Ado siirdasega tutvus tube juba enne teist maailmasõda. Neil oli palju ühiseid tuttavaid, sest mitmed karmi kaastöötajad olid Kawyerdase sõbrad. Soome, Rootsi kirjandusringkondade üsna kitsas tube on rääkinud, kuidas ta oli mehega kohtudes öelnud, et lugesin vaimustusega dolla forismi. Kogu mees elas kaunijaiste Süüri villas, kuhu sõja ajal tulid sõbrad Helsingist pakku pommitamiste eest aga eelkõige vestlema poliitikast ja sõjast. 1943. aasta veebruaris kirjutas Tuuve suure elevusega Eevale, kuidas ta oli käinud Ados virdlase villas peol. ADO-s oli tollal veel abielus. See oli ka enam-vähem kõik, mida ta mehe kohta ütles. Ta ei osanud ilmselt aimatagi, kui tähtsat rolli too virda nende oma elus mängima hakkab. Just Adosega veedetud aastatel hakkas tube pühendama järjest rohkem tähelepanu ja aega kirjutamisele. Muidugi oli ta kirjutanud ka varem, aga maalimisega võrreldes oli see olnud kõrvaline tegevus. Adose mõju Tuuve tulevasele karjäärile oli suur. Teda võib pidada muumimaailma loomist, inspireerinud omalaadseks muusaks ning koomikseid joonistama. Julgustes toovad just tema. Sõda Nõukogude Liiduga lõppes, aga maa põhjaosas, kestis Lapi sõda veel järgmise aasta kevadeni. Sõja lõppu oli loomulikult suursündmus kõigile soomlastele eninga Tuuvele atlase kõrval muutustama eluga muidu ja ta õppis nägema asju hoopis teises valguses. Pärast vaherahu väljakuulutamist kirjutas ta õnnelikuna Eevale Ameerikasse. Ärkan hommikuti ja mulle meenub, et poisid on elus ja mul on ateljee ja siis veel atos. Tahan saada jaa, saangi õnnelikuks. Olen seda juba praegu. Konikova Tuve atlase suhtes tuli algusest peale ette ka vastuolusid. Mees vihkas sentimentaalsus oli õrnade sõnadega kitsi aga tuube pajas neid või tegelikult ükskõik missugust tõendit mehe tunnetest. Nende vahekorda ei muutnud lihtsamaks seegi, et Uwe ise elas armastuses kaksikelu. Tal oli teine mees ja tollega läbikäimine oli tema jaoks tähtis. Eriti tänu nende suhte tugevale füüsilisele ja erootilisele iseloomule. Suhe mehega, keda ta kutsus mere maaliaks oli alanud trast apsad löönud lõkkele Helsingi suurte pommitamiste ajal, kui mees tuli rindelt väsinud, näljas ja armetu. Ilmselt ühendas neid maalimine, kuigi tube oli professionaalne kunstnik ja mees alles algaja. Tube kirjeldas nende armulugu kui väikest pannepisoodi ja ütles, et suhe oli kirglik, kuigi vaimselt olid nad üksteisest kaugel. Keha ja vaim ei kohtunud. Ometi märkas ta, et meremaaliast kummaliselt sõltuv kahe suhte vahel balansseerimine oli närvesööv. Kuigi sõja ajal oli lihtsam kui muidu kaksikelu elada oli see siiski raske. Ta oli lõpuks ikkagi sunnitud nende vahel valima. Tube, rääkis mehe olemasolust atosele ja sai ootamatult tõendi mehe tunnete kohta või nii ta vähemalt vahejuhtumit tõlgendas tube otsatuks. Hämmastuseks muutus mees väga ebafilosoofiliselt armukadedaks ja üsna metsikuks. Paar päeva arvasin, et olen ta kaotanud. Ja pärast seda tuli ta mulle lähemale. Kummaline. Meremaaliast ei olnud siiski niisama lihtne loobuda. Otsust langetades sai tube oma ateljee soolaleivapeol tugeva närvivapustuse ja oli sunnitud laskma