Leitnant käis pidevalt ratsutamas, tegi oma igapäevaseid pikki tiire vabadike ja rentnik oli tal mägedes kuni mererannani ja ta ratsutas päris mere äärde kalurite juurde. Hobuse seljas istudes jälgisite, nende töid ja tegemisi, nende maju ja nende tüdrukuid. Leidnud ei olnud mingil juhul südametu. Vahel aitas ta mõne tüdruku mõisateenistusse. Vahel saatis kitsikuses elavale perele kartuleid ja peki. Ta nihutab end sadulaservale ja koputab ratsapiitsaga ühele aknale. See on kalur, laaž, Maanualiseni aken. Mees tuleb uksele ja teretab. Tema selja taga on terve trobikond nägusid kõige taga tema naine, kes paneb käe rinnale, nagu tahaks seda varjata. Lõõtsapäevasel ajal kala püüdma, küsib leitnant. Mees raputab alandlikult pead. Uskuge mind, praegu pole kalapoegagi saada. Mul on jõe äärde mehi vaja võtta paar meest kaasa ja hoidke tamm töökorras. Hakati siis juba palke palvetama. Jões on vist tugev vool. Tähendab, me alustame järgmisel esmaspäeval. Kes pikkpoisi, volask sul on? Tema või see on minu poeg, kas tere ei ütlegi laaž? Ta nimi on laaž mullu käis leeris ja oli paremuselt teine, nii et peadel lõikab. Aga mis sellest kasu? Kas see seal on sinu tütar? Mis kasu on suurt täiskasvanud tütart kodus hoida, taevas hoidku, milleks sul on nii paljud täiskasvanud inimese enda juures kodus? Nad ei pääse siit välja, kuhu neil minna on ja kust nad võtavad riidekangast või niiti, et inimeste silma alla ilmuda. Rumal jutt, ütleb leitnant. Kas laaž oli ta nimi? Poisil jah, eks ta mul üks patu palk on, tahab ainult lugeda. Jumal on andnud talle suured tugevad käed, aga ta ei tee nendega midagi ega teeni krossigi. On sul tahtmist raamatuid lugeda, küsib leitnant. Aga miks sa ei vasta, laaž, käratab isa ähvardavalt. Laaž nihelemine irvitab kohmetult ega ühtegi korralikku sõna suust. Leitnant küsib, kas kõik need siin on sinu lapsed, see tilluke ka? Arusaadavalt, vastab laaž. Sel sügisel sai viie aastaseks tema nimi Julius. Tema seal võib mõisasse tööle tulla, mis tema nimi on? Taaverdana mine teenust korda, Taaverdena seismas edasi inimeste silme all. Näitab mulle oma käsi, ütleb leitnant lühidalt. Naabertäna läheb punaseks, kuni oma punaste juusteni. Aga ta näitab puhtsüdamlikult käed ette. Kas sa lugeda oskad? Kas sa ei saagi oma suud lahti, hullutab isa silmapilk. Ta justkui jookseb raamatust läbi nagu emapõder herilaste seas. Kolmas Ei, 14. ütleb laas poiss, kes viimaks suu lahti teeb. Kolmas, ütleb isa. Ja sa tead ju seda ise Taaberdana leidnud. Õmble endale mõni riidehilp ja tule mõisa. Ma maksan rõivad kinni, tule pühapäeval, kaheksa päeva pärast. Las ma vaatan veel kord sinu käsi, hästi, pesen korralikult, Taaverdana. Kuuled taverdana, küsib isa. Leitnant pöörab oma hobuse ringi, ütleb. Me laseme niisiis palgid järgmisel esmaspäeval allavett. Iisrael otsustas ta oma teed pisut kühmus, pisut hale oma viledas mundris, kuid sitke ja kõhn ja araabia lik, otsekui oleks ees mõni takistus, millest ta lihtsalt üle ratsutab. Muidugi müüs ta puitu, selle eest sai praegu head hinda. Ta lõikas planke ja laudu oma saekojas ja rahapuudust tal ei olnud. Kas ei läinud siis hästi? Põld ei viska iseenesest midagi välja, ohe ei. Suure põllupidamisega võis lihtsalt vaeseks jääda, kui ei jätku piisavalt ressursse. Aga kui jätkub ressursse, vaat siis ja tellisevabrik selle peale kulus tal üha vähem raha, kuna see seisis Veski ketras kulda, pisut peenikest kuldlõngaveskil tasus ära rohkem kui tasus ära, kui arvestada ka seda, mida see jahvatas rentnikele ja mille eest ta midagi ei saanud. Kui ainult seda kiriku ehitamist ei oleks, see oli kallis ettevõtmine. Juba oli üks aasta teise järel läinud