Kui saabus tema kolmas õppeaasta Harrous, võis hakata tunduma, et ükski lavastus ei ole enam täielik ilma Benedict kammerPätsita. Oli see siis vene draama või farss või revüü, oli tema üks tähti kõigis kooli lavalistes tegemistes. Taali astunud rätiga äriühingu liikmeks klubimis kandis ühe teise vana härraulase nime kirjanik therans rätigen, kes oli üks briti teatri hiiglastest 1900 neljakümnendatel ja viiekümnendatel aastatel. Kuigi nende õpinguid Harrous lahutas 65 aastat. Samastus kamber, väetš tugevaltratiganiga, Nad mõlemad olid veetnud suurema osa lapsepõlvest Kensington Is. Mõlemad kuulusid Harrous samasse majja ning mõlemad veetsid hulganisti aega kooli raamatukogus süvenenult sele köiteid uurimas. Kui kammerpäts esimest korda seal seinte kaupa raamatuid nägi, tundus see talle niivõrd ületamatu. Ma mõtlesin, et ilmselt ei jätku minu elust nii kauaks, et ainuüksi esimene riiulitäis läbi lugeda rääkimata veel esimesest ruumist või kogu neetud raamatukogust. Ma olen alati püüelnud enda arendamise poole soovinud maailma enda ümber paremini mõista. Tema eneseharimise komme jäi temaga ka täiskasvanu eas ning avaldus hiljem talle tüüpiliseks saanud harjumuses iga saadud rolli jaoks põhjalikku uurimistööd teha. Esines ta siis pea või kõrvalosas. Selge oli see, et kammerpäts on suurepärane. Ansambli näitleja. Ta ei mänginud kunagi vaakumis, ei etendanud kunagi suurt staari ja oli kaasnäitlejate suhtes alati koostööaldis. Kui teda ei tõmmanud näitekunsti poole mitte see, et oleks võimalus end näidata. Kuna tema mõlemad vanemad olid kutselised näitlejad, oli tal väga reaalne arusaam sellest, mida tähendab näitleja elukutse. Nähes kõrvalt, kuidas ja milliste töövõtetega minu vanemad töötasid, ei olnud selles minu jaoks kuigi palju müstikat, et ma teadsin selle ameti rändajaliku iseloomu, ebakindlat, sissetulekut, mida see sinu eraeluga teha võib? Kõike seda. Esialgu ei olnud, Benedicti vanemad tema ambitsioonide suhtes näitlejaks saada kuigivõrd toetavad. Ehkki nad mõlemad olid kindlalt Suurbritannia lavadel. Ekraanidel püsivad näod. Nad rääkisid mulle, et vaata meid, kui kontrollimatu meie elu on, kuidas raha kord on ja kord ei ole. Tõepoolest nende otsus saata poeg Harro kooli õppima oli osa plaanist teda näitlejaks saamise unistusest eemale meelitada. Wyndham ja Chlton lootsid, et tasakaalukas haridus suunab teda millegi teistsuguse poole, kindlama karjääri poole, kui oli see, mille nemad olid valinud. Ise näis, et nende plaanist ei tulnud aga midagi välja. Kamber väetš meenutas hiljem, et oma viimasel õppeaastal Harrous ei suutnud ta millelegi keskenduda. Ta tunnistas, et 18 aastaselt eelistas ta õppimisele kanepit, tüdrukuid ja muusikat kuid paratamatult olid need tema saavutused laval, mis halos kõige suuremat muljet olid avaldanud. Ühena kuue õpilase seast, kes 1995. aastal kooli lõpetamisel Glenn Diorodzildi nimelise lahkumisstipendiumi saajaks osutusid tõstis kooli direktor õppeaasta lõpukõnes just teda esile kui noormeest, keda ootab ees suur tulevik. Kuigi Nicolás pomfo tunnistas, et on üpris pahandav üht või teist poissi eraldi ära märkida. Kui te kõik olete ühise töö tulemusel nii palju saavutanud ei saanud ikkagi mööda faktist, et hea meeskonnamängijana olin vend, hamber päts siiski hakanud staariks tõusma. Tema