Elu käib tõesti spiraali mööda. Alles see oli, kui meie ellu tuli toruga grammofon. Tulid esimesed heliplaadid. Tänapäeval on vändaga üleskeeratav plaadimängija jällegi hinnas. Sedapuhku rohkem küll kui iluese meenutus aastate tagant. End hindamatud on need inimesed, kes on aidanud läbi aastate silda luua, ühendust luua eilse ja tänase vahel. Artur Rinne on olnud üks sellistest meestest. Nüüdsest peab rääkima temast mineviku vormis. Aidaku tänased meenutuse killud, mälestus temast, oli ta läbi aastate. Ise on ta ühe oma tõekspidamistest välja lausunud 70. sünnipäeva saates. Mina olen mõtlenud, et iga päev on esietendus elus, kui juba paljud noored praegu leiavad, et igav on elada ja neid miski ei huvita siis on muidugi naljakas neid vaadata, seepärast ka nendel on ju iga päev, on erinev, vaadata suudab, aga muidugi kui ei suuda, siis ta ei ole enam esietendus. Aga elu on tõesti unikaalne ja väga huvitav. Uni. Ei möödu. Voodimaaga. Ta targanuga laeva udu. Ta ta harva vaadanud ja päeva aegu ei saanud. Seega. Artur Rinne puhul võib öelda mitmelgi juhul, et ta oli esimeste hulgas teerajajate seas. Seda eriti siis, kui juttu tuleb teletööst, meenutab Kalmer Tennosaar. Tema tuli 56. aasta oktoobris. Mul oli täpselt aasta oldud juba diktorina jah, diktorina ja hiljem siis muusikasaadete toimetajana. Need saatus tõid meid kokku jah, telemajas teletöö juurde. Ja muidugi, et, et noh, meie väike rahvas sai oma televisiooni see oli meile nii tähendusrikas ja me asusime õhinaga selle töö juurde. Ja selle töö juurde. Muidugi, Artur tõi oma teatritöö kogemused kõigepealt oma elutarkuse huumorimeel, olemislusti. Ja ma mäletan, meie väike, aga monoliitne kollektiiv ümbritses teda kui oma loometöö liidrit lakmuspaberit. Sest ma mäletan, tema ei teinud saladust, kuidas kõlaks ekspir muusikas või kuidas ta täitis paustovski haarava jutustusega korvi kuusik käbidega. Või sillutas Meie laulja korrupheele Georg Otsale populaarsuse teed üleliidulisel orbiidil. Või kuidas tegi kutsuva tulukese saateid Tallinnast kesktelevisioonile Esimestena sõna- ja ja samuti siis kutsuti ta Moskvasse kesktelevisiooni tegema saadet Georg Otsast kus samuti tema režiipult oli täidetud kõikidega. Sest ta ei teinud oma loomingu köögi poolelt midagi saladuseks ja need uksed olid alati valla. Et kõigepealt jah, ma mõtlen, et ka tänases televisioonipildis on kindlasti tema palgejooned. Ja me kolleegid, endised oleme Talle selle eest väga-väga tänulikud. Ja võib öelda kahtlemata õieti, et need olid televisiooni mesinädalad, ju see oli, me olime tena hälli juures ja need olid toredate otsingute leidmiste aastat. Ja Artur oli tõesti üks niisugune, ma ütleksin isegi tõerüütel ja otsija seestigajatel ka kõige õnnestunud paugupealt õlidel ka viltulaskmisi seal ütleme kunstilise külje poolt, aga ta julgesti vähemalt katsetas esimestena. Ja tõesti suur teene meeleta hakkas talletama meie muusikaajalugu, meie kultuuriajalugu. Ta jäädvustas lindile niisugused lauljad nagu Ott Raukase Georg Otsa, Tiit Kuusiku ja hakkas otsima nagu, et kuidas teha lihtsast kontsert, palastiks lavastuslik episood