Leitnandi luid tekkinud imelik komme, et ta võtab saapad jalast ja paneb pantohvlid jalga, kui tal on asja maja teisele korrusele. Muidugi ei olnud nad enam kahekesi, neid oli juba sama hästi kui kolm. Kas ta tohib siis lubada endale käia üleval humanistide seas saapad jalas, kui proua ruumid asuvad otse all? Seegelbussi härberil oli kaks suurt kivitrepp pikk härral ja proual oli juba varasemast ajast eraldi sissekäigud. Nüüd kasutas leitnant võimalust vaadata prouad rep hoolikalt üle tsementeerida uuesti kõik vuugid, mis olid lahti läinud. Kui pakane saabus, jälgis ta samuti, et astmetel ei oleks jääd. Kuid ta ärritas prouad tema toas, nii et see pani kiiruga rõivad selga ja tuli välja. Võiksite midagi kasulikumalt teha, ütles ta. Teil on veskitammil palju mehi tööl. Nad töötavad, vastas mees natuke erutavad kive ja laovad müüri, kohe saavad valmis. See tuletas mulle meelde, teie sõiduhobust kasutati ühel päeval. Mispärast ilma loata minu teadmata ja hobune hakkas lonkama. Loomulikult. See tähendab, et ei saa temaga kirikusse sõita. Proua oli mõelnud vihahoos näevad. Ta aga hoidis end tagasi. Kahju, ütles ta ainult siis lähen jalgsi. See väljapääs oli leitnandi meelest sobimatult. Ta oli lootnud prouad mõjutada, et oma kirikuskäigud ära jätaks. Vähemalt seni, kui kõik on möödas pärast teatud sündmust. Kirik tundus leitnandile varisemis ohtlikum kui kunagi varem. Võite võtta mõne teise hobuse, ütles leitnant vastumeelselt. Ei mingit teist hobust, tänan, kuid ma lähen jala. Aga muide, ei jätnud leitnant järele, te peaksite järele mõtlema. Kirik variseb ühel heal päeval kokku, iga uus torm teeb selle nigelamaks, võib juhtuda õnnetus. Siis naeris proua ja oli julge ning häbistas teda. Te olete nii kartlik, villats alalõpmata, nii kartlik. Proua oli mitmesuguste iseloomujoonte seast välja noppinud selle, et mees ei ole eriti vapper, et ta otsesõnu on aravõitu. Ja viimastel kuudel ei olnud proua sugugi mitte iga kord seda kahtlust varjata suutnud. Miks ta ratsutas kõige parema meelega sammu, miks ta vältis suviti nagisevat Veskijõe silda, kui pääseb üle koolmekohtadest, selle taga oli midagi varjul. Leitnant oli vähehaaval harjunud, et teda kahtlustati. Küllap oli ta tuimaks tehtud, see ei paistnud ta elu. Kibestavat võis peituda asjaolu, et leitnant sai häirimatult mõelda, kuidas sammu ratsutas. Ja võib-olla oli tal mõte lasta oma hobusel supelda, kui ta üle koolmekoha läheb. Aga selle taga võis varjul olla ka see, et mees oli argpüks. Leitnant pani endale teised rõivad selga ja ratsutas kirikuõpetaja juurde. Ta läks täitma head ülesannet andma teada uuest kirikust, mida on kavas ehitada. Tema töömehed on palgipuud juba langetanud ja kivid kohale vedanud. Töödejuhatajad on tulnud lõuna poolt. Töö võib pihta hakata. See on seesama pastor vintveelt, kes hiljem kirjutas Seegel fossi uue kiriku ajaloo. Ta kirjeldab leitnanti säärasena, nagu ta siis oli. Ligi 40 aastane, kõhn, kuid jässakas kehaehitusega longus pea piklikku raseeritud näohallide silmade kullinina ja habeme juurikast siin etava lõuaga. Halliseguse juuksed olid ülihoolikalt paremale poole soetud ja kõrvade juurest ettepoole kammitud. Ta käed olid pikad ja kõhnad ja ta kandis värvimata nahkkindaid. Tema rõivastuseks oli muuseas sinine pikku ja kollased ratsapüksid ja kõigepealt vastavalt aastaajale lihtlabane sõjaväesinel peale sõrmuse paremas käes ja kuldkinnise, millega juustest põimitud nöör oli kella külge ühendatud, tal muid ehteid ei olnud. Leitnant koputas ja astus vastust ootamata pastori tööruumi. Ta vehkis oma kollase patistist taskurätikuga tooli tolmus