Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile ja ilusat pühapäeva teile. Südamest sellepärast, et müstiline Venemaa on meid viinud mõnikord intriigide, salalepingute, võimuiha, julmuse, maailma. Seda enam võiks mõelda, et ja vaadata kuidagi rõõmsameelsemaks, et seda tänapäevast elu, mis meid ümbritseb, kuigi kõike seda, mis sai praegu loetletud, jätkub ka siin piisavalt. Aga vahetevahel on ajalugu ka sellepärast hea, et seal võib leida nii palju jubedusi ja siis võrreldes seda väikest tänapäeva nendega. Meie mastaap võib ju rõõmustada, et me elame suhteliselt rahulikus ja meeldivas ajas ning ruumis. Aga tuletame meelde, tavaliselt oleme me seda alati teinud. Eelmine kord olime me 1928. aasta oktoobri alguses. Rännakud viisid meid Berliini ja kui me kujutaksime ennast ette tavalise Berliinlasena, aga kunstihuvilise Berliinlasena, siis oleks meile kätte kindlasti jõudnud Nõukogude Liidu kunsti müügikataloog. Ja me rääkisime ka sellest, et mõned inimesed, valdavalt vene emigrandid, leidsid üllatusena selle kataloogi lehekülgedel pilte väärtesemeid, kunstiväärtusi, mis kuulusid neile. Ja küsimus pole ju selles, et Nõukogude võim võttis kelleltki midagi ära ja nüüd käitus sellega nagu peremees. Sellega oldi juba 10 aasta jooksul harjunud, situatsioon oli erakordne sellepärast et tegemist oli Ermitaaži asjadega hoiule talletatud asjadega deponeeritud asjadega. Selle kohta olid sõlmitud vastavat lepingut ning need lepingud olid nii sõlmitud kui ka allkirjastatud juba ajal, kui võimul olid bolševikud. Seega tegemist oli normaalse, igati seadusliku lepinguga. Inimene tõi, andis oma pildihoiule ja see oligi Ermitas. Loomulikult võib oletada, et juba 28. aastal ei uskunud keegi nendest omanikest, et vähemalt peatselt saavad nad oma varad tagasi, et nad võiksid minna ja teatab, et nüüd ma tulen ja võtan selle asja hoiult ära. Seda lootust ei ole, aga keegi neist ka ei mõelnud, ilmselt ei uskunud seda, et lihtsalt need asjad tuuakse Berliini ja pannakse siin müüki, tähendab, nende poolt antud vara parseldatakse maha. Et tegemist oli oluliste figuuridega. Muidugi nad olid juba keskkonnast väljas ja seega ka nende hääl ei kõlanud võib-olla nii valjult, nagu ta oleks seda kunagi Venemaal kõlanud, kui seal oleksid nad midagi taolist või nendega oleks midagi taolist juhtunud. Aga Nende inimeste seas olid näiteks selliste tuntud suguvõsade esindajad nagu võrstyushuupov, lihtsalt mõned nimed. Samuti. Vürstinna Paley vürst abalenski, tuleb meelde, et vürst palenski oli andnud Ermitaaži hoiule oma tugitoolide kollektsiooni. Väga suure kollektsiooni kuskile nendega sõita oli võimatu, need jäid sinna hoiule. Krahv Solanguuk oli kataloogis ära tundnud ja see ei ole ime ära tunda, kui tegemist on talle kuuluva Rembrandti tööga. Jällegi deponeeritud Ermitaažis, neid müügikataloogis ja arusaadavalt. Kõik need inimesed pöörduvad kohtuorganite poole. See on ju täiesti loogiline. Kuid seda teame me juba oma kogemustel. Kohtuveskid jahvatavad väga aeglaselt, enne, kui need otsused valmivad. Enne kui nad välja kuulutatakse, on võimalik edasi kaevata. See on pikk protseduur. Ja selleks ajaks oli juba kätte jõudnud ka enampakkumise päev. Kuna neid on ju tegemist kõmuliste sündmusega kõigepealt, et see on juubelimüüa. See arv oli meil number 200000. Enampakkumist oli toimunud, ta oli toimunud muidugi 199999. Nüüd pidi tulema ümmargune juubeliüritus teise, kas pakutav kunst äratas huvi? Kolmandaks selle kunstipäritolumaal ikkagi kõik, mis oli seotud Nõukogude Venemaaga, see oli tol ajal erakordne. Järsku