Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, eesti, vene juurtega Tiina Jurjeva tegev. Räägime kõigepealt tee valitud alguses muusikast, miks just see ja mille poolest ta teile tähtis on? See on üks mu lemmikuid bände, tänapäeva bänd, et nad on muideks korduvalt esinenud ka Eestis pildistanud ja nemad, tun peterburi poisid, kes tulid Moskvasse ja räägivad, mis tundega nad tulid sinna, et see on selline imede linn, et sa ei tea kunagi, mis sealt oodata. Et ei ole mõtet teha plaane, et nad reeglina ei õnnestu, aga tavaliselt tuleb mingisugune mõnus üllatus. Ja need siis tagasi teie lapsepõlve, kus te sündisite, milline oli lapsepõlvekodu. Ma sündisin Moskvas perekonnas, kus ema on eestlane, puhas eestlane minu teada, ja siis siis on puhas venelane, et Kamoskvalane. Et alguses me elasime kommunaalkorteris, et kuni seitsmenda eluaastani ma isegi mäletan seda. Aga hiljem kolisime kahetoalise korterisse ja ma lõpetasin siis keskkooli number 1416 Moskvas ja elasin seal kuni 18. eluaastani. Ja, ja siis otsustasin, et ma tulen Eestisse õppima. Tartu Ülikooli. Nii et elasite kuni seitsmenda eluaastani kommunaalkorteris ja noh, me oleme vene filmidest näinud, tegelikult ma olen ka vanematel aegadel kellelgi siinsel külas käinud, kommunaalkorteris, noh, need on ühed väga värvikad kooslused, mida teie mäletate sellest oma kommunaalkorterist. See kindlasti ei olnud nii romantiline, tore sõbralik koht nagu näidatakse vene filmides. Et noh, ikkagi päris normaalne ei ole, et kolmetoalises korteris elab kolm perekonda, jagavad kööki, WC-d ja vannituba ja ja igaühel on omad arusaamad puhtusest ja söögi varastamine, igasugune nõude pesemata Ta jätmine ja nii edasi ja nii edasi, aga lapsepõlv on alati õnnelik, et tegelikult ega mina oma lapsepõlvest midagi halba ei mäleta. Mul toredad vanemad ja tore lasteaed. Et sai kelgutada, kõvasti, sai väljas olla, et midagi halba ma ei mäleta. Teil oli siis Eesti vene pere ja olid teil mingid oma sellised kindlad rituaalid ja traditsioonid, millest kohe kindla peale kinni pidasid. No meil on näiteks siin hiljuti olid need suured pühad, et meil on selline traditsioon, et et kõiki rahvuste pühasid tähistama ja mina olin väga õnnelik laps, sest mina sain kingitusi nii jõulude ajal eesti jõulude ajal kui aastavahetusel. Ja see toimub ka siiamaani, et, et ühtegi asja ei tohi vahele jätta ja täiesti täie rauaga teha, kõik need kõik need pühasid tähistama. Aga teil tuleb ju ikkagi täitsa mitu korda siis, et kõigepealt on need jõulud, mida Eestis ja ütleme, kristlik maailm tähistab ehk siis 24. detsember, siis on 31. jaanuar, siis on vene jõulud. Venemaa on tegelikult nagu seda väga ei tähistata, nii nagu Eestis, et seal on natukene teistsuguses on rohkem kirikupüha ja ja kui noh, Eestis on see selline tore, kus lapsed ootavad kingitusi, päkapikke siis Venemaal seistakse otsa kirikus. Nash no see ei ole võib-olla nii tore, et, et noh, et mina ei ole päri duši, kus perekonnast ja ja ma ei ole vene kirikus seda käinud tegemas. Aga siis tuleb staari noveegot kõigele. Ja seda, seda näiteks me oleme siin tähistanud ja no üldse Venemaal on see, et seal on 10 päeva, on üldse Brasnik peale aastavahetust. Peale seda tavapärast aastavahetuse esimesest jaanuarist, siis kuni sellest arenovi kotini vana uue aastani. Ma täpselt ei mäleta, et seal sõltuvalt sellest, mis on need nädalapäevad, aga kas 10 11, üheksa päeva. Et kuigi tal on suur puhkus ja noh, minu jaoks praegu seda nagu raske mõista siit vaadates Ja noh, ma kujutan ette, et pärast seda kümmet päeva on päris raske tööle minna ilusal esmaspäeval Alustatakse väga varakult, et kui me jõudsime, mäletan abikaasaga detsembris mingi, kas 15.-le jõudsime Moskvasse, siis seal juba kohtasime esimese purjus naabri liftis, kes soovis meile Snastubaiughim. Ja siis, kui me sõitsime ära kuu aega hiljem, siis enam-vähem samas seisus naaber oli Pihl. Teie Tiina, siis olete Moskvas sündinud ja seal kuni 18. eluaastani elanud. Kuidas see Eestisse tulek siis välja nägi? Kui ma lõpetasin kooli, siis oli valik, kas ma lähen Venemaale õppima või Eestis, tegelikult ma Venemaal astusin sisse ka ülikooli, et ma tegin kõik eksamid ära ja aga mingi hetk ma sain aru, et erinevad põhjused olid, aga ma tahtsin ka seda Eesti asja natukene uurida, et ma ei ole kunagi Eestis elanud. Natukene oskasin eesti keelt, aga ma ei kirjutanud ega ei lugenud, et ma sain suhtlemisega hakkama. Ja siis järsku avastasin, et mind võeti