Täpselt nädal aega tagasi kõnelesime Me saame kirjanikust hella foolio eest ja siis ori. Stuudiokülaline Riina Jesmen, kes on tõlkinud raamatu, mille autor on Soome praegune välisminister Erkki Tuomioja. Me jutt ja siis pooleli ja Riina Me täna jätkame seda teemat, me räägime hella foolio eluteest kõigepealt vähem tema loomingust. Ja nüüd esimene asi, millest ma tahaksin juttu teha, on see kuulus Bert halt Brehti visiit Soome ja tema koostöö siis kirjanik pooli aega. Raamatu autor ise ütleb juba, et ega Soome ei ole kunagi olnud ega ei ole vist ka praegu väga külaliste ja pagulaste sõbralik maa. Aga Bernhard plastil õnnestus Soome pääseda, tema kaugem eesmärk oli saada küll Ameerikasse, tõotas seda viisatavatest, seda tükk aega. Ja kas seal oli isegi niimoodi, et need Soome ametnikud ei teadnud täpselt, mida see rehkendus. Jah, nad ei teadnud, et tegemist on niisuguse kommunistlike vaadetega inimesega ja noh, Brehkion on ka kahtlustatud selles, et ta on juudi päritolu, kuigi seda ta ei ole. Nad ei teadnud sel hetkel, kui nad predi sisse lasksid ka mitte seda, Breht oli kirjutanud või avaldanud ühes Rootsi lehes küllaltki niisuguse veidi ilkuva kirjutise Soome talvesõja kohta. Tähendab selle Soome vastupanu nõukogude liidule. Inimlikust seisukohast on seda raske mõista, kuidas teie sellest aru saate? Ühest küljest muidugi ma usun, et seda sõda alustades vaevalt et Soome poliitikutki uskusid, et nad nüüd suurest suurest Nõukogude Liidust jagu saavad. Aga ma olen ka hiljem soomlastelt alati kuulnud seda, et ikkagi see moment, et nad panid vastu ja nad arvavad, et tänu sellele nad siiski pääsesid Eesti saatusest. Et nad näitasid, et nad on võimelised vastu panema ja et nad panevad vastu, et neil ei ole vastuvõetav see need tingimused, mis siis Vene riik neile tahtis peale sundida. Võib-olla see See oli oluline. Nonii, ühesõnaga tuli siis Soome koos oma perekonna naise kahe lapsega, aga tal oli kaasas kaks kirjanduslikus sekretäri, kaks daami ja need on erilised värvikad kujud, kes nad olid. Margareetas testin, see oli siis tõepoolest tema sekretär, kes aitas teda tõepoolest ka siis natukene selles kirjanduslikus töös ja osutus hiljem ka kui algasprehti ja Hellavooli Joe koostöö nende niisuguseks kolmandaks koostööpartneriks. Kuid lisaks sellele oli ta ka Brehvi armuke ja teine daam Rutherlaul, see oli vähemalt sel ajal põhiliselt armuke ja selle Ruther lauga oli veel niisugune lugu, et kuna seal Soomesse Marlebacki mõisa ümbrus, see oli siiski väike koht ja tema ja Breht siis korraldasid seal mõisa ümbruses kohtinguid ja kohalikele elanikele see nagu väga hästi ei meeldinud, et niisugune pisut ebamoraalne suhe ja hella vooliog ise sai sellest alles hiljem teada mitte kohe. Ja palus muidugi siis sellel perr laul oma majast ära kolida, kuid see daam pani siis seal lähedases metsas telgi üles ja jätkusid ikkagi need kohtumised projektiga. No see peab olema jõuline, värvikas isiksus, kes nii tegi. Küllap vist. Ja muidugi reht oli ise ka väga värvikas isiksus ja vappu Tuomioja, see on siis elava tütre mälestustest on nii palju olnud välja lugeda, näiteks vapule see mees esialgu ei meeldinud, et temas nagu ei olnud mingisugust niisugust erilist külgetõmmet. Aga niipea, kui ta hakkas rääkima ikkagi oma selle kirjandusliku talendiga, ta ilmselt need naised ära võlus ja oli ka hea jutuvestja ja hea niisugune. Niisuguste karakterite järele, Aimuja. Ta tegi väikeseid etendusi kooli juures ja vaata, mis moosis selle hella voolu ka ära vä? Jah, Hellaga, ta läks päris ruttu, aga vapuga