Vikerraadio kuulajad ilusat pühapäeva teile omal ajal, kui me rääkisime Nõukogude Liidu Kirjanike liidu moodustamisest siis oli meil jutt, kuivõrd suurt tähelepanu Stalini isiklikult sellele üritusele ettevõtmisele pööras. Ta ei piirdu ju mitte ainult mingisuguse päevakorra kinnitamisega, vaid määrab ka otseselt kõikide nende juhtorganite koosseisu, mis tuleb valida, aga valida kindlasti jutumärkides, nii et kõik see on ju ette kirjutatud. Ning samuti, kui meil oli natukene põhjalikumalt juttu korkist, siis Me nägime, miks Stalinil korkid vaja oli. Kuivõrd leebelt ja jällegi jutumärkides mõistvalt suhtus ta korki ettepanekutesse 30.-te aastate alguses, sellepärast et korki toolid all tõesti juhtfiguurina vaja, kui ta moodustas Kirjanike liitu. Aga kui 1932. aasta 23. aprillil võeti vastu keskkomitee määrus, siis sai puudus tänud ju mitte ainult kirjanike organiseerimist liitudesse, vaid määrus nägi ju ette kõikvõimalikud kultuuriorganisatsioonid, nende ühendamist Ühe Üleliidulise mütsi alla. Ja seega puudutas ka neid inimesi, kelles meie oleme neid rääkinud viimased korrad ehk arhitekte. Ja täiesti arusaadav, et kui 30.-te alguseks oli praktiliselt kogu elu nõukogude liidus tsentraliseeritud kõike seda juhiti ühest punktist poliitor koost ehk konkreetselt Stalini poolt siis ei saanud ju jääda kuidagi mingisugust, kasvõi väikest vabadust või arutelu vabadust inimestele, kes tegutsesid kultuuri vallas. Kuigi võib-olla see valdkond oleks ju võinud säilitada mingigi kas või näilise iseseisvuse, tegelikult see ju kõik taas lülitati üheks organisatsiooniks koos tsentraalse juhtimisega ja ka see juhtimine vähemalt, mis puudutab neid liita, oli ju väga paljus formaalne signaalid tulid ikka ülevalt poolt keskkomiteest. Ja tsentraliseerimise plaan nägi ju esimese pina ettesonid aasta 1929 praletaarseta kultuuriorganisatsioonide moodustamist. Miks siis oli nüüd Stalinil seda vaja ja kui tagantjärele kõike neid käike analüüsida ka need on ju talle väga tüüpilised siis eesmärk oli tekitada ilmselt segadust, lõi segamini, kaotada ära vot selle professionaali mingisugune autoriteet, tema sõna midagi maksab. Ja sama käiku me ju nägime, kui rääkisime Nõukogude palee selle komisjoni ja konkurssi läbiviimisest siis lasti osalema mitteprofessionaalid ja seega kogu see otsustamine, mis on õige, vot kaotati ära need kriteeriumid. Ja kui anam ei määra mitte professionaalide pädevus, siis mis on määrav? See on seisukoht, mis lähtub klassivõitluse positsioonidelt ehk ideoloogiast ja kui mõelda, kes siis on professionaalidest need hindajad näeb, Nad otsustavad omavahel, seal on kuidagi pikalt kujunenud mingisugused traditsioonid, kriteeriumid siis kui hinnangu aluseks on klassivõitlus ja ideoloogia siis ju arusaadavalt, et siin on nendeks hindajateks parteifunktsionäärid ning lõpptulemus on alates siis Anse punktipanija, selleks saab ju olla ainult Stahlil. Nüüd algselt ju paistab, et näed, proletaarlased kultuuriorganisatsioonid, mis loodi 29. aastal olekski nagu eesmärk omaette, et sellega oleks nagu küsimus lahendatud ja väga paljud ju need inimesed, kes nendes organisatsioonides täitsid juhtivaid ametiposte ju asjast nii aru said, et need on moodustatud nisukesed part, Teie organisatsioonid, kirjanikest, kunstnikest, teistest kultuuriinimestest ja nemad ongi monopolistid selle tõe küsimuses, nemad nüüd otsustavad, nemad on õigetel positsioonidel