vastu Tartu Ülikooli tasuta kursusele, mis on mõeldud välismaalastele eesti keele õppeks, et terve aasta ma õppisin eesti keelt. Seal õpetatakse eesti keelt nii hästi, et peale seda ma sain astuda Tartu Ülikooli, samuti ajakirjandusse, suhtekorraldusse. Mina olen väga tänulik selle ühe aasta eest, et see oli selline süvaõpe, kus me õppisime ka ajalugu ja kultuuri. Ja kuidagi. Mulle kuidagi vedas, et ma sattusin kõige tugevamas rühma, et kuidagi kas ma tunnetasin seda keelde. Matikas ei teinud midagi. Siis mul oli väga raske, aga, aga tänu sellele ma sain kiiresti keele suhu. Aga tee ju, olite varem ka ikka Eestis käinud emaga näiteks või mõlema vanemaga, sest tema sünnimaa on ju eesti. Jah, et meil on väga kaunis maakodu Peipsi kaldal kohe maja hästi vana 170, Astwana Kasepää külas. See on vanausuliste küla, aga seal on väike eestijupp kaks kilomeetrit ja seal on see maja siis ja käisid seal igal suvel tervist turgutama, sest et Moskva õhk ei ole kõige parem lapsele, eriti suviti, kui seal on kõik palav ja asfalt aurab. Ja tegelikult siis ma õppisin selle eesti keele ära, et mul oli ka vanaema, kuigi ta suri juba tükk aega tagasi. Aga siis temaga sai räägitud ja mul tekkisid siin sõbrad. Ka mäletate neid kõige esimesi Eestisse tulek, kui või on see siis nii, et noh, laps võtab kõike nagu natuke loomulikumalt, kui täiskasvanu. Minu jaoks oli alati see loomulik, et mõnedele tundub imelik, et niimoodi valatakse mitme kodu peale, aga noh, meie pere ongi selline, kes kogu aeg reisib, et, et mul on hambahari kolmes kohas Tallinnas, Kasepääl ja Moskvas. Me peaksime nagu seda kaasas tassima. Et ja ka lapsepõlves, et minu jaoks oli väga normaalne, et ühel päeval ma sõidan metroos. Järgmisel päeval ma lähen Peipsi järve ujuma ja ma olin väga õnnelik alati, kui ma sain, et minu vanaema oli selline suurepärane. Alati, kui ma tulin Moskvasse tagasi, sobilin dieedile minema. Et vanaema arvates oli õnnelik lapse, kes on soojas ja, ja täis kõhuga, mäletate ka neid roogi, mis vanaema tegi? Noh, minu lemmikud on siiamaani, ta tegi fantastilist kartulisalatit ja hommikused pannkoogid, mida. Ma ärkasin selle peale, et nad surisesid pannil. Siis ühel hetkel tulite Eestisse ja saite oma eesti keele lihvitud ja praegu räägite täiesti veatut suurepärast eesti keelt ja olete lõpetanud Tartu Ülikooli. Magistrikraad on kaitstud kommunikatsiooni juhtimises ja Eestis olete elanud peaaegu 15 aastat. Siit on pärit ka teie abikaasa abikaasa, on nüüd eesti või vene rahvusest? Tema arvates puhas eestlane aga kuidagi tal on juuksed kummaliselt krussis ja, ja üks kulm kahe asemel, et minu arvates päris eestlane ei ole, temperament on ka selline. Nii ja naa. Ja abikaasaga te kohtusite? Me kohtusime Tartusse, tema üürisin korterit ühe kunstnikuga sulisele kunstniku parim sõber, kui vana teie laps praegu on? Mu laps on aasta ja nelja kuune. Ma olen lapsega kodus, aga ma kavatsen paari kuu pärast siis tööle naasta, et ma töötan ettevõtluse arendamise sihtasutuses. Seal on selline üksus nagu turismiarendusüksus, mille eesmärk on meelitada Eestisse turiste. Ja mina siis töötan seal. Tegelen sellega, et kutsun siia inimesi, olete selle töökohaga rahul ja jah, väga, et mulle tundub vahepeal, et eestlased on väga kriitilised oma riigi suhtes, et ma ei tea, kas, kas see võrdlusmoment on juba ununenud või et tegelikult see on suurepärane riik ja siin on nii palju asju, mis on väga erilised, et et mul on puhas rõõm töötada selliseid kohal, kus sinust müün seda, mis ma armastan üle kõige, et Eestimaad. Et ma olen täielik patrioot. Ja, ja ma arvan, et see töötab ka nagu minu puhul, et inimesed ka nähes mind tahavad tulla siia. No ema mõistab seda suurepäraselt, aga, aga ütleme nüüd isa, kes on venelane, kes elab Moskvas, kas isa ei tee see vahel natuke kurvaks, et te olete niimoodi kodunt välja lennanud ja olete nüüd ikkagi eestimaal? Tema oli alguses mures, ta lihtsalt ei teadnud, kuidas mul läheb ja praegu ta enam ei muret, sest ta näeb, et siin on turvaline. Et ma olen leidnud oma koha, et ta on väga õnnelik lapselapse üle, see on ainuke lapselaps tal, mina olen ainukene laps tal. Ja ta on selline mees, kummaline mees, kes selleks, et võlud ära, minu emad õppis ära eesti keele. Ja ta praegu räägib täitsa eesti keelt, ta teab väga palju eesti ütlusi, ta armastab laulda eesti keeles šokeerides naabrid joodab kõikidele Teed liitrite kaupa. Ja tema arvates, et kaks kultuuriinimeste kuidagi vaesemaks