puhtaks, enne kui istet võttis. Suur jumal on, kuidas ta oma kõrkuses põlgab seda issanda teenrit. Minu proua on teinud otsuse, ütles ta, see tähendab, et meie kirik kukub ühel heal päeval kokku. Pastor vastab umbes midagi säärast, et jah kahjuks küll tuleb välja, et kirik nagu kõik ajalik ei kesta igavesti. Tüülori ütles leitnant tähendab, minu proua on otsustanud raisata mõne palgi uue kiriku ehitamiseks. Et sõna üks laske mul lõpuni rääkida ja ta palus minul seda teile teatada. Selles asjas ma tulingi. Lõpmata suur heategu, nii hästi teist minust kui te eales lubate endale arvata, et minul on kübekenegi pistmist selle selle mõttevälgatused ja siis on teie päevad siin sellel ametikohal loetud. Saite aru? Pastor, tead väga hästi, et ta istub kindlalt oma kirikuõpetajaametis, aga kui ta näeb, näete seda meest kõike maha, trumpi purustavas ägeduses taganeb ta hirmuga. Leitnant ei olnud enam üldse enda moodi, taan toolilt poolenisti püsti tõusnud, ta keha on ettepoole kaldu ja ta on surnukahvatu. Kui ta oli istmele tagasi vajunud ja hetke lõõtsutanud, viskas ta lauale paberirulli ja ütles ja siin on joonis, kui te seda vaadata. Suvatsete pastor rullib paberi lahti ja väike võrratu jumalakoda kutsub temas esile vahetu rõõmupurske. Mis sa ütled? Tornikiivriga on selle heaks kiitnud vastav leitnant ainult ja tõmbab joonise tagasi. Ta keerab teise rulli lahti sinu põhiplaan, kui te seda näha soovite. Sellest saab pastor vähem aru. Ja ta oleks hea meelega tahtnud üht-teist küsida, rohkem teada saada. Ta usaldab jumalat ja ütleb. Aga kõike seda peavad ameti või muidu kinnitama ei pea. Kas ametivõimud ministeerium ei pea, ei pea. Leitnant rullib joonised kokku ja jätab enda kätte. Siis ütleb ta. Kui te kirjutate, siis võite mainida, et kirik ehitatakse seekord kalmuaia põhjapoolsesse külge, kus ei ole Savivaid kaljupind. Proua kingib uue krundi. Pastori arvates oli see hea mõte ja ta noogutas. Leitnant tõuseb püsti. Proua on kohale kutsunud asjatundjad, töö algab kohe. Kas ma tohiksin, ütleb pastor, tulla koguduse nimel prouad tänama selle erakordse kingituse eest. Kui te tulete, vastab leitnant ja heidab pilgu üle õla tagasi kirikuõpetaja saabastele. Kui te tulete prouad tänama, siis temal on oma sissekäik, lõunapoolne trepp, rahu teiega. Ta istub hobuse selga, ratsutab aeglasel sammul tagasi. Ja nii vähe tundis ta huvi selle vastu, mis hetk tagasi toimus, et ta läks põiki üle tee teist ülesannet täitma. Ta ratsutas üle põllumaa ja läbi metsa tammi juurde. Seal oli töö lõpukorral täiesti uus tamm suurema langusega kui enne peale selle sobiv jõeharu vana tammi juurde, et mõisametsadest palke jätkuvalt parvetada. See oli leitnandile hästi läbimõeldud. Varem tuli palke mööda pikka talveteed mere äärde vedada. Nüüd, kui vana tamm oli kokku varisenud ja Kose voolu ühtlustanud, said palgid läbi, ilma et oleksid tükkideks purunenud. Leitnant takseeris rajatist hobuse seljast. Kahe päeva pärast on meil kõik siin valmis, ütles ta oma meestele. Kahe päeva pärast. Oja ütlesid mehed ja noogutasid töödejuhatajale. Sel ajal, kui laps sünnib, on Seegelfossi proua, 28 aastane. Niisiis veel väga noor naine ja lisaks oivalise kehaga selle pärast nagu loodud emaks saama. Aga leitnant tuli talle omasel kartlikule moel väga hirmul, et võib midagi halba juhtuda ja võttis sellepärast tarvitusele, et avatud ettevaatusabinõud. Paar päeva enne jõule ütles oma sulasele Martinile. Pane hobusele sellele Gimlile rakmed peale Gimlile. Jah. Ja sõida sellega ilma sonita üürale üüra mõisalensmani juurde, siis jätad hobuse sinna, kuni ma sellele järele lähen. Jah, kui see