proletaarsetel positsioonidel ja nendel on voli otsustada, milline siis kirjandusliik või milline žanr või milline teos on õige, vastab nendele prolataarsetele nõudmistele või ei vasta. Kuid ka siis ei ole jälle just Stalinile vajalik, temale peab see monopol kuuluma ja 1932. aastal ju küllaltki ootamatult vähemalt ootamatult nende inimeste jaoks hakatakse neid liite laiali saatma ja nende asemele moodustatakse erialaliidud, otsasama Kirjanike liit. Ja kriteeriume ei ole ju isegi mitte see, kuivõrd õige ideoloogiliselt on sinu vaated, sest seal olid ju täiesti äärmuslikud tegelased, natukene nendest rääkisime, kui meil oli juttu kirjanike liidu moodustamisest vaid, mis siis on selleks kriteeriumiks, selleks kriteeriumiks on kuulekus ja lojaalsus. Pigem valmisolek iga hetk oma seisukohti muuta, kui nüüd see ja see on väga paljude inimeste jaoks küllaltki üllatuslik, paistab, et ole veendumustega kommunist, ole tulihingeline bolševike ja sa oleksid nagu alati õigel platvormil sinu külge ei saaks nagu keegi hakata, sellepärast et sa oled ju õige inimene. Aga Stalinil pole vaja taolisi inimesi. Stalinile on vaja just nimelt neid, kes vastavalt nendele korraldustele, mis tulevad tema juures, muudaksid oma seisukohta, oleks iga hetk selleks valmis. Näed eriti ju lärmakalt kultuuri valla komissarid ju kaotavad igasugused positsioonid, näid tõrjutakse kuskile kõrvale, algselt seal veel 32. aasta siin võib-olla järgneva otseseid repressioone. Aga igatahes nad kaotavad selle positsiooni, mis neil mõni aeg oli, kui nad täitsid vot nende prolentaarsete kirjanik või kunstnike siis ei oskagi neid kuidagi defineerida. Ste lõukoerte funktsiooni. Kas see termin, mis nüüd käibele tuleb, see meile nii tuttav termin, sotsialistlik realism, see annab ka päris suure niisukese mõõtkava hindamaks, mis siis on õige ja mis siis on vale, noh, mis seal täpselt on, kuidas seda defineerida? Muidugi sotsialistlik realism tähendab seda, et sa reaalselt tot seda sotsialistliku elu, aga siin on väga palju peeneid, nisukesi nüansse, kes siis jällegi otsustab, sellepärast et siin ei ole kriteerium, mitte meisterlikkus ta, sa ikka oled võimeline midagi ehitada, oled sa võimeline neid värve kuidagi õieti omavahel kombineerima, kuigi sõna õieti on siin vale põhimõtteliselt, aga otsustamine on ju nihutatud just nimelt selles tegijate ringist kuskile mujale. Ideoloogide. Nüüd, mis puudutab seda terminit sotsialistlik realism siis selle päritolu sünnilugu on iseenesest sügava kahurit. Ja mõned autorid omistavad siin niisukese algse idee luna charskile ja see idee langeb veel revolutsioonieelsesse aega. 1906. aastal toob ta käibele ühes oma kirjatöös niisuguse mõiste nagu proletaarne Realis, nii et päris sarnane ligilähedane. Aga see ei ole mitte sotsialistlik, ei saagi olla enne revolutsioon, Agalunadžarski räägib proletaarlased realismist. Ja ta seda oma ideed arendab edasi 20.