Tove Janssoni, et abi Tapiovaara ehk tapsa, nagu teda kutsuti õppisid õela eladeneumis ja armusid sõja esimestel aastatel. Sõda pani paika Tapio ja tube suhteraamid armastuse arengu ja ka selle otsasaamise Taavet alusmehe poolt uskumatult palju, küllap sellepärast, et kartis, tema elu jäävad lühikeseks. Ta kartis, et lapse langeb rindel, kuigi ei öelnud seda otse välja. Mees oli tema jaoks nagu omamoodi elav surnu veel elus aga mitte enam kaua. Kartus oli tegelikult täiesti põhjendatud. Just sellest põlvkonnast sai sõjas palju mehi hukka. Selles armusuhtes oli tube roll olla hoolitseja mõistja andestaja. Ta oli otsustanud hoolt kanda, et mitte ainuski tund või isegi hetke mehe puhkuste ajal poleks nukker relvem õnnetu ning miski ei tohtinud teda pahandada. Tal tuli kõik andeks anda ja katsuda mõista, kuigi mõnikord tundus see väga raske, polnudki nii tähtis, mida mees tegi. Peamine oli, et ta ise armastas ja oli mehe vastu hea. Nende mõtetega mattis ta maha oma soovid ja vajadused. Tapsa kirjutas talle rindelt IGA PÄEV imelisi kirju täis armastust. Vähemalt neil päevil, kui ei olnud lahinguid nii imelisi tube mõtles. Kui sõda ei võta tapsad, siis tahan ta endale jätta. Minus on tärganud seniolematu igatsus millegi püsiva ja kindla järele kellelgi sooja ja usaldusväärse järele. Olen tüdinenud episoodidest tormilistest armumistest. Meie tapsaga tunneme teineteist. Meie vahel on nii tohutult palju enamat kui erootika. Ta on mind õpetanud elu, mitte kartma, kui ta tagasi tuleb, olen hoopis mina, nagu me kõik siin kodus vapper ja rõõmus. Ja püüan teda unustama panna seda, mida ükski inimene ei peaks nägema. Noor naine oli oma igatsuses siiski pisut murelike. Cartised saab sõjast tagasi hoopis teistsuguse mehe. Seda olid Uuve kogenud juba lapsena näinud oma isa pealt, kuidas sõda, mehi lõhub. Ootus, ebakindlus ja hirm varjutasid noore armunud naise elutube ootas intensiivselt mehe tulekut, ta meeli oli haaranud pinge ja ta kaebas, et ei suuda millelegi keskenduda. Ta muudkui saalis ringi, valmistas ette mehe saabumist ja kannatas kõigi klassikaliste armumise sümptomite all. Kerge ärritusega tõdes ta, et tunneb end nagu mõni seitsmeteistaastane idioot. Aga värske armastus oli imeline ja ta tundis end jälle õnnelikuna. Ning sõjas tumendatud elus oli see suur asi. Samas kirjas kirjutas ta, et müüs 1000 marga eest ühe näitusele olnud pildi ja kuidas pere oli saanud saarelt seeni, kala, pohli ja jahu, nii et talve pärast ei pidanud muretsema. Kõik oli see ka hästi. Tapsa puhkuse algus oli ilus ja tube meenutas, igatsevad selle esimest tööpäeva. See kuulus ainult meile, tuli siin inkognito, tuli otse ateljeesse ja tõi lilli ühe ikooni, vene viljakohvi, suhkrut, sõjamälestusi. Ta oli nii väsinud, magas, kui tema riideid parandasin ja hommikusöögiks makarone keetsin. Olin kuidagi väga koduse idülli meeleolus. See rõõmus õhtusöök oli pidulik veini ja küünaldega. Imbi oli meile linnuliha teinud. Mul oli seljas tumepunane siidkleit, temal see ainus kord medal, rinnas olemine oli nii pidulik, et saime vaevalt sõna suust. Mõtle, ta on üks 10-st, kes juunis kotkest sõtta läinud 200-st mehest elus on. Armastus oli raske. Pärast seda esimest imelist õhtut ei teinud meest uuesti väljagi, ei näidanud õieti nägugi, vaid kadus omi asju ajama. Tapsa vastu tundsid huvi, paljud naised ja mees oli imetlusele õige aldis ega proovinudki õieti oma teisi suhteid varjata. Varem olid olnud ilmselt üsna uje, vähemalt Tuuvega, aga oli nüüd julgust kogunud. Võib-olla leiust sõdadega karastanud. Toode analüüsis palju oma armukadedust. Ta