endale keset peomelu morfiini süstida, nagu tollal kombeks oli. Külalised pidid ilma perenaiseta hakkama saama, kui lusti jätkus hommikuni. Üks armastus oli surnud, aga nukker igatsus jäi ainult mõnikord. Üha harvemini haarab mind kange igatsus nende mustade ohtlike aastate järele. See libisen minust üle nagu must pilv. Selle all pidas ta ilmselt silmas meremaalija ja sõjahirmu ja erootika läbi põimunud tervikut. Atlasega veedetud aastate jooksul, kirjutas viimistluse, illustreeris tuume oma viis esimest muumiraamatut. Atoselt sai ta idee joonistada esimesed muumi koomiksid ajalehele. Nüüd Tiid, mille peatoimetajana mees 1947. aastani tegutses. Koomiksid ilmusid reedeti lehelaste nurgas ja põhinesid raamatu saba tähtseiklustel. Koomiksi pealkiri kõlas suurejooneliselt muumitroll ja maailma lõpp. Adams tundis sellepärast siirast huvi, luges käsikirju ja andis loetu kohta läbimõeldud tagasisidet. Isegi pärast nende suhte lõppu uuris mees muumi koomiksite rahvusvahelise avaldamise võimalusi, kuigi nüüd tiidis ei saanud neid enam avaldada, sest muumid tembeldati liiga väike kodanikeks. Mulle helistas keset ööd ja ütles, et nüüd on rahu. Läksin voodisse tagasi ja mõtlesin pimeduses ainult ühele asjale. Kääru laps saab koju. Ta jääb meile alles, ta jääb oma sõbratarile alles lase, ei pea rindele minema. Kõik, kes on juba rohkem kui neli aastat sõdinud, saavad koju, valgus võidab. Ja alles siis käis rõõmu laine minust üle. Koos lainega tulid kõikehõlmav rõõm, tahe ja jõud. Aga ma teadsin kindlalt, et ma ei tohi iial unustada mitte iial Tuve unustanud sõja-aastate õudust ega seda, kui raske elu sel ajal tema jaoks oli. Ta vihkas sõda kogu hingest. Hiljem on ta mõnikord keeldunud sõja-aastatest isegi rääkimast, ta nimetanud seda aega kaotatud aastateks, kuigi tegelikult ei läinud need aastad sugugi kaotsi, vastupidi, sõja-aastail lõida mitmed teosed ja leidis uusi teemasid ning kogu tema karjääri seisukohast osutusse periood äärmiselt tähelepanuväärseks. Tube, noorust ja suhtumist oma ellu kirjeldab ehk kõige paremini, eks liibris, mille ta 1947. aastal iseendale kavandas ja kasutusele võttis. Selle motoks on labora eta maare. Ladinakeelne lause ei ole grammatiliselt päris korrektne, aga tähendus jääb samaks. Teha tööd ja armastada. Duubel oli iseloomulik, tõsta tööarmastusest ettepoole. Enamik noori naisi oleks seadnud armastuse esikohale. Motiive väikeseleks liibrisel ohtralt meri, ankrud roos ja ohakad ning kreeka sammaste ümber väärlevad viinapuud. Pildi keskmes on leegitsev süda. Paremal üleval on alasti naine ja vasemal lõvikuningas oma krooni pintslite ja balletiga. Tube oli sündinud Lõvi tähtkujus. Pildil on kõik, mida ta armastas ja tema isiklikud sümbolid. Rohked elemendid täidavad tihedalt väikest pildiruumi. Samasugune oli olukord ilmselt ka tema elus algaja kunstniku ja iseseisvat elu alustavat suurt armastust otsiva noore naisena. Dove oli leppinud kokku uue isikunäituse korraldamise Päks paka galeriis 1946. aastal ja pühendus nüüd tööle uuenenud stiili eest maalikunstis. Tänaste rahu. Kadunud on nüüdse halliga hallile tendents. Asemele on tulnud