-te aastate alguses ja ta toob käibele niisuguse mõiste nagu uus sotsiaalne realism, mitte sotsialistlik, vaeta kasutab sõna sotsiaalne. Kuid kui nüüd tulla juba konkreetselt selle termini juurde või sõnapaari juurde sotsialistlik realism siis laiade rahvamasside jaoks või ka nende inimeste jaoks, kes siis tol ajal tegelesid loominguga siis loosungiks või niisukeseks suunaks muutus ta nende jaoks pärast seda, kui 1932. aastal 23. mail ilmub Kirjanike liidu funktsionäär Ivan Granski kanna sihte püstitav artikkel, kus ta toobki käibele otsel uue mõiste sotsialistlik realism, see on nüüd siis suund, mida köik Nõukogude loomeinimesed peavad arendama, milles nad peavad lähtuma. Mis nüüd seda Ivan Kronskit puudutab, siis tegemist on päris huvitava ajalooga inimesega. Vahetevahel oleme me neile ikka paar lauset pühendanud. Ei hakka pikalt emal peatuma tema eluloo varasematel perioodidel, aga nagu kõik need, kelles hiljem saavad mingid olulised funktsionäärid. Kui tegemist on inimestega, kes juba tegutsesid revolutsioonieelsel ajal pöördeeelsel ajal siis ka tema oli niisugune mässumeel, nii et on mitmed korrad arreteeritud olnud ka mõnda aega kinnipidamisasutustes. Aga mis puudutab tema pöördaegsete elulookäiku siis 1925. aastal, nii et peaaegu oleks saatus viinud ta teistele teeradadele lõpetab ta Punase professuuri instituudi, oli niisugune kõrgem õppeasutus tas ja lõpetab ta selle instituudi ja õpib seal valdkondades, mis puudutavad majandust. Ja nüüd on niisugune väga huvitav väike episoodike. Et oli päris tõsine kavatsus saata ta täiendama ennast Inglismaale stažeerima ja ei kellegi muu juurte kui John käintsi juurde, nii et kõik inimesed, kes majandusega tegelevad, teavad seda märgilise tähendusega nime. Nii et kui see plaan oleks realiseerunud, seal on tõsised takistused, mitte mingisugused ideoloogilised Vaita tegi mingid teised valikud. Vähemalt oleks võinud temast saada majandusteadlane, aga ta jäi valdavalt parteitööle, nii et pakkus talle rohkem huvi. Ja kahekümnendatel buss. 30.-te alguses oli ta mitmete tol ajal oluliste ajalehtede ja ajakirjade toimetustes juhtivatel kohtadel, nii et mitte niivõrd inimene, kes ise kirjutab, aga kes oli funktsionäär ja ametnik nendes institutsioonides ja väljaannetes, mis siis olid valdavalt pühendatud kirjandusele. Aga ka need ametipostid pole olulised, ei räägi ju mingist erilisest Stalini usaldusest, aga kust me võime välja lugeda, et ta kuulub mingite väljavalitute hulka? Tema määratakse selle orgkomitee etteotsa, mis tegeles otseselt esimese Kirjanike liidu kongressi ettevalmistamisega, nii et seal olid muidugi väga tähtsad tegelased. Aga keegi ju pidi tinglikult kantseleid juhtima olema nisukene peasekretär ja selle ametiposti määratakse Kronskile. Aga siin pole mitte mingisugust kahtlust, et ilma konkreetselt Stalini valikuta poleks ta sellele ametipostile tulnud. Tema eluloos ja väga paljude nende funktsionääride eluloos, kes Stalini ajal tegutsesid, on ju muidugi väga palju muste plekke. Aga tema eluloos üks väga konkreetne näotu tegu seondub luulet, aga kelle nimi tänasel päeval on suhteliselt vähetuntud, aga keda peetakse erakordselt andekaks ja nõukogude võimuga, mitte mingisugustele kompromissidele, mitte minevaks inimeseks oli Nikolai Kloojeff. Ja see Kloojeff arreteeritakse, ta oleks nagunii arreteeritud, kui nii võib öelda, aga nisukesed tõuke annab just nimelt just nimelt tema tegevus, tema nisugune kaebamine ja nii edasi, aga ärme praegu sellel peatu. Aga me teame, et just nimelt ka need inimesed, kes mingi periood olid pälvinud erilise Stalini usalduse ja seega pääsenud juhile ju väga lähedale ja näinud teda tegelikkuses. Need inimesed kõrvaldas ka Staling, kõik neid oli tal veel vähem vaja kui mingeid kaugel kuskil viibivaid inimesi. Aga Need on just need, need, kes võisid midagi midagi rääkida, midagi mõelda kuidagi tema kohta, näha temas