ja nii valmis ka, jah, see väike postitõld küll väga põtafoorselt sel papist ja, ja, ja hakkis aknad olid paberist, mis ma pidin katki lööma ja ja Laansoo kõlkusel tõlla katusel ja kadunud hoid, tjah avasalu ja see nüüd me vaatame tõesti huumoriga ja muheda nisuse äratundmisega. Aga Artur Rinne kui laulja või kolleeg selles mõttes. Selles mõttes oli ta ka muidugi meile mäemäekõrguselt üle, sest kuigi ta oli väikest kasvu, aga me vaatasime Tallink alt ülesse siis kõigepealt ju küla, kas kiidervel juba ristiisa pool kuulatud grammofonilt tulid ju tema esimesed helid ja laulud, mis, mis nagu jäid hinge gripitsema ja kuidas oleks tahtnud laulda tema moodi ja ei uskunudki, et kunagi tuleb see aeg, kus me esineme kõrvuti. Ja muidugi temalt tuli alati, et õppida, kuidas jah rahvaga sina peal olla? Ma ise mõtlen praegu, et me muusikat, teadlased või sotsioloogid peaksid isegi õppima ja uurima kuidas tema looming aitas kaasa põllumehel seda rasket ja tänuväärset tööd teha. Räägime tsentneritest ja tonnidest, aga kuidas tema, Lauri seda kõike kaasa aitas? Ei oska vist seda praegu hinnatagi, aga nii see oli. Aga ta. On suur. Ja maa ja liiga. Kuule, ma, Ei ela. Uuni. Ikka ta kooli ka. Ruus uudi stuud. No ta oli ka No peab ikka ja. Mu armas ja. Ta Ma. Ma jaa. 60.-te aastate lõpus näidati esimest korda televisioonis filmi Meie Artur režissöör Grigori Kromanov. Ja see, meie Artur sündis õieti. Ühes ühel võtle päeval, kui kolhoosi esimees, kui te mäletate, seal esineb ja, ja tema rääkis mitu korda ikka meie hart, tori Meie Artur ja siis see noh, võib olla südamest tulev ütelus muutus ka meie jaoks mingisuguseks üldistuseks ja, ja, ja, ja võib-olla kõige täpsemini Andis andis edasi sõda, tunne, et mida, mida tundsid kuulajad-vaatajad üldse Arturi ümbritsevat elus ja laval ja. Nii et see pealkiri tuligi nagu rahvahulgast ja ta tuligi säält ja kas ta jäi koheselt nõusse selle aspektiga nüüd tõesti näidata ühte kunstnikku nii nagu ta on inimesena mitme kanditud? No muidugi, see on natuke pikem lugu, tähendab siis, kui ta esimest korda tegi mulle ettepaneku, et. Et. Ma tahaks väga, sa teeksid minust filmi, kui sul aega on ja nii edasi ja maal kul väga imestasin ja ütlesime, kulla mees, ma ei ole üldse muusika, muusika, režissöör ja miks sa mind tahad, just? Ei. Ja siis tükk aega kõhklesin. Ja siis äkki ühel päeval, kui ta jälle ükskord küsis minu käest, siis ma ütlesin, hea küll, Artur, et teeme niimoodi. Ma olen nõus, ainult seal tähendab kael tingimusel, esiteks tingimusel, et ma ei tee sinust mitte muusikalise filmi, vaid instrument. Taal filmi ma teen filme, mitte lauljast, vaid inimesest sinust ja ja teine tingimus on see, et sa oled ise režissöör. Ja kui me filmime sind siis režissöörina, no ei sekku või, või või huvigi, kuidas me sind võtame ja mida me sinuga teeme, siis ta lubas ja oli, oli nõus, oli päris selle tingimusega ja siis säält hakkaski edasi mõte jooksma. Ja tol korral oli meid Mati põldudega mõlemad, mõlemaid huvitas tookord niisugune uudne võtta nagu varjatud kaamera siis see köitis meid puht nii tehnoloogiliselt. Teiseks noh, niisugune