värvid ja jäävalt, nagu ta arvas, kirjutas edasi. Mu maalid on vabamad ja värvid selgemad. Pärast röstitud aastaid vajasid kõik rõõmu, värve, ilu ja muidugi süüa liiga tube. Eeva saatis ühendriikidest pakke, mille jaoks ta kogus kasutatud aga veel kõlblikke vanu riideid, ehteid, vöid, kingi, mantleid, seelikuid, kampsuneid, villaseid sokke ning puudrit, seepi, ihukreemi, kõrvarõngaid, juuksenõelu, tubakat, kõike, mis oli noore naise hea tuju ja ilu seisukohalt elutähtis. Pakis oli isegi lips Adosele ja rahakott Hamile. Dove tundus rõõmustavad ka kõige väiksema asja üle ja tänast sõpra ülevoolavalt. Aga ta ei tahtnud abielluda. Tuve arvas, et põhjuseks võis olla mehe kõigest mõne kuu kestnud eelmine abielu. Vallalisena oli aga raske koos elada, kuna Tuuve atos tegid seda täiesti avalikult, otsekui oleksid nad abielus, peksid inimesed keelte, rääkisid neist seljataga halvasti. Tuge oleks võinud saada Prantsusmaalt riikliku stipendiumi Pariisis õppimiseks. Aga ei tahtnud minna, sest ei suutnud mõeldagi lahusolekule Adosest. Tuve oskas end kõrvalt vaadata, oli nähtu pärast mures ja kartis, et tema vaimne iseseisvus on ohus. Ta tahtis abielluda ja ükskõik millal, aga filosoof ei tahtnud end siduda. Atlas oli tegus energiline poliitik, kellel olid tänu maailma asjadele ideoloogiatele käed-jalad tööd täis. Tal ei jätkunud tuubele kuigi palju aega ja nõnda võõrandusid nad vähehaaval teineteisest. Kui nad mõnikord kohtusid, oli mees nii väsinud, et enamasti magas. Pööre toimus nende suhtes järgmisel, 1947. aastal. Pisut enne jaanipäeva kirjutas Tuuve, et nad räägivad ainult Ingistest asjadest, kuigi isiklikult ja köitvalt. Õrnust oli õige vähe. Aga tube nentis, et temast on saanud väga hea armuke ning ma igatsen oma armuavaldusi, sest ei tunne enam, et oleksin armunud. Elu läks rahulikult edasi. See oli täis tööd tulevase näituse nimel ja muret Adose pärast. Varsti pidi kõik muutuma. Nädal enne 1946. aasta jõule kirjutas Tuuve Eevale pika intensiivse ja uudsest elutundest õhkuva kirja. Nüüd on juhtunud midagi sellist, millest ma pean sulle rääkima. Ma olen nii õnnelik ja rõõmus ja nii vaba. Sa ju tead, et ma tunnen end Adose abikaasana ja see tunne ei kao ilmselt kunagi. Aga nüüd juhtus see, et ma armusin ülepeakaela ühesse naisesse. See tundub nii loomulik ja ehe, ei mingeid probleeme, tulenevaid uhkusti, ohjeldamatut, rõõmu. Viimased nädalad on möödunud nagu tantsides. Naine, kellesse tube armus. Viivika Panler oli Helsingi linna rahandusnõuniku Erik von Frenkeli tütar ja lase endise klassikaaslase tollase sõbratari Erika õde. Viivika olid uuest kolm aastat noorem ja abielus kurd pandleriga. Kurt Panther oli austerlane pooleldi juut ja tulnud Soome pakku natsismi eest. Tuuve ja Vivika armumise ajal elas mees Stockholmis ja Viivika peamiselt Soomes, kuigi käis sageli ka Stockholmis. Tuuve elas koosa teosega, kes oli pidevalt komandeeringus. Liivika pandleri sõnul oli tema esimene kohtumine Tuuvega 1946. aastal ebaõnnestunud. Lasse ja Eerik olid korraldanud oma vanemate õdede kokkusaamise Viivika eeskätt kohutas Tuuvet, kes oma väikestel lokikeste sitsida