nad midagi müüvad. Kolmandaks või neljandaks, juba läheb see rida veel sassi. Olid kaebused, inimesed võtavad sõna nii, et tegemist on sensatsioonilist sündmusega, huvilisi palju, esindatud on nii muuseumid kui erakogujad, nii Euroopa kui Ameerika, niiet tegemist ei ole mitte mingisuguse üritusega, mis tol ajal oleks köitnud vaid kitsa kunstihuvilise ringi tähelepanu, vaid see on tunduvalt laiem kõmuline sündmuspildid. Ilmuvad ka reprod pakutavast kunstist ajakirjades kus tavaliselt kunstist ei kirjutata, nii et me saaksime kätte lihtsalt selle sündmuse, tolle aja tähtsuse millesse enampakkumine algas. Hiljem võib ju lugeda ülevaateid arusaadavalt, et nõukogude kaubandusesindus pidi toimunud sündmusest kirjutas oma aruande Moskvasse. Enampakkumine algas mööblist. Ja väidetavalt tunti eriti suurt huvi Loui Viieteistkümnenda Louis kuueteistkümnendas stiilis väike mööbli vastu. Tolleaegne mood ja nagu ikka, nõudlus on vahetevahel mingite eriliste asjade vastu suurem. Nii et mööblivalik ja just nimelt see pakutav mööbel olevat leidnud väga suurt, et nõudlust. Ja selles kaubandusesinduse aruandes tuuakse ka eraldi välja nii nõbel kui ka pronksesemed, aga valdavalt oli tegemist valgustitega, erinevate ka lambid ja kogu kogu see maa Ell. Sealt loodet teenida 500000 marka saadi aga 808 10. Nii et siin tulemused ületasid tunduvalt loodet. Kõik see toimus kuuendal novembril, unustasin öelda. Pärast lõunat algas gobel läänide müük. Loomulikult pakutakse nii palju erinevaid asju, nad on kuidagi sorteeritud, grupeeritud. Väidetavalt see müük ei läinud nii hästi, on ka arusaadav. Mööbliese ja eriti väikese mahub ilusti kuskile ära, kui ka raha on aga kobe, läen mõõtudega neli korda viis meetrit eeldada väga spetsiifilist ruumi, seega huvi võib-olla natukene ka objektiivselt väiksem. Ja väidetavalt pakuti 16 kobe lääni ning neist müüdi maha kaheksa, nii et pooled leidsid ostja ja pooled jäid Müümata. Nõukogude kaubandusesindaja on juhtinud tähelepanu, püütakse kuidagi seda esimest enampakkumist analüüsida, et teha järeldusi tulevikuks. Mis on siis hea? Ega keegi ei räägi kunstist, räägitakse kaubast, mis läheb pida, õnnestub müüa, mida ei õnnestu müüa. Ja ta väidab, et eriti suurt nõudlust leidsid tubakakarbid. Ja näitena oli toodud üks, 18. sajandi TÖÖ. Ta läks müüki alghinnaga 8000 aga õnnestus müüa hinnaga 28000, nii et mitme mitmekordselt tõusis see hind. Ja kaubandusesindaja teatab, et müüdi kõik siin ei olnud mingit küsimust, läksid kõik väiksed esemed suhteliselt jällegi. Kas hind on normaalne või mitte, on meil raske hinnata, see on tegelikult 28000 marka tol ajal küllaltki suur summa. Kuid tekkisid probleemid ja enampakkumise teise päeva alguseks olid juba levinud jutud, et kohtunõudmiste tulemusel on mõned asjad pandud aresti alla. Väga raske on tagantjärele ja selle kaubandusesindaja aruannetest aru saada, mida see tegelikult tähendas, aga jäi selline mulje, et peamine vahe seisnes selles, et müüja ei vastuta enam. Sa võid selle asja ära osta, aga ei ole välistatud, et tulevikus keegi võimu esindaja astub sinu korterisse ja teatab, et see ei olegi sinu tubakatopse kuulub hoopis Graf salakuubile ja sult võetakse lihtsalt äras. Tähendab, risk on sinu? Jäi igatahes selline mulje, mis puudutab enamus neid asju, mille kohta oli esitatud kaebus kohtule. Ja sellepärast arusaadavalt ka inimesed kõhklevad, kas tasub osta, ei tasu osta, vähemalt kaubandusesindaja kurdab nende kõhkluste üle. Kuid ta lisab, et kui nõiki ilmusid pildid, siis enampakkumine sai vana hoo tagasi. Nii et inimesed