mingisugust inimest kõigi nende negatiivselt joontega, mis talle olid omased, aga mitte niisugust ideaalset välja mõeldud juhi kuju. Ja 38. aastal ta arreteeritakse ning kokku kinnipidamisasutustes viibib ta 16 aastat. Vabastatakse 54. aastal, kuid väidetavalt ja ikka edasi veendunud stalinistid, eks need on need inimesed, kes arvavad, et nad arreteeriti muidugi eksikombel. Kui Stahlil oleks teadnud, poleks seda kunagi juhtunud. Aga tuleb tal ühes lõigus au anda, et kui pärast kahekümnendat kongressi Hruštšovi poolt kogu see Stalini aeg mõistetakse hukka, siis tema on inimene, kes väga tõsiselt hakkab tegelema Stalini ajal represseeritud kirjanike rehabiliteerimisega, nii et tema nimel tulevad väga paljud avaldused, tema tegeleb nende või on võtnud selle nagu oma niisukeseks elu ülesandeks. Võib-olla südametunnistus teda piinas, igatahes sellega ta tegeleb. Ja peaaegu kõik tema taotlused said hiljem ka rahuldatud. Nüüd, mis puudutab tema tegevuskirjandusega, siis pärast vabastamist teda enam selle valdkonna ligi ei lasta. Nii et tegeleb muude asjadega. Aga meil oli lihtsalt teda vaja, sellepärast et tema toob käibele siis selle termini mõiste sotsialistlik realism. Kui nüüd see artikkel ilmub, siis ta toetab palajalt keskkomitee ilukirjandussektori juht Valeri kirpootin. See on ka väga tore informatsioon, et keskkomitees on sektor, kes siis juhib ilukirjandust, nii et see on siis see kõige tähtsam organ mitte nüüd Kirjanike liit, vaid sealt tulevad kõik need korraldused ja loomulikult ka läbi selle osakonna. Toimus ka selle artikli ja termini käibele toomine. Aga nüüd on üks väga oluline moment. Kui ilmub see 23. aprilli määrus, millega alustati prolataarsete organisatsioonide likvideerimist siis näist vast kõige tuntum ja kõige nimekam, see, mis tähendas Brattaarseid, kirjanik, rap, siis Nemad olid ju välja mõelnud ka oma termini, milline peab see uus kirjandus olema. Ja nende variandis oli selleks dialektilis marksistlik loominguline meetod, vot see on nüüd meetod, mida tuleb juurde, aga sellest kirjutasid sellest Nad, rääkisid sõda, nakk, propageerisid. Ja muidugi nad olid veendunud, et kui nüüd organiseeritakse need liidud kõikvõimalikud, siis nemad hakkavad nendes liitudes ka mängima juhtivat rolli. Aga sellest me rääkisime, et Stalinil olid hoopis teised plaanid ja vot nüüd tulebki mängu seesama Kronski Granski ja arusaadav ei saa see autorlus kui kogu aeg kõik räägivad sellest ühest meetodist, et see on nüüd kõige olulisem, kõik kirjanikud peavad lähtuma sellest ja mitte ainult kirjanikud, kõik loomeinimesed. Ja nüüd tuleb välja keegi Kronskim. On tähtis funktsionäär nii-öelda kirjanike jaoks ja pakub välja ei siis oluline on sotsialistlik realism ja mingid oma initsiatiivi Syneisalt olla. Nüüd kui need kirjanikud peamiselt trapi tegelased, kui ilmus nüüd see määrus, siis nadi väljendasid protesti. Neile paistis, et asi on vildakas, jällegi seltsimees Stalin ei tea, mis toimub, et nüüd neid õigeid inimesi, nad on veendunud kirjanikud, Nadal pluataarsetel positsioonidel, neid nüüd tõrjutakse kõrvale ja nad kirjutavad kaebekirja, pöörduvad siis kõige kõrgematesse instantsidesse ja nõuavad iseenesele õigust. Ja nüüd nende avalduste läbivaatamiseks moodustatakse spetsiaalne komisjon. Stalin mängib neid mänge ja selle komisjoni koosseis sani, aga jällegi väga huvitav küsimus on ju kirjanduse või kunsti vallas kultuuri