Kogu küla oli kunagi üks maavaldus ja see, mis nüüd on Seegelfashi mõis, oli kõige selle keskus. Põhja-Norra tingimusi arvestades oli Seegelefossiis tõeline mõis oma poolesajapealise lehmakarjaga. Lisaks kuulus selle juurde saekoda viljaveski tellisevabrik ja miilide ulatuses metsa. Mõisas keeb vilgas elu teenias perre vabadike ja igasugu päevavargaid sagis seal ringi lisaks külluses loomi. Peale piimakarja veel hobuseid ja koeri, kasse ja sigu. Ja küüni taga kogu selle pikkuses kihas terve kanade ja hanede linn. Seal oli siin alles uhke elu, räägivad vanad inimesed veel praegugi ja tuletavad oma lapsepõlveajast meelde, mida nende vanemad olid jutustanud. Omanik oli härra villats hoolmsel. Paksi ahne isand, kes oli kunagi teener olnud. Ta ostis odava hinna eest külas talusid kokku ja sai viimaks mõisa joonde. Lõpuks oli tal ka suur kaubanduslik ettevõte. Ta vedas luubiga kaupu, rajas tellisevabriku viljaveski ja saekoja hankis vajalikud seadmed. Se härra villatholmsen oli norralane, nagu oleme meiegi norralased, kuid tema kandis mundrit ja rääkis taani keeles. Kevad ja sügis. Tingidel kaunistasid ta mundrid, kuldsed nööbid ja külje peal rippus saabel. Ta oskas lugeda ja kirjutada, oli kohtunik. Ta mõistis kohut Norra seaduste järgi. Tema proua oli pärit, kes teab, kust Hollandist või Holst ainest Skoonest võib-olla muinasjutust. Ja kunagi oli ta nähtavasti härrasrahvast teeninud ja väga peeni kombeid pinud. Seegelfossist rajati laide kirikusse, et proua saaks tõllaga kohale sõita. Jah. Rikas rahvas. Ja rikkamaks see ajapikku läks. Ei olnud vähimatki kahtlust, et härra villats, Holmsen mattis oma raha maasse. Veel tükk aega pärast tema surma käis tema vaim tellisevabriku juures kummitamas. Kuid vanad inimesed peavad esmajoones silmas tema poega. Villats hoolduseni number kaks, kui nad mõisalugusid meenutavad. Tema oli tõeline suurmees. Kalapüügist ja luubiga. Kaubaveost ütles ta lahti kui ettevõtmistest, mida ta ei jaganud või millega ei viitsinud vaeva näha. Kuid ta ehitas oma mõisa uue häärberi ja kaunistas selle sammaste ja tornidega. Ta rajas kasvuhoonet ja parki luigetiigi ning mängupuru kõigile oma inimestele. Nüüd on luigetiik tagasi kinni aetud ja mängumurust on saanud roheline maanina. Tema muutis heegelfossi ülemäära suurejooneliseks paigaks. Tegi ühest ruumist maalisaali ja üks teine ruum jäi ainult raamatutele põrandast laeni. Tema söögilaual olid lill, suured ja rasked hõbekandelaagrid ja tema tubadesse marmor ja pronkskujud. Kui tema naine armuline proua välja ilmus, oli kombeks, et teemias pere seisis vaikselt, kuni ta oli mööda läinud. Tal oli Rootsis oma mõis, ta rääkis prantsuse keelt ja tal oli isiklik toatüdruk. See oli härrasrahvas veidi muinasjutuline paar, keda ümbritses oma aja aupaiste. Esimestel aastatel olid nad sageli Seegel fossist ära. Sügisel pakkisid nad kohvrid ja sõitsid koos lastega välismaale. Kevadel tulid tagasi palju rohkemate kohvrite ja asjadega ja täitsid kord korraldama maja selle hiilgusega. Hiljem elasid nad püsivamalt häärberis. Mõisahärra tunnistas, et see ei ole mingil juhul kokkuhoiu pärast. Ta väljendas vastupidist, et talle ja tema prouale on terve maailm juba tuttav ja et nad ei jaksa enam reisida. Oma kolmele lapsele. Kahele tüdrukule ühele poisile peeti spetsiaalset kuvernant õpetajat, kes neile kõike õpetasid. Aga muidu oli mõisas sama suur teeniaskond. Kummaline küll, aga mõisahärra müüs oma valduse küljest ära mõne hea talu koos metsaga. Ta