erutusid, pakutakse ju ja võib ette kujutada kogujat, kes näeb oma ihaldatud pilti, enne oli ta juba otsustanud, et maksab, mis ta maksab? Kataloogi oli ta lehitsenud, selle ma ostan ära ja näita, näeb seda teostama täies ilus käed hakkavad värisema ja kirg möllab, nii et enampakkumine sai hoo sisse. Mida siis loodeti saada? Väidetavalt miljon 700000? Ja kui löödi tulemused kokku, siis selgus, et müüa õnnestus natukene üle kahe miljoni eest. Seega esmapilgul on tulemus suurepärane, planeeritud tulu ületati. Mis on aga huvitav, et A täpsustusena võib olla. Kokku oli müüki pandud 447 teost ja neist 60 tiks olid aresti all kuid nad ikka müüdi maha. Kuna me rääkisime sellest sellest vahekorras, siis las need, las need numbrid arvud olla ka. Mõned üksikud asjad aga olid kohtuotsusega kohtutäiturite kätes, nii et need loomulikult müüki ei läinud, nii et midagi kaebajatel õnnestus viia nii kaugele mingid esemed juusis, tõendid olid niivõrd, et kindlad, et keelustati nende müük, vaatamata sellele, aga see planeeritav ju lähtus arusaamast või lootusest, et kõik õnnestub maha müüa ja siis oli see summa veel kord tuletan meelde, miljon 700, aga müüdi vähem, sest kõike müüa ei saanud ja ikkagi teeniti üle kahe miljoni. Järgmine enampakkumine toimus 20. novembril ja siis läks müüki peamiselt maalide kollektsioon. Esitati 80 maali, neist müüdi 68. Need olid suhteliselt kui nii võib üldse kunsti kohta öelda teisejärgulised tööd aga et nad seda olid, seda kinnitanud ka teenitud summa. See oli 50000 marka võrreldes näiteks ühe tubakadoosiga, mis meil oli 28000, need kokku 50000. Üldiselt jäädi selle esimese katsega rahule. Ja järeldus on selline, et on see tegevus perspektiivne. Miks suhteliselt niivõrd tagasihoidlik järeldus, sellepärast et esmapilgul ju teeniti kaks miljonit, kuid üks kolmandik sellest tuli loovutada Saksa firmale, kes enampakkumise korraldas, nii et kahest miljonist juba üks kolmandik läks ära. Lisaks saga sama firma ju oli andnud Nõukogude institutsioonidele peamiselt just sellele ühingule antikvariaat, avanssi, millega antikvariaat seda vara kokku muretses. Ja need ilmnes, et saadud tulust ei jätku isegi selle avanssi katteks, need sisuliselt kõik need kaks miljonit tuli randa jäi veel ka puudu. Aga miks suhteliselt hea meeleolu? Sellepärast, et loodeti korraldada veel 10 15 enampakkumist ja siis juba oleks olnud võimalik jõuda kindlasti plussi. Ja millele rõhutatakse kaubandus esinduse töötajate saadetistes. Et Berliin ei ole ju kaugeltki ainus koht, kus võiks neid üritusi korraldada, on London, Pariis, New York on veel suured kunstikeskused. Ja nii ei olegi partei ja valitsuse poolt püstitatud ülesanne teenida 30 miljonit Kunstiniigist ületamatu. Tegelikult see on kõike realiseeritav, nii et üks seisukoht ja eriti nende inimeste poolt esitatuna, kes seda müüki korraldasid, nüüd teenisime kaks miljonit, jah, antud juhul tuli ära anda need kaks miljonit, aga korraldama veel 10 15 oksjonit. Korrutame kaks 15-ga ja me saamegi need 30 miljonit, väga lihtne loogika, niiet spirata vaarissi võiks olla see järeldus. Selles foorilises meeleolus toimus ka Bale'i palee, rääkisime sellest paleest, et võetakse vastu otsus müüa sepale sisuliselt tervikvarana nende kunstiväärtuste pakkimine ja saatmine Londonisse. Kuskil pool aastat tagasi olid ju kõik need pildid ja vaasid kaunistanud Paley palee muuseumi, siis oli ta ju muuseum, saale. Nii et inimesed võisid seda kõike imetleda. Nüüd on otsustatud, et see maha müüa. Ja seejuures on hämmastav oma naiivsuses antikvariaadi töötajate veendumus