sotsioloogiline aspekt, kui seda võiks öelda, sellepärast et Artur Arturi suhtes Mispärast nii pika aja jooksul, Artur Rinne säilitab oma oma populaarsuse kümnete aastate jooksul ja vot see oli nagu esimene ülesanne meil. Ja muidugi peamine, mis meid huvitas, oli Arturi isiksus tema, tema niisugune värvikas vitaalne igas igas olukorras kaasaelav fantaasiarikas, kõik need aspektid, noh nagu nagu pitsitasid tagant meid ja ja me tegime siis filmi, millel ei olnud Laari, mis oli ka üks meetodoloogiline, niisugune küsimus, et lihtsalt jälgida elu lihtsalt jälgida. Artur Rinnet ja ja ta on niivõrd mitmekülgne mitmetaoline, temas endas on kõik kõik dramaturgi line areng ja konflikt. No just, ja loomutruu oleks sellise filmi üks suuremaid väärtusi jah. Sageli temaga kokku puutunud kui kolleeg, kui sõber, tuttav, milline iseloomujoon Temastile kõige enam imponeeris. Peale selle vitaalsuse, mida nii mitu korda rõhutada? Tema inimlikkus lahti siis iga teise inimese vastu ta oli. Ta oli. Igasugustest eelarvamustest või igasugustest. Ülemusele ja ala alamale seda, mida ta mõtles ja nii ägedalt, nagu ta seda tundis, ja, ja see, see lahtises inimlikkus oli, oli alati seotud kuri inimene, ta võis vahel enesest välja minagi kunagi, ta oli väga heatahtlik ja vot see, see tegi teda minule igatahes väga lähedaseks, väga. Kalliks inimeseks. No mul ämm r ta. Aasia. Ja sina saade. Ka soomaale see mul on. Barrega. Otto Roots, teie oletegi süüdi veidi selles, et omaaegsed Trine laulud populaarseks said ja siiani on püsinud veel repertuaaris, sest teie tegite ju küllaltki palju tekste temale, alguseski. Tollal olidki esimesed katsetused minu tekstid alal ise, ma olin praeguse teise keskkooli tollase reaalkooli lõpuklasside poiss ja sealt siis, kuna minu üks sugulastest Dorpan mängis ka klaverit tolleaegsed orkestris, kuna tekst oli vajad, tõlgiti väga palju laule. Ja ma neid asju proovisin, tollal siis hakkaski healt CD peale ja selle kaudu tema kaudu sain tuttavaks ka Rinnega tollal muusikameeste muusikaga tegelevate inimeste kollektiiv oli küllalt väikene, kõik nii intiimne, igaüks tundis igaühte ja sellesse ringi siis juba sattudes tutvusin siis ka Rinnega ja esimene tekst, mida ta palus teha juba valmis muusikale. Kahjuks on autor onu hõlma kadunud. Kes selle muusika autor on, oligi esimene tekst, siis siis kui valgus kaob mis on väga palju ja aastakümneid läbi olnud rinne, repertuaar. Ja samuti siis hakkas juba tollaste autoritega kontakt Webeli laul kenale, kodule siiraku vaikinud, õhtuks on rahutu meri, mida ka kohe rinne võttis oma repertuaari on oli juba aastakümneid laulnud ka raadios, televisioonis, hiljem. Milline joon Temastele kõige enam imponeeris? Südamlikus on vähe lauljaid, kes laulavad südamega või mitte vähe, ma ei ütleks, aga, aga ilmselt nende lauljate tee rahva hulka on kiirem ja püsivam, kes laulavad, noh, nii nagu tunnetega ja südamega ja üks sellistest tõi kindlasti Artur Rinne. Vaade me. Nagu. Unenägu. Minu esimesed kokkupuuted muidugi nagu vist kõigil minu generatsiooni inimestel oli. Läbi Artur Rinne, plaatide ja muidugi ka