ei tunnistanud mingil juhul, et vajas raha. Neid vask. Schillingeid. Ta ütles ainult, et tasapisi, vananedes jääb mõistele juhtimiseks liiga suureks. Ja kui ta nii ütles, siis nii see ka oli. Mõisahärra ei valetanud ja tal ei olnud ka vaja seda teha. Kurjad keeled sosistasid, et ta on viimastel aastatel hakanud isa maha maetud varandust otsima. Ohaga härra villats homsonist tõelisest suurmehest olid inimesed valesti aru saanud. See hea mõisahärra heitis hinge mägedes kui kurb kõigist omastest nii kaugel pikali maas, kanarbiku asemel tema ümber ainult need kaheksa meest, kes olid saatnud teda selle ümbruskonna uurimisretkel, mis oli vajalik uue suure veskipaisu rajamiseks. Need kaheksa meest tõid ta kanderaamil mõisa ja tema proua sai vapustuse. Ta karjus prantsuse keeles midagi oma tüdrukutele ja kukkus maha. Siis tuli toatüdruk joostes ja tõi lõhnadoosi. Eakas, armuline mõisaproua oli jäänud nüüd üksi. Tütred olid mehel ja elasid Rootsis suurtes linnades ja poeg maas. Villats. Holmsem oli mõne aasta olnud kadetikorpuse kasvandik. Ta pidi kevadel õpingud lõpetama ja koju käima tulema. Talv möödus, saabus kevad ja villats hooldusel, kolmas tuli koju. Vanemad inimesed mäletavad seda meest hästi, kuigi temagi surmast on juba hulk aastaid möödas. Tema õed pärisid Rootsis mõisa, tema ise sai päranduseks Seegelfossi niisugusena, nagu see oli. Ta ei jätnud endast ümbruskonnas just suurepärast muljet, oli uhke ja vähese jutuga. Ja kuigi ta võttis naise ja juhtis sedasama suurt majapidamist nagu tema vanemadki ning saatis oma elus isegi mõne küllalt suure teo korda puudus tal vähimgi väline hiilgus. Mida saab üks nii halvatud võimuga mees teha. Tema karjäär oli katkestatud, tema isa oli jätnud telehiiglaslikku panga võlaema, kolis tütarde juurde Rootsi. Neist kõigist said rootslased ja nad ei tulnud enam kunagi koju. Ta oli üksi. Lugupidamise, mida tal nüüd tuli võita, pidi ta iseendale looma ja see sai ka väga suur. Tal ei olnud vähimatki rahva poolehoidu, kuid ta saavutas väevõimuga pöörase aupaiste. Kutsuti teda siiski ainult leitnandiks, sest ta ei olnud midagi enamat. Aga teda teretati, kui kindralit. Sellest mehest ja veel mõnest inimesest räägib see raamat. Villots Holmsen, kolmas võib-olla ei olnud ta sõna otseses mõttes suur mees. Võib-olla oli ta suurem kui mõni teine härrasmees, heegel fossis leitnant, nii naeruväärne väljaspool teenistust maa krahh, kelle elu läks geniaalselt allamäge. Nii see oli. Lisaks veel see, et noorusaastatel oli ta mõõdutundetult keevaline ja põikpäine kuid selsamal leitnandile oli ka väärt omadusi. Nende kohta liigub tema kodukülas väikseid legende. Tema võimekus pidas kogu aeg sammu tema veidrustega ja rohkemgi veel. Kuidas on pastor viinud veelt teda kirjeldanud nagu naeruväärset ja hullumeest ja selle koha peal tema kirjeldus lõppeb? See oli väikese ametimehe arusaam omapärasest isiksusest. Leitnant oli haritud mees ja kui ta nüüd aastatega suutnud taltsutada oma ägedate meelt nagu filosoof, siis ei tulnud see ei vanadusest ega ealisest vaimulatusest vaid üksnes mehe küpsusest. Kas talle oleks vaja kaitset? Võib-olla sellepärast, et ta oli põlvili surutud. See oli seadus. Ta oli kolmas põlv rikkuses ja luksuses temaga lõpes ahel. Muide, ta ei olnud põlvili tema kangusega mees jääb alati püsti. Oma proua leidis ta han ooperist naise, kes oli lapsepõlve veetnud Taanis, kus elas tema ema perekond. Ta oli ooberst tütar ja natuke kummalise välimusega. Tema näol