Vene dikt tegi mõned käigud oma alma maatorisse. Kuuendal mail 2000. aastal esines ta taas korra Harro kooli lavastuses Tõrksa taltsutus jällegi Petrutša rollis. Seda geniaalse maaniaga armastusväärse ülbusega, mis oli korraga kohutavalt naljakas ja kaastundlik. Septembrikuus võttis ta külalisnäitlejana osa Oscar Wilde'i näidendi, kui tähtis on olla tõsine lavastusest puhastades Jack vajas ringid, kusjuures Pietro džuuli teismeline poeg Lorcan esines Alzernoni rollis naisel. Tempstor märkis abivalmilt teda taas ära Daily Maili veergudel. Ning halloweeni arvustus tõstis oma vilistlast samuti uhkusega esile näitleja, kellest me edaspidi kindlasti veel palju kuuleme, kommenteeris ajakiri. Tema puhul võis täheldada kõiki loomupärase professionaali tundemärke. Mõni kuu hiljem oli ta jällegi tagasi Harrous, seekord osalisena teatrirühmitusest kaamera, mille ta ülikooli ajal asutanud oli, et mängida stiibanberkovi näidendis hirm, kus ta kehastas George'i juudi päritolu hulgimüüjat. Tükki mängiti vaid kooli personalile ja vanematele klassidele seda näidendi sisu tõttu. Siinkohal tuleks märkida, et kammerväetise ei olnud tol ajal veel mitte mingis mõttes kuulus nimi kuid tema teatrialane reputatsioon Harro koolis oli nii tugev, et ta külalisesinemine võeti vastu kõige soojemate tunnetega ning märgiti kooli ajakirjas ära kui tõeline rahva lemmik. Kuid pärast lamda lõpetamist ei olnud tal kuude kaupa praktiliselt üldse mingit tööd näitekunsti alal. Restoranides kellerina töötamine aitas tal elamisraha kokku kraapida, kuid peale selle polnud tal erilist rakendust. Ma elasin röstsaiast ja keedetud ubadest. Üks minu näitlejast sõber härra ütles selle kohta, et praegu me naudime sidrunikoore aastaid, mis pidi tähendama, et kui me vaid suudaksime endale üht jooki lubada, siis sööksime sealt seest sidrunilõigu koorega ära. Pärast tõusujoones kulgenud kooli aastaid ja intensiivset eluülikooli ajal hakkas kammerpäts mõistma, et tõeline töö alles algab. Kooliteatrimulli sees julgustatakse sind igal sammul sellest väljaspool laias maailmas oli aga hoopis keerulisem kanda kinnitada. Kõik eelnev täidab sind enesekindlusega, rääkis ta palju aastaid hiljem, kuid siis saad sa tunda äraütlemist. Õnneks ei olnud korralikud lavatööd enam kaugel. 2001. aasta kevadel võis Benedict Cumberbatchi viimaks kelneri ameti sinnapaika jätta. Selleks suveks valiti ta osalema kahes lavastuses Londoni Riidžins paaki vabaõhuteatris. Shakespeare'i näidendite lavastamine oli seal suviseks traditsiooniks olnud juba enam kui 70 aastat. Kamber päitš mängis kaasa kahe kuulsa bardi komöödias Suveunenägu ja asjatu armuvaev. Kaamer väetisi oli varem kaks korda tükiga suve õuna nagu jõudu proovinud. 12 aastaselt oli tema tõlgendus kohmakast kangrust nik patrumist prämbalt Hay kooli lavaversioonis laineid löönud. Mõni aasta hiljem harru koolis kehastas ta demeetriust. Veel aastakümne jagu hiljem astus ta taastemeetrise rolli kõrvuti koomiku keri hõlmatiga, kes oli Bathumi osas. Lavastaja Alan streissen oli tükki riidion spakis lavale toonud juba eelmisel suvel, tõstes tegevuse 1590.