selle ehitamise peale. Kuid veel oli leitnandile nii mõnigi raske meenutus sellest, aga palgid ja mets oli ta väga suur taeva õnnistus. Leitnant tuleb koju. Midagi heliseb ja kõliseb, mis on till tall? Proua mängib oma pojaga õuepealsel ja sõidab koos temaga. Tan poisile väikese kella kaela sidunud ja juhib teda ohjadest. See oli pööraselt lõbus. Mõlemad naeravad ja sõidavad ahhaa. Kui leitnant tuleb, peatub mäng ja poiss hakkab virisema. See nutt lõikab isale südamesse. Aga kui ema ütleb, ära nuta, mooritsakene pigistab isa hobuse seljas istudes suu kohe kokku ega lausu sõnagi selle Mooritsa nimega tahab proua muidugi väita, et tema on peenemast soost, kui leitnant on aadlisoost Moorits, fon, plats. Kühmas, leitnant, võta see kelluke ta kaelast ära. See on ainult mängimiseks, vastab proual villat, Halmseni lei riputada kellukesi kaela, isegi mitte mängimiseks. Miks te endast nüüd nii välja läksite, ütleb proua, kui mina luba on, siis võite alati teie. Tule mooritsakene, lähme tuppa. Mis teha, jälle tekkis väike lahkeli väike lõbus sõnelus. Missugune üüratu hulk nõelatorkeid nende vahel liiga palju. Mõni stseen võis olla uskumatult naljakas, iga lause torkas nagu nõelaga. Nad olid toas juba uuesti mängima hakanud. Proua õpetas poega lugema ja mängima ja see tegi talle üksnes rõõmu. Vahel Nad joonistasid värvipliiatsitega, vahel laulsid väikesi laulukesi. Poisina tuli kõik kergesti kätte. Oh, kokkuvõttes oli see tikitud kraega sinises amet jakis väike villats, tõeline taeva kingitus selles majas. Kui leitnant tuppa sööma tuli, valitses nende vahel taas tasakaalukas, sõbralikus ja peenviisakus. Ei mingit riidu enam, ei ühtegi nõelatorget. Tüli oli korraliku raevu puudumisel lõpetatud. Kuid neile rahumeelsetel hetkedel söögilaua ääres ja ei olnud väike villatsena mingi Moorits, kaugel sellest. Emakas hoidus teda nimepidi nimetamast või kutsustada kohe pillatsiks nagu pidi ja tänulik, kuna selle vastu tulelikkuse eest ei äratanud ka leitnant kogu aeg villatsia villats. Mu poiss ütles ta pigem ja vältis tema nime. Kuid leitnanti teinud mingil moel järeleandmisi tarookis Mooritsa nime välja millal tahes, kui ta mõni harv kord kuulis seda tüdrukute või Virtina suust. Andestust, neiu, ütles ta. Kes on, kellest te räägite, kes siin mõisas Moorits on, kas te mõtlete minu poega, villats Holmsonit? Vabandust, vastas Felti. Proua ütleb vahetevahel Moorits, proua lihtsalt eksib. Keegi meist ei taha poisile pilkenime. Selle peale leidnud, noogutage läheb ühtlasi. Neiu ütleb, ta pöörab ringi. Saag vika, Lashil on maja pungil täis elujõus inimesi, kes midagi ei tee. Üks tema tütar tuleb siia, küsib teie käest, kas te saate talle marssilje asemel tööd anda? Kas marsiili ja sõidab ära? Ma olen nii aru saanud. Ah sedasi. Ja siis tuleb tema asemele uus. Tema isal on liiga palju suid toita, ütleb leitnant. Leitnandile tekib kahtlused, Virtin võistlema, jutust omamoodi aru saada, sellepärast, lisab ta samas. Tal on ka täiskasvanud poeg, kes ainult raamatuid loeb. Tema saadan ma Tromsesse. Siis saab igatahes hea laaž manu, eelsen oma koorma tublisti kergemaks. Leitnandile oli seesama mõttega saagikas hetkeks pähe tulnud, aga seal olid ainult tagasi hoidnud, nüüd oli see välja öeldud. Laas poiss läheb transfer seminari ainult väljaminekud igas suunas. Mis selle tüdruku nimi nüüd oligi? Taaberdana muinasjutukaunitari nimi. Punased juuksed, pikad käed. Ja kui leidnud üle õue läheb, märkab ta midagi oma jalgade ees maas. Talon kõndides pea alati longus, ta vaatab maa. Seetõttu näeb ta kõike, mis tee peal maas on. Kes võõras siin käinud on, küsib sulase käest. Võõras ei tea, seal taas pooleldi