vallas ja kes siis on komisjoni liikmed, tahtis komisjon, Stahlil on siis selle komisjoni eesotsas seal Aucaganovitš suur asjatundja kirjandusküsimustes siis postesseff Stetski ja Kronski. Nii et kui seda nimekirja vaadata, siis neid detaile Stalinil oleks ju arutada ainult Kronskiga. Ja nad olevatki mai alguses koos arutanud, kuidas arutamine käib, seda ma enam-vähem kujutan ette, kus Staliniga, aga tal on vaja ju asjatundjad selles küsimuses, et kuidas siis reageerida. B pöördumisele, mis sisuliselt tähendab, kuidas rap taas lülitada ja likvid planeerida. Ja nüüd Kronski teebki oma ettepaneku tal ju valmistunud, ilmselt selleks kokkusaamiseks ei saa talle olla väga ootamatu ja ta teeb niisuguse ettepaneku, et see rapi poolt pakutud dialektiliselt marksistlik loomemeetod, et selle asemel väiksed pakkuda on ju vaja kuidagi tõendada ja seletada, miks siis rapi lähenemisnurk on vale. Ja need Kronski pakubki selle asemel välja variandi Gazprulataarne sotsialistlik realism, kommunistlik realism kaks varianti. Ja Stalin olevat selle peale siis vajunud nagu taskusse ja öelnud, et me ei ole veel püstitanud praktilist ülesannet eesmärki minna sotsialismist üle kommunismi ja vot selle varasse kommunistlik realism nagu ei sobi. Ja nii nagu ta vestluskaaslasena on ju reeglina väga viisakas olevat agronski poolases pöördunud küsimusega, et aga mida seltsimees siis Granski arvate nagu variandist sotsialistlik realism. Ja jätkab siis ise, põhjendades oma seda mõttekäiku, et see oleks ju, mis on selle eelis, et see on ju lühike, väga, täpselt määratletud, selge ja viitab ka järjepidevus sele. Nii et kui me hakkame nüüd vaatama selle mõiste, selle mõista, mis on ju nii palju määranud kultuurivaldkonnas ja mitte ainult siis enne sõda Nõukogude Liidus, vaid ka pärast sõda siinsamas Eestis siis algselt see termin sai ju välja mõeldud, kui nisukene vahelt taltsutada seda taarsed kultuuritegelaste nisukest. Meeletut tõsiasi, et kuidagi panna neid paika, nii et algselt vähemalt nii mõned uurijad arvavad, ei tulnud termin käibele, et kui mingi universaalset sisu omav vaid kui nisukene malakas, millega siis virutada nendele proletaarsetele kirjadele. Aga muidugi üsna pea on selge, kuivõrd universaalne tegelikult see termin on, kuivõrd hea vahend, see on kõikide nende kõrvalkallete tolle aja vaatevinklist siis taltsutamiseks. Termin jääb ju käibele väga pikaks ajaks ja elab üle ka Stalini. Nüüd, mis puudutab Nõukogude arhitektide liidu moodustamist, siis toimus 1930 täis aasta juulis. Ja algselt kuulusid sellesse liitu erinevate koolkondade esindajaid. Need oli ju päris palju. Kuid ligikaudu kahe aasta mõõdudes saali 1934. aasta novembris, kui valitakse liidule uusorg koomik, tee siis sealt juba jäävad kõrvale, no paljud need, kes siis olid näidanud, et nad ei suuda ümber kasvada ja väga heaks lakmuspaberiks oligi just nimelt see Nõukogude palee konkurss, mees andis Stalinile ja seal ülevalpool ka teistele väga otsas märgi, kes siis tulevad selle absurdi ka kaasa, kes siis on valmis seda kõike kõike kaasa tegema, kaasa mängima ja kes mitte, nii et 34. aastal oli juba väga ja alus selle võrdluse tegemiseks. Kuid siin on üks huvitav moment, mis puudutab just nimelt konkreetselt arhitektide liitu. Kui võrrelda näiteks Kirjanike Liiduga arhitektide liitu, siis torkab silma väga suur erinevus. Arhitektide liidu tipus, säilitavad oma kohad või