võttis natukene aega. Nonii saavutusest suured jah, jah. Aga nüüd see küsimus. Nad hakkasid tegema koostööd ja selle vili on kogu haritud maailmas tuntud näidend. Härra punttila ja tema sulane, tee agaks, toorik oli juba varem valmis, sellal see läinud käiku sellel ei olnud edu, aga siis nende töö vili. Missuguseks kujunes. Koostöö koostöö vili kujunes siiski küllalt populaarseks olles esialgu küll mitte väga Soomes, on ta alles hiljem niisugusemaks mängitavamaks saanud. Aga saksakeelne variant läks nagu veidi varem käiku. Juba 40.-te aastate teisel poolel olid esimesed etendused. Geosti algus oli niisugune hella, tutvustas Bertoltrehvile seda oma toorikut, mille pealkiri oli saepuru. Printsess ja Breht tegi seal oma märkused. Ja lõpuks hakkas süžee teda sedavõrd huvitama, et ta tegi ettepaneku siis kuusse asi lõpule viia. Ja projektile mitteomaselt sõlmiti ka siis selle näidendi vara jagamise kohta leping. Üldiselt oli Breht tuntud selle poolest. Ta kellegagi midagi ei jaganud ja võttis üsna julgelt teiste teostest ainest ja laenas ja kuskil seda ei maininud, et ta on kellegi käest midagi laenanud. Kuid antud juhul siis oli niisugune projekti puhul jah tavatu leping. Ping oli tavatu, aga siis kuulis pooliogi hiljem, et Brehti olnud kavatsenudki seda tema osa talle välja maksta. Ise teda muidugi šokeeris, kui sa teed koostööd ja pärast selgub, et mängija Puhas jah, see šokeeris teda küll, aga ta ei hakanud muidugi välja nõudma Bretti käest midagi, sest niipalju siiski vist pidas temast kui kirjanikust ja isiksusest lugu, et ei hakanud nagu nende rahaasjade pärast siis kauplema. Käitun nendes nende tutvus ja koostöö jätkus. Foto näitab, et nad on esietenduse järel, seisavad maja ees, poseerivad kahekest ja nii edasi. Aga see Prestoni väikemehenäss, sigar hambus. Milles siis tema võlu seisnes? No ilmselt ikka oli, oli see isiksuse võlu, sest et küllap siis need tema näitemängu tegemised ja ja see niisugune isiksuse sarm ja kirjanduslik sarm oli see, mis, mis ikkagi naistele mõjus. Aga kuna Hella oskas väga hästi saksa keelt, siis tema tegi ka väikeseid etendusi, improvisatsioon või luguderääkimisi. Nii et see toimub niisugune vastastikune vahetus. Ja Breht oli üsnagi vaimustatud kahe Lavooli õest ja ta on oma päevikumärkmetes ka selle talletanud. Niisugused oma muljed Hellavoolivaist elamu oli samuti väga palju lugusid rääkida. Ja hiljem on isegi reht ja Margareetas defin tahtnud neid Hella vooli Joe lugusid välja anda raamatuna. Ja samuti tutvusta sella vooliogi talle sõjalaulu, mis on tegelikult siis Eesti rahvaluule alusel valminud. Pärast neid koos olemisi siis plehku läks oma tuppa ja kirjutasin head lood üles, mis siis. Seni oli. Üle aasta oli ta Saksamaal või Soomes? Jah, ta alguses lootis, et ta sai selle ameerika viisa veidi varem. Aga see venis muidugi tänu hella voolio ja tema soome sõprade vahendusele üritati seda asja natukene kiirendada, aga siiski see ootus kujunes päris pikaks ja lõpuks ta ei saanud ikkagi minna laevale seal Soome põhjaosas, vaid pidi läbi Venemaa sõitma. Aga minna suurele Venemaale, see oli ka teatud risk. Perekonnal noh, tarisk oli, aga ma arvan, Breht oli siiski Venemaal küllalt niisugune tuntud inimene ja nende silmis positiivne tegelane, et võib-olla tal sellega väga suuri probleeme seal ei olnud. Oleks võinud jääda Moskvasse oleks võinud, aga ilmselt siis ikkagi nii suur Venemaa sõber taga ei olnud. Nonii see oli siis üks niisugune oluline ja värvikas episood, Ella vool ei ole elus, aga need sündmused, poliitilised sündmused, lausa