-test aastatest 19. sajandi keskpaika. Suurem osa selle lavastuse osatäitjatest veetis 2001. aasta suve veel ka teise Shakespeari komöödia kallal töötades, mille lavastajaks oli samuti streichen. Tükis asjatu armuvaev mängis kammerpäts Navarra kuningat Võud house'i stiilis, nagu oleks ta Pirchivoosta tema meisterlikult kujutatud ebakindel telki ja sai üleriigilises ajakirjanduses mitme suurepärase arvustuse osaliseks. Ta leiab nalja ja tobedus seal, kus seda varem ei olnud, kirjutab Daily mail. Üpris meeldiv noorsand, märkis Sandy Times ning jätkas. Omajagu irvhammast. Omajagu poisikest peab ennast mitte täiesti põhjuseta peene coiliseks. Saatus oli ka nii määranud, millest kujunes aastate jooksul juba omamoodi reegel, et trupis mängis ta kõrvuti kellegagi, kes tundis vähemalt üht tema vanematest. Antud juhul oli see Christopher Goodwin. Ta oli töötanud minu isaga koos Maicel Freini näidendi lavalised segadused lavastuses. Ma armastan näitlejakutse järjepidevust on tõepoolest Tartu mängida koos inimestega, kes kuuluvad minu vanemate põlvkonda. Kuigi traditsiooniliselt on teatrietendusi välisoludes mängitud juba sajandeid, on tänapäevase katusega harjunud publiku jaoks vabaõhuetendust jälgimine omajagu riskantne. Idüllilist ilmastikutingimustes on midagi paremat kui vabas õhus veedetud õhtu seiks piiriga raske ette võtada. Ent niiske ja lohutu briti suvega, nagu see 2001. aastal ka järjekordselt oli võib see raskeks katsumuseks osutuda. Ühel laupäeva õhtul, kui publiku seas istus ka endi bändenti teatrikriitik muutusid vihma valingud nii kange kaheseks, et kui etendus oli jõudnud ligikaudu poole peale, ei olnud näitlejatel muud teha, kui saju eest varju joosta. Sellised juba on vabas õhus teatritegemise riskid. Rahvasuu räägib, et keegi olevat pealt kuulnud kaht vanaldas teatrikülastajat vestlemas ühe suveöö unenäolavastuse üle, mida nad kord niisama võimatu ilmaga oli vaatamas käinud. See oli parim variant, mida ma näinud olen, kuulutas üks tema kaaslane vastas jah. Ainult kahju, et see nii vettinud pidi olema. Sellest hoolimata oli kamber väätši Navarra kuningas tükkis asjatu armuvaev jätnud niivõrd tugeva mulje, et temast sai üks 2001. aasta iyanšalsoni auhinna nominente preemia, mis antakse näitlejale, kes on alla 30 tunnustuseks parima osatäitmise eest klassika lavastuses. See 1991. aastal asutatud auhind, mille sponsoriteks on National afietsejale sandi Times on oma nime saanud kõrgelt tunnustatud šoti päritolu näitleja järgi kelle eluauhinna asutamisel eelnenud aastal traagiliselt varase lõpu leidis. Ta suri vaid 40 aasta vanuselt. Auhinna nominentide ja laureaatide hulka on aastate jooksul kuulunud Joe'd loo Tom Holland, Helen Mcrory, Marian šanbatist, Dominic West ja Ben Vaisso. Kamber patchi nimi 2001. aastal preemia kolme esimese auhinnalise koha saajate sekka ei jõudnud kuid 2006. aastal vaid mõni kuu enne seda, kui tema 30. sünnipäev oleks ta võimalike kandidaatide seast lõplikult välja arvanud sattus ta veel kord nominentide nimekirja. Sel korral jäi ta pingereas kolmandaks seda Desmanni rolli eest Eda kaableri lavastuses. Taali oma osatäitmises niivõrd veenev ja mõjuv, et žürii hinnangul oli see lugu niisama palju tema kui Heda tragöödia. Kamber Beachi suureks uhkuseks ja meeleheaks oli auhinnatseremoonial tema ametlikuks õnnitlejaks teine näitleja, kes noore mehena olid Essoni rollis edu saavutanud. Söör Ian Mcialanna. 