et see kõik läheb väga libedalt. Ja milles oli küsimus, mis muutis natukene ärevaks. Kui toimus enampakkumine Berliinis, siis vürstinna Olga balley. Aga ta oli ju suurvürsti Pavel Aleksandrovitš, Morganaatiline abikaasa, oli Berliinis. Ja täpselt samuti oli ka osa nendest asjadest antud hoiule või vähemalt seal taga oli mingisugune juriidiline konks, mille ta haakuda esitas kohtule kaebuse. Ning antikvariaadi töötajad loodavad, et kui nüüd saata kõik need asjad Londonisse, siis järsku algapalley ei märka, ei märka ja kahetsust ei esid. Nii et see on siis niisugune argumentatsioon, mis kuskilt lipsab läbi. Muidugi ta ei iseloomusta mitte nõukogude võimu, nõukogude võim on piisavalt nutikas ja kaval, aga üksikuid inimesi, kes siis konkreetselt selle tööga tegelesid ja siis nende ettekujutus, kuidas neid asju võiks, võiks ajada. Mis samal ajal toimub Venemaal ja kunstiinimeste ringkondades, Sisson? Keegi või midagi sellist ei oodanud. Inimesed ei tea, mis järgneb. Kas tulevikus piirdutakse vaid nende kunstiteostega, mis asuvad hoidlates hoiul? Või on juba järgmine samm, põhiekspositsioon? Ja müüki lähevad teose põhiekspositsiooni idest lihtsalt võetakse seintelt maha. See on kirjeldamatu olukord ja me võime ju kujutada ette tõelisi kunstiinimesi, kunstiteadlasi, kes olid terve oma elu pühendanud nende varade säilitamisele hoidmisele, kes mõistsid kunsti tõelist väärtust. Näha neid neid esemeid müügil Berliinis või vähemalt saada sellest teada. Ka nemad, kivist ei suutnud tol ajal arvata, kust tuleb järgmine löök. Mis siis tegelikult ähvardab nüüd järgmise käiguna. Ja ma tooksin võib-olla ainult ühe näite. 1920. aasta suvel toimus välismaaga kultuurisidemete ühengus, ühingu nimi on ju pikem käik. Me teame seda ühingut, ta tegutses ju ka hiljem Eestis ja väga paljus oli see lihtsalt üks vihmavari mis võimaldas julgeolekul toimetada ja tegutseda välismaal ja kontrollida välismaalasi. Siin aga selle üleliidulise ühingu eesotsas 28. aastal oli väga huvitav inimene. Perekonnanimi juba vist ütleb, kellega on tegemist, aga millised on seosed, võib-olla kõik meie kuulajad ei tea. Selleks inimeseks oli Kolga võidurna kaamenjova. Meil oli üks väga väljapaistev tegelane, kes oli kada võidovitš. Eesnimi oli tal küll Jeff. Nii et tegemist oli Trotski õega ja kaamenjevi esimese abikaasaga. Nii et mingi aeg, inimene, kelle sõna kaalus väga palju mida on selle inimese sõna väärt juba 28. aastal, see on omaette küsimus. Oli ta ka vahetult pärast revolutsiooni hariduse rahvakomissariaadis teatrite osakonna juhataja olnud veel olulistel ametipostidel. Ja 30.-te lõpus lastakse maha. Nii et praegu on tema seal. Sellel nõupidamisel olid veel kunstiteadlased, ametnikud ja ootamatud tol ajal väga ootamatult külalised Ameerika ühendriikidest. Miks need külalised, kuigi läänest tulnud külalised olid kõik imelised, tol ajal käis ju väga vähe inimesi, aga Ameerika Ühendriigid seda enam sellepärast 28. aasta suvel tol ajal, kui see nõupidamine toimub kahe riigi vahel veel diplomaatilisi suhteid ei olnud. Ja millise ettepanekuga Ameerika sõbrad, kuna on sõprusühing, siis loomulikult sõbrad, sinna ilmusid muidugi kõik, see oli juba varem nendes institutsioonides, kus tegelikult otsustati, mida paika panna, mida mitte kuidas paika panna, otsustatud, aga see formaalne koosolek toimub seal. Ameerika sõpradel oli soov tutvustada Ameeriklastele vene rahvakunsti. Niisugune missioon väga õilis ja ilus. Ja kui me nüüd mõtleme, et millest alustada ameeriklaste tutvustamist, siis loomulik oleks seda teha võib-olla vana