teevad rikkamaks, et vene keeles on selline ütlus, et laskepütil joonduvad uhmataks asjad. Ehk siis õrn vasikas saab kahelt lehmalt piima, et see on seda, ta kordab mulle päris tihti, et see on selline. Et tema, tema näitab eeskuju, et tema on lugenud läbi Tammsaare, tema on tuttav eesti kunstnikutega, ta on tuttav Eesti ajalooga, et ma talle viin raamatuid, on selline, aga samas ta jääb tugevalt oma vene juurde juurde. Et selles ongi rikkused. Sa olles ühe kahva esindajad, sa võtad teise kultuuri juurde tõttu sai, ei lahustu kuskile ära. Sa saad ainult rikkamaks, selle tõttu. Selge, see mulle tundus siin teie loetelu peale, et ta teab eesti kirjandusest ja kultuurist, vaata et rohkem kui mõni eestlane mõnikord oskab üllatada, jah. Aga teie nüüd, Tiina, te olete selline põnev kooslus siis, et nii eesti kui vene juuri, et ütleme, kui te nüüd siin Eestis elab Te tunnetate te seda kuidagi, et natukene erinete ja vahel tundub teile, et mõni asi läheb väga aeglaselt ja temperament. On teil ka ägedam ja siis vaatad ümberringi, et teised on vahel noh, mõni on nagu natuke uimasevõitu ja kõik sellised toredad asjad. No loomulikult ma olen temperamentsem ja aga samas mul on juba nii harjunud selle olukorraga, et, et mul on. Mul on nii palju sõpru, mul on nii suur sõpruskond siin Eestis, et et ega teised võib-olla on alguse sellised tõrjuvad, aga pärast kui sulavad ära, siis, siis on täitsa toredad sõbrad kellega kellegagi koos istuda, hommikutundideni ajada juttu. Alguses ma mäletan, et kui ma olin esimest aastat Eesti, siis ma väga igatsesin seda füüsilist kontakti, et minul kohe ma ei saanud aru, miks mind keegi puuduta. Et meil oli isegi koolis niimoodi, et kõiki klassivendasid-õdesid, keda me nägime muidugi põsemusi ja oma peres samamoodi siiamaani ja kallistasime palju ja järsku satub keskkonda, kus mitte keegi sind ei puuduta. Et see on selline minu minu jaoks oli šokeeriv, aga ma harjusin sellega ära. Et muus osas ma arvan, et see, et eestlased on natukene vähem suhtlejaid kui mina, seal on mul ainult plussiks, see on minu töö. Ja samamoodi seersant, noorem põlvkond ei oska vene keelt, see on ka mulle plussiks on jällegi minu töö ja minu raha. No aga muidugi vistents kallistustesse puutub, siis siia on ka vaikselt see komme juurdunud siiski võib-olla siis siin põhjamaine rahvas ka nagu vahel tunnetab, et võiks rohkem olla niisugust soojust. Aga öelge, Tiina, siin elate ja Eesti on kodu, nagu te rõhutate, vahel ei tule sellist tunnet, et mask wu nagu Tšehhovi kolmes. Päris tihti tuleb, et ma olen avastanud, et mul on kuskil, ma suudan olla niimoodi, et noh, peaaegu aasta ma suudan olla niimoodi, et ma olen enam-vähem normaalsed, et ma ei kipu, aga, aga, aga pärast ma lihtsalt isegi uudiste vaatamise peale juba tuleb pisar silma, et, et noh, nii tahaks Moskvasse, et lihtsalt lihtsalt kuskil jalutada ja ja oma lemmikud kohad lihtsalt ära käia. Praegu mul on väga pikk vahe olnud, mul on peaaegu kaks aastat, nüüd saab täis. Siis ma kavatsen märtsis jälle minna Moskvasse juba lapsega. Et, et lihtsalt ei oska ära oodata enam. Et tavas on, proovin ikkagi aastas paar korda ikka käia Moskvas, et et see on ka koduet, ma lihtsalt, ma lihtsalt tahangi. Tegelikult ma tahangi seal lihtsalt oma rajoonis käia. Et Moskval noh see ei ole punane väljak tiga tegelikult seal on nagu mitu mitu linna ühes ühes suures, et näiteks minu piirkonnas minu rajoonis on sama palju inimesi kui Tallinnas viibiva piibli Valtuhhiva me oleme kõik seal nagu koos. Ja noh, minu ema näiteks tema, tema võib-olla niimoodi, et aastaid ta ei lähe välja oma viibirja vastu, seal on kinod, seal on poed, seal on kõik asjad olemas, kõik selleks, et elada, seal on kõik olemas, et sa ei peagi sinna metroosse minema. Et teatreid ei ole, teatrid ei ole, aga see on see kummaline, et ega moskvalased ei ole kõik sellist Diatraalid, et mul on just meeles mu ühe mu valgevenelasest sõbra, klassivenna ütlus, et tema on elanud Moskvas ka kuskil 15 aastat. Ta ütleb sinuni kultuurkultuure. Ma ütlen, aga millal sa viimati Tretjakovi galeriis käinud oled, ütleb, et ma polegi käinud, aga mul on alati see võimalus. Te mainisite sõna uudis, et samas on uudised, on alailma sellised, kust midagi head nagu sealt Moskva poolt ei tule, aga te saate sellest nagu mööda vaadatud ja lihtsalt võttagi sealt Moskvasse oma Moskva tükike ja. Poliitika on poliitika, inimesed jäävad alati inimesteks ja inimsuhted jäävad alati inimsuheteks, et, et