Sellest hetkest peale jagavad paadimehed üksteise võidu seletusi ja jälgivad kadedalt teineteisesõnu. Härra nüüd Jon, nii pealetükkiv ole, ütleme üks neist rahulolematult ja noomib oma kamraadi, aga ta on ka Hiinas käinud. Kus taga pole käinud, vastab teine, netu ööd-päeva lebas kummuli keeranud paadi põhjal. Mul ei tule meelde, millisel maalse juhtus. See oli siis, kui ta merele läks, lapsepõlves, aga mina räägin praegu hilisematest aastatest. Ära hakka mulle seletama seda, mis ei puutu asjasse. Tean seda sama hästi, kui sina. Ta hulpis mitu päeva kummuli paadi põhjal küsi tema enda käes, siis saad teada. Šant lugu, et ma ei mäleta, mis maas oli. See oli ühel tundmatul maal. Aga Mehhikost leidis ta endale naise. Mis sa arvad, et ma ei tea seda? Mis ta nimi on, küsib Lašmaanuelse. Ta ütleb, et ta nimi on Holmengro, vastab teine välgukiirusel. See on see tobias, kes ära sõitis, ruttab esimene selgitama. Kas sa pole kuulnud lugu poisist, kes sõitis merele ja kellest sai kuningas. Laošmaanuelsin ahmib õhku ja punnitab silmi. Kas ta pole siis kuulnud midagi Tobijasest kaluripoisist kaugelt väikeselt hallilt laiult sellest, keda miski jõud tõmbas maalt ära juba terve inimiga tagasi ja kellest sai kusagil suur kuningas, keda ülistasid jumalat ja inimesed ja kes ei tulnudki koju tagasi. Nüüd on ta siin ka lapsed olid kuulnud seda muinasjuttu. Nad seisid sealsamas ja kuulasid mehi ammuli sui. Tobias ütleb laas mõnuesse ja tema isa nimi on vist ka tobias, olen ma kuulnud? Ei, ta isa on surnud, vastav Jon. Tema ema on ka juba surnud, aga ta peaks olema õde, kes elab Bergenis. Jah, ta isa nimi oli tobias, ütleb teine paadina jälle rõhutades ja parandades oma kamraadi. Aga muide, ta ise ütleb oma nimeks ainult Holmen gro. Imede ime ütleb laaž. Ta viskab pilgu Bertalile, kes on kohutavalt lähedale jõudnud. Marshall on veel aega küsida kõige tähtsamat ja paadimehed vastavad vaheldumisi. Ta on siis abielus. Kas tal on naine ka kaasas? Ei, naist ei ole tal kaasas, ta jäi võõrsile. Jah, ta jäi maha võõrale välismaale. Küllap on peen proua, mis ta nimi on? Seda ei oska ma öelda. Tan surnud, ütleb teine mees ja teeb sellele jutule lõpu. Issand jumal, kas ta tõesti on surnud? Kas tal lapsi ei ole? Tal on kaks last, need on väikesed poiss ja tüdruk. No mis ajad, Jon, nad pole ühtini väikesed. Tüdrukul on ju aastaid üks jah, seda küll, aga poiss on väike. Ma mõtlesin teda. Pertel ongi kohal. Laaž jõuab veel viimasel hetkel küsida, kus ta lapsed on, mis nende nimed on, mida ta siin jõe ääres teeb? Ta ütles mulle, et tahab ainult natuke ringi vaadata. Ta ütles ta mulle ka. Paadimehed rääkisid loo veel paaril erineval moel üle ja olid sama meelt. Ta oli härrasmehelikult riides, ütles laaž. Mehed noogutavad nõusolevalt, jah. Tal on nii karusnahka kui kas ametit. Ta ütleb, et ta külmetab meie külmal maal ega saa kuidagi sooja. Pertele Beretta, kuid asutab end lihtsalt kuulama. Tal on pikad kõrvad, kellest te räägite, küsib ta. Paadimehed ei vasta talle, vaid pöörduvad endiselt Lashi