etteasted laval rääkisid Womfod jäävad need, kel oli õnn neid näha veel kaua mäletama. Mida siis edasi teha? Ta mõtles juura kui võimalikku elukutse peale. Tema vanemate jaoks, kellele näitleja ameti ebakindlus muret tegi, oleks muidugi olnud suureks kergenduseks. Paljud ütlesid mulle, et advokaadid ei tea kunagi, kust nende järgmine tööots tuleb. Et on vaja palju mööda kodumaad ringi sõita ja et see on väga raske töö. See kõik kõlas Kang näitlemise moodi, nii et ma otsustasin pigem selle juurde jääda. Pärast seda, kui ta oli külastanud Manchesteri ülikooli õigusteaduskonda heitis ta sellesuunalised pürgimused lõplikult kõrvale. Ta muutis meelt. Sealsed juuratudengid meenutasid talle elavaid surnuid. Ning lisaks taipas ta, et tema püüd karjäärivalikut muuta oli esmajoones mõeldud selleks, et oma vanematele tõestada, et ma olen selleks võimeline. Näitleja ameti pidamine oleks ebakindel ja ettearvamatu, kuid seda võiks ju sama hästi öelda peaaegu iga teise elukutse kohta. Tema viis aastat uskumatult priviligeeritud mulli sees haru koolis oli hajutanud temas kõik kahtlused selles osas mida ta oma eluga peale tahtis hakata. Ta tahtis saada näitlejaks, nagu seda olid tema vanemad. 1995. aastal, kui ta härrast lahkus, võttis Benedict enne ülikooli minekut vaba aasta. Ta tahtis veeta mõnda aega välismaal ning selleks, et reisi jaoks raha teenida, töötas ta ligikaudu pool aastat ühes Londoni parfümeeriafirmas. Tema vaheaasta teine pool leidis taaga tarnšiilingus Lääne Bengalis Indias, kus ta õpetas Buda munkadele inglise keelt. Tal oli võimalus elada munkadega koos, olla tunnistajaks nende igapäevastele rituaalidele, teha koos nendega tööd ja palvetada. Nad õpetasid mulle, et inimese loomus on kahepalgeline kuid näitasid Kasele humaansust ja tutvustasid ühtlasi seda jaburat huumorimeelt, mida on vaja selleks, et elada täisväärtuslikku spirituaalset elu. Mungad õpetasid teda ka mediteerima. See oli miski, millest kujunes tema näitlejatöös hindamatu abivahend. See andis talle võime keskenduda ja kogeda ehedat tähelepanu koondamist eesmärgile ning mitte lasta end millestki kõrvale kallutada. Tunda end ümbritsevas keskkonnas väga elus, olla teadlik osa sellest mõista, mis toimub sinu perifeerse nägemisväljas ja su selja taga kui ka seda, mis on sinu ees. See tuli kindlasti sealt. Oli ka kainestavaid hetki. Ta vaatas pealt, kuidas leinajad kandsid surnukehi jõe äärde põletamisele. See iidne komme ei ole kuigi meeldiv märkista. Sa hingad sisse suitsu, mis tuleb põlevast laibast. Teisel korral sattus tema elu ohtu ja seda mitte viimast korda. Koos nelja sõbraga suundus ta ekspeditsioonile mägedesse, Nepaalis. Meil polnud mingeid juhiseid ja puudus ka piisavalt. Ilmastikukindel riietus sattusid halvasti, varustatud matkajad peagi raskustesse. Meil tekkis mägitõbi ja siis veel amööb düsenteeria, meenutas kamber päts. Me olime poolteist päeva täiesti eksinud, liikusime öösel ja pigistasime samblast joogivett välja. Magasime ühes loomalaudas, mis haises sõnniku järele ja mägitõve tõttu nägime painajalike unenägusid. Pääsemine tuli alles siis, kui nad avastasid jaki väljaheidete raja ning sedamööda liikudes jõudsid tagasi turvalisse paika. See oli üks hirmus mannetu ekspeditsioon, kõneles ta enam kui 15 aastat hiljem. Me olime haledalt