kriminaalsed, nüüd ju jätkusid. Tal oli Marlebeck kiis suur mais ja ta müüs selle ära. Sel ajal oli Brehver Soomes ja üks asi, mis võis olla selle mõisa müümise põhjus, oli, et, et Soome parlament võttis vastu seaduse, et maaomanikud peavad osa maast eraldama Karjala põgenikele. Ja siis ütleb Tuomioja, et siin tuli välja hellowoolia iseloomu halvem pool. Ta ei tahtnud loovutada oma maad, ta parem müüs. Maakera jah, võib-olla see oleks jäänud teadmata faktiks, aga on olemas niisugune Üleskirjutus Hella voolio ja tema tütre vahelisest telefonikõnest kus vappu Tuomioja päris nihukeses karmis toonis pöördus ema poole, et kas siis need Karjala põgenikud on halvemad inimesed või kehvemad inimesed, kuna nemad oma vara kaotasid? Nad ju pidid nendelt Venemaale läinud aladelt ümber asuma. Ja Hellaval jõgi lausa ütleski, et jah, on nii, et siin tõesti nähtub, et kuigi ta ühest küljest tahtis niisugust väga liberaalset mõisaomaniku mängida ja, ja oli ju teatavasti ikkagi sotsialistlike vaadetega, siis hoopis teine asi on, kui sa pead juba tegelikult omaenda vara kellegagi jagama. Siis saab sotsialism otsa, tundub küll, jah. Ja teisest küljest see näitab, et foolio telefonikõnesid kuulas kaitsepolitsei. Jah, need kõnesid kuulati pealt päris järjekindlalt ja ta oli ka jälgimise all, kui ta käis Rootsis päris pikka aega juba siiski tal seda silma peal hoiti, kuna ikkagi tema suhted Nõukogude saatkonnaga ja ka teiste sealt Venemaalt tulnud emissarid, aga need olid siiski teada. Ja siis anti talle teada, et tuleb Nõukogude Liidust noh, esindaja või agent, kes võtab temaga ühendust, olid teatud paroolid ja siis üks õhtu ilmuski tema ukse taha keegi naine. See oli Kertu noordeva ka ühe küllaltki tuntud Soome kommunisti tütar Dali küll sündinud Ameerikas aga hiljem siis läinud Petrosabotskisse, saanud siis nii Petrosovotskis kui ka Leningradis väljaõppe. Vahepeal tali valvsuse puudumise pärast arreteeritud, aga siis leiti, on ta nüüd paras isik sinna. Soome Tahkuna keel oli ju selge ja ta oli siis langevarjuga alla visatud. Natukene hilines allaviskamise aeg ja tal õnnestus edukalt siis hella pooli äärde Marlebecki jõuda. Ja vahetati seal siis neid paroole. Tal oli kaasas olnud ka 10000 marka mida küll Hellavooliogi ei julgenud endale jätta, ta põletas need hiljem oma kaminas ära. Ja sellest langevarjuri loost hakkas hargnema üks kõige dramaatilisem maid episoode elavooli elus. Nimelt see langevarjur siiski jäi vahele mõne aja pärast. Aga see, kuidas ta vahele jäi, oli ka. Jah, tal oli kaasas raadiosaatja, mille kohta küll hella vool joogi oli talle soovitanud, et sellest oleks parem lahti saada. Selleks kariki parandada, seda ise ei suutnud ja jättis siis selle ühte pesumajja koos kotiga hoiule. Aga pesumaja omanik hakkas kahtlustama ja tegi selle koti lahti ja leides siis niisuguse riistapuu sealt võttis muidugi kohe kaitsepolitseiga ühendust ja ja kui see noor tava siis järele oma kotile tuli, siis ta arreteeriti. Esialgu ta käitus väga vapralt, nagu me nõukogudekirjandusest teame, kuidas Nõukogude luurajad ei ütle mitte sõnagi. Kuid tema üle kuulajataks olid sellised kaks väga osav, vaat meest, iseäranis Paavo kastari. Ja niisuguste leebete psühholoogiliste meetoditega õnnestus siis kastaril lõpuks tema vastupanu murda ja temalt siis need ülestunnistused kätte saada. Vahepeal oli juba ajutiselt Rootsist naastes arreteeritud korraks Hellavooliogi kuna oli teada, et Kertu noor tema tema juures Marlebeckis käis kuid tõendite puudumise tõttu ta lasti siis vahepeal lahti. Kuid juba pärast