suitsetatud sigar. Siis on tohter selle sinna visanud, ütleb teine sulane. Jah, see võib küll olla, mustab esimene. Leitnant läheb oma teed. Tähendab, arst on ennelõunasel ajal siin käinud. Missugune unusta on proua terve lõuna ajal ei maininud sõnakestki arsti külaskäigust. Ta tahtis minna majja prouaga rääkima ja küsida, kas arst käis siin, mida ta õieti tahtis. Äkki hakkas ta mõtlema, kui naljakalt see kõlas. Keegi võõras ei ole siin käinud, aga arst oli siin olnud. Kas arst ei olegi Seegel fossis võõras? Õhtusöögi ajal hakkas väike villats rääkima, et tohter oli tõstnud ta kõrgele lae alla kroonlühtrit kõrgemale. Tohter küsib, isa. Proua vastab kohe. Arst tegi külas ringkäiku, sellepärast kutsusime ta ennelõunal siia ka. Kes siis haige on? Massiline. Sellest ei teadnud ma midagi, ta on külma saanud. Arst ütles, et asi on tõsine. Sellest ei teadnud ma midagi. Kordav leitnant, ainult. Ma ei tahtnud seda öelda, see ei ole asi, millest rääkida. Leitnant Puigab, tahtsite mind säästa? Aga kui mees suhtub sellesse asjasse niimoodi Aru dema peenetundelise, sest on proua solvunud, ütleme jah, ma tahtsin teid säästa. Tüdruk marssiljele ei ole vist tema öised rännakud treppi mööda hästi mõjunud. Vaikus. Küllap oleks tüdruk Marsile ja sellest ilma arstita üle saanud, ütleb leitnant, aga õige küll, siis ei oleks saanud teie demonstreerida. Demonstreerida mina. Kui te teaksite, kui ükspuha, on mulle kõik muu peale minu väikese Mooritsa palun väga, proua tõusis lauast. Üks kajutiga paat, randus, valge kaheksa aeruline paat, neli meest sõudmas. Kuna oli ilus soe kevadpäev, sõudsid need neli mees särgi väel. Aga see, keda sõidutati, istus ilmselt kajutis, sest teda ei olnud näha. Paat randus jõe suudmest natuke ülevalpool tellisevabriku juures. Kajutist ronis välja kasukas ja suures õli riidest ülikonnas priske mees. See ei olnud arst ega ka vana kooldewin. Paat oli võõras ja ilmselt kusagilt kaugemalt pärit mees astus paadist välja, ütles mõne sõna meeskonnale ja hakkas jõe kallast pidi üles mäkke minema. Kaks meest saatsid teda. Iga jõeäärse maja ees seisis inimesi, kes vahtisid seda ebatavalist vaatepilti. Paistis, et suurel isandal hakkas palav. Ta võttis kasuka seljast ja andis selle ühe mehe kätte. Tal oli nii paks tagumik, et kuue seljatagune lõhik läks iga sammu puhul, mis ta astus irvakile. Ta isegi ei käinud kiiresti, seisatas sageli, võttis rinnust kinni. Mehed muudkui läksid edasi, võib-olla üles kose juurde ja kadusid lõpuks metsa vahele. Nüüdvantsise rahvast alla kaheksa aerulise juurde asja uurima. Tulid tööst vabad mehed, tuli laaž Manuel Sonia hulk lapsi tuli toredast ja vantsis natuke maad tagapool talle. Järelepaadimehed said muidugi aru, mida need külastajad tahavad ja seadsid sellele vastavalt valmis, said aru, et nad on tähtsad isikud, kes varjavad saladust. Jõudu, ütleb Lašmaanuelson. Kuigi tegelikult oleksid teised pidanud esimesena teretama, kuna nemad olid tulnud võõrasse paika. Laanemäe vastasid nad ainult. Ilus ilm oli täna sõudmiseks palav. Nad kõnelevad sellest raasika aega. Kas merele ei puunud Sis paraspriis, kas ei olnud idakaarest? Paadimehed on vastustega kitsid. Vägev kaheksa aeruline ütleb laaž, kas see on teie oma? Mehed sülitavad ja sätivad end kenasti korda. Polnud suurem asi, vastavad naad. Kust kandi mehi olete? Vaikus, tähendusrikas vaikus, lapsed kuulatavad. Oleme kõige kaugemalt mere laiult. Sain aru, noogutab laaž. Taastub paadile lähemale, jätakseerib seda, aga see on talle võõras. Aerudel ja Hauskaril on ainult üks või paar tähte. Ent siis tundub ühele neist, et asi venib natuke. Võib-olla kohutasid nad oma hoiakuga selle kohaliku