagandast läbi imbunud ja ülespiitsutatud kaitsetahtega riigis sugugi tavaline. Tulge arutles ikka ja jälle kogu sõja vajalikkuse põhjenduste üle. Mind valdab põhjatu meeleheide kõigi nende noorte inimeste pärast, keda rindel tapetakse. Kas pole siis kõigil soomlastel, venelastel sakslastel ühesugune õigus elada ja oma eluga midagi peale hakata? Selles põrgus, mis ilmselt jääbki korduma, on üldse mõtet loota, luua uut elu? Maalide müük oli kena, lisateenistus aga püsiva sissetuleku said Uve illustratsioonidest, mida ta pärast õpingute lõpetamist järjest rohkem tegema hakkas. Postkaardi kirjastusele, taide korti keskus kujundast aastatel 1941 kuni 1942 lisaks jõulu ja uusaastakaartidele ka looma ja lihavõtteteemalisi postkaarte ja tee, mis nendega üsna kenasti. Aga peamiselt tegi ta siiski illustratsioone mitmetele ajalehtedele ja ajakirjadele ning joonistas karikatuure, raamatu, gaasia, illustratsioone, kirjastustele. Ta oli hinnatud graafik ja 1946. aastal reklaamis Karmen teadaandega, et lehe püsi illustraator on Tuuve Jaanson vaieldamatult parim karikaturist Soomes. Tube oli ka väga produktiivne. Illustratsioonide eest maksti üsna vähe ja selleks, et kuidagi ots otsaga kokku tulla, tuli neid teha palju. Pole siis ime, kui ta mõnikord ohates tõdes, et pole muud kui üks dushimasin tuge Curtis tihtilugu, et ei saa kunsti stipendiumi nii sageli, kui te enda arvates oli ära teeninud. Ta oletas, et inimesed peavad teda rikkaks ja arvavad, et ta teenib illustratsioonidega hästi. Ta oskas Terava huumoriga vürtsitada peaaegu kõike käsitles sõjakoledusi oma intelligentse, aga siiski üsna argise huumoriga. Rasketel aegadel oli õudustega kergem toime tulla just nalja abil. Muidu polekski ka pildid võib-olla positiivset vastukaja leidnud. Rootsis valiti Tove Janssoni 1941. aastal Põhjala kõige humoristliku maks joonistajaks. Ta kirjutas sellest Eevale kerge hämmeldusega nentides, et huumor tundub talle siiski sõrmedes püsivat, kuigi ümberringi on kõikjal lõputu õudus. Poliitilised joonistused, eriti just karmis avaldatud, moodustavad iseseisva ja tähelepanuväärse osa Tuuve loomingust. Need on uskumatult julged ja tolle aja kibedaid meeleolusid tõlgendavad pildid. Kui Soome oleks okupeeritud või vallutatud, oleks võimule tulnud kas nõukogude liit või Hitleri Saksamaa. Arvata võis, et võitja puhastaks maa kõige ilmsematest vastu seisetest. Sellepärast hoidsid paljud madalat profiili, vaenulikke riike naeruvääristavad pilte ja kirjutisi, oli turvalisem avaldada ilma autori nimeta. Hitleri koonduslaagrid ja Stalini Siber polnud just kuigi ahvatlevad sihtkohad. Tube, pildid karmis Rooskasid, sõda ja sõjapidamist üleüldse. Neis avaldub autori Patšifism ja sügav viha sõja vastu. Sõjas olevas riigis. Idealiseeriti sõda ja riigi ametlik poliitika oli kodanike vaieldamatu kaitsetahe. Sõjatsensuur rõhutas lahingutest saavutatud võite oma sõdurite vaprust ja võitlusvaimu ning vaenlase koletislikust. Seevastu Soomes valitsevast viletsusest suurtest lahingukaotustest langenute hulgast taheti rääkida nii vähe kui võimalik. Tuuve pildid polnud sugugi kõigile soomlastele meele järele, sest neil oli sõda kujutatud varjamatult õudse, traagilise ja kõike elusat ähvardava kurja jõuna sellisena, millisena see poleks ametliku kaitsepoliitika järgi sugugi tohtinud paista. Võitlusvaimu tuli tõsta samuti patriotismi, ohvrimeelsust ja võidutahet. Ka sõjaga kaasnevad puuduste nälga kujutas tuua talle omase huumoriga. Vaatajal oli raske otsustada, kas nutta või naerda näiteks pildi üle, kus üksik vanamees õngitseb jääaugul, mille äärde lookleb sadade meetrite pikkune järjekord ostjatest, kes loodavad kala saada. Kalamehed olid rindel ja kes oleksid pidanud kala püüdma? See on 1942. aasta uusaastasoov. 1941. 