2002. aasta suvel naasis kaamerbaighoryyczynspaaki lavale, et osaleda 200 ekspiri lavastuses. Lisaks veel osatäitmine Joun Little vooditükis. Oh see võrratu sõda. Kui roomia Juulia otsustajate poolt üpris jahedalt vastu siis neist mitmete jaoks tõusis teiste seast siiski esile kaamerbatši osatäitmine pen vooliana, kusjuures üks neist, Guardiani kriitik, väitis koguni et jäi mulje, nagu kannaksid tema haprad õlad üksinda kogu tragöödia raskust. Vésteinn kiitis kõrgelt tema haaravat esinemist, mis suutis sellest võrdlemisi väikesest rollist väga palju välja võtta paistes nii mond, tekki, mässajatest kõige tugevam lavastuse, nagu teile meeldib kaasaegsem atmosfäär, kus tegevus oli toodud kuningas Edwardi valitsemisaega. 1900 kahekümnendatel aastatel sai üldjoontes soojema vastuvõtu osaliseks. Harukoolist 1990.-te aastate algupoolel oli ta säranud roosa lindi osas, kuid nüüd mängista selle tegelaskuju vastas intensiivset ja tormakat Orlandat. Mõnede jaoks oli ta selles rollis koguni liiga intensiivne. Kamber päädž langeb kord või paar lausa sõna valingu tasemele, kirjutas sandid helega. Kuid seda tasakaalustavad enam kui küllaga tema kirg ja avatus. Paljude arvustajate hinnangul mängiti armastajapaari suure veendumusega. Nende suurimaks pettumuseks kujunes hoopis vihm, mille tõttu tuli esietendus enneaegselt katkestada. Järgnevatel päevadel vananenud ilm kuigivõrd, kuigi trupp rühkis vapralt edasi ning publiku otsis kaitset vihmavarjude all. Glasgow Herald kommenteeris, et kammerpäts ja Rebecca Johnson jäljendasid andi mägede haua, liiachou granti, vesist kõrgpunktina mõeldud embust filmist neli pulma ja üks matus, kuid seekord täieloomud ruudusega. Mõlema näitleja puhul võib täheldada harukordset potentsiaali, kiitis les täitš. Nagu brittidel kombeks, peab ilm enne ikka väga märjaks ja ohtlikuks keerama, kui etendus pooleli jäetakse, lausus kammerväetš. Valingulise vihma puhul kannatavad näitlejad ja publik koos. Ükskord kui mängiti lavastust, nagu teile meeldib, tuli tal üksinda enneaegselt lavalt lahkuda, kui ta poole etenduse pealt hääle kaotas. See hirmutav hetk saabus just siis, kui Orlando tegelane sosistas oma repliigi. Ma ei saa temaga rääkida. 1000 pealise publiku seas leidus üksainus, kes näitleja õnnetu olukorra üle kuuldavalt naerda söandas. Ning sel ajal, kui tema dublant rolli edasi mängis, sõtkus rusutud ja tummkamber Pätsi jalgratta seljas koju. 2003. aasta kevadel leidis ta end taaskord täbaras olukorras. See leidis küll aset lava taga, kuid oli tõusva lavatähe jaoks siiski niisama masendab. Londoni Almeida teatris, mis paikneb õnneks siseruumides, toimus parasjagu osatäitjate valimine lavastusse, naine merelt. Prooviesinemisel kutsus ta seda osalt küll suutmatuse tõttu inimeste nimesid kergesti meelde jätta, mida ta ise on tunnistanud Almeida kunstilist juhti Sõerd ja nii mitu korda nõu pliks, kes oli samal ajal hoopis Royal Shakespeare Company kunstiliseks juhiks. Õnneks otsustas kammerpätši siiski oma truck Bigutsuda. Nainemerelt, millega tähistati teatri taasavamist, oli emotsionaalne draama 1880.-test aastatest, kus ühtki tegelast ei säästetud. Autoriks Henrik Ibseni. Lavastuse peaosas oli Natasha Richardson, kelle ema Vanessa Reed Graywali loonud 25 aastat tagasi ellida keskses rollis lööva osa lahenduse. Näidend rääkis abielunaisest, kes elab mägedes, aga ihkab endiselt vaba olla ning igatseb taga merd ja üht meremeest, keda ta kunagi armastas. Nüüd, olles abielus maa tohtriga ning kahe noore tütre ema kaotab ta saatuse tahtel viiekuuse. Imiku kammerpäädž esines siin kõrvalosas kehastades kidurat ja tähtsust täis skulptorid nimega lünkstrand. See