on tehtud, tuled jala tagasi. Ja see on kõik. Jõululaupäeval oli hommikus, saatis heegel fossis suur ootus. Mõne päeva eest oli tulnud kohale üks musta pearätikuga naine. Virtin oli temaga rääkinud, räägiti, et proua on väga haige. Hiljem päeval seisab leitnant paljapäi esikus oma ja proua eluruumide vahel ja ajab mõne sõna juttu musta rätikuga naisega. Aga ohtu loodetavasti hetkel ei ole. Ei, aga jumala abiga ei ole, aga ma ei ole varem proua juures käinud ja vastutus, kas kutsume arsti, küsib leitnant. Jah, kui tohter ainult kodus on hoiatatud. Ma võin ta tänaseks ööks siia tuua. Leitnant kutsus sulase ja andis korralduse kõrb viivitamatult ette rakendada. Seni paneb ta endale reisirõivad selga. Kui kõik on korras, istub ta saani ja sõidab kõrvalhoonete tagust teed pidi, et proua ei kuuleks Kuljusaid ega muutuks rahutuks. Ta sõidab ise arsti järele, ta sõidab kiiresti, kihutab väga kõvasti, jõuab üürale, vahetab kõrvi välja Gimli vastu, rakendab selle saani ette ja sõidab edasi. Ta jõuab arstimajja. Kui ei oleks olnud tegemist Seegelfossi leitnandi ka siis oleks piirkonna arst hea meelega tahtnud öösel rahu saada. Arst pakub viina, pakub suupisteid. Virtin tulede pakub kohvi ja kooke. Leitnant tänav ja vastab. Ma tulin täna õhtul ainult arsti järele. Siis istuvad nad saani. Teile ei räägi nad suurt midagi, nad peaaegu ei tunne teineteist. Doktor on noor piirkonna arst, uuleriis. Üüral rakendab leitnant jälle kõrvi ette, kes on mõne tunni puhata saanud ja nad sõidavad edasi. Seegelfossi jõuavad nad kelku, üks laps oli sündinud. Laps neljas, villand, hoolmsen sündis just jõuludeks ja jõuluööl. See oli peaaegu üleloomulik. Aga ema jäi väga haigeks, talle oli kahtlemata abi vaja. Noor arst sai võimaluse näidata, mida suudab teha. Ta jäi Seegelfossi jõulupühade lõpuni, siis viidi ta pea kihelkonda tagasi. Muidu oleks ta võib-olla kauemaks jäänud. Proua hakkas teda kõrgelt hindama, kui oli saanud jagu oma hirmust tema karvaste käte ees. Talv hakkas lõpule jõudma, proua tervenes ja laps sai iga kuuga vanemaks. Kõik läks suurepäraselt. Loomulikult oli proua kõhnemaks jäänud ja tema nina oli nii suur. Aga ta oli praegu liiga hõivatud selleks, et oma välimusele mõelda. Tal oli laps ja sellest piisas. Võrratu poiskel kisa nagu loodusjõud, tige ja ebamõistlik ja oh kui armas. Ja nüüd tulid hambad. Teda peaks joigu poolest uues kirikus ristima. Aga, ja mida teie arvate? Aadel? Haid? Proua vastab, et see mõte meeldib talle. Proua on muutunud need palju leebemaks ja kaastundlikumaks heaks inimeseks. Millal võiks kirik valmis saada? Täpselt, ei oska öelda kunagi järgmiseks talveks. Alusmüür on juba valmis, katusekivid ootavad tellisevabrikus. Jah, alusmüür oli käkitegu. Leitnant oli õigesti arvestanud, et kui kirik asub kalu aia põhjaküljel, ei tule ühelgi vundamendil karted. Aluspinnas võiks liikuda. Alusmüür sai valmis, sügisel oli käkitegu ja katusekivid olid samuti käkitegu. Nüüd oli kord hoone käes. Kui kevade endast märku andis, algas tööl ja üks nädal läks teise järel. Hoone kerkis, ehitus oli juba akendest kõrgemal. Ühel päeval sõidab kohale kirikuõpetaja. Ta oli saanud kirja, milles ametivõimud tahavad plaane näha, ütles ta. Kes tahavad või imestas, leidnud me kasutame neid. Tööd soovitakse peatada, kuni joonised on heakskiidu leidnud, ütles pastor oma leebel moel. Või nii vihmas leitnant Ta pidas lugu ameti võimudest. Tema kasvatus ja haridus olid sisendanud temasse kuulekust ülemuste vastu. Aga praegu oli ta põikpäine, andnud jooniseid. Kuid kirik oli juba katuse all. Torn poolenisti püsti, tuli pastori jälle ja palus võimuorganite