vene kunstist ja ikoonidest kõikunud. Loogiline ja pakutakse välja kunstiteadlastele nisugune, vaimustav idee korraldada Ameerika Ühendriikides ikoonide näitus. Ja kui tegemist on esimese suure tutvustava mingis mõttes läbimurdenäitusega ja mitte ainult kunsti vallas läbimurde, vaid üldse suhete vallas siis võib oletada, et on soov esitada sinna parimat tööd parimatest. Kuid sellest, et samaaegselt olid kavandatud ka analoogilised näitused Saksamaal ja Prantsusmaal, kunstiteadlasi ei informeeritud. Ja seda informatsiooni ei jagatud põhjusel, et need näitused oli planeeritud lõpetada. Enampakkumisega tähendab need ikoonid, mis pidid minema Prantsusmaale ja Saksamaale ja ilmselt hiljem ka Ameerikasse. Need ikoonid kavatseti lõpuks maha müüa, näidata ja siis müüa maha. Ja otsustati alustada äraproovitud kohast, nagu kalurid söödavad tihti mingi koha sisse, puistavad sinna leivapalakesi, et kalakesed sinna koguneksid, näid palakesi oli puistatud juba Berliini, niiet taoline esmanäitus pidi toimuma Berliinis ja selle Berliini näituse jaoks. Antigi korraldus valida välja kõige paremad näidised, et inimesed, näituse külastajad saaksid tutvuda vene ikooni, kogu valikuga oleksid esindatud tud, erinevad koolkonnad, erinevad meistrid ja me kujutame enam-vähem, et milline võiks valik olla. Loomulikult tegelikest kavadest kunstiteadlastele ümardame need inimesed selle nime alla, kunstiteadlased neile ei õeldud. Kuid tekib ootamatu Vastuseis ja vastuseis mitte sellepärast, et keegi saab midagi teada, kuigi ilmselt midagi aimataks. Ja leidub nii palju julgeid inimesi, kes ütlevad, et ei, me ei anna näidikaanevad, peidame nad ära. Ei selle vastuseisu taga on objektiivne alus ja see tuleneb kehtivast korrast, mis on ju väga loogiline, kui muuseumid ja ilmselt seekord on allkirjastatud kõige kõrgematel tasanditel, mis üldse taolise korra kehtestamise puhul kõne alla tulevad. Kui muuseumid annavad oma teose näituseks kuskile mujale ja see võis olla ja toimuda ka siseriiklikult, võiks ju korraldada mingisuguse näituse Ermitas siis on ju arusaadav, et ei saabunud kuskil teisest linnast onud ja tädid kottidega võtnud suvaliselt pildid ja viinud need pildid minema ja keegi hiljem ei tea, milliseks kujuneb nende piltide saatus. Ilmselt oli ette nähtud kõikvõimalike paberite allkirjastamine, me ju kujutame ka seda ette tänapäeval ja oleme ka ajalehtedes vahel lugenud, kui keeruline see kõik on. Kui palju kindlustus, erinevad garantiikirjad, mis tänapäeval kaasnevad taoliste näitustega, võib-olla tol ajal oli neid vähem, aga põhimõtet Ta lihtsalt oli ju loomulikult üks peamine nende garantiikirjad. Mõte just selles, et see muuseum saaks oma välja antud pildi eseme tervelt kahjustamata tagasi, see on ju selle mõtte. Ja nüüd loomulikult kui lähevad need pildid ja võib-olla kuna nad ületavad piiri, on veel muudki nõudlused. Võib-olla taolise kauba ma ei oska öelda. Puhul kehtis näiteks mingi tollieeskiri, et kui me viime välja, siis me Toomega ta tagasi, et ta ei läheks kuskil müüki, tegemist on ju nende samade tollieeskirjadega, mis määrasid kunstiväärtuste väljaveo ja ilmselt ka seal olid mingisugused punktid, kunagi me natukene sellest rääkisime, mis reguleerisid ka väljaviimist ja tagasitoomist. Ja nüüd tuleb välja, salaplaan oli maha müüa, aga mitte kuidagi ei saanud muuseumist võtta seda ikooni ilma selle allkirja andmata. Ja kuna nende näituste korraldaja oli põhimõtteliselt kultuurisidemete ühing, siis loomulikult selle garantiikirja meie variandis pidi andma see ühing ja pidi siis sellele alla