tagasi, jätsid saladuse kätte kibelema, parim kergitada, veidi sele katet ja üks neist ütleb. Asi pole sugugi nii kena, et paat on meie oma ja kahjuks ei ole, ütleb ka teine. Ja sellest peale räägivad põhiliselt ainult need kaks õudjat, niiet Laashil pole vaja enam rohkem küsida. Mehed räägivad aina pikemalt, üks jälgib teist, üks pakub söhakusest teisest üle, kuid hoiab õigel ajal tagasi. Sest meie oleme ainult selle paadi sõudjad. Tõesti või? Kes siis on, keda te sõidutate küsib laaž vaikus. Ei, nüüd läheb asi liiga lihtsaks. See on paadiomanik, vastab üks, teine, kes on nagu tulistel sütel, lisab jah, ta ostis paadi ainult selleks sõiduks. Võttis taskust raha ja ostis ilma pikemate paadi ära üksnes selle sõidu tarvis. Mehed vaatasid laaž Manuel sellile otsa. Lapsed vahtisid mehi ja kuulasid, kõrvad kikkis. Aga laaž märkis ainult. See pidi siis maru vajalik sõit olema. Ta oli kord juba küsinud, kes võõras on, aga ei olnud vastust saanud. Ta jätab asja rahule, küll see välja tuleb. Selle teekonna kohta ei oska, võiks öelda, lausa üks mees. Ta pani nüüd mööda jõe kallast üles, ütleb teine. Vaikus. Ainulaadne, kui pikaks ja tähendusrikkaks võis vaikus muutuda. Laas uurib kaua ja põhjalikult paati räägib võõrastega, tühistest asjadest, kevadest heeringast, Langöönial, kahemastilisest Kaljasest, mis ühel aastal tormiga sealt kaugelt mere laiud siia triivis. See kuulus veel vääri kaupmehele, Hendriksonile. Mehed noogutavad, nad tunnevad kaupmees Hendrik seni. Ega see, kellede siia Küüttisid ei ole ometi tema küsib, laaž ei ole. Paistelised Laashakas, väsin, ta sülitas, panin käed seljale, jäi hetkeks niimoodi seisma. Siis seab end minekule ja ütleb äkki, ja see on vahva, kaheksa keeruline küll, kui see vaid minu oma oleks. Ei noh, mis, ma täitsin ikka kinni, pean. Mehed muutuvad tähelepanelikuks. Sa ei pea neid kinni, vastab üks neist, ei, mitte sugugi, ütleb ka teine. Ja nüüd kaalutlevad mehed päris õigesti, et kui nad ise ei paljasta saladus, siis võivad need teised kaks, kes jõe kallast pidi üles läksid, tagasi tulla ja natukese aja pärast ise selle välja lobiseda. Näiteks võib keegi neist peagi mõnda Darr asja teha, vett küsida ja siis paljastada, kelle kasukat ta tassib. Siis küsib üks võõras. Ja siin teie kandis ei tea keegi, keda me Küüttisime. Ei tea, vastablaaži ajab silmad punni. Lapsed ajavad samuti silmad punni. Ja haru, ütleb teine võõras jutuse sekkudes ta niisuguse olekuga nagu seisaks tulistel sütel. Aga imestab, tegu, ei tee seda, kuulete, lisab ta. Laasholi läinud uskumatult uudishimulikuks. Ärritav oli muuseas see, et tema naaber laagrika Pertel pidas ooteaega liiga pikaks. Ja nüüd tuli ka tema õõtsudes mööda välja alla, nii et aeti mees ja siis ei ole, küsis laaž. Ei ole, vastasid mehed. Aga ma saan aru, et see on mõni Suurnikuna paks shed, a külvastasid, näed see? Kuule mees, mis mees laas ootas veidi, siis otsustas lõpuks minema hakata. Sest nüüd tuli ka Pertel ja temaga ei viitsinud saladust jagada. Terveks, ütles laaž. Ja ikkagi ei ole ta midagi enamat kui meie oma küla mees, võin seda vabalt öelda, jätkas üks võõrastest. Teine võõras, sekkus jälle jutusse. Meie lapsepõlvesõber võin öelda tõesti või imestus laaž ja seda võime vabalt öelda. No ta ei ole just päris meie kandist, aga paar kihelkonda on vahel. Kuid me tunneme juba mitut tema inimest. Ta oli 30 aastat ära. Teine võõras tunneb end kõrvalejäetuna, ta tahab esimesega ühele pulgale jõuda ja paneb tõelise pommi. Ta läks juba lapsena kodunt minema, on kõik võõrad maad läbi käinud ja jõudis välja Austraaliasse ja jõudis välja Ameerikasse. Siis võttis naise ja kuule äri omanikuks, siis leidis ta kulda.