nimel jooniseid. Leitnant kutsus oma ehitusmeistrile, küsis, kas teil põhiplaani läheb, veel vaja? Ei lähe. Andke see kirikuõpetajale. See oli ju lausa naljanumber, juba valmis, kiriku põhiplaan ja pastor on wind veel ja mitte lambatall. Ta ütleb ise, et siis sai tal süda täis. Olgu pealegi, et ta seisis mehe ees, kelle proua oli kogudusele uue kiriku kinkinud. Kui leitnant villats hoolmseni võimutsemine läks üle piiri. Kas ma saan ainult põhiplaani? Küsis ta. Teist joonist määra anda ei saa. Vastasleitnant, mul on selle peal mõned arvutused. Siis lõi pastor lahti suure kirja, mis tal käes oli, ütles minu kohus on teile teada anda, et võimuorganid nõuavad viivitamatult ehitustöö peatamist. No mis sa kostad, toomises leitnant? Kirikust ja tornist kostis häirimatuid haamrilööki, kirvehoope. Need ei lakanud hetkekski ja pastor pidi lahkuma põhiplaaniga. Kirik ehitati valmis ja see seisis nagu väike iludus metsa serval. Aga enne, kui seega sisustatud sai, oli talv põhiliselt möödas. Esimese kevadpäikesega pärast ülestõusmispühi lasi leitnant uue jumala koja nii seest kui ka väljastpoolt rohkete maalidega kaunistada ja kirjutada kuurile kullakarva loogiliste tähtedega proua nime. Töö oli lõpule viidud. Siis saatis leitnant pool laplase Peteriga pastorile kirja, et kirik on valmis. Tema proua oli lasknud oma materjalidest ja oma inimestel püstitada kiriku omaenesemaale. Ametivõimud ei saanud proua Holmseni eramaal midagi ette võtta. Siis kinkis ta kiriku ja krundi kogudusele. Ametivõimud võisid otsustada, kas võtta kingitus vastu või mitte. Joonis lisatakse. Ta ootas nädalaid. Vastust ei tulnud. Mattis pastorile uue kirja, et kui kirik ei ole nelja nädala jooksul vastu võetud ja sissepühitsetud, sõidavad leitnant ja tema prouad Trondheimi poissi seada, ristida. Ühtlasi tõmmatakse abi kiriku korrashoid Seegelfossi mõisa poolt kokku selleni, mis jääb seadusega lubatud piiridesse. See aitas. Piiskop Krug tüli oma visiitsõidult läbi küla ja võttis isiklikult kiriku vastu, pühitses selle sisse ja ristis suure poisi. Tema nimeks sai villats Wilhelm Moorits fond, plats, Halmsen. Kuid milleks varjata tõde Tseegelfossi abielupaari omavahelised suhted olid ju kaugel kõigest sellest, missugused need oleksid pidanud olema. Lapse sünd oli vastu oksusi vaid ajutiselt silunud. Aja möödudes kerkisid need taas pinnale ja puhkesid uuesti täisõide. Kas leitnant kui täiskasvanud mees ei võinud leppida ühe või teise asjaga, mida ta mingil juhul välja ei kannatanud, aga ei, vastupidi, ta tegi sellest alati väikese numbri. Härra ja proua olid teineteise läheduses nii tusases ja rahulolematud 100. naerma. Jese ajas nutma. Minu poeg, ütles proua, see solvas leitnandi. Mu väikemmuurits tegi proua uue katse. See solvas leitnandid, avastas ta. Nimi on villats nagu tema esiisadel. Jah, aga ta nimi on Moorits. Ei ole, peaaegu ei ole. Selle peale, naeris proua jälle ütles jah, see ei ole mõeldamatu. Samas tuleb mulle meelde, et olite nii kena ja muretsesid Virtinale abiks uue tüdruk. Minu arust ühest mäki öömajast. Ta on noor ja kena nimi on tal marssilja, aga ta on vist pisut hull. Kas ta on pisut hull? Kas te kujutate ette? Ta käib öösiti teie trepist üles ja alla. Vaikus. Ta läheb hilja õhtul üles ja mõne aja pärast tuleb tagasi. Päris tüki aja pärast. Vaikus. Te ei pea seda vist nii eriliseks nagu mina. Muidu te ütleksite midagi. Ma vaikin, vastab härra, sellepärast, et teie seda soovite. Muidu ei oleks ta mind niimoodi jahmatanud. Te tegite mu tummaks. Proua naerab valju häälega. Kas mina tegin teid tummaks? Peaaegu tummaks. Mind jahmatav, et olen olnud