siin seda hästi helistama, et kõik venelased ei ole Putini armastajad. Kõik venelased ei ole Tallinna armastajad. Et noh, kodu on alati kodu, seal on minu lemmikud pargid seal minu lemmikut pingid, seal on mu lemmikud poed, minu lemmikud. Galeriid, minu pubid, et kahjuks Moskvas on niimoodi, et seal hästi tihti nagu kohad muutuvad, et pannakse kinni, avatakse uusi. Aga, aga samas on nagu minu linn ja ma tunnen ennast seal väga hästi, ma armastan isegi metroos, ma lihtsalt mõnikord kulgen lihtsalt metroos, et, et see on, see on ka nagu selline mõnus tunne, kui sa lihtsalt hajud ära seal massis, sa lihtsalt lased pea tühjaks, see on nagu sama tunne, nagu sa kõnniks üksinda mööda Peipsi äärt. Sa lähed sellest massist samamoodi üksinda, tuled, täiesti võrreldavad tunded ja minu jaoks Musco alati jääb nagu mina, mina ei reageeri uudistele Putini näole, ma reageerin kate plaanidele Moskva jõest punasest väljakust. Teil on muidugi see Moskvas sündinud, et inimese ja seal keskkooli lõpetanud inimese niisugune karastus ja te näete seda moskva võluvat poolt ja niisugused massid ja trügimine ja tunglemine ja ummikud, et noh, te vaatate ka sellest üle, see lihtsalt käib selle Moskva juurde, aga mõtlen, kui te sinna väikese lapsega lähete, loomulikult seal elab tohututes hulkades väikseid lapsi, et kas see nagu ei pane korraks mõtlema, et oot, et kuidas ma nüüd seal siis lapsega liikleni olen või tähendab see seda, et võtate lapse, lähed oma isa ema juurde ja liigute jälle selle selle rajooni piirides ja kuhu pole vaja sinna, nagu öeldakse, ei trügi või kuidas? Nii ongi, et tegelikult Moskva ja Moskva metroo ja isegi neetud atraktsioonid ala looma, et ta ei ole mõeldud lapsega külastamiseks sellele kohti, kus liikuda vankriga selle üle mähkimis võimalust seal ei ole mingisuguseid selliseid pissipeatuse võimalusi ja nii edasi. Et kindlasti, kuna minu vanemad ainukesed, kellega ta jääb nõus jääma peale minu ja abikaasa, siis ma kindlasti kasutada seda võimalust, et ma jätan lapsevanematega ise lähen siis kuhu mul on vaja minna ja nemad lihtsalt käivad ja tegelikult Moskvale on praegu uus selline programm, et nad tegid hästi korda ja kõiki lasteväljakuid ülihead laste välja. Kui te selliseid Eestis pole näinud sellise korraliku kummist kattega ja hästi põnevat laevad ja kosmoselaevade igasugused, et meil on maja ümbrus on täis neid ma arvan, seal on piisav piisav traktsioon aastasele lapsele. Lapsesõbralik Moskva. Et tuleb välja, jah, nii on, et tegelikult meil rajoon, selline tavaline magalarajoon, aga samas seal on palju rohkem parke kui Lasnamäel. Seal on oluliselt rohkem, et meil on kolm suurt parki lähedal kohe jalutuskäigu läheduses, et millegipärast on niimoodi, et seal Moskvas saab rohkem jalutada, kuigi seal on kõrgemad majad. Aga muu on kõik sama. Tiina, meil on siin sarjas nagu ma olen ka rääkinud, käinud igasugusest rahvusest inimesi ja kindlasti palju on olnud meie ütleme, eesti hõimurahvastest inimesi, irsad mokk saadud murdi koomid ja nii edasi ja no nende kõigiga on tulnud tuge niisugusest esiemade esiisadekultuurist, ehkki on laulnud, isesin iidseid rahvalaule ja rääkinud, kuidas nad armastavad kanda rahvariideid ja noh, et eriti eriti tähtis on see, ütleme siis, kui kodu on juba näiteks Eestis või kuskil mujal, et vot see on see, see kild, mis sinuga kaasas käib ja rahvusroogadest rääkimata ta nüüd, kuidas on teiega selles mõttes, et me teame suurepäraselt, kui võluv ja võimas ja ilus on näiteks selline vana vene rahvakunst rahvariided, rahvalaulud, kas teil on ka sellesse mingi suhe? Mina olen kasvatatud sellises patriarhaalsus perekonnas, kus isa arvates venelane peab olema esmalt intelligentne, haritud, oma kultuuri, oma juuri tundev inimene, austav inimene ja meie peres võib olla erandkorras, oli eriti suur rõhk just sellisele venepärasusele, et alates sellest, et lapsepõlvest ma olen laulnud vene rahvalaule, et meil ei möödu ühtegi üritust, kus me isaga ei laula koos rahvalaule, viimane laul on kasakute romanss, mida me kahehäälselt õppisime ära nüüd eelmisel aastal. Neljandik vanad laulud ja näiteks siin Eestis olles, et ma kunagi ei panustanud, kuna Venemaal ei ole moes kanda vene rahvarõivaid, et mulle väga meeldib see Eestis. Traditsioon, et Eestis kasutatakse interjööris ja oma riietuses kasutatakse nende elemente kasvõi mingit ornamendi või aga Venemaal nende jaoks ei ole üldse, see on nagu vanamoodne, sa nagu see mul on, mul on tunne, et