kinnitas endale, et tapsa naised ei huvita teda, sest mis tähtsust sellel lõppude lõpuks oli, kellega tapsa oli, peaasi, kui ta oli õnnelik. Kolme päeva pärast kirjutas Tuuve. Kui raske on hoiduda kibestumisest, mõista tähendusi ja mitte karta. Kibedus ja hirm, olid kaks põhilist asja, millel ta ei tahtnud lasta oma elu kammitseda. Tapsa oli teinud ettepaneku eostada laps veel sellesama puhkuse ajal. Ettepanek tundus mehe käitumist arvestades veider, tungiv soov lapse kaudu oma elu jätkata mõistetav. Soov oli seotud sõja, mitte niivõrd Tuve tapsa kooseluga. Ka üleüldiselt sooviti uut elu surma kõrvale langenute asemele. Indiviidi jaoks tähendas laps isikliku edasikestmist midagi, mis jääks järele inimesest, kellel oli suure tõenäosusega surm silme ees. Aga lapsesaamise küsimuses olid duubel endale väga selged seisukohad, millest ta järele ei andnud. Tapsa rääkis, et elab naise juures, kes oli lubanud talle lapse sünnitada see mõttelist Uwe endast välja. Aga ühtlasi meenus talle, et last oli mees palunud ka Tuuvelt. Päev enne tapsa lahkumist neelast Uve uhkuse alla ja helistas mehele. Tapsa lubaski tulla, hüvasti jätma. Tuuve kirjeldas, kuidas ta proovis olla meeldiv, tänulik ja andestav öeldes mehele. Ta mõistab teda. Ta kinnitas, et ei ole kibestunud, vaid armastab elu ja soovib kõigile jumala õnnistust. Aga endamisi mõtles ta ikkagi, et kogu aeg oli tunne, et jumal naerab minu üle. Selleks hästi. Ma sain kõik öeldud, see oli nagu teatris. Siis ta ütles. Kuule, ma ei lähe rindele. Uudis vallandas, tuues uue tundetulva Tuveli õnnelike tundis kergendust. Siis ütles, lapsed tahab minna hommikust sööma, et Uwe ütles, et tuleb kaasa. Mees kehitas ainult närviliselt õlgu. Aga ometi läksid nad käsikäes. Kui nad kohale jõudsid, ootas tapsat ja oli oodanud juba kolmveerand tundi. Lopsakas plaatinablond ja tugevasti meigitud naine. Nagu Tuuve uut tuttavat kirjeldas tunnust hoolevad, kena ja pateetiline. Jälle oli raske olla armunud. Mehe ilus mõte ühisest lapsest, kelle ta tahtis veel enne sõtta minekut hakkama panna. Oli jooksnud liiva. Järgnes arvete klaarimine. Ei saanud millestki aru ja olin väsinud. Läksin näitusele ja tapsa tuli järele. Ütlesin, et ma ei taha rohkem teadmatuses olla ega oodata. Tema ütles. Aga ma tulen alati tagasi, lõpuks. Dove nõudis täpselt, et mees end seoks. Valiks kahe naise vahel. Tabi oli läinud tagasi rindele ja Tuuve langenud suurde masendusse jaapaatiasse. Armastus oli täis pettumust ning Tuuve kahtles ka oma võimes armastada ja mõtles. Kas töö ja kunst võiksid seda asendada sügavas masenduses kahtlustega oma võimes luua. Mõne päeva pärast kirjutas ta, et on oma jõu tagasi saanud. Ta oli otsustanud lõplikult, temast pidi saama maalikunstnik ja ainult maalikunstnik. Ma arvan, et sellest mulle piisab. Täpse hakkas peagi kirjutama sama sageli nagu varem. Aga Tuve ei kirjutanud mehest enam nii suurte sõnade ja tunnetega nagu enne puhkust. Elu oli raske ja masendus, ilmine. Aastaaegadest on kõige raskem november. Pealegi on see sõjanovember. Aga küllap läheb jälle valgemaks, seega on lootust. Märtsis tulid apsa kaheks nädalaks puhkusele. Kordusid samad probleemid, mis eelmine kord, ainult nüüd oli kõik veel hullem. Tuube vaevalt nägigi meest ja tundis, et ei ole tolle jaoks muud kui kohustuse sundus. Ta ootas õhtust õhtusse. Viimasel õhtul helistas purjus tapsa sõbranna juurest. Nad arutasid oma suhet sõbralikult ja asjalikult, nagu Tuuve kirjeldas. Küsisin, kas ta tahaks vaba olla. Ja tema oli liigutatud ja tänulik. See kõik on parasjagu imelik et me terve sõja jooksul hoidsime oma