nii saamatu Virtinale köögiabilise valikul. Tüdruk ei tee siis oma tööd. Mõlemad mõtlevad, mõlemad valmistuvad uuesti sõnasõjaks. Proua annab alla ja küsib, kas te soovite mulle midagi veel öelda? Ei. Nädala eest koputasin uksele. Mul oli tegemist. Palusin teilt vabandust. Ma koputasin teie uksele kolme nädala eest. Ma koputasin sel aastal möödunud aastal, palusin teie jutule mõneks minutiks. Palusin teilt iga kord vabandust. Mõisahärra kummardub ja seisab edasi. Ja palun andke mulle andeks, ütleb proua, et asja tublisti mahendada ja vaatab talle otsa. Mõisahärra saab temast valesti aru. Miks ta siis seisab siin? Ta tegi ju proua rahutuks, võib-olla kardab proua mingil põhjusel tahab oma meest ennetada, sellepärast ütleb ta. Jama, palun teid mulle andeks anda. Siis naerab Mõisa raha, ahhaa naerab, ta on väline hääl, suu moodustab Abavuse kõrist tuleb survese, muutud naeruks. Siis lahkub härra, ta läheb majast välja üle õuetalli võtab oma hobuse ja tõuseb sadulasse. Nii teeb see härra. Kuidas nad mõlemad siplevad? Proua sipleb? Temas ei ole muidugi suuri tundeid mehe vastu, kes majast välja läks. Ei ole enam liialdatud õrnust, paistab nii. See on arusaamatu, ta on ju tema mees. Ega siis oma meest ei peagi hoolima. Akna juures on väike kena koht. Seal ta seisab nõudja vaatab välja, kuni mees on minema ratsutanud. Siis tunned end turvaliselt. Tema ukse võti. Seda ta võib-olla ei annaks ära kullast võtmekeest. Ta on harjunud seda võtit kasutama, keerama sellega ust seestpoolt lukku. See kõik on arusaamatu. Mida see mees talle teinud on. Kas kooselu oli talle üldse vastumeelne? Tavad. Häbiväärsus võib olla mehe pikad käed, tema hingeõhk. Ta läheb kirjutuslaua taha ja paned kirja arvamusi, teeb märkmeid. See on päevik. Tema käed askeldavad hellalt paberilehtede ja sulepeaga. Aeg-ajalt satud tema saksa keele vahele norrakeelseid sõnu. See juhtub kogemata ja see ärritab teda, kuid ta ei sodi oma päevikut parandustega. Ta paneb kirja muidugi igapäevaseid asju, pisiasju, mis temasugusele ooberst tütrele pähe tulevad. Aga vahel tärkab. Temas võib olla huvi tagasi lehitseda, lugeda uuesti üle ja äratada endas vana kaja. Pärast läheb ta akna juurde samasse kohta tagasi ja vaatab, kas keegi tuleb künkast alla. Kas keegi võis ümber pöörata. Siis läheb ta ümi sedasama väikese Mozarti pianiino taha ja hakkab hoogsalt mängima. Hakkab hoogsalt rõõmu tegema. See oli ju tema, kes oli maha jätnud aadli kodu suures Hannoveri linnas ja matnud enda elusalt siia Seegelfossi. Tema neiupõlves ütles talle kord õnnetu pime kuningas. Ma kuulen teie hääle järgi, kui veetlev te olete mu laps. Tema hääl, see on suur ja võluv, külluslik, ta laulab oma kodumaaviise. Ta teeb seda täiel rinnal. Jumal kaitsku teda, selles hääles on midagi kongi kumina laadset. Mängutoosi helid lisanduvad vaikselt. Ta heidab pea kuklasse, selga, õõtsub. Äkki ta katkestab ja tormab läbi kahe toa lastetuppa poisi juurde. Sest stseen kordus jooksul tihti. Teenijad kuulasid köögis tema laulu, nemad ainukesena. Tavaliselt tegid nad paar ust lahti, et paremini kuulda oleks. Üldiselt ei olnud terves majas kedagi, kes oleks uksi lahti teinud ja kuulanud. Selles oli proua kindel. Oma mehega viibis ta koos ainult söögilauas ja ta ei käinud läbiga naabritega. Vana krahv kooldewin ja tema naine olid veel säilitanud mälestusi eelmiste mõisnike aegsest Tseegelfašist. Nad seilasid üks kord aastas oma suurelt saarelt kohale jäid nädalaks ajaks see oli peaaegu kõik. See oli peaaegu kogu suhtlemine. Peale selle tellis proua aadel kaid Saksa ajalehti ja sai Saksamaalt kirju kuid neis puudus elus hääl.