vähe ette valmistunud. Minul oli kaasas ainult varusall, mille ema mulle kudunud oli ja tükk juustu. Turvaliselt Inglismaale tagasi jõudnud, astus kammerpäts 1996. aasta sügisel Manchesteri ülikooli kolme aasta pikkusesse bakalaureuseõppesse Harro kooli asukohast. Hoolimata linnajao südames ja Londoni kesklinnale suhteliselt lähedal oli ta seal tundnud end veidi liiga vati sees ning ihkas nüüd midagi karusama, et mul oli vaja vabaneda ohust, et võiksin endale Gazmirist kampsuni õlgadele siduda. Ja siin midagi pisut egalitaarsemat. Ma ei soovinud lihtsalt jätkata samas vaimus, nagu erakooli ajal ihkasin midagi vähem eksklusiivset. Ta oli vahepeal mõelnud ka oks pritsi peale. Ent kuigi Oxfordis kui ka Cambridge'is olid oma draamaühinguid ja revii trupid neist kõige tuntumad Oxford Review ja Cambridge vutt lits, ei pakkunud kumbki ülikool teada last kraadiõpet. Ta otsustas Manchesteri ülikooli kasuks, kuna sellel õppeasutusel oli kauaaegne ja lugupeetud sideetenduskunstiga teatriga. Manchesteris oli kamber Beachi teatrikursusel tema õpingukaaslaseks, teiste seas ka Olivia pulee kes oli pärit Edela-Londonist ja temast kaks aastat noorem. Nende viimasel õppeaastal 1999 alustasid nad suhet, mis kestis 12 aastat. Nende lennus oli ka noor Mathieu Houm tulevane staar BBC üks sarjas käivinjasteissi, kes õppis, standab koomikuks ja kirjutas lõputöö Steve Kuugani esinemisstiilist. KammerBachi enda 30000 sõnalise lõputöö teemaks olid filmirežissöör Stanley kiubliku linateosed. Tema lõputöö juhendajaks oli maikolhol, et kes hiljem meenutas, et noormehel olid ülikooli saabudes kaasas laitmatud soovitused oma eelmisest õppeasutusest. Ma mäletan, kuidas üks tema õpetajaid härravust helistas mulle, et rääkida, milline talent meile saabumas on. Ja seda ta tõesti ka oli. Holtile meenus õpilane, kes oli ülikoolikaaslaste seas ääretult populaarne. Võis olla meeldiv, mõtlik, kuid kellel oli silme ees siht saada suurepäraseks näitlejaks, mitte aga superstaariks. Ta teadis, et see on miski, mis vajab palju tööd. Tal ei olnud silmades paljas tähesära. Tema suhtumine oli professionaalne. Teatrikursus esitas kamber pätsile kõikvõimalikke uusi väljakutseid. Me käisime praktikal vanglates ja kriminaalhooldusasutustes, mis tähendas, et meil tuli õppida karistusseadustiku ja rehabiliteerimismeetodeid ning siis minna projektiga pooleteiseks kuuks treinjuway vanglasse. Ja veel kahte D-kategooria kinnipidamisasutusse ning kriminaalhoolduskeskusse. Ühele totra nimega peenemat sorti kutile oli võimalus näha sellist maailma väga eriline. Õpingutest vabal ajal leidis kamber päädž palju erinevaid uusi sõpru ning ta võis kõvasti pidu panna, kuid mõnda aega oli ta lümfisõlmede põletikuga pikali maas. Sellest hoolimata hakkas selgeks saama, et näitlejakutsevalik oli tema jaoks õige samm olnud. Tema vanemad olid hakanud tema otsusega leppima leppima heas mõttes. Tõele au andes nägid nad iga kord, kui nad mõnda etendust vaatama tulid, kus ta mängis. Oli see siis Glen Garri, Glen Ross või Amadeus temas rabavat potentsiaali. Lõpuks olid mu vanemad selles suhtes juba päris lootusrikkad. Ükskord tuli isa ühe etenduse järel minu juurde ja ütles. Sa oled juba praegu parem, kui mina üldse kunagi olen olnud. Sellest hetkest mõtlesin ma, okei, ta on mulle oma õnnistuse andnud, nii et ma teengi seda. Kamber Pätsi lavatöödest 1990.