tema kontserdid, millistel ma käisin siis, kui oli veel väike poiss. Aga muidugi, kõige tihedama tulid kontaktid siiski isiklikud siis, kui sai Artur Rinnega koos kontserte antud. Nimelt üks esimesi ringreisi mööda Eestit oli Arturi laulud õhtu. Ja siis ma tegin kaasa Emil Laansoo. Instrumentaalansamblis asendasin haigestunud Kalju terasmaa tookord ja see oli üks ütlemata tore sõit mööda Lõuna-Eestit jäid mulle meelde eriti kõik need kohtumised, kus nägin, kuidas rinne oli lähedane kõikidele nii oma kolleegidele, pillimeestele kui ka saalisolijatele, need oli tunda sellist peretunnet. Ja ka hiljem need reis oli päris palju, sõitsime me koos juba siis kvartetiga. Artur Rinnega ning oleme väga tänulikud Artur nendele ka selle eest, et ta salvestas esimesena meid filmilindile, nii et on jäänud tollasest kortetist ka sellised filmi mälestused. Üldse peab ütlema, et vaevalt leidub inimest, kes võiks öelda rinne kohta. Selliseid sõnu, mida öeldakse mitte sõbra kohta, sest et tema südamesse mahtus väga palju muusikat ja muusika oli see, mis ühendas teda kõikidega. Oma ees on ka see kaaba lao saama. Aga? See ma olen. Iisakust pärit endine Vanemuine Helend Peep. Meil korraldati Iisakus sageli kontserte nii oma jõududega kui ka väliskülalistega. Üks neist väliskülalised oli sageli Artur Rinne. Tema mõned suvepuhkused veetis Iisakus. Metsa taludes seal kusagil, kus kilomeetrite ulatuses lähemal eluasemeid, teisi polnud seal kaugel linnakärast last veetis ta oma suve vääri vabas looduses, nagu ta armastas ikka olla kalu püüda ja edasi esinemisi Iisakust, Tudulinnas, mujal temaga koos sai küll tehtud. Viimane oli nüüd möödunud suvel, kui oli nii vabariiklik kodurjate. Selle samuti kontserdil kahekesi ja ei võinud aimatagi, et see olime viimane koor, laulmine võimalale kuhjata, kontsert jäänud oli üks väga tore mees, tema seltskonnas oli väga meeldiv olla siis jutumees ja huumorimees. Ja tore. Ja seda. Seda. Ta on Ta ka. Maa alla ja loba Reali nii Green. Ka EPA käes ta ees, nii see. Nii. See. Oski läela see koosäärt ja ma ja elukauged ja haaba ekseem. Koos. Aga hooge, hooba, ekseem. Ka reeti kui juba juubi ka ja varba toogi, v-o ega armaani oska. Raba. Ega haarama? Ka. Oma vanemat venda meenutab Georg line. Isegi väga tugev jalgpallimees. Artur mängis poolkaitses ja edukalt oli kiire, osav, kiiresti, hästi liikuv, kuigi ta oli väike, aga ta liikus ja tegu tegutses hästi. Jalgpalliväljakul oli see vereperekonnas teadata, jalgpalli mängis. Keegi meie ei teadnud aimatagi, hommikul ta kadus ära. Ja kus ta on, otsiti üle, kus mees on kadunud kus on, aga siis salaja oli läinud ja saime ta saatsid ükskord kätte Narva-Jõesuu jalgpalli Kalevi spordiselts Kaleviväljakul. Kui oli võistluse Vaivara meeskonnaga, siis selgus, et Artur on seal siis kõva jalgpallimees. Teine asi, mis mul meelde tuleb, on see, et tali oli ühtlasi ka v sportlane. Hüpete peal tolli sellest Narva tollisillast hüppas vette. Tuli kaunis paks põis sel ajal hästi söödetud ja pisikene ja paks võis hüppas jõkke ja siis teised ütlesid niimoodi, et kõige rohkem nalja saab siis Kõifati vette