poole ja räägivad rohkem kuningarikkusest tema rahatähtedest. Kui ta paari sõitu kinni maksis. Tema teengelbungast. Kas te sõidutati kedagi? Küsib Pertel. Paadimehed, mõõdavad teda pilguga, sülitavad ja vastavad ja sõidutavad küll kedagi. Selle peale pöörduvad nad jälle looži poole ja räägivad, raputavad pead ja mõtlevad ja avaldavad selle rikka härrasmehe kohta arvamust ja mina jäi, on, kes siin seisab, ei ole midagi enamat, kui tühised kõnnid. Märgid tahaksin ma öelda, võrreldes sellega, mis tema on. Ja ometi oleme üles kasvanud sama mere ääres. Jah, sedaviisi võib meil siin maises elus minna, ütleb Kaion. Siis pöördub Pertel looži poole, küsib, kellest te räägite. Agalažile ei ole aega, ei ole kübetki aega ja ta laseb Perteli küsimuse kõrvust mööda, ütleb äkki, olgu pealegi küllalt kaua teid kinni pidanud, nende sõnadega läheb ta minema. Ja nüüd on Pertelli kord saladus päevavalgele tuua. Oh kui uudishimulik ta on ja kuidas küll need kaks paadimeest teda piinavad. Alguses läks laaž ühtlaste sammudega üle välja joosta oleks tema meelest olnud häbiasi kuid tasapisi lisab ta tempot ja umbes poolel teel keerab sisse. Kuule Juhani tarre, see oli kõige lähemal. Laaž läheb puhevile, tan saladusest pakatamas ja teab rohkem kui rahvas siinsetest Aredes. Kui ta nüüd sellega targasti ringi käib, võib ta olla tähtis persoon terveks pikaks päevaks. Ta näeb juba uule Juhani tares paari naist, kes teda ootavad. Aga kui laaž kohale jõuab, tule välja, et seal lapsed on temast juba ette jõudnud. Tema oma ja teiste perede lapsed, pikakõrvalised räbalates, mutukad ja tema oma poeg, laaž, suurinetu loika. Ja nüüd kihutasid needsamad lapsed ühest maja hütis teisija rikkusid kõik ära. Tema oma poeg, nende eesotsas, kui oivaline. Kuule, Juhan tuli Lashile vastu ja küsis, kes on, keda nad sõidutavad. Ja kui laast tahtis hakata oma hinda üles kruvima, küsis kuule, Juhan, otse, kas on tõsi, et nad sõidutavad seda Tobijast, kellest sai kuningas. Paari tunni pärast oli rahvast paksult valge kaheksa aerulise paadi juures. Nad tulid passima, et vilksam isegi muinasjutukuningat näha, kui ta paadi juurde naaseb. Naised olid ennast isegi välja sättinud ja rätikud pähe pannud. Taaverdana oli nii taltsutamatu ja punapäine. Ta oli suurt kasvu ja noor. Ühele kuningale hakkab ta kindlasti silma. Ole sa lahke, nad kõik jäid pika ninaga. Kui kolm matkajad kose juures tagasi tulid, töölised, kaks sõudjad koos kasukaga tõepoolest paadi juurde, aga härra ise keeras kõrvale ja suundus mõisa poole. Läks Seegelfassi leitnandile külla ja tema näost ei olnud näha, nagu tal ei oleks sinna asja. Ta ei olnud mingi kergejalgne kõndija ja tal kulus edasi liikumiseks tükk aega. Oma kübarat hoidis ta käes. See mees ei olnud kuigi muinasjutulise välimusega. Tal oli uued rõivad seljas ja jäme kuldkett võla ümber. Muidu oli ta nagu iga teinegi tavaline meesterahvas, kahvatu ja teravate näojoontega. Tal oli täishabe sirge nina ning suur hulk kortse silmade ümber. Ta võis olla umbes neljakümnendates