peaaegu puudus ilu, aga tema keha oli nõtke ja hõivane ja ta ise oli sellega väga rahul ka oma kätega, oma häälega ja osaliselt oma naeratusega. Kuna ta oskas lapsepõlvest peale taani keelt ei tekkinud tal norra keelega raskusi. Ainult mõni harv kord võis ta hätta jääda. Ta suutis öelda kõike, mida tahtis. Üldiselt oli tal hea mälu ja ta valdas mitmeid keeli. Hea proua käis meelsasti ratsutamas ning tegi oma hobuse seljas uljast sõitu. Ja kui levis kuuldus, et ka tema on sünnilt aadlisoost, muutusid need muinaslugude lembuses paikkonnas elavad inimesed tema vastu au paklikuks. Nii et proua hakkas ennast hästi tundma. Tal ei olnud selle vastu midagi, et naised jäid tema juuresolekul vait ja andsid oma palved ja soovid edasi. Virtina neiu salvesseni kaudu. Keegi ei saanud aru, miks ta oli leitnandile mehele läinud. Kas selle taga oli mõni eksisamm? Võimatu, siis oleks muidugi leitnant, see peps ja täpselt arvestav väike villatholmsena oma tee sealt kõrvale juhtinud. Aga parem selgitus oli käepärast võtta. Proua oli tulnud kodust ära kõrvi ratsahobusega ja mitte midagi muud talle ei olnudki ei kastega, kirste ega kaupa täis laaditud luupi. Ta oli üsna vaene tühjade kätega, sellepärast valista siis leitnandi. See oli hea seletus. Muide, ega see ei oleks halba teinud, kui ta oleks veidi rikkust Seegelfossi toonud. Sest nüüd algas allakäik. Leitnant võis olla küllalt kokkuhoidlik, kuid asi läks aegamisi allamäge nii tema kui ka kogu tema valdustega. Ta tegutses endiselt mõisa ja tellisevabrikuga ja märksa paremini kui enne, kuid ajad muutusid, see ei tasunud end enam ära. Veski jättis ta päriselt seisma. Pais, mille ta õnnis isa oli tahtnud korda teha ja laiendada, oli lõpuks kokku varisenud. Ja leitnandile ei õnnestunudki seda taastada. Oma tarbeks tõi ta jahu Bergenist. Külas peeti teda veidrikuks, kes oma veskitammi uuesti üles ei ehita. Tema õnnisi saa ei oleks selles hetkegi kõhelnud. Üldiselt tulid head perekondlikud jooned pärinud vanematelt nendelt Suurnikelt, kes olid olnud rikkad ja käitunud isalikult oma teenias pere ja vabadikega. Kavillats Holmsen, kolmas tahtis ise hästi elada ja talle ei puudunud mingil juhul abivalmidust teiste vastu. Sa hinnad lakke kerkisid ja ta hakkas seda osaliselt maha müüma. Sai ta isegi sellest maigu suhu, mis tähendab olla heategija. Panin kõik meie vabadikud ja kalurid metsas tööle, ütles ta oma prouale. Maksan neile head palka. Nõnda aitas ta neid ning oli temagi rikas, jäi saalik. Oli talvine aeg ja meestel ei olnud vähimatki sissetulekut, enne kui Lofootide kalapüük algab. Nii kulus metsatöö marjaks ära. Sulased räägivad, et teie isa müüs osasseegel fossist maha, küsib proua. Leitnant küsib vastu, kas müüs või? Et ta müüs viis talu Seegelfashi küljest jääd hulga metsa, müüdi koos sellega. Seda tegi minu isa õigesti, vastab leitnant ta ümardades oma maavaldust. See oli tema vanaduspäeviks liiga suur. Meil on seda veel küll järel. Selles ei leidnud abielu pooled kunagi üksmeelt. Mitmeks aastaks jäid nad eriarvamusele. Proua oli kirjutanud isegi Hanno operisse oma isale koberstile ja viinud ta asjaga kurssi. Joobest oli vastanud, et praeguseid puiduhindu silmas pidades oli mõisale kuuluva metsa mahamüümine vale samm. See ei olnud vale samm. Vastasleitnant ja tema mundri nööbist kinni hoidva väikese käe sõrmenukid läksid valgeks. Nii põikpäine oli ta ja nii kangust täis. Aga tema, proua proua aadel, haid ei olnud sugugi rumal. Ja olgu ta õnnistatud selle