määratakse, võiks isegi nii-öelda inimesed, kes esmapilgul kui nüüd võtta aluseks ideoloogiline aspekt pooleks kuidagi tohtinud sinna mahtuda või seal olla ideoloogilise mõõdupuu järgi nad ei sobinud sinna, mitte kuidagi. No võtame ühe näite ja see on küllaltki tuntud nimi, vähemalt arhitektuuriringkondades arhitektuuriajaloolaste jaoks on Victor Vesnin. Ja kui nõetada kuidagi selles ka paigutada tema arusaamad arhitektuuris, siis ta on vaieldamatult konstruktivist selle suuna esindajad. Ja jällegi meil võib tekkida niisugune tunne, no üks on selle suuna esindaja, üks on täitsa suuna esindajana, mõni siis küsimus, aga sõna konstruktivist. Mis puudutab arhitektuurikult tuuri, siis oli Stalini ajal ju sisuliselt sõimusõna. Nii et kui poliitika vallas öelda kellelegi tradskist ja arhitektuuris konstruktivist, siis siin ei olnud põhimõtteliselt suurt vahet. Aga vaatame nüüd selle mehe Viktor vestini elulookäiku ja neid positsioone milledel ta Stalini ajal paiklas siis aastatel 32, nii et see on just see aasta, kui moodustatakse arhitektide liit, kuni aastani 39 on ta ei rohkem ega vähem kui arhitektide liidu orgbüroo juht. Ja nüüd võib tekkida küsimus, et ahaa, 39. lõpuks taibata, võeti maha, aga ei, võtame siit edasi. Aastatel 39 kuni 49 on ta Nõukogude Liidu arhitektuuriakadeemia, oli ka taoline akadeemia, nii et nõukogude maal olid erinevad akadeemiad, oli meditsiiniakadeemia, oli pedagoogikateaduste akadeemia oli arhitektuuriakadeemia ja ta oli selle akadeemia esimeseks presidendiks ja ega autoga 49. aastal oma kõrgeid positsioon on lihtsalt teistes teistes ametites. No kui nüüd võtta võrdluseks Kirjanike liit, siis no see on muidugi liialdus, aga siis me kujutaksime ette, eks kirjanike liidu juhiks oleks Anna Ahmatava kõikidel nendel staliniaegsetel aastatel juhiksis Kirjanike Liitu Annagmaator Mandsad sõda ei oleks saanud mitte kuidagi olla, aga arhitektide puhul see on nii. Ja kuidas seda siis mõista? Tegelikult ju vastus on küllaltki lihtne. Veeezzin ja mitte ainult tema, ta ei ole erand. Neid on ka teisi. Tema ju mängis Nõukogude arhitektuuris rolli, millest jutt tol ajal ei räägitud ja mida ei afišeerida ja tema tegelik tähtsus seisneb hoopis milleski muus kui selles, et ta isegi on arhitektide liidu orgbüroo juht. Paistab, et tähtsamad ametiposti pole üldse olemas. Ja see tulenebki nendest rolli nišidest meda arhitekt võis täita ja mis puudusid kirjanike ja kunstnike Puur heliloojate puhul ja nimelt 1934. aastal määratakse Vesnil rasketööstuse rahvakomissariaadi peaarhitektiks ja ta on ka seal rahvakomissariaadi nõukogu liige. See on küllaltki teisejärguline, aga peaarhitekt, mida see tähendab? See tähendab, et sellel 30.-te aastate esimese poole Indost realiseerimise ajal, vot sellel ajal, kui ehitatakse sadu sadu, näid rasketööstuse ettevõtteid, millel on ju täita peamiselt sõjaline funktsioon kus nendeks spetsialistideks ja nendeks ka arhitektideks, kes neid konkreetseid teostusi ellu viivad, joonistavad neid oma visandeid ja arhitektuuriplaane nendeks välismaalastega nende üle seisab just nimelt pesnil sans salajane, mida ta koordineerib, mida ta juhib, sellepärast et see kõik on tol ajal allutatud just nimelt sellele rahvakomissariaadi-le. Ja no et kui me vaatame Stalini lähtepunkti, tema neid valikuid, et siis on ju arusaadav, et see ehitustegevus on ju tema jaoks sisuliselt tunduvalt olulisem kui isegi Nõukogude