eluaastates. Paremas käes kandis ta tavalist väikest kuldsõrmust. Juuksed olid kõik veel peas. Tema tüsedus seisnes tegelikult ainult suures ja haidlases vaatsas reied ja jala tulid tal peenikesed. Kui ta õuele jõudis, vaatas ta ringi, otsustas majja siseneda tagauksest köögi kaudu. Kuigi maja esiküljel oli kaks suurt kivitreppi. Ta kohtas üht tüdrukut, jäteretas teda, küsis, kas härra hoolmsen on kodus ja ulatas oma nimekaardi. Leitnant tuli välja, jäi hetkeks seisma, võõras tegi kummarduse, ütles, ma ei tea, kas lubate, et külastan teid. Ma ei pea imelikuks, kui te ära ütlete. Missugune tagasihoidlikus mees oli samuti helistanud, köögiakende alla, seisma jääda. Tobias Holmenbloo kunagi elasin siin kõige kaugemal mere laiul. Olen teist palju kuulnud, ütles leitnant. Mina olen ka teist ja teie sugupuus palju kuulnud, ütles mees teie isast ja esiisadest Seegelfossi mõisast. Nüüd võtsin nõuks kord siia sõita ja seda paika vaadata. Tegin tiiru mööda jõe kallast ülespoole. Kas te ei astuks sisse, ütles leitnandi ja ulatas talle lõpuks käe. Nad läksid leitnandi ruumidesse ja võtsid istet. See võõras Holmen kroo oli nähtavasti otsustanud selles peenes majas olla tagasihoidlik ja tähtsusetu. Ta oli tükk aega vait ja ütles. Lõpuks. Istun siin ja mõtlen, kus ma olen. Minu lapsepõlves oli Seegel fos suurim koht, millest me seal kaugel mere rüpes kuulnud olime. Mina vähemalt unistasin, et saaksin kord viibida siin selles toas. Leitnant vastas. Te unustasite vist üsna teistsuguseid suuri unistusi ja olete need ka realiseerinud. Oja ütles Holmengro mõtlikult. Erinevalt neist teistest, kes me oleme olnud kodus oma maalapil. Marialiseerisin muuhulgas ka selle, et rikkusin ära oma tervise. Ah nii, teie tervis on halvemaks läinud. Oja. Ja ma olen viibinud paljudes paikades, et proovida seda tagasi saada, aga mees meeldis, leitnandile äratas lugupidamist. Ta oli pikka aega kuulnud sellest fantastilisest kangelasest, tema kuulsus oli imbunud isegi Seegelfossid Aredesse. Nüüd istus ta siin see kuningas tobias ja oli nii loomulik ja tavaline, kui üldse olla võis. Leitnant helistas kell. Mis oleks, kui te prooviksite elada jälle nüüd siin kodus, küsis ta. Olen sellele mõelnud? No mõnda aega vähemalt, eks jah. Kuid ei ole lihtne ära tulla, mul on seal ettevõtteid. Vertinastus tuppa. Mida me võiksime pakkuda, küsis leitnant. Holmengro, tänas. Ta sooviks klaasi piima. Muud mitte midagi. Aitäh. Klaas. Piimapiin toodi. Ja ma tahaksin proovida küll midagi siin kodus, jätkas Holme. Aga mul on Mehhikos tegemist. Ma elan Mehhikos ja seal on mul üht-teist tegemist. Mitte midagi suurt, aga kui ma eemal viibimine, võib seda veel vähemaks jääda. Ärid, mõni väike või pool, suur tehas, mõni maavaldusveski saekaater, midagi sellesarnast. Kas te ära müüa, isa? See kõik on natuke liiga hea selleks. Mu naine on surnud, aga mul on kaks last, meie elatusallikas on seal kaugel. See oli tõeline uudisleitnant oli igatahes olnud arvamusel, et selle müstilise mehe puhul ei ole asja sellel küljel üldse määravat