42. aasta talv oli üks hullemaid näljaaegu Soome sõdade ajaloos. Ebameeldivatest asjadest ei tohtinud kõva häälega rääkida ja ühtset võitlusvaimu tuli ülal hoida kasvõi tõehinnaga. Aga nälg oli samuti ühine ja seda tundsid kõik sõjapropagandast hoolimata. Järgmise aasta uusaastasoov oli šokeeriv. Ühe silmaga räbaldunud ja haavatud vana aasta annab oma kingid uus aasta lapsukesele üle. Tal pole muud kui Toidukupongid, relvad, gaasimaskid, kuulide mängurelvad. Tundliku inimesena kannatas Tuuve sõja pärast väga aga Stalinit ja Hitlerit naeruvääristavat õelatest piltidest paistab läbi ka tegija rõõmu karmi solitel vabad käed, mida ta igati ära kasutas ja nagu ta ise on öelnud nautiste karmiliustreerimist. Kõige rohkem meeldis mulle, et ma sain Stalini ja Hitleriga vastik olla. Väikest tüdrukut mänguasjapoes kujutava pildi juured on Soomes juba enne sõda valitsenud positiivses suhtumises Hitlerisse. Tüdruk otsib nukku, mis oskaks öelda mamma, aga müüja teatab talle, et neil on nüüd müügil ainult nukud, mis ütlevad hail Hitler. Pilt ilmus karmis 1935. aastal. Tulve pilkas natsismi Hitlerit, nii et ole hirmul ja autoritaarsel. Pimedal usul põhinev võim ja ähvardav oht sulasid otsekui lumi päikese paistel ja Euroopat ähvardavast koletisest jäi alles haletsusväärne ja koomiline hädavares. Ometi on Hitler pildil äratuntav sest pilkes kaebki õudus. 1938. aastal kujutas Tuuve Hitlerit karikatuuri Playonniva lapsena. Laps hitler karjub, tahan veel kooki, kuigi talle pakutakse üksteise võidu eri riikide nimedega kaunistatud koogitükke ja maakerakujulist torti. Karikatuur on seotud kõigest paar nädalat varem allkirjastatud Müncheni lepinguga, kus suurriigid loovutasid Hitlerile strateegiliselt tähtsa Sudeedimaa, mis omakorda avas praktiliselt võttes vaba sissepääsu kogu TšehhoSlovakkiasse. Kuigi poliitilised karikatuurid olid töö ja pealegi veel raske töö olid need eriti karmile tehtud pildid tube jaoks elutähtis kanal agressiivsuse ja hirmude välja elamiseks. Nende abil leidsid ka lugejad võimaluse ängistusest mingil määral vabaneda. Tuube lähikond oli poliitiliselt väga aktiivne, mis omakorda julgustas teda seisma vastu üldlevinud seisukohtadele ja mitte järgima hirmust tingitud ettevaatlikkust, mida võiks nimetada ka enesekaitse instinkt iks. Kunstnike sissetulekute seisukohast ei olnud seda sugugi halb aeg. Raha väärtus oli kahtlane, sest polnud enam midagi osta. Kõigest oli puudus. Valitses jätkuv hirm inflatsiooni ja raha väärtuse langemise ees. See polnud asjatu hirm ja leidis sõjajärgses niinimetatud rahatähtede kärpimisest peagi õigustust. Seega taheti raha paigutada võimalikult kiiresti millessegi püsivasse, mis ei kaotaks oma väärtust vaid vastupidi võib-olla hoopis suurendaks seda. Üks investeerimisvõimalus oli kunst. Tuuve joonistas karmi lõbusa karikatuurikunstikaupmeestest, kes Parlevad usinalt maaliva kunstniku ümber. Äri edenes ja kõik läks müügiks ning kunstniku muudkui maalise lapsed tassisid talle aina värve ja pintsleid. Duubel endal küll päris nii hästi ei läinud, kuigi ka tema müüs nii mõndagi ja kirjutas alati Eevale, kui tal oli õnnestunud kas või üks töö maha müüa. Raamatupidamine näitab, et 1941. aastal müüs ta 19 1942. aastal 20 1943. aastal 29 ja 1945. aastal tervelt 39 teost. Rahu ajal vähenes kunstiostjate hulk märgatavalt. Sõdade ja neile järgnenud defitsiidi. Aastate jooksul vahetas ta maale ka esmatarbekaupade vastu ning kasu oli siis suuremgi kui raha eest müües. Raha läks tal vaja mitte ainult elamiseks, vaid ka ateljee üüriks remondiks ja lõpuks ostmiseks. Müümine ei olnud alati lihtne ja sõja lõpupoole, 1945. aastal kurtis ta ostjate mõõdutundetute nõudmiste üle. Keegi oli ostnud temalt maali, aga tõi selle mõne aja pärast tagasi, nõudis, et see suurema vastu ümber vahetataks. Uuel pildil tahtis ta näha kannikesi hõbevaasis.