kirjadega teineteisel elutahet üleval. Sageli kirjutasime iga päev muudkui rääkisime, kui ilus kõik oleks, kui me saaksime koos olla, et on mind seitse aastat armastanud. Ja kui ta siis puhkusele saab, läheb selle käheda häälse värvitud blondiini juurde ja on tänulik, et annan ta vabaks. Aga ühte ma tean. Ma ei võlgne talle enam midagi. Ka veel pärast seda tahtis Tuvedopsaga sõbraks jääda ja see läkski tal korda. Ilma pettumuste ja kireta oli meil koos meeldiv ja rahulik. Mees ei pidanud enam rindele minema ja oli nüüd tsiviilis ning illustreeris raamatut, mida tuube tema jaoks tõlkis. Tuli pidu oma joovastavate jookide ja valssidega. Ning head kavatsused ja kindlad otsused puhtast sõprusest olidki unustatud. Ainult see ükskord see ei tule arvesse, kirjeldas tuge oma mõtteid. Tagasipöördumine argipäeva ja tegelikkuses, kus endised probleemid ees ootasid, ei läinud valutult. Üksindus tundus kümnekordne. Tuuge tahtis füüsilise suhte lõpetada, tapsaga tahtnuks seda väikest sohki jätkata. Järgmises kirjas Eevale kirjutas Tuuve, kuidas ta kardab, et on rase. Tapsa oli teda jälle noominud, et ta sõidab jänest, kes istub teatris kõige paremal kohal, kuigi pole sissepääsust maksnud. Nüüd oli oht, et kõik pöördub pea peale ja üsna järsult. Kui ta on rase, siis tundub, et nüüd on tulnud aeg tagasi maksta ja intressidega. Lootusrikkalt mõtles ta, et ehk on siiski tegemist valehäirega ega suutnud isegi õieti oma passiivsust mõista. Ta lihtsalt oli ja ootas. Ei oleks võinud ehk midagi ette võtta, kuigi ei osanud täpsemalt öelda, mida. Samal ajal mõtles ta juba, mida koos lapsega teha. Ta lootis, et see tüdruk ja mõtles, et sõidab temaga kuhugi sõbralikumale maale. Aga poisi saamine hirmutas, sest sõjale ei tahtnud ta oma last anda. Umbes nädala pärast kirjutas ta, et ei tulnud seekord väikest tüdrukut. Jätan selle eest päris tänulik. Endiste armastajate sõprust ei lõpetanud isegi need stressirohked ajad augustis võistapsa veeta viis päeva kostuvega Bellingis Fafanali andnud mehele loa külla tulla, kuigi varjamatu vastumeelsusega Saarele arutlesid nad elulistel teemadel Tuuve juurdlas elu põhiküsimustele, mis on elus tähtis ja mida on inimesel vaja lihtsalt elada. Kas sellest piisab, kas auahnus ja ambitsioonid on kõigest eksitavad, teeviidad, kas teel ettetulevad asjad on nii tähtsad, et eesmärk muutub kõrvaliseks. Võib-olla on sama oluline osata ja teada kui kasutada seda, mida teised osavamad ja targemad on meie jaoks loonud ja välja töötanud sobituda ellu nagu väike teistega kokku kuulub tähtsusetu osa minna näitemänguga kaasa ja lasta päikesel paista. Dove pani imeks tapsotsiaalsust mees kõigiga läbi, meeldis inimestele ja võitis ka saarel kõikide südamed Tuuvenegi, ent apsast väga erinevana. Neil oli nüüd rahulik suhe, aga sellist oli kadunud kogu sära, nagu tube märkis. Meil oli koos hea olla. Nad olid teineteisega harjunud, justkui vana abielupaar. Tapsa vajas palju tuge ja tube üritas seda pakkuda, kuigi alati polnud see lihtne. Mees oli ajuti tasakaalutu ja teda vaevas jälle mingisugune kinnisidee. Ta ütles, et otsib tõde, aga keegi ei teadnud, mida ta sellega tegelikult silmas pidas ja mida ta lõppude lõpuks tahtis. Järgnevatel aastatel kohtest uue täpset harva ja saatis uudised truult edasi ka Eevale. Siiralt rõõmustades kirjutas ta, et apsa leidis õige kena väikese olevuse ja abiellus 1945. aastal keraami kulla raini oga. Ta rõõmustas sellegi üle, et noorpaar pidi lapse saama ja järeldas, et mees on nüüd õnnelik, sest oli ta ju nii kaua last igatsenud. Tütar Maria, hüüdnimega Mimmi, sündis 1945. aastal ja poeg