tähtsust. Aga tervist tuleb hoida, ütles ta tagasi saada. Eks ta nii ole. Aga ma olen oma töösse seal sisse elanud, üle võtnud ettevõtmisi, kui need olid väikesed ja laiendanud neid siis kõvasti. Leitnant tõusis ja läks akna juurde. Kas ta läks sinna selleks, et näha väljas midagi ebatavalist? Kas ta nägi kõiki neid hingelisi, kes olid lautorisse kokku voolanud? Ta seisis hetke vaikselt. Võib-olla hoidis härra Holmendroo temal silma peale. Võib-olla ei hoidnud ka leitnant silmas oma vabadik rentnike täielikust tegevusetuse valge paadi ümber. Üks suur pikk pump käis nende seas käest kätte. See oli kasukas, mida näidati kõigile. Ta pööras ringi ja küsis silmad peaaegu kinni. See seal all on muidugi teie kaheksa aeruline. Holmengro tõusis püsti ja heitis pilgu aknast välja. Seda küll. Ära sa ütle, missugune vaade siit avaneb. Merry ja suured metsad, põllud ja aasad ja veel jõgi. Ja taamal kiri. Võõras uus kõlas veidi võltsilt, tundus öelduna selleks, et mõisa omanikule meelepärane olla. Selles, mis vaadetes puutus, ei paistnud kuningas tobias eriti asjatundja olevat. Akendest paistis peamiselt ainult lage meri ja paljad laiud. Väike-villats tuli teatama, et lõuna on valmis. Olge lahked, ütles leitnant ja avas oma külalisele ukse. Söögitoas esitleti härra Holmendroot prouale. Aadel haid oli imestunud ja põnevuses. Ta ei olnud küll kasvanud üles muinasjuttudega sellest mehest, aga ta oli mitu aastat kuulnud temast lugusid. Pealegi oli Virtin täna tema mälu värskendanud ja teda ette valmistanud. Ta oli pereemalik ja armastusväärne. Härra On Norrasse tagasi pöördunud, tervist kosutada, teatas leitnant. Tema tervis on viimasel ajal kehv olnud. Siis sõltub kõik sellest, kas saadakse talle pakkuda seda, mida ta vajab, ütles proua. Võib-olla peab ta dieeti. Holmengro ei pidanud dieeti ohtu, tervis ei ole sugugi vilets, ta on ainult väsinud. Mees pidi olema suur tahe. Ta tegi ennast võib-olla tervemaks, kui ta oli. Ta näol ei olnud kannatuste jälgegi. Vaikselt ja märkamatult õnnestus tal suhu libistada tablett, mille ta suure vaevaga ilma veeta alla neelas. Aga järgmine tablett kukkus põrandale ja ei olnud aru saada, et see oleks meelega tehtud. Teie tulete suurest maailmast, härra Holmengro, ütles proua. Ta vastasheites pilgu üle laua. Ma olen täna tulnud suurde maailma, proua, mõistun Seegelfossi toas. See ei olnud halvasti öeldud. Laual oli hõbe ja vein ja lilled ning seal oli kala ja linnuliha ja hõrgutisi. Tõepoolest harukordselt istus praegu hoolmsenite laua taga külaline, kes tundis häid kombeid. Prouat ei paelunud demoleks sugugi vähem kui see paistis ka tema mehele meeldivat. Härra vestles huvitavalt paljudest asjadest ja leidis ühise keele ka lastega. Aeg-ajalt pakkus ta huvi isegi väiksele villatsile. Kuidas te tunnete end kodus pärast nii pikka äraolekut, küsis proua 30 aastat, nagu ma olen kuulnud. See tekitab minus väga imelise tunde, vastas ta. Ma liigun ringi ja heidan pilgulaiule ja tunnen härra kivid ja liivarannas ja kuulen ulgumeremüha. Kuigi