satsidega oli Viivika arvates naeruväärne. Järgmisel korral kohtusid nad juhuslikult ja kogemata. Sõjajärgses Helsingis ei peetud palju pidusid, aga mõnikord tuli seda siiski ette. Kuigi elu oli vaene ja kõigitses puudus, oli tantsimine lubatud ja Tuuve jumaldas tantsimist. Tube ja Viivika leidsid teineteist, kui ülejäänud peolised olid juba koju läinud. Ja nad tantsisid koiduni. Torre kirjeldas värsket armumist kui rikaste õrna armastus oli nagu uute maastikke, uskumatult ilusate paikade avastamine. See on nii sõnulseletamatult suur ime, nagu leiaksid uue imelise toa oma vanas majas, mida arvasid läbi ja lõhki tundvat. Astud lihtsalt sisse. Imestad, kuidas sa selle olemasolust ei teadnud. Nad veetsid neli päeva Viivika perekonna maamajas. Tuuve säras õnnest. Millised vestlused Eeva nagu kohtuksid oma parima minaga, täiustatud ja ära seletatud kujul. Tead. Ma tunnen end esimest korda armastuses, naisena. Ma võin kõigest rääkida ega pea enam häbenema. Sõbrad vahivad, mindi küsivad, mis minuga lahti on. Vahe nagu uuesti sündinud, vaba ja õnnelik, tundmata milleski süüdi. Loomulikult äratas teadmine, et ta polegi puhas. Heteroseksuaalnagu oli arvanud, tuues mitmesuguseid mõtteid, kõhklusi ometi paistnud, vähemalt kirjade põhjal otsustades kartvat. Ta vaagis kannatlikult oma seksuaalsust iseenda vaatenurgast ja elust lähtuvalt iseseisvalt ja olles täiesti teadlik sellest, millise ka mõistu ja keelepeksu see kaasa toob ning kui haiget võib lõbuks saada ja sellest kõigest siiski mitte hoolida. Teisel kaalukausil oli siiras armumine ja sellest tulenev õnn. Ma ei usu, et olen päris lesbi, tunnen väga selgelt, et peale viie ei saaks olla ühtegi teist naist. Ja minu suhtumine meestesse ei ole muutunud. Pigem läinud paremaks, lihtsamaks, rõõmsamaks, vähem pingeliseks. Atlas oli, reisile tuleb homme tagasi, homme sõidab, vii oma mehe juurde Stockholmi, sealt edasi Taani ja Šveitsi, kus elavad tema mehe vanemad. Ja jääb terveks kevadeks Pariisi. Ta lavastab sellest filmi. Väga raske on lahku minna just nüüd, kui oleme teineteist leidnud. Kummalgi oma töö ja me usaldame teineteist. Võimalik, et meie tulevik kujuneb raskeks. Inimesed ei saa aru, nad ei ole ju ise midagi sellist kogenud. Keelepeks on juba alanud. Aga ma ei hooli, sellest. Suudaksin nüüd isegi Ado sest ilma jääda. Maaelu on praegu üks suur rõõm ja valu. Eeva elu on nii meeletult rikas. Nende armastus oli äärmiselt kirglike füüsiline kuid ka nende vaimne side oli tugev. Varasemate kokkulepete tõttu sõitis Viivika Rootsi, Taani ja Pariisi ning armastajad olid sunnitud keset kõige suuremat kirge lahus olema. Tuve üritas saada luba Pariisi sõiduks ja Viivika katsus organiseerida seal tema tööde näitust. Miski ei õnnestunud. Reisimine polnud tollal niisama lihtne ja selleks oli peale raha vaja veel mitmesuguseid lube. Ent tänu lahusolekule on järeltulevatele põlvedele säilinud suur osa nende tõeliselt kirglikkust ja mahukast kirjavahetusest. Tuube päevi täitis viivikast fresko maalimine. Tema ainus soov oli, et armastatud modell tuleks tema juurde. See polnud aga võimalik ja ta pidi maalima mälu