eest. Kuigi ta oli käre riiakas, oli ta lisaks ka saksa peretütar ja praktilise meelega selle kohta andsid korduvalt tunnistust tema nõupidamised Virtinaga. Ka leitnant oli usina ratsutaja, ei läinud mööda päevagi, mil ta oleks hobuse selga istunud. Aga kui tema proua kihutas ümbruskonnas ringi kleidisaba all poolialuseid lendamas, vahel ka pool laplane Peter kannupoisina järel, siis leitnant sõitis enamasti sammu, jäi ilma saatjata. Talle ei meeldinud uhkust taga ajada. Ta istus hobuse seljas oma epolettideta mundris ilma saablita ning nägi väga lihtne välja. Pea pisut longus mõttesse või rahusse vajunud. See ta huuled olid nii rangelt kokku pigistatud, võis tähendada ka trotsi. Ühel suvepäeval asus tema proua maalima kokku vajunud veskitammi varemeid. Leitnant tuli parajasti suure meestesalgaga ja tema huuled olid silmatorkavalt kinni pitsitatud. Aga see tuli kimbatusest ta teretasi ja küsis proualt. Kui paljudel võtab pildi valmis maalimine aega. Justkui võiks ta seda teada enne kui alustanudki, vastas proua solvunult. Kuhu kõik need inimesed lähevad, küsis ta tammi taastama. Niisiis oli Meestel kindlasti aimu, et just täna oli siia seda maalima tulnud. Leitnant krimpsutas korraks nagu ja vastased tal tõepoolest ei olnud sellest vähimatki aimu. Proua pakkis juba kiiruga maalimistarbeid kokku. Äkki jättis ta sellel lihtsalt pooleli? Ta leebus, üle ta näo libises kahetsev naeratus. Talle tuli sel hetkel mõte, et tema mees oli eile raha saanud esmajoones palkide eest ja võib-olla tekkis tal nimelt nüüd ja mitte varem võimalus nende kuludega teks. Villats, ütles ta leplikud. Ja ta vihjas, et ta ei olegi nii rumal. Nii arulage. Hakaku aga mees tammi korda tegemisega kohe pihta. Nüüd kui tal on nendeks kulutusteks raha. Leitnant läks meile kibedusest näost punaseks, raha, imestas ta. Teil on ülearu terav silm, te petate iseennast, raha lühidalt. Ma teadsin, et te tulite siia. Proua, pea vajus longu. Siis oli teie esimene salgamine vale. Oh kõik ei olnud muidugi nii, nagu abikaasade vahel olema peaks, kuid suurtest lahkhelidest ei olnud midagi kuulda. Ja stseenis veskitammi ääres olid süüdi asjaolud. Leitnant pidas mitu nädalat võitlust iseendaga. Ta püüdis oma prouat millegagi rõõmustada, millegi suure joonelisega läks tema juurde, heitis pilgu aknast välja ja ütles. Ükskõik, sealt ma näen, et kiriku katus kukub kohe alla. See ei ole küll asi, mille üle rõõmu tunda, vastas proua. Läänetuul, on täna öösel seda sakutanud. Võiksite mõnel lasta see korda teha. Kas võiksin, teie ja mina, kui soovite, see tähendab teie, ühesõnaga raha ja mehed on teie käsutuses. Ta mõtles teha ühe hoobiga lõpu nendele proua alandavatele kahtlustustele, tema rahaasjades ja näidata oma võimu, mida muuta, mõelda võis. See oleks teie poolt heategu, ütles proua minu poolt, protesteeris leitnant silmapilkselt. Ma ütlen teile, lussis minu poolt vaigistas teda, proua. Tõtt-öelda oli proua olnud juba mitu korda selles väikeses armetus kirikus oma elu pärast hirmul. Leitnant ei käinud kunagi seal. Talle ei tulnud pähegi. Tema luges isa raamatukogus kuigi palju humanist entsüklopediste, see oli tema jumalateenistus. Seni, kui tema ema Seegelfossis elas, sõitsid vanaproua ja noor proua igal missa päeval üheskoos kirikusse. Aga kui vanaproua oma tütarde juurde läks ega tulnud enam kunagisse heegelfossi tagasi sõitis noor proua kiriku teedi üksinda. Kuid läänetormi ajal olid kirikus ohtlik viibida. Proua laulis, kui ta seal oli, jah, ta