hüppab vesi pitses kõrgele üles. Aga ta oli kähku sealt kohe välja tulemas ja veest ujus suurepärase tujus. Fati oli siis ta hüüdnimi dollale ja niimodi poisid hüüdsid teda Fati pataljonis kaks kinonäitleja. Sel ajal nagu oli Tom, miks Buck Johns oli, siis oli veel, oli Harold loidja, kes olid sellised niuksed. Selle järgi sai siis Artur omadega khati nimeks paksu jää hüppas vette, tema omadus oli muidugi ta enda isiklik oma. Taliviiulimängijad harjutas riiulid, Peri anoodid, üks viiulil oli isa ostis kahe peale ühe viiuli. Ta oli hirmus sihikindel, hirmus väga sihikindel. Ta pidi läbi minema. Temal oli selline asi, kui ta oli pisikene poiss oli koolis. Meil oli selline noh, koolis selleaegne Gordoni, et juuksed pidid lühikesed olema lõigatud. Ja siis, aga tema oli juba siis solist kaheteistaastaselt. Ta laulis väikest postimeest ja tahtis pikki juukseid kasvatada, et ilusam välja näha solistina. Ja tema karkass kohe juukseid kasvatama. Aga koolis oli selline kord ja siis tema õpetaja, meie koolijuhataja kroon. Johan Kroon ütles, et poiss, mine koju, aia juuksed maha, ta läks koju ja kool ei tulnud enam, vaid selle asemel sidus omale suka, et juuksed paremini läheks tahapoole. Nii oleks ilusti sirged ja ilusad demon solisti. Ja aga kuna paides tali tapal, kes koodis paides pidi kontsert tulema siis erandlikult anti atule see, see, see luba, et tema pikka pikki juukseid kasvatada tavaliselt kaalikaga tema sinna rahva, et ei taha minna. Ja siis ta on erandkorras anti artalise lubata, läks esinema ilusti ilusaid korralikke pik kius, aga need olid nagu siili harjased püsti näitasid, ennesin leina Telegrami, millele oli alla kirjutanud Juhan Kroonmees, kes pani Artur Rinne laulmas. Ja tema pani ta laua tõesti. Aga asi seisab selles, et Juhan Gon ise, see on üks suur inimene ja see algus oli tapa vääril tapal ja tapal ja siis me olime orkestris, mängisime vennaga, mina mängisin Piccolo mandoliini Piccolo Moughanis kõva häälega oma pidi hea kuulmine, olen ise mõtlesin, valed häält ei tohi kuidagi sisse teha. Sinna ja Arturi alati treenis mind kodus enne Arto treenisin ära, enne kui ma läksin tsenogeetses üldse mängima. Ja siis oli niimoodi, et, Tema laulis või mängis viiulit ja mina pidin mandoliini saatma. Ja niimoodi ja siis muidugi sain väga riielda, kui mõni vale toon sisse tuli. Valet tooni tema ei sallinud. Ta oli kuulmine, suurepärane. Isa tahtis temast teha inseneri. Aga seda temast ei tulnud, sellepärast et ta ei saanud. Jäi sinna oma oma hing oli teine Hingoideni ja midagi teha pole. Ja nüüd on need päevad juba minevikuks saanud, aga ometi on nendest päevadest nii palju järel mälestuste ja suveniiride ja kõikide kõikide muude meenete näol, mis saab nendest kinkidest ja nendest suveniirid, mis Artur Rinne on antud. Minu arvates ma soovitan ja tahan seda, et see jääb Eesti rahvale kõik teatri muusika muuseumide paigutamiseks Artur Rinne nurgaks. Aga? See liimi suurena. Siis mina. Emme selge. Selge. Jaa. Oota see vaata. See teen aga ta vaeva. Lennaga. Laseme. Et saada ja, ja? Käima Tottena ja Inger ja mereväel ja. Ja pane r täke piima