järgi. Umbes samal ajal olid alustanud kolmanda muumi raamatu kirjutamist. Armastus Viivika vastu tõi võlu kübarasse ja kogu muumimaailma kaks uut olendit totsiku Helipsiku ning koos nendega ka urri. Totsiku rootsi keeles tuhvlan prototüüpoli Tuuve ja lipsiku ehk Vislani prototüüp. Viivika. Tuuve hakkas oma teoseid signeerimiga nimega tupslan ning kasutas mõnikord mõlemat nime korraga. Kirjades viivikale nimetas seda viimast sageli Vislaniks. Raamatus kõnelevad nood olendid oma keelt, millest teistel on mõnikord raske aru saada. Täpselt nagu päriselus, kus Viivika ja Tuuve olid sunnitud keelatud asjade kohta kasutama salakoode piirika, ehmus tõsiselt, kui Tuuve talle välismaale helistas ja küsis, kas ta armastab Veldada tube, rääkis nii, nagu armastajad tavaliselt räägivad. Liivika seletas oma hirmu, öeldes, et on gestaapo nimekirjas ja kardab, et tema kõnesid kuulatakse pealt ja salvestatakse veel nüüdki pärast sõja lõppu. Ta kirjutas, et ei taha tuubele pahandusi ja sellepärast tuleb olla ettevaatlik. Viivika peatus oma reisidel pansionites ja seepärast tuli olla ettevaatlik, et telefonikõned ja kirjad ei ärataks pererahva liigset tähelepanu. Ta palused tuube kirjutaks talle tihti, aga tube pidi saatma mitmepäevakirjad ühes ümbrikus. Selline ettevaatlikus võib tunduda tagantjärele pisut liialdatud, isegi paranoiline. Ei tohi aga unustada, et kõigest mõni aasta varem võis homoseksuaalsuse suures osas Euroopas gaasikambrisse sattuda. Soomes pandi inimesi veel ka pärast sõda kas vaimuhaiglasse või vangi ning naistele määrati selle eest vanglakaristusi veel isegi 1950.-te alguses. Seaduse järgi oli homoseksuaalsus Soomes kuritegu kuni 1971. aastani ja haigus veelgi kauem 1981. aastani. Sõja ajal oli keset surma nälga ja hävingut suuremaidki muresid ning homoseksuaalsusele ei pööratud nii palju tähelepanu. Pärast rahu saabumist muutusid seisukohad taas rangemaks ja ühiskondlik surve kasvas kunstiringkondades ja Helsingis üldse oli kergem kui maal ja väikekodanlikke kogukondades. Sellegipoolest ei kiidetud homoseksuaalsust heaks ka linnades. Inimesed teadsid, aga sellest ei räägitud. Lesbi sil, laimati, räägiti taga ja neile püüti negatiivset märki külge kleepida ka tööalaselt. Ettevaatus oli igati õigustatud. Seepärast sõlmiti sageli nii-öelda vale abielusid, kus üks või mõlemad abikaasad olid homoseksuaalsed. Nii taheti luua pilt normaalsest heteroabielust ja kaitsta oma hirmutavat saladust. Olukord polnud armastajatele soodne ja see armulugu ei kujunenud ka muus osas kergeks. Pariisist, Taanist ja Rootsist tagasi tulles rääkis Viivika, et leidis Pariisis uue armastuse ja tundus, et ta oli leidnud sellega Soomest. Tuuge mõistis, aga kannatas. Eluatlase kõrval käis vanu radu ja tube, armastas endiselt mõlemaid. Ta kirjutas pidulikult, et tema elus ei saa pärast Adost olla ühtegi teist meest ja pärast seebikat ühtegi teist naist. Kui Viivika Helsingist lahkus, alustas tuue parasjagu tööd Helsingi linnavalitsuse söögisaali seinamaalidega kunstniku valitud konkursiga, vaid töö telliti otse Tuuvelt. See pidi olema midagi väikest, mõned kenad Winjetid. Aga