oli roll, mis nõudis temalt nii tundeliigutuse kui ka mustakoomika meisterlikku valdamist. Mis lünkstrandi naljakaks teeb, meenutas ta. Hiljem on see, et tal endal pole aimugi, kui naeruväärne ta on. Kui publik minu tegelase peale naeris, püüdsin ma sinna vahele tekitada kerge valge müra seina, et sellest mitte välja teha. Lünkstrandi pompöösne olek oli üks iseloomustada rolle, mida talle üha enam pakkuma hakati. Ja see oli juba hakanud talle ka üha enam muret valmistama. Kohmakas taktitus on minu puhul üks vaikimisi toimivaid mehhanisme, nii et see on kohe üks lahter, kuhu ma paljude jaoks esimesel pilgul sobiton. Aga kui sa lähed koju ja vaatad endale peeglis otsa, siis üks asi, mida sa olla ei taha, on see üks ja sama inimene kogu aeg ja pidevalt. 2005. aasta märtsiks oli kammerpäikese avalikkuse jaoks juba tuttavam nimi, kui ta oli seda olnud eelmise ajal meedias mängitud Ibseni lavastuse ajal. Seekord oli näidendiks 1890. aastal ilmunud Heda kaabler. Lavastaja Richard heer, kelle käe all oli just lavale jõudnud vestendi lavaversioon. Mary popintsist olevat väitnud, et mõte see tükk uuesti lavale tuua oli talle pähe turgatanud hambaarsti ooteruumis, kui ta parasjagu sirvis seltskonnaajakirja Hello, kus oli intervjuu ka peene kombelise ja noore naisega, kes oli kuulus sellepärast, et ta oli kuulus ning kellel oli ta enda sõnade järgi tohutu anne igavuse vallas. Heda kaableron elus mõtles eir ning olles näinud iivet hästi osatäitmist National, jäädes Oniili näidendis Elektra saatus on lein, teadis ta, et on oma häda leidnud. Heda jäi see halvakspanu, vastas seisis kaamer, pätšidesman, tema abikaasa ja kitsikuses akadeemik. Tema rolli lahendust kiideti laialdaselt selle eest, et ta jättis tegelaskuju pedantliku joone pigem tagaplaanile ning tõstis temas esile õpetlaste mõtliku natuuri. Minu jaoks on huvitavam mängida teda teistmoodi, rääkis kamber Page. Ja ansambli jaoks on see samuti parem. Mulle on alati tundunud, et see kahandab Heda tragöödiat ja sama kehtib kadesmani puhul kui minna seda teed, et nad on juba algusest peale rongist maha jäänud, sest naine abiellus idioodiga. Kõik Almeidas mängitud etendused müüdi välja ning 2005. aasta maikuus kolis lavastus sama näitlejate koosseisuga veel 10-ks aastaks teatrisse. Žukov jook. Aasta hiljem langes kammerBeachile osaks pearoll George näidendis harjumise aeg tragikomöödia Ameerika näitekirjaniku Tennessee Williamsi sulest, mida mängitakse üpris harva. Tüki tegevus toimub jõululaupäeval ning peategelane George on Korea sõja veteran, kes on just abiellunud Isabelliga, kuid leiab end võimetu olevat pulmaööl abielu mehe kohust täitma. Teda püüab julgustada rai sõber sõjaväepäevilt, kelle kinnitusel ei ole sellised probleemid värskete pruutpaaride puhul haruldased kuid samas selgub, et ka Ralfi enda abielutara sõjaga on karile jooksmas. Williamsit ei tunta kui koomilist autorit ning harjumise aeg ei kuulu kaugeltki tema suurteoste hulka. Erinevalt tükkidest nagu tramm nimega iha või kass tulisel plekk-katusel ning seda polnud Londonis ka 1962.-st aastast saadik mängitud. Kuid lavastus sai siiski mitmete positiivsete arvustuste osaliseks. Time-out'i teatrikriitik kirjutas, et kaamer päädž toob lavale mehist soojust, mis paneb meid lootma, et abielu kujuneb õnnelikuks. Taaskord pani ta nii publiku kui ka kriitikud mitmete puudustega tegelaskujule südamest kaasa elama.