kõik minu lähedased on praegu sealt lahkunud, mõni on surnud ja viimane elusolev inimene on läinud oma teed. See tundub mulle küllaltki kummaline. Ei ole ju kuigi palju aega möödas, kui me kõik olime seal üheskoos. Poolik käiakivi visati kord minema, see vedeleb ikka veel sealsamas maas. Eemalmäel kasvas paar väikest mändi, needki on veel alles. Seesama tunne valdas mind, kui käisin mõne aasta eest oma isakodus han ooperis, ütles proua. Ega see ei olnudki nii ammu, kui ma viimati seal käisin, see oli alles hiljuti. Kas see oli siis, kui sa minu kaasa võtsid? Küsis väike villats. Jah. Kahjuks ei lääne sinna enam kunagi. Leitnandile on käed süles. Ta pusib kogu aeg millegi kallal, ta vahetab oma sõrmuse vasakusse kätte. Ma ei mäletagi enam, kas meil oli seal lõbus, ütleb villats. Kus, kus ei, mu sõber suri, teisel korral oli väike. Kas ei mäleta, et sul lubati mängida vanaisa au saabliga? Ei mäleta. Proua isa oli siis ohvitser, küsib Holmendro Ooberst, Lõpetas Ooberst, Stina. Kõigel on seal kodus, nüüd ju lõpp. Olen lugenud suurest murrangulist muudatusest han ooperis, ütles Holmendro, ma ei ole seal kunagi käinud seal, rikas ja ilus, maarikas ja ilus maa. Ja proua isa astus tagasi. Ta ei olnud vana ja ta paistis silma Ooberst Moritz, fon plats. Aga tema kuulus nende hulka, kes tundsid end liiga vanana rivis seismiseks. Kuidas ma seda nimetaksin võõra teenistuses. Leitnant küsis, aga mis mulje on teile jätnud, see, mida te nüüd Norrast näinud olete, kas Norra on alla käinud või edasi arenenud, Raholmen kroo. Edasi arenenud tingimata edasi, kõik maad arenevad edasi. Inimesed elavad suuremates majades, neil on rohkem loomi, nad elavad paremini. Rahvaarv on ju ka suurenenud. Seda ei ole muidugi palju, mida ma sellest maast nüüd näinud olen. Sain ühe inglise auriku ka Trondheimis ära käia ja Trondheimist põhja pool on mul jahiõnn ja statistiliselt on maatõusuteel. Statistiliselt ma mõtlen mõõtude ja kaalu poolest. Suurenev rahvastik on pannud inimesi natuke rohkem maad harima, natuke rohkem hoolt kandma. Kas see on inimesi oma loomult tublimaks teinud, ma ei tea. Sellega on asi üldiselt kehv. Mulle tundub, et siin põhjas on edusammud kõige väiksemad. Siin on üles kasvanud uued inimesed, need sarnanevad lausa silmatorkavalt vanadega. Käivad ringi, käed püksitaskus, nad on põhja norralased. Jah, nad käivad ringi, käed püksitaskus, ütleb ka proua. Ükse mõtte mälestust tõi Holmen kroo näole naeratuse ja ta hakkas rääkima. Kui mul oli vaja sõudjaid oma väikesteks väljasõitudeks, ei leidnud ma kedagi. Mind juhatati kaupmees Henriksson juurde uut väärile. Tal oli kaheksa aeruline kajutiga paat, mida kunagi ei kasutatud, aga ta ei tahtnud seda välja laenata. Kas olete nõus paadi ära müüma, küsisin ma. Ta pidas seda naljaks ja vastas, et miks mitte, kui saab selle eest 200 kaadrit, siis ma ostsin selle paadi ära. Proua naeratas, leitnant naeratas, Holmengro jätkas. Kui mul oli sõudjaid vaja, ei leidnud kedagi. Mehed vahtisid Hendrikson nii poes ja lonkisin, käed püksitaskus