seda, kui noordeva oli oma tunnistused andnud ja ta esitas seal päris raskeid süüdistusi vooli Joele arreteeriti kahellavooliogi uuesti ja siis juba esimesel vastastamisel nende kahe naise vahel enam mingit sõprust ei olnud. Vanusevahe oli suur veerand sajandit laias laastus autor ütleb, et seal olid ka isiklikud niuksed, lähedasemad suhted mängus. Noh, ta vähemalt vihjab sellele, et need ülekuulajad olid sellest nooremast naisest nooremast üsna sisse võetud, eriti Paavo kastarid. Kuigi ta muidugi arvab, et seal nüüd mingisugust intiimsuhet ei olnud siiski vangi ja ülekuulaja vahel, aga ilmselt ikkagi niisugune küllalt tugev sümpaatia. Ja see kahtlemata selle vaekausi kallutas siiski noardega kasuks mõnevõrra. Hellavooliogi üldiselt jäi oma esialgse tunnistuse juurde see noorde olla tulnud tema juurde tööd küsima. Tema teadis küll, et pidi tulema keegi temaga ühendust võtma, kui ta arvas, et see on nagu siis rahumissiooni raames mitte spionaaži eesmärkidel. Ja isegi hiljem kohtus. Ta põhiliselt kaitses ennast ise. Tegelikult oli see päris tõsine olukordsest. Ta ähvardas teda surmanuhtlus nagu samuti kanoardavad. Ja hiljem siis noordeva saigi surmanuhtluse Ella pooliogi eluaegse vangistuse. Kuigi noordava surmanuhtluse, siis järgmise astme kohus muutis ära nii et talle siis määrati ka hiljem see eluaegne. Kuigi kumbki neist seda siis ära ei pidanud istuma, kuna poliitiline olukord muutus. Noorteva isegi kirjutas vanglas olles oma mälestused, õieti küll aitas teda siis üks soome kirjanik, sealjuures raamatu pealkiri oli soome keeles nõu vastu kasvatada. Tähendab siis ta oli täiesti meelt muutnud, see oli siis nagunii vastane raamat. Jah ja talle pakuti isegi sellist varianti, kui nüüd oli selge, et Soome kaotab selle jätkusõja et sõita Rootsi, aga sellest ta loobus. Ja nõukogude liit seda nõudis välja, nii et ta siis läks ja istus hiljem veel nõukogude vanglas. Mõne aja. Lõpetas oma elu kuskil kasahhi liiast ja ja need väga kirju, elu ja, ja pettumusi palju ideaalidest tuli taganeda või ma arvan. Küllap ta siiski risk taganes nendest ideaalidest, mis ta siin hiljem oma Nõukogude vangistajatele rääkis, seda muidugi ei pea. Eks ilmselt inimene elada tahab, võib-olla siis luuletas neile jälle omakorda mingisuguse loo ette, kes seda oskab öelda. No vähemalt foolio oli väga aktiivne, edukas, ta pidas pikki kirjavahetusi tuntud inimestega, kirjutas endale ettevalmistavaid tekste kohtuprotsessi jaoks ja on selge, et kui Soome oli kaotanud oli tehtud vaherahu, siis oli tema üks neid, kes kohe vabaks said. Ja mitte ainult et ta sai vabaks, vaid hakkas siis päris olulist rolli mängima jälle Soome poliitikas kuna juba nende vanade sidemete tõttu Nõukogude saatkonnaga oli tema üks neid inimesi, kellega konsulteeriti uue valitsuse moodustamise asjus. Ja päris paljud nendest inimestest, keda tema siis soovitas, või kelle puhul ta ütles, et see inimene võiks nagu kuuluda valitsusse päris paljudest nendest ka siis said. Ta oli ikka sisuliselt Nõukogude Liidu usaldusisik number üks Soomes, sel hetkel kindlasti jah. Ja see oli niisugune tema niisuguse poliitilise tegevuse kõrgperiood. Ta oli ülepeakaela poliitikas sees. Nendes riigiasjades. Jah, oli küll. Ja ilmselt ta ise ka nautis seda. Ma arvan teisest küljest, kui loodi uuesti kompartei Soomes, siis tema ei olnud selle juures ei astunud kunagi komparteisse. Nad oli selle esscodell nagu soomlased ütlevad, selle aktiivne tegelane. Jah ja kandideeris ka siis parlamenti. Selle ühiskondliku organisatsiooni delegatsioon käis Moskvas ja siis, kuna