Jukka 1947. aastal. Duubel oli haruldane võime andeks anda ja võtta inimesi sellistena, nagu nad olid. Ta suutis säilitada sõprust pärast õnnetut lõppenud kirglikku armastust. Ka läbisaamine tapsaga jäi usalduslikukse soojaks ning tuulest sai tema esimese lapse. Mimmi ristiema. Hiljemgi mõtles Tuuvet apsast soojusega ja meenutus, kui tore oli olnud temaga tantsida. Ta soovis, et nad võiksid kunagi jälle taevas kohtuda. Siis paluksid nad kindlasti mängida inglitele Viini valssi. Ja nad tantsiksid jälle. Sõjast ja südamevalust hoolimata või just nende tõttu tegi tube hoolega tööd. Elu pidi edasi minema ja arveid oli samuti vaja maksta. Noore naise elujõudu aitasid ülal hoida eelkõige maalimine, illustratsioonid ja esimeste muumi lugude kirjutamine tööde ja argielu trööstitus, usku ja lootust. Need olulised maalid sündisid armastuse tormilistel aegadel ja neist võib ehk leida jälgi ühest äärmusest teise kõikuvatest tunnetest. Maal. Ateljee sündis enne lõplikku väljakolimist vanematekodust ja on tehtud ühest tema ajutistest tööruumidest. Teos on maalitud jätkusõja ootuses või selle puhkemise aegu. Pildi meeleolus võib aimata hirmus sündinud apaatiat ja üksindust. Olgu siis põhjuseks sõda, selle eelaimus või armsama truudusetus. Kunstnik, noor naine arvatavasti Tuuve ise, istub akna all ilma näota valges kunstniku kitlis, käed abitult rüppes. Tema kõrval on molbert ja selja taga virn tagaküljega vaataja poole pööratud maale või krunditud lõuend teid. Sarnane meeleolu valitseb sama naist kujutaval ja samal aastal tehtud teosel naine aknal. Toa aken on avatud ja aknast puhuv tuul on nii, valijad paneb valged kardinad laperdama. Õues on suvi, puud õõtsuvad tuules, rohi on roheline ja päike paistab. Naine seisab seljaga vaataja poole. Rekvisiitidena on kasutatud kannuliini tooli, seljatuge peeglit ja Lilje kautorile. Tüüpilise elemente. Autoportreekarvamütsiga 1941.-st aastast sündis samuti armuelu tumedate tormide ajal. Maal on kummaline. Kunstnik istub viini toolil, taamal ilmselt mõni tema pretani maalidest. Kõrval laual on paljudelt maalidelt tuttav siniste lilledega kaunistatud ümmargune vaos ja pudel. Naise käed puhkavad süles ja tema pilk on läbitungiv ning ilme nõudlik. Peas on tal suur veider karvamüts ja Weston mingist karvasest materjalist. Pluus on hõõguvpunane ja seelik, šokolaadpruun. Rõivaste soojad toonid, pehmendavad ilme nõudlikkust. Suure formaadiline maal. Perekond on dateeritud 1942. aastasse aga valmis enamjaolt juba eelmisel aastal. Autoportreed ja perekonda seob peale valmimise aja ennekõike see, kuidas neil on kujutatud Tuuve nägu. Perekonna tuube ilme on otsekui koopia autoportreekarvamütsiga naise näost või vastupidi, pole teada, kumb sai oma näo esimesena. Autoportreemüts oleks nagu maalil perekond lihtsalt välja vahetatud suure mustast kangast peakate vastu. Naise ilme, pilgu suund ja näojooned on peaaegu identsed. Perekond pole mitte ainult pereportree, vaid kujutab endast üldistust perekonnast sõja ajal. Sõda on tunda, kui ka mitte otseselt, siis võib pildil ometi näha, kuidas valitses Janssonite perekonda. Maali kompositsioon koosneb kahest rühmast. Paremal Fafanya pärulav ning vasakul Hammlasse ja tuube. Liimitoolil istub lasse. Seinal sirutab mingi ronitaim end võret mööda ülespoole. Selle kõrval postamendilon Fafani tehtud pisiskulptuur, mis kujutab alasti naisekeha. Toa keskele seisab peegliga kummut, millel on raamatuid ja pabereid. Esiplaanil on mängivad poisid ja kaheksanurkse laual poolelioleva malemängu valged ja punased nupud. Sama erkpunane kordub kummutil ning selle