tema paadisillal. Nad olid küll nõus seilama, aga tuult ei olnud ja sõuda nad ei viitsinud. Ma tundsin oma inimesed ära. Kas te ei andnud neile märku, kes teie olete? Küsib leitnant. Ma vihjasin sellele. Mulle tundus, et rohkem kui vajalik, aga nad lihtsalt ei uskunud mind. Siis ütlesin otse välja, et nad võiksid ometi oma vana tuttavale laiult küüti pakkuda. Mu nimi on tobias, kui nad mind mäletavad. Kuid nad vaatasid mind ülevalt alla ega uskunud päriselt. Tundsin oma inimesed ära ja läksin koju, keerasin nendele mitu salli ümber kõhu ja tegin enda tüsedamaks. Panin teised riided selga, riputasin selle keti kaela. Ma teadsin ju, et kui põhja norralastele üldse miski muljet avaldab siis on see Priscus ja uhked rõivad ja kassikuld. Ilm oli nii soe ja ma ei teadnud, kuidas ma selle üle elan, aga ma panin ikkagi veel ka kasuka selga. Kui olin enda niimodi vurphy löönud ja siis nende juurde läksin, vaatasid nad mind teise pilguga ja massaingi. Nüüd naeris terve laudkond, see oli alles riukalik vingerpuss. Ja te tõepoolest usute, et tänu oma riietuse muutmisele saite küüti? Ma olen selles veendunud, proua, need inimesed on läbi aastate kuulnud palju ja ülepaisutatud jutte minu kohta, et olen saanud nii võimsaks, et olles saanud nii rikkaks, et olen peaaegu kuningas. Kas ma siis ei peaks kõhukas ja rikas välja nägema? Kui ma kasuka ja kuldketiga kohale ilmusin, olin ma laiu tobias? Mind tunnustati. See on nii nagu siis, kui neegrikuningas ainsana kogu rahva keskele endale Castroli pähe paneb, aga muidu on alasti. Tegemist on lastega põhja, norralased on lapsed. Kas siis läks suureks peoks, kui päriselt rahvani jõudis? Kes te olete? Minule on see kõike muud kui meeldiv. Rahvast voolas kokku igast kandist, Nad tahtsid mind näha. Nad tulid plekkämbrite ja kottidega, nad lunisid raha ja mälestusesemeid. Igaühel oli oma soov. Mõni mäletas mind lapsest saati, kõik tundsid minu õde, kes viimasena laiul elas enamik oli temaga suguluses ja järelikult ka minuga. Üks naine vajas abi matusteks. Üks mees soovis lauda ehitamiseks palke. Üks poiss tuli oma isaga, poiss oli varastanud ja nüüd taheti, et ma ta vabaks kaupleksid. Ei, ma ei ole kunagi ja proua võib uskuda, et need olid mulle deeguusata päevad. Siiski sain lõpuks selle hulluse maha rahustatud selja taga räägiti, et ma ei andnud nii meeletul hulgal, et ma ei olnud oma rahakotti varunud rohkem kui ühe miljoni. Järelikult pidin ennast piirama, kuni minut tegelik rahavaru kohale saabub. See oli teel. See oli 50. kastis ja kastil oli neli lukku ees. Lühidalt, ma olin vanal tuttaval, mitte töö ja tegevuse, vaid muinasjutumaal. Tundsin selle ära. Leitnant oli tähelepanelikult ja viisakalt kuulanud, ta oli mitu korda visanud pilgu Holmendroo Jänedale kaelaketile. Kas ta ei olnud seda ennem märganud kui alles nüüd või oli tal tekkinud kahtlus, kas ikka on kullast? Säärasel pepsil mehel võis vabalt tekkida säärane kahtlus ja võib-olla tundis ta isegi väikest halvakspanu. Jah, nüüd on meil kõht täis, ütles ta ja tõusis.