teraleib ja õpitud siis. Sooredena. Takja eemamaaga. Jaa. Artur Rinne on ise mitmel korral toonitanud, et tal oli kolm korralikku klaverisaatjat, Leo Tauts, Nils Peterson ja antsentre. Tema tahtis vaata et igas asjas oleks mingisugune niisugune tema jaoks vajalik konks sees, on ta siis lüüriline või mõnes mõttes koomiline. Igatahes pidin mingil määral olemas imelik või ta oskas seda lihtsalt lauthernjalikuks, ma ei tea mis tähendab see väljend, sõitis ta ilusti, Treynnelik, tema oma laule ja tema pandud harmooniat tema Poporiide peal, mis on ise teinud omale Valtside polkadelonstota ja tihti need harmoonilised järk. Nõusid on nii eba Litsonaalsed ja tunduvad nii naljakad, et alguses ma nagu hakkasin Arturiga vaidlema kui hiljem nägin, et aga nende teletäiesti omapärane võlu, omapärale hõng ja võib-olla see on ka niisugune Velux rinnelik komponent sinna juurde. Tema häälepaelad avaldavad hämmastust ikka tänapäeval, mida iga aasta, kes professor siirdele ennast näitamas oli, vastanud talle alatele kvartra mulle ütles, et teil on nagu noore mehe häälepaelad. Seal oli absoluutne kuulmine, see oli üks eelis ja teisest küljest oli tal sellega alati raskusi. Seepärast kujutage nüüd ette, kui me läheme kusagile rahvamaja, kus on häälest ära klaver, inimesel absoluutne kuulmine või see klaver on pool tonni madalam mida tihti tuli jätta. Seda ääretult segas, et küll on raske laulda, kuni oma viimase kontserdi, milles siin Helend Peep rääkis, mis melisakus toimus, mida mina saatsin? Ta ikka suurepäraselt oli vormis, mõni üksikjuhus oli, kui ta jättis selle kontserdi ära, teatas siis ei olnud mitte hääle palastaga, kas tal oli palavik või Katar või tähendab kusagil mujal, vaid mitte hääles. Imestamapanevalt oli tema oma häälega kuni oma surmani praktiliselt vormess, viimati laulistamul telefoni teel esimesel jaanuaril. Ühte minu laule, mis ma talle kõige esimesena kirjutasin, laulis mulle telefoni teel. Ühtegi esinemist ta ei teinud, nii et me ei oleks teinud enne proovi absoluutselt mõne laulu võtsime silmadega läbi, tuletasime meelde kordamismärgid, helistikud, loodid olid talle alati korras, ei olnud niisugust asja tõttu, et noh lihtsalt ah, vaata kuidagi teeme ära. Ja olgugi et paljud asjad olid mul juba nagu pähekulunud mootor igaks juhuks nagu toeks. Seda oli väga täpne kohusetruu, väga distsiplineeritud mees ja ta ei sallinud neid. Noh, kogemus olnud just eriti solissidega, kes suvatsevad jääda, proovi hiljaks, aga Artur näiteks kolib mingisugune koondproov kuskil filharmoonias videole igaks juhuks alati varem kohal, kui oli tema aeg. Esimeste praktika jooksul on kindlasti juhtunud ka toredaid seikasid ja kuna ma tean Tartut enne oli mees, kes armastas huumorit, armastas nalja, tegi seda ise esimesel võimalusel. Võib-olla meenutaks mõnda toredat momenti, mis on meelde jäänud, mis saadab ka hiljem neid meenutusi, mälestusi, neid momente on nii palju, nendest oleks terve mälestusteraamatu kirjutada. Kõigepealt ta oli humorist iseenda kohta peaaegu igal kontserdil, kuda? Huumorit oma laulude vahele rääkida? Sest tal olid mõnes niisuguse jutu