jõudja eredus tõuseb muidu üsna tohmides värvides keskkonnas eriliselt esile. Võimalik, et punane pidi vere värvina sümboliseerima käimasolevat sõda ja surma, sest üks mängijatest on sõdurimundris Pääru, Low. Malet ja mitmesuguseid kaardimänge on kunstis läbi aegade kasutatud saatuse ja selle ette arvamatuse sümbolina. Inimene mängib igavesti mängu surmaga. Ennustan Tuuve kujutanud väga dramaatiliselt mustas otsekui leinariietes. Tema suur must peakate meenutab tollal sageli kantud Leino kübarat. Ka sellel peakattel on üles tõstetud must loor. Kindad on samuti mustad. Ta on käed veidralt kuidagi abitult ette sirutanud. Pilk on pööratud otse vaataja poole, see on tõsine ja ilmetu. Hom suitseta pargiselt ja tema pilk on pööratud Tuuvele. Isa vaatab perekonnast eemale vaataja poole. Nii temal kui ka emal on seljas valge kunstniku kittel otsekui oleksid nad keset ööd väikese pausi teinud. Larson mängu süvenenud ja silmitseb malelauda vanementa rula vaatab tema poole aga natuke kõrgemalt üle venna pea tühjusse. Teos on mõistatuslik. See oleks nagu tütre analüüs perekonnas valitsevatest tunde hoovustest ja sõjas tekkinud pingetest. Tuge maalis pildi kaua ja see sündis suure pingutusega, nagu ta on ise tööprotsessi vaimustunult kirjeldanud. 1942. aasta kevadnäitusel sai teosega nii halva vastuvõtu osaliseks, et tube nimetas seda täielikuks äpardumiseks. Negatiivsed arvustused masendasid tuuled väga. See oli mõistetav, sest ta oli ju pühendanud TÖÖ maalimisele palju aega ning ootas maalilt ja selle arvustustelt. Palju võttis aega, enne kui ta karmist kriitikast toibus. Ka muidu oli tema elus keeruline aeg ja läbisaamine tapsaga vilets. Kõige enam kurvastas teda ilmselt Sami arvustus, kus imetletud sõber nimetas Tuuve kunsti laitvalt graafiliseks. Mehe hinnangut mõjutas ilmselgelt teadlikkus tube juba silmatorkavaid karjäärist, joonistaja ja illustraatorina aga nii mõnegi maali puhul perekond nende hulgas oli see hinnang õigustatud. Graafilises kunstis ei ole iseenesest ei hea ega halb, see on lihtsalt omadus, mida noor kunstnik oleks võinud sama hästi pidada ka positiivseks ja endale omaseks väljendus, laadiks ning seda edasi arendada. Aga kui püüelda puhta maalisuse poole, võib sellest tõepoolest takistust saada. Märkus graafilisuse kohta vist uue, lausa endast välja. Ta tundis, et on maalikunstnikuna kuidagi poolik ja tunnistas, et mehel on õigus. Hiljem suhtlus Tuuvega ise perekonda negatiivselt ja leidis, et eelkõige on ebaõnnestunud just selle kompositsioon. Teose loomise ajal ei olnud pere enam koos ja ta pidi maalima pereliikmeid mälu järgi ning ühendama nad siis tervikuks. See oli ehk üks põhjus, miks mõjub teos vaikeluna. Tervik on otsekui näitelava, millel seisavad üksteisest eraldatud tegelased nagu paberist nukud. Töö ei ole maaliline ega vähimalgi määral impulsiivne ning on kuidagi liiga täis tuubitud, kitsas ja umbne. Ometi on kaheldamatult Uwe Janssoni karjääri võtmeteos. Selles on aimata tema kunsti põhijooni loomingu omapära ja kirge. Autorile olulise teemaga seotud narratiiv kerkib teoses esile ja toob sinna kirjanduslikku dimensiooni. Tube oli harjunud pildi sõna- ja loo kokkukuuluvusega ning arendas omaenese ja teiste tekste, illustreerida seda terviku loomise oskust. Kuigi ta tahtis oma loomingu kaht külge illustratsioonide ja maalide maailma lahus hoida ei õnnestunud see alati asjad, mille eest teda maalianalaideti olid samad, mille eestlase illustraatorina kiita. Perekonnamaalimise ajal lõi ta veel üht perekonda ruumi peret, mille sisemine dünaamika meenutas üsna paljude maa oma perekonda.