see aeg ei ole veel tulnud, kui see tuleb tagasi, aga minu isiklik selline väike protest on see, et mina kannan palju vene rahvussalle. Et mul on neid viis, kuus tükki. Ja ma arvan, ma ei piirdu sellega, et Moskva lähistel on selline koht nagu Pavlov passad. Seal on juba paarsada aastat tehtud uhkeid, suuri villaseid vene rätikuid, ma praegu on ka siidist, aga just sellised uhked roosidega rätikud, et minu arust nad on täiesti universaalne ese näiteks reisimisel, sa võitsid nende all magada. Sa võid, Neid panna õlgadele kui külm sa võid panna õlgadel, kui sul on pidulik olema, ilus peab olema. Omamoodi kummardus oma, tegin oma pulmadel kaks aastat tagasi, täpselt. Ma tellisin kleidi, mis oli tehtud nendest rätikutest, valgetest rätikutest, kus olid ilusad roosid peal. Ja noh veel, see venepärasus väljendub selles, et meie perekonnas jõuaks väga paljud teed. Meil on väga olulised traditsioonid seoses sellega, et meil on maal samovar, mina oskan kütta seda, minu isa oskab selle kütte, neid ei ole palju inimesi jäänud, kes, kes oskavad sama vari kütta, et mitte mitte see elektri oma, vaid just see ehtne meie kütame käbidega. Et käsitööga väga tore kütte, kusjuures kus sa oled? Peipsi ääres on ikka palju sääski. Kui sa kütad sama vari Peipsi kaldal käbidega, siis kas seal on mingid eeterlikud õlid või mis seal on käbide sega, see tossab sääsed ära. Et võib tundide viisi istuda, ilusti väljas, juua teed ja asjad ei tule, kalla. Ja ilmselt kui neid lõkketulle visata, siis äkki aitab ka. Jah, jah, aga jah, meil on lapsed, korjavad, käbisid, toovad meile ja meie siis teeme sama varieteed ja meil on naabrit igasuguste pidustustega juubelitega tulnud kõik oma külalised toonud meile ja siis pakume nendele teed, et ütleme, et viimasel ajal isa toob teisid kilode kaupa mulle, et kui ma nüüd kolisin poodsast tagasi uude korterisse, ta esimese asjana tuli mulle kööki, ütles, kus su teed, on mets talle riiuli, mis ta ei jäänud sellega rahule. Pooled viskas ära. Ja järgmine Moskva reis, mul oli uhke, uhke, uhke valik, teesid. Ja loomulikult mitte neid kotikestesse, mis lahustuvad Vaidikadee pulber, eks ole, teepulber ja ikkagi sellised, kas kipsid need pungad, et oleksid ikkagi see õige meie isaga helistama, sellist musta teed, klassikalist musta teed, hästi-hästi, kanged hästi-hästi, aromaatsed ilma lisanditeta. Aga veel neist väikestest vene kommetest on teil ka see, et istute korraks enne, kui on minekust? Jah, et see on ka selline ammune komme, et, et kui kuskil on mingi suurem reisija ja see on, see on lihtsalt nii vahva, et sa lihtsalt mõtled aja maha, istud täpselt 20-ks sekundiks? Oled vaidlen lihtsalt mõtle sellele reisile, et, et siseselt sisestad endale, et see läheks hästi ja võib-olla tuleb äkki midagi meelde, mida, mis mida oled unustanud või. Ja siis keegi ütleb muuga Sistusteks püsti ja minnakse uksest välja. Ja siis on nagu selline ilus reisi algus, et sa võtad korraks aja maha. Näiteks teine komme, isegi, mis on minu pere üle võtnud vene komme, on isegi minu abikaasa, kui me külastame surnuaedasid, siis me külastame oma haudasid, siis me korra paneme kaks sõrme mulda. Et see on selline nagu ka vene komme, mis lihtsalt sa lihtsalt. Korraks viljad oma esivanematele nagu tere, et ma olen siin käinud ja lihtsalt paned korraks kaks sõrme mulda, mõtlete nende peale, siis näed ära, et see on selline jälle, mis ilusti ütleb ära, et sa oled seal käinud. Aga olen kohanud Moskvas hoopis Novedjevitše surnuaial ja käisin, sellised kuulsamad surnuaiad on väga huvitavad, et seal kuskil kedagi mälestati ja hauakese juures oli lauake jah, lauakese peal oli viinake ja niimoodi see asi käis. Meil pere seda ei ole nagu sellist kommet, aga, aga noh, kui me käime Moskvas surnuaedades kahjuks Moskva surnuaedade kultuur on minu arvates oluliselt kehvem kui see eesti oma, et seal on, tehakse palju aedu, pannakse, et seal ei ole peaaegu üldse teed, kus liikuda, et kiustusid, kantakse kätel sinna hauda, nii et see on selline. Ta ei ole nii meeldiv koht jalutamiseks ja mõtisklemiseks kui Eestisse koht. Aga noh, näiteks selline traditsioon, et jäädakse kas komme või võileiba või mingisugust maiuseid haua peale või muna või see on lihtsalt selleks, et meie läheme ärasid, hauast aga tulevad linnukesed, nad mäletavad seda inimest, kes seal lebab, et et isegi kui meil siin pole, aga kas või linnukesed natukenegi söövad tema haual ja tuletavad meelde siis et see on selline, et see on