kirjutama antud hetkel ka minema. Ja vot siit tekivad teatud probleemid ja raskused tähendab, ei saa mitte kuidagi, sest see oleks juba kõikide nende nõukogude maa kehtivate seaduste rikkumine ja mis siis saab edasi? Täiesti ootamatu takistus, mida keegi ei mõtle niisuguste asjade peale. Las Tanel praegu jääb kuskile õhku probleemina. Mis aga puudutab reaktsiooni valdavalt Moskvas sellele esimesele enampakkumisele siis loomulikult seal üleval ei ole see meeleolu kaugeltki nii roosiline. Tegelikult korraldatud enampakkumise tulemus pigem kinnitas skeptikute arvamust nende inimeste seisukohta, kes väitsid ruttu kiirelt teenida 30 miljonit kunsti müügiga. Polegi nii lihtne. Et kogu see arvestus, pilt maksab, nii palju, müüme maha, saame nii palju raha, et see tegelikkuses tähendab ikkagi hoopis midagi muud. Et kogu selle müügi korraldamine. Me nägime läänes võtab juba iseenesest peaaegu üks kolmandik ainuüksi sellele firmale, aga seal on transportkulud seal muud kulud. Ja lõpptulemusena võib olla ei olegi nii lihtne seda kõike kätte saada. Kuid see üldsegi ei tähenda, et piltide kokkukorjamine, nende äravõtmine muuseumitest oleks sellega lõppenud. See töö pigem intensiivistub, see on nagu mingisugune laviin, ta on hoo sisse saanud, selle taga on olnud vastavad otsused, mitte keegi ei ole neid muutnud ja aina intensiivistub ja nõukogude ametnikud loomulikult töötavad ju iga päev aina paremini. Lisaks anti juba teada, et järgmine enampakkumine Berliinis toimub 1929. aasta juulis. Selleks ajaks oli moodustatud Ermitaaži ka niinimetatud ekspertide komisjon, kes pidi seda kunsti välja valima, eraldama müügiks vajaminevad asjad. Ja me võime ette kujutada, et ka millised need inimesed poleks olnud, kuna see komisjon oli Ermitasid töötajatest, siis neile ei saanud süda mitte valutada. Ja loomulikult nemad omalt poolt püüdsid ju anda müüki võimalikult väheväärtuslike teisejärgulisi asju. See on ju nende soo nagu täita see korraldus. Aga nad ei anna ju mitte pilt, millel ei ole hinda, kunstiväärtused on hindamatud, Nad peavad ju iga pildi alla panema ka hinnang. Ja kui nad võtavad teisejärgulise pildi, siis loomulikult panevad nad sinna alla ka teisejärgulise hinna. Ja nii jällegi need inimesed Kaubanduse rahvakomissariaadist, kes loevad tulevast tulu kokku, saavad selle suure loetelu, löövad selle kokku ja näevad, et tulu on ju tühine. Ja siit pidev surve. Andke häid asju, andke neid asju, mis toovad sisse rohkem raha. Ja nii ongi sõrmitaaži komisjon, kes valib suveks pilte sunnitud tegema mingisuguseid järeleandmisi. Ja nad valivad välja neli suhteliselt tuntud maali, ei ole väljapääsu. Kolm renessanssi Itaalia meistritööd. Ja neljandaks nimi peaks vist enamusele meie kuulajatest kindlasti väga palju ütlema. See oli Lucas kraanahh, noorem tema teos ja Ermitasid töötajad hindasid nende nelja pildi väärtus 315000-le rublale mis samal ajal veel toimub. 28. 29. aasta talvel. Toimusid ka eriti tihedad kontaktid meile juba vana tuttava Kulbelk jaani ja nõukogude kaubandusesinduse ning Moskvas saabunud kaubandusjuhtfiguuride vahele. Kui vaadata neid esimesi oste, mida Kulbetiann sooritas siis nad kunstiväärtuse mõttes olid suhteliselt teisejärgulised. Ta esitas suure nimekirja, tema soovid, need tippsoovid oli 18 tuntud pilti näita ei saanud. Kuid ootamatult ja näha oli, et kuidagi need suhted ei ole nii paljulubavad või anna neid tulemusi, nagu võib-olla loodeti. Ja järsku ootamatult tehakse Kulbegiaanile ettepanek, et talle ollakse nõus müüma ühte teost. See ei ole küll nende 18 kipp teoste