-te aastate lõpupoole kirjutati harva mõni arvustus kuid kohe pärast Manchesteri ülikooli lõpetamist pani mõnigi ajakirjandusväljaanne teda tähele. Ükse Daily Maili alalisi seltskonna kroonikuid märkis teda 1999. aastal seoses Edinburghi teatrifestivaliga ära, kui kedagi, kellel tasub silma peal hoida. Naisel tämbstor kirjutas, et ta lummas publikut Grayfajas köök-house'i saalis Eduard Olvi kahe mehe tükis loomaaialugu. Näidend räägib kahest tegelasest ja pargipingist New Yorkis senshothakis. Pieter üritab lugeda, kui Cherry tahab rääkida oma üksildases elust. Tükki arvustus aja lehesedascatzmann tihti esimene verstapost kõige jaoks, mis puudutab Edinburgh festivali kiitis kaamer Pätsi mitmekülgsust. Benedict Cumberbatchi esinemine Charrina on leidlik ja dünaamiline. Ta on seda liiki näitleja, kes suudaks hoida publiku huvi ja pakkuda mitmekesisust ka sooloetenduses, kus tal on kehastada 20 erinevat rolli. Pärast Elinberad suundus Manchesteri ülikooli lõpetanud kamber päts tagasi Londonisse. Sel ajal, kui tema elukaaslane Olivia pulee liitus National Joossejatega võttis ta ise ette veel ühe aasta jagu haridusteed seekord õppeasutuses nimega Landon Academy of Music kändramaatik aat. Lühidalt lamda. Ta leidis koguni oma esimese agendi ja mõnda aega eksperimenteeris ka nimevahetusega. Just nagu ta isagi oli teinud rohkem kui 40 aastat tagasi valista kamber patchi asemel Chltoni. Hiljem seletas ta, et põhjenduseks oli tookord lihtsustamine. Kamber päts oli veidi kohmakas ja Sazine ning ta eeldas, et seda nime ei ole tal kutselise näitlejana küll iialgi võimalik töötada. Kuid peagi mõtles ta ringi, eriti pärast uue agendi leidmist. Ma ei olnud veel kuigivõrd edasijõudnud ja minu uus agent soovitas nimi tagasi vahetada. Benedict kammerpäts oli paras suutäis välja hääldada, kuid omajagu unustamatu suutäis. Nad ütlesid, et see on suurepärane nimi, et see paneb inimesed sinust rääkima. 2000. aasta jaanuari lõpus tegid oma esimese tähelepanuga väärse ülesastumise teleekraanil seda AIDS i Vii nostalgilise pühapäevaõhtuses draamas karjas südameasi mille tegevus toimub 1960.-te aastate Põhja-Inglismaal. Tema mõlemad vanemad olid samuti selles sarjas üles astunud. Simm oli mänginud selle 18 hooaja jooksul koguni kolme erinevat tegelast ning Wanda oli 1900 üheksakümnendatel aastatel kehastanud üht tegelast nelja osa vältel. Hoolimata Benedicti väga paljudest hilisematest ja palju kuulsamatest edukatest esinemistest televisioonis on omamoodi kurioosne tõsiasi see, et tema teledebüüt südameasjas oli meelitanud telerite ette koguda senise karjääri kõige arvukama vaatajaskonna. Kuna sari oli eetris populaarse seebiooperi garanation Street ja tuletõrjujate rääkiva draamasarja London põleb vahel vaatas seda südameasi osa peaaegu 15 miljonit inimest. Ainus telesaade, mis samal nädalal veelgi suurema vaatajaskonna suutis koguda, oligi karonation streid. Kuid see oli vaid ühekordne roll. Kuidas enam kui kaks aastat, enne kui ta uuesti teleekraanile sattus pärast üheaastase kursuse lõpetamist Lamdas oli tal raske tööd leida. Ligikaudu kuus kuud ei teinud ta mitte midagi. See võib väga heidutav olla, kui oled millessegi pannud kogu oma hinge ja südame ning see ei anna kohe tulemusi.