ka selline armas žest, kuigi ma ise seda pole teinud. Jutt läks söögi peale, nii nagu ersad, maksad ja udmurdid ja kes kõik veel teevad suure vaimustusega pelmeene, nii teevad seda mõistagi ka venelased ja ka teil kodus on selline suurtes kogustes pelmeenide tegemise traditsioon. No la 100 pelmeeni ei ole mõtet teha selline tegelikult see on väga tore seltskondlik üritus, et istutakse maha ja kuna, kuna see võtab lihtsalt aega, see on selline käsitöö, mehed, rullivad Tigend, naised voolivad, nagu siis neid pelmeene. Selline fantaasiaüritused näiteks võib välja mõelda, mida sa sinna sisse paned, et mõnikord näiteks saab taime sisse panna tomatipastat, et ta oleks nagu punakam ja siis siis see kala siis ta natukene hapu, kas ja selline mõnusam, et sa, sa võite kombineerida. Me tegime mozzarella krevettidega ja tuunikalaga ja näiteks väga head pillimehed on lihtsalt tatraga tatart praetud sibulaga. Väga tore, et mulle meeldib see vene arhailine toit, et ma kodus ka, et üritan valmistada selliseid vanu toite nagu ma olen teinud latikad, kuhu olen sisse õmmelnud tatart näiteks hämmastaval kombel, aga tatar ja, ja kala sobivad suurepäraselt omavahel väikese praesibulaga ja ja meil on nagu jällegi patriarhaalne perekond, et et ma ennem kodus ei saanud välja, kui ma ei õppinud absoluutselt kõik nagu söögi tegemine, kudumine, heegeldamine, õmblemine. Ja siiamaani mul on probleem, et ma ei suuda olla nelja liiti borši teha korraga. Minu abikaasa on suht nördinud, kus ta peab neljandat viiendat päeva sama asja sööma, aga aga see on jälle üks hea põhjus sõpru kutsuda, appi. Te ütlesite, et ei saanud enne kodunt välja, kui õppisite vähegi kõikvõimalikud tarkused selgeks, et siis ma saan aru, et isa õpetas ka päris palju ja ema omalt poolt siis andis oma tarkusi juurde. Et selleks, et olla venelane, see ei ole lihtsalt nagu selline kaasasündinud asi, et sa pead mõnda asja tundma, sa pead tundma vene kirjandusse, pead tundma vene kultuuri. Minu suur huvi on kunst. Ma olen tegelenud muusikaga Venemaal. Ma tunnen vene dirigente, vene lauljaid. Et ma olen tegelenud klassikalise muusikaga. Minu isa arvates venelane on selline inimene, kes on avatud, sõbralik, külalislahke, haritud, oskab rääkida erinevatel teemadel, näiteks ta ei lasknud pead ennem Tartu Ülikooli, kui ma ei õppinud ära kaudu oma sigitur kõik Salme ja muid ladinakeelseid väljendeid, et tema arvates tudeng peab oskama seda. Ja temale mõeldes ma õpin ka praegu prantsuse keelt, sest et Vene intelligentne inimene peab oskama prantsuse keelt juba iidsetest aegadest peale ja kas Tolstoi lugemiseks vä? Et nüanssidest aru saada no võimas isa teel, aga ema? Ema, mul on puhas eestlane ja ta on nagunii eestlane, kui vähegi saab olla, tantsin hästi kodukeskne. Et meil Moskvas, kus astud, meie korterisse, saanud täpselt nagu väike Eestimaa. Kogu see stiil, kõik kangad, kõik mööbel, kõik on selles stiilis, meil on eestipärane toit, meil on eestipäraselt igasugused traditsioonid, ravivõtted ja nii edasi, et minu ema on hästi perekeskne. Ma väga hästi tunnetab kõike, oma pereliikmeid, ta teab juba kaugelt, et kas on keegi haigeks jäänud või, või kui keegi on nukker, tunnetab seda. Teda selline introvertne, aga väga tunneteinimene, et minu jaoks on, mõnikord on raske mõista, et ma olen selline rohkem nagu selline, ma ei tea, kas mul seda vene verd nagu natukene rohkem minusse sattunud, aga aga tema on see, kes oma jonni suudab kõigepealt ära teha näiteks viimane tema suur saavutus, et tema ehitas maja Peipsi kaldale. Tema oli see projektijuht, kes kõike orgunnis kõiki tegi ja vaikne naisterahvas, nagu ta on, aga ta ehitas täiesti korraliku maja. Kas see ongi nüüd seal Kasemäe külas, meil on üks vana maja, mis on nüüd 170 Ast vana, see vana talu Otsara talu ja siis ehitasime uue, kuna see vana seda vist ei anna enam väga remontida. Kuidas ema toimib siis, kui tal on tunne, et kellelgi on kuskil mure, nagu te ütlesite, et ta tunnetab pereinimesi. No tavaliselt suhtleme Skype'is, aga kui ta tunneb, et midagi on valesti, siis ta helistab ja see on väga kallis lõbu. Aga ta peab helistama. Ta ei saa. Siis sa pead aru andma ja tema saab aru häälest juba, kui midagi on valesti. Et ütleme, et et kui isa ja mina oleme need, kes, kes rohkem nagu on avaliku tähelepanu all, kes rohkem tegutseme ja, ja teenime ja, ja, ja reisime, siis tema on see koduhaldjas, kes tegelikult nagu nagu liim, kes, mis hoiab kõike koos. Ja selline kooslus