hulgas, mida ta nõudis, aga ta mainib seda, et seda ta tahaks ka. Ja selleks oli Madalmaade 15. sajandi meister. Tilk vouts. Miks see moment on nüüd erakordselt oluline, sest see on viimase piiri ületada vaatamine ja viimane p-s on väga tinglik piir. Me võiksime selle piiri tõmmata juba Ermitaažis saali sest kõik varasemad asjad ikkagi, mis läksid, olid kas hoiule antud või hoidlatest, aga see pilt oli juba Ermitaažis põhiekspositsioonis. See pilt on saalis ja need on juba korraldus, hakake võtma pilte seintelt maha, müüki lähevad ka need. Ja lisaks Kulbekjaanile pakuti seda pilti ka väidetavalt alla turuväärtust. Miks siis niisugune kingitus võime küsida? Moskvas oldi ju väga hästi informeeritud peatakovi ja Kulbekjaani kontaktidest ja kuidas neile reageeriti, see on ju väga märkimisväärne. Poliitbüroo tasemel võetakse vastu otsus. Nii et see on ju kõige kõrgem tase, mida üldse nõukogude maal pakkuda on võimalik. Ja see otsus kõlab järgmiselt. Nii et peatakovi ja Kolbekki jaaniläbirääkimised ei anna otsust lausena kunsti realiseerimisest, nad annavad otsus ühelauselise otsuse nafta realiseerimisest. Nii et läbirääkimiste puhul Kulbekjaaniga, kuigi loodetakse teenida ka 30 miljonit, müües maha kunsti, nähakse silmas ikkagi seda peaeesmärki, avada kraanid Nõukogude nafta müügiks läände. Ja vot sellepärast talle kingitus. Ja miks nafta müük valuutaallikas on tol ajal Nõukogude maale ju niivõrd oluline. Kui me vaatame seda olukorda 29 28 oleks võib-olla õigem siis ei ole ju autot tänavatel eriti näha, ei ole traktorit põllul. Aga on vaja ehitada neid samu tehaseid, ettevõtteid, kes tulenevalt viisaastaku plaanist kunagi hakkavad neid autosid traktoreid tootma. Ei ole vaja veel kütust, on vaja lihtsustatult valuutat ja sellepärast naftamüüki. Ja ilmselt ollakse ka peatakovi tegevusega niivõrd rahul, millest me võime seda järeldada, Tanja meil sattunud põlu alla, tan heidetud parteist välja. Ta on kuulutatud vale suuna esindajaks, aga ta tuuakse kuu aja möödudes Moskvasse tagasi ja edutatakse, aga teist sõna ei saa selle ametiposti puhul kasutada. Ta edutatakse Nõukogude Liidu Riigipanga etteotsa, see on väga oluline ametipost. Kuid selle taga on ju üks väike viga. Need tema kontaktid, Armeenia päritolu naftakaupmehega olid ju kõik mitteametlikud läbirääkimised tegelikult salajased, kavas oli ju sulide müüa tema firma kaudu tema firmasildiga tema nii-öelda etiketi all nõukogude naftat tegelikult. Ja sellepärast taolised ju läbirääkimised tuginevad väga paljus isiklikele kontaktidele, isiklikule usaldusele. Ja me rääkisime ka sellest, et Kulbetian ju digikedagi ei usalda, tantsid läinud vanaisasse, meenutasime tema 106. eluaastani elanud vanaisa, kes pidas kahte arstide brigaadi, sest ei usaldanud kedagi ja pojapoeg olevat läinud temasse ja nüüd viiakse peatakov minema, nii et mingis mõttes oli see vale samm. Ja nii me oleme jõudnud mingi teelahkmel. Ühest küljest hakkab selguma, et kunstimüügist ei tule sõda tulu. Teisest küljest, aga kogu see masinavärk on kogu bürokraatlik aparaat on käima lükatud. Ja et pidurid ei paista veel mitte kuskil, seda kinnitab ka fakt. Moodustatakse uus ja erakordselt oluline komisjon Nõukogude Liidu rahvakomissaride nõukogu juurde. Ja see komisjon peabki tegelema kunstiasjade valiku ja realiseerimisega ja kui me vaatame, kes taolise komisjoni etteotsa paigutatakse, siis selleks on kaubanduse rahvakomissari asetäitja hing Chuck. Seega Mõige, sest taolise komisjoni esimehega läheb müüki. Kuidas need sündmused edasi arenevad, sellest räägime juba järgmine kord.