sees ta ütles ka, et et kuidas ta siis ka olli, kui kaks naist räägivad üks keisrinna kontserdile noomistasid tollipisike paks ja palja pealaega ja rahvassis saalis naeravad, nii, ta tegi isegi enda kohta nagu karikatuure. Mõned killud võiks ju meenutada, südamlikke momente on palju aastat 12 tagasi laulsime Eesti korpuse sõjaveteranidele Saku Rävala restoranis kusagil üheksanda mai paiku võidupühapaiku. Ja kui me selle minishow olime teinud ära koos Artur väga südamliku jutu ja tervitusega sõjameestele, siis mehed võtsite õlgadele, kandsid mööda saali ringi, skandeerisid, hõikasid meiega, doktor Artur on ikka meiega. Ja siis nii mitmedki olid pisarad silmas. Aga muidugi need kalamehejutud, mis ise järglassidega, kui Artur oma nagu öeldakse, magnetofoni käima pani oma suu, siis me ainult kuulasimest, tal on nii palju, mida rääkida. Küll oli seal huvitavat ja ta rääkis väga ilmekalt tot, noh ta oli ikka laulja ja ta hääle intonatsiooni ja kõik, see on niisugune parasjagu miimikat ja kõik see oli nii, et ta on ka ise kirjutanud mitmedki laulud ja need on populaarseks saanud, esimene vist oli kodurannal hiljem kevade laul ja kui peale Lauri, sina tead, mis ta on teinud. No ega ma nende kahte või kolme nagu Tian kodurannal, see on mul peas, ma olen seda nii palju saatnud, et ja nüüd oli jutt, viimati oli juttu möödunud sügise 25. septembril kujutama sünnipäevaks. Olin siin seitsmel siis ma küsisin, et näed vot ma selle eelmise laulu sul orkesseerisin kodurannal dial. Et palju sul neid veel olete, ollakse korraga nüüd nagunii lagedale tema, nii nagu suunurgast muheda huumoriga ütleb mulle nii. No eks neid ikka vist on veel. Mul on venna Giorgiga juba olemas, kokkuleppeta lubab esialgu selle materjali minu käte, mõneks kuuks. Ma tahan, tähendab, tema need popuriitmistel on tehtud siin palkadest ja neid asju mõningad ka noh, nii nagu trükiks ette valmistada, et, et varem laulis tema, et võiks ka teised nagu tema laule laulda. Ja siis, kui noh, nagu oleks süsteemi pannud selle materjali, siis juba muusikamuuseum tundis selle vastu huvi. Mulle helistati, et siis nagu annaks sellele pärandil on ikka tema koht ja muusikamuuseumis No ta ikka põrgu. Ja pööran? Kuna ka Toone. Ja. Kui. Ma. Kui naasta haaksiaal, ela tõelevastavus ja. Kuidas ta? Ta ei v a priori? Ja a la väeleme. See. Teema. Kas ma kasvan, kui puu? Ei, ma kasvan kude lühemaks õhtupoole. Nii seisab kirjas luuleridades. Artur Rinne puhul peab tõdema, et ta on olnud meie kergemuusika kirgas ja kordumatu keskpäev. Tema laulude populaarsust on aastalt aina kasvatanud. Jaa, igihaljana jäävad nad kestma üle aastate. Kontakt ja see vahendus, kuidas rinne rahvaga läbis, see oli imetletav ja minu arvates peaks nagu seda rada järgima ka kõik need, kes tahaksid olla rahvale lähemal ja rahvas rahvale armsaks teha ennast ei ole sugugi niisama lihtne, vaid rahvas peab seda inimest ise. Armastava rinne oli see laulja, keda rahvas tõesti armastas. Vaid ka unimage. Ja maailm on nüüd mõõna. Nukravarju. Jagab naeroose edasi pannes ei loe. Keele ring. Situatsioone. Vaid ka. Iialgi loobuda mine. No. Kui õena