suudab suurepäraselt, et minu isa väga austab minu ema, nad on nüüd 35 aastat olnud abielus ja nad hoiavad teineteist väga. Ja ma arvan, et tänu sellele, nad on väga reipad, nad on väga aktiivsed, tegelevad spordiga, nad toetavad teineteist. Tuleme nüüd korraks teie Tallinna koduse elu juurde tagasi, et teie olete nagu omalt poolt kaasa toonud sellise üsna seltskondliku elu seal kodus, kuidas te jõuate, et laps on aasta ja nelja kuune, aga samas ega see nagu seltsielu sugugi ei sega, et teil ikka käivad niisugused toredad ühised teejoomised ja vestlused hommikutundideni, nagu te nimetasite ja kõik see toimub ikka veid. Praegu me hakkame juba vaikselt hingama ja mille esimesed sellised kokkusaamised on juba toimunud, et reeglina meil sellist istumise toimuvat maal. Et me abikaasaga meil on selline võrdne suhe, et tema saab suurepäraselt hakkama, et kui mul on vaja kuskile minna kuskile sõpradega suhtlema, siis tema hoiab last ja paneb teda magama kui vaja. Ja loomulikult teen sama, kui tema käib oma kaitseliidu sellistel või kuskil kuskil veel. Et praegu meil on kõvasti tagasi tõmbunud, aga tavaliselt meil on olnud natukene nagu äkilisem, see elu. Ja see tegelikult, sõnab jõudu, kus sa suhtled inimestega, keda sa armastad ja nemad saavad sinult jõudu, sina saad nendelt jõudu ja see on siplema. Igatsen väga. Mulle meeldib, kui on traditsioonid. Mulle meeldib, kui tähistakse mingisuguse asja lõppu ja mingisuguse uue asja alguse. Näiteks meil on selline traditsioon, et ma olen nüüd siiamaani, ma arvan, ainult ainult kolm korda tähistanud aastavahetust Eestis. Aga enne seda ma olen alati sõitnud Moskvasse, see on väga lõbus, seal tähistatakse aastavahetust. Ja enne seda siis me istusime alati enne reisi üks päev, kaks päeva istusime sõpradega minu köögis, tegime viis kuus, seitse kilo Olivia Klassikalist salatit. Heeringat tegime mingisugused Schuba tuubad, nagu me kutsume kasukas siseeringu kasukas ja tegime veel need traditsioonilisi toite, keemia šampanjat, üks aasta isegi käisime siin raekoja platsis kuuse ümber laule laulmas keerutama, et me tähistasime täpselt seda nagu aastavahetust, et see tore traditsioon meil kestis aastaid ja sõbrad teavad sellest näiteks teine suur traditsioon on minu sünnipäev suvel. Et siis on ka ikkagi noh, alla 30 inimese väga ei kogune. Et mulle alati meeldib, rahastas kas või näen oma kalleid inimesi, et ja, ja meil on alati hästi palju laule. Et laulame kordamööda ühe eesti laulu, ühe pere laulu niimoodi kordamööda ja see võib kesta tunde tunde. Et et mul on palju sõpru, kes mängib erinevaid pille ja, ja ka eestlased on hakanud laulma. Ega eestlased hakanud teed jooma ja pole midagi häda, et on küll laulurahvas. No üks tore asi teie puhul, Tiina, kuigi te olete Moskvas sündinud, aga samas ema on eestlane, nii et ei ole siin imestada midagi, see teie nimi. Et Tiina, nagu ma aru saan, tuli mõningate valikute tulemusena, ta ei olnud kohe Tiina ja erilist initsiatiivi oli siin teie isa üles näidanud. Minu vanemad leppisid kokku, et kui tuleb poisis, tuleb vene nimi, tüdruk, siis eesti nimi oleks poism, oleks Ivan. Aga eesti nimega mul isa tahtis kaasa rääkida ja tema oli just lugenud Tammsaaret. Talle millegipärast väga meeldis nimi. Kutsuge vene inimest rääkimas sõna Krõõt ja teine inimestele õudsalt meeldis, oli õie? Jah, et see on selline üli üliraskesti hääldab nimi venelase jaoks. Õnneks nad valisid kolmest variandist parimat, Tiina, et minu ema sõbranna nimi on tiine ta tema pani mulle nimeks tema auks. Siin Eestis loomulikult ma olen täiesti tavaline tavaline nimi, tavaline inimene ka Venemaal, see oli väga haruldane. No Eestimaal on Tiina igati ilus nimi, aga mis on Eestis see, mis teile meeldib ja mis on see, millega on raske harjuda? Eestis on väga palju asju, mis mulle õudselt meeldivad, et tegelikult see on parim koht minu lapsele, kus kasvad, ampson, väga turvaline maa. Igas mõttes, et eestlased tihti ei oska seda hinnata piisaval moel. Lisaks mulle väga meeldib eesti turvalisus, mulle väga meeldib, et siin armastatakse korda, mulle meeldib eesti meditsiin, mulle meeldib eesti koolisüsteem, mulle meeldivad Eesti ülikoolid. Mulle meeldis Eestis kanda last. Mulle meeldis Eestis sünnitada last, et ei kujuta ette, mis toimub Moskvas siiamaani. Kuidas suhtutakse naistesse, kes tulevad nii otsustaval hetkel nagu sünnitama ja kuidas nendesse suhtutakse, mis seal peavad läbi tegema. Et eestlased, kujuta ette, kuidas nendel on