palee rajamine, Dixon, midagi näitlikku, kõigile afišeeritud nisugune, väline tegevus ja täienal salajane, varjata tud muidugi varjatud oma eesmärkidelt, sellepärast et nende hoonete ehitamist ju ka inimesed nägid. Vaat, kogu selle maailma loomine ja vot seal ta on tark inimene, saab ta aru, et seal on tal vaja professionaal, vaat, näitas mõtlevad ja mõtisklevad selle üle, milliseid tornikesi majadele rajada, seal võivad olla ju igasugused asjaarmastajad, aga selleks, et ehitada traktori tankitehaseid, selleks on vaja tõelise spetsialist tõeliseks professionaal. Sellest oleme me päris pikalt rääkinud, et 1934. aastal toimus esimene nõukogude kirjanike kongress, toimus kongress väga suure pompöössus, aga väga tähtis üleliiduline üritus. Ja see kongress annab just stsenaariumi kõikide teiste loominguliste liitude kongresside läbiviimiseks, oleks nagu niisugune eeskuju. Ning täpselt samuti nagu kirjanike puhul oli ka eelnevalt kõik paika pandud, mis puudutab arhitektide sõda, esimest kongress ja seal poliitbüroo otsus, et taoline kongress tuleb läbi viia võetakse vastu 1934. aastal, neljandal oktoobril. Eaka nendel punktidel pikalt peatuma, kuid ei ole mitte ainult ette kirjutanud, kus ja millal peab kongress toimuma vaid täpselt on paika pandud päevakord, siis on täpselt ära mainitud ettekandja ja need teemad, nii et ei ole mitte. Nii et võib ju paluda naljapaistvat arhitekti rääkida mingil teemal, aga teema on ka ettemääratud sõna-sõnalt. Siis seal oli üks punkt, mis lubas kutsuda Kongressile 25 30 välismaist külalist arhitekti mujalt. Ning loomulikult ka need kandidatuuri tuli kõike esitada varakult, need läbisid ju kõik julgeolekukontrolli ka ühte sinna kutsuda ei saanud. Ning üldine kontroll sel kongresse läbiviimise üle usaldatakse siis seltsimees šarbakovile, nii et see õli parteiline kontroll oli siis tema poolt teostatav. Kusjuures ettekandjad, kes olid ju igati ustavad inimesed, ega juhuslikud, ei pääsenud sinna ei ette kandma ega sõna võtma, siis neilt nõuti, et nad peavad esitama oma ettekanded vähemalt kolm kuud enne kongressi toimumist, nii et kolm kuud, vähemalt kolm kuud enne kongressi algustpidiselt ettekande tekst olema valmis esitatud. Ja selles otsuses küll ei täpsustata, kellele konkreetselt tuleb esitada, aga kuna poliitbüroo võtab otsuse vastu, siis on loogiline, et esitada tuleb muidugi sinna. Ja pole üldsegi välistatud, et vähemalt pilgu neile peale heitis ka seltsimees Stalin isiklikult. Kuid mis on selle kongressi puhul huvitav? Ettenähtud tähtajal see ei toimu, ei toimu. Ja nii palju, kui oli aega kirjandust vaadata, ei leidnud ka nisukest. Ühest seletust, miks siis kongress jäi ära, miks ta tol ajal lõi toimunut. Aga mõned versioonid seostuvad selle ärajätmist just nimelt seal Viktor Vesniniga ja ühe tema ettepanekuga taamal tol ajal ju ametis juba just määratud sinna rasketööstuse rahvakomissariaadi. Ja tema idee on moodustada arhitektuuri juhtorgan just nimelt selle rahvakomissariaadi alluvusse. Sest loogika on ju väga lihtne, mis on kõige olulisem eesmärk, praegu Nõukogude maal rääkisime, see ei ole mitte elamuehitus, sinna ei ole neid ressursse vaja. Jällegi võib tekkida küsimus, miks siis ei tahetud eriti, miks ei olnud vaja eriti elamuehitist? No mitte sellepärast, et ei taheta, võib-olla isegi oleks soovitud, aga ressursse ei jätku ja mis on prioriteet, prioriteet on muidugi ehitada