laulis oma suure armsa häälega, nii et teised kuulasid vaikselt. Ta tegi seda osaliselt selleks, et kiriku kokkuvarisemisohuga vastu endasse kangust koguda. Osaliselt selleks, et jumalateenistusest oli saanud nüüd, mil ta elas nii kaugel maailmas, tema ainus diaater. See oli etteaste, kui kirikulised seisid vaikselt ja nägid, kuidas ta tuli, nägid, kuidas tema kutsar paljastas pea ja aitas ta tollast välja. Nägid, kui ta uksest sisse astus ja läbi kiriku päris ette läks, sinna, kus olid Seegelfossi toolid. See toimus igal diaatori pühapäeval. Ta oli oma mehele tänulik osavõtliku hoole eest, mida leitnant armetu jumala koja suhtes üles näitas. Võib-olla valdas prouad ka avameelsuse tuhin, ta hakkas mehele midagi rääkima, vihjas ühele võimalusele. Ja see oli muuseas täiesti kindel. Nüüd võis tased öelda. Leitnant pöörab end järsku naise poole, vaatab talle otsa. Lihtsalt vaatab, miski rajab endale teed, tema silmades, tema kehas imestus. Kuuliste valesti. See on uskumatu, mis pärast? Nii paljusid aastaid kooselu. Kas ta kuulis õigesti? Proua noogutab ja vastab, et see on tõsi. Ja sellepärast oli ta tol korral veskitammi juures nii närvi läinud. Läksite närvi, teie, kuidas te julgete? Mu jumal, ei, ma mõtlen. Aga mida siis teie sellest arvate? Sellest, et asi on nii? Ma ei saanud varem seda kindlalt öelda, aga nüüd saan. Jumal õnnistagu teid, see tähendab, minu suurim elamus. Adel haid, see ei rõõmustanud mind muide, kiriku katuse alla kukkumas. Ja. Palun teilt vabandust. Jätke järele. Seondate ikka veel hetkel, nagu see olukorras, ühesõnaga. Leitnant oleks tahtnud läbi põranda vajuda. Segaduses surusta ust, avas selle ja läks välja. Ta oli tükk aega ära proua kuuliselt, ta läks üles raamatukokku ja kõndis seal ringi. Siis tuli ta tagasi. Andestage, et noh, isa kirikut unustada. Kas küsimus ei ole mitte terves hoones, ma mõtlen järgmisest, Tormis on see eluohtlik. Ja pealegi on see häbiks meile kogu mõisale. Kui te jätate selle minu hooleks, mul on tsipake aimu joonestamisest, võin paberile panna uue kiriku ja teie lasete selle ehitada. Teil on piisavalt palke, teil on palju ehitusmehi. Pange tähele minu sõnu järgmise läänetorni puhul. Pealegi ei ole see väärikas, me ei ole enam kahekesi, meid on peagi rohkem. Mida teie arvate? Mina kannan loomulikult hoolt akustika ees, teie laulu, jookse teie häälel. Oleks vaba, tee teie tooli juurest läbi kogu kiriku. Kui te lubate mul lõuna poolt hädavajalikku asjatundjate abi kutsuda. Aitäh, lillats, kui teil on võimalik. Võimalik, mul tarvitseb vaid üks sõna öelda. Lubage mul muide tänada teid selle pärast. Kõige sellepärast. Ebaõnnestumine tegi selle mehe tuimaks. Aga praegu ei olnud tegemist ebaõnnestumisega, see oli midagi uut. Õnn, õnnistus. Ta sidus selle sündmusega iseäralikku ettekujutuse varandusest ja puhtast sissetulekust. Kuidas need olid seotud? Ja tema õed, keda ta ei olnud sellest ajast peale näinud, kui neist said rootslased ja tema ema, kes ei suutnud elada viletsuses ja oli ära sõitnud, mida ta nüüd ütleks? Oli tõepoolest lahkunud nagu rott laevalt, mis ei läinudki. Põhjaleitnant pani oma sõrmuse tagasi paremasse kätte, kus oli selle õige koht. Ta oli mõnda aega kandnud seda vasakus käes. See, et ta vahetas sõrmust ühest käest teise pidi tähendama, et ta mõtles palju ja tahtis endale meelde tuletada üht või teist tähtsat asja. See toimus alati nii vaikselt ja märkamatult. Keegi ei teadnud, miks ta seda tegi. Aga võib-olla ta ise teadis.