vedanud sellega et nad saavad olla esimesest hetkest lapsega koos, nad saavad anda talle rinda, laps saab parimat sööki, mis võib üldse olla. Mulle meeldivad, et eestlased on kahe jalaga maas, saavad hakkama, kui elekter läheb ära. Nad oskavad teha pliidi alla tuld alla ja seda te ütlesite meelega, ma tean küll. Jah, nagu meil külas räägitakse. Nad saavad hakkama ka looduses, et see on tegelikult väga oluline oskus, et inimene oleks veel ikkagi nagu loodusega mingis kontaktis. Mulle meeldib, et eestlased on uhked oma keele üle, nad on uhked oma murrakute üle, et Venemaal kasutaks mingisuguseid vanemaid sõnu. Mind vaadatakse kui väga imelikku inimest, siin me maal kasutame hea meelega sõna Ahun ja sutsakas ja, ja õõnaput ja kartulat ja pooseke ja Tüdrik ja, ja nii edasi ja nii edasi, et see on, see on nii vahva neid neid sõnu lihtsalt hääldada. Kuigi ma ei oska seda Kodavere murrakut, nagu meil räägitakse seal kohati, aga, aga see on lihtsalt vahva, et sa oled, et juba oma keelekasutuses määratleb mingisuguse väikse rühma. Et kahjuks Venemaal on kadunud see tunne, et see on nagu mosaiik, mis koosneb väga paljudest kultuuridest. Et praegu arvatakse, et Kaliningradist, Petropolos, Kamtšatka, nii on absoluutselt üks rahvus, kõik on samad, kõik on venelased. Ja tegelikult see, et reisi näiteks Euroopas iga 50 kilomeetreid taga on mingi uus rahvusuus, riietus, uus keel. Et Venemaal oli ka see aga kahjuks nõukogude võim hävitas seda. Ja praegu jälle hakkab nagu kuidagi taastumas asi näiteks folkloorimuusika, ta ei ole veel populaarne Venemaal, aga ta hakkab tõstma pead ja rahvarõivad, mõeldakse selle peale need rahvarätikud, need igasugused Rostovi kandikud ja nii edasi, et see ilus vene kultuur ärkab ellu. Ja ma loodan, et Ta läheb õitsele samamoodi nagu ka eesti kultuur. Kui võrrelda eestlasi ja venelasi, et millised võiksid olla sarnased jooned, millised mitte, mida te olete elu jooksul kogenud? No tegelikult kõik inimesed on ühesugused ja kõikidel on samasugused mured ja samasugused rõõmud ja ja minu jaoks suuri erinevusi pole, et minu arust väga naljakas on jälgida, kuidas nii eestlased kui venelased väga armastad oma riiki. Taas eravestluses kiruvad nii kui saavad ja kritiseerivad poliitikuid ja, aga, aga samas on nagu huvitav jälgida, kuidas siinsed venelased nad on palju lojaalsemad Vene riigile, kui näiteks need Venemaa venelased, kes on, et, et Venemaal on lihtne, et kui sa näed, et sul on tühjad riiulid ja kui telekas räägib ühte ja sa näed teist siis sul tekib mingisugune küsimus ja sa oled palju kriitilisem selles suhtes, et võib-olla see, et kohalikud venelase natukene kaugemale nad, nad võib-olla ei näe seda igapäevast elu ja võib-olla nad olid selle tõttu natukene nagu positiivsemalt häälestatud. Aga tegelikult nii nagu ka eestlased, venelased väga kriitilised oma võimu suhtes reeglina. Aeg-ajalt on küll igatsus Moskva ja seal elavate vanemate järel, aga muidu on Eesti parim koht elamiseks. Praegu küll jah, et, aga ma ei taha katkestada need sidemed Moskvaga, et, et see on minu linn ka. Tahan, et minu lapsel oleks võimalus, kui ta tahab minna näiteks midagi õppima sinna muide tahab minna praktikale või, või töötama, et tal oleks korter olemas, et ta tunneks ennast seal hästi ja mugavalt. Samamoodi mina ja minu abikaasa, et noh, meil on selline saatus, et me peame reisima. Ja minu teine elu Moskvas on mulle väga armas ja ma ei ütle sellest ära, kohe kindlasti mitte, aga see ei ole linn elamiseks. No ta ei ole lihtsalt inimsõbralik. Fakt on see, et teie elu on väga mitmekesine ja väga põnev ja kindlasti üks asi, mis teie elu kohe raudselt mitmekesistada rikastab, see on laulmine ja nagu me siin korduvalt kuulda sõimede laulate ja olete lubanud laulda ka selle saate lõpetuseks. Jah, et see on vana vene hällilaul, mida ma laulan oma lapsele, need vanad vene hällilaulud on tegelikult väga morbiidsed. Et seal isegi lauldakse surmast ja, ja, ja üldse sellised reeglina nad on väga kurvad ja see on ka kurb laul. Aga enne kui te laulu lahti lööd, täiteeesti vene juurtega tiine Jurjevad neile saatesse tulite ja stuudios olid veel ka Haldi Normet-Saarna ja piirika Ludvig kuulmiseni ja nüüd siis see laul. Hooli toašting. Trump oli. Jää trantaali. Bratsis Trava käetša. Leskede ajal ja oli. Too käel ja oli. Tõstrieegi tee rästi vööstri. Viis joon nii õel ja leskede ajal ja oli teerästi stri. Viis. Veerestiaš plahelis. Hääd toast. Semjon Jes. Hooli see toosti.