rasketööstusettevõtteid neid samu sõjatehaseid. See on ju oluline. Igatahes 1935. aasta jaanuaris on Vesnil vastavasisulise paberi ordeni kitsele saatnud otseni kitsa, tol ajal selle rahvakomissariaadi eesotsas, kuid nagu me teame, ta ju sureb veebruaris 37 ja rahvakomissariaadi roll väheneb. Ja enam see teema ei ole mitte niisugune aruteluteema. Ning järgmine poliitbüroo otsus arhitektide kongressi läbiviimise kohta ilmub 37. aastal 20. aprillil ja seal on juba täpselt kuupäev, millal see peab toimuma, 15. juunil. Öeldakse palju peab seal saadikuid olema 450, täpselt samuti jälle päevakorda ettekandjad põhimõtteliselt kõik on sama. Isegi mõned ettekandjad ja ettekande teemad korduvad. Aga mõned jäävad ka ära. Näiteks esimese kongressi plaanis oli anda ülevaade Lääne arhitektuurist. Nii. Nisuke, näete, kanne pidi olema. No neid 37. aastal enam Läänes muidugi mingit arhitektuuri polnud. Ettekannet polnud ka vaja. Ja jäi ära ka 33. aastal Moskvas planeeritud uue arhitektuurikongress, mille päevakord pidi olema funktsionaalne linn. Milline oli olukord 30.-te lõpus ja kuhu oli siis jõutud? Selle kohta on üks väga hea näide tollest ajast. Ja see kuulub ühele Moskva arhitektile Aleksander Plazzovila. Ja ta kirjeldab neid, mitte tagantjärele, aga sündmusi, mis leidsidki aset just nimelt samal ajal aprillis, 40. aastal, kui toimus Moskva ja Leningradi arhitektide loominguline kohtumine ja miks nad siis kokku saavad, mis oli meil päevakorras? Veelkord ta kirjeldab nüüd seda kokkusaamist vahetult pärast selle toimimist. Nisukene inimese värske mulje toimunust. Ja arvutasid naatia vahetasid nad Tõid moskvakorki tänava ehitusprojekti, üleplaan oli siis tänavat rekonstrueerida, muuta, ehitada sinna uusi hooneid. Ja nüüd ta kirjutab nisukesi lauseid, et keegi meist aga kohal olid ju Moskva ja Leningradi juhtivad arhitektid. No ei osanud öelda, kas see projekt on hea või halb, vot nemad ei tea, nad on suured spetsialistid, aga nad ei tea. Ja miks nad siis ei tea? Nad ei tea sellepärast, et neid polnud teavitatud, millisest positsioonist tuleb lähtuda ja nüüd kujutame seda pilti, et istuvad koos juhtivad arhitektid ja nemad ei tea, vaata, on üks projekt, püüaks selle tuua, tänapäevas on ju täiesti kummal nemad ei tea, kuidas tuleb toimida. Ja nüüd ta kirjutab edasi. Ja siis Moskva linnakomitee sekretär, seltsimees Sher Pakov andis oma sõnavõtus meile õige suuna. Seltsimees serbakov, kirjutab, ta määratles meie jaoks korki tänavat, kuid triumphaalset ja see aitas meil õigesti mõista selle tänava arhitektuuri iseloomu. Nii et arhitektid, professionaalid ei suutnud kuidagi projekti hinnata, kuni sõna polnud võtnud siis Moskva parteijuht. Ja küsimus polnud ju mitte selles ei osanud, loomulikult nad oskasid, nad olid ju ikkagi professionaalid, vaid nad ei julgenud, nad ei tahtnud. Ja sellest jutustab arhitekt mitte kurbusega mitte häbenedes, vaid suure uhkusega, et jälle partei on täitnud omased õiget rolli. Ta on olnud ka meie jaoks arhitektide jaoks juhtiv, vot meie olime täiesti peata, seal evad tuli seltsimees šerbakov ja ütles meile, milline siis arhitektuur on hea ja milline ei ole hea. Ja muidugi lõpetuseks on seltsimees šerbakov täiesti teise kategooriline tegelane, nii et ikkagi selleks lõpp rajaks, kes siis sellele arhitektide kooslusele selle signaali andis, sai olla ainult seltsimees Stalin ja selle teadmisega võikski täna lõpetada.