tube oli auahne. Oma kunagise Adeneumi õpetaja Johannes gepardi õhutusel tahtis ta teha midagi palju suurejoonelisemat ja ületas teadlikult tellimuse mahu. Tuuveegaks. Hiigelmõõtmismaali valmisid tähtajaks. Esimese tegi ta koos Niilo suihkoga, kes professionaalse konservaatorina valdas hästi freskotehnikat. Teise pildi tahtis ta teha üksi. Esimene kujutab paradiisliku lamburi idülli, kus inimesed õnnelikuna elu nautides puhkavad looduse rüpes kesklilli ja viinapuid. Valitseb täiuslik õnn ja muinasjutuline ilu. Teisel maalil kultuuri mõjudega paradiisis tantsivad õhturiietuses inimesed muretult Kreeka sammastega lahtisel terrassil. Silmapiiril lendavad valged tuvid, laual ahvatlevad veinipudelid ja klaasid. See pall on otseselt piltjutustus autori elust. Keskne figuur on ilus ja uhke tumedapäine naine valges kleidis, kes keerutab kleidisaba lehvides sihvaka noormehe käte vahel. Temas on selgesti äratuntav Viivika. Enda on tube paigutanud esiplaanile. Ta istub osaliselt suure lilli täis vaasi varjus ja suitsetab mõtlikult kõrvale vaadates sigaretti. Piltidele on pääsenud ka kaks muumitrolli. Lamburiidüllil on üks teose vasakus servas päris all nurgas lillede keskel. Balli fresko on muumitroll tuubed kujutava figuuri, küünarnuki ja veiniklaasi kõrval. Kui fresko valmis said, kirjutas Tuuve rahulolevalt Eevale, et suur töö on tehtud ja mulle tundub, et need on head. Linnavalitsuse hoone kapitaalremondi ajal ehitati söögisaal ümber ja teosed viidi Helsingi rootsikeelsesse rahvaülikooli, kus neid võib imetleda tänaseni. Viivika maalimine pildile tähendas suurt armastusavaldust. Fresko jääb nende armastus püsima ja pildid meenutavad aega, mil nad 11 armastasid. Aga tegemist oli ka julge teoga. Tooge maalis oma salajas hoitud ja seadusevastase armastuse teose keskseks figuuriks, nii et kõik tema lähikondsed ja kunstnikud pidite ära tundma. Liivika maalimine äratuntavalt näitas, kui vähe hoolist, uue, kaasaegsete keelepeksust, laimust. Tooge ja Viivika suhte lõppemise põhjused jäävad osalt segaseks ja parem ongi. Viivika sõnul iseloomustas nende mõlema noorust otsatu ebakindlus. Selle põhjuseks polnud mitte ainuüksi sõda ja sellega kaasnenud viletsus vaid see, et maailmas lihtsalt on inimesi, kes kardavad. Ka mitmed muumiraamatud räägivad omal moel just hirmust võitu saamisest sõpradeks ja väga headeks sõpradeks jäidnud kogu eluks. Armastus Viivika vastu andis muumiorule kaks väikest olevust. Totsiku ellipsiku. Need ja seinamaali uhke tantsiv Viivika meenutavad armastust, mis oli olnud nii hea ja ilus et seda ei tohtinud unustada. Viivika pärandi hulgast on leitud tuubel adresseeritud arvatavasti 1960.-te teisel poolel kirjutatud kiri milles ta tunnistab tuubele oma armastust. Liivika kirjutab, et tube on tema jaoks parim kõigist kaasa arvatud isegi ema, keda viivikus südamest armastas. Tuuve olemasolu on olnud talle meeleheite hetkedel suureks lohutuseks. Ta lõpetab kirja sõnadega. Minu elu suur armastus, oled olnud sina. Iga kord, kui ma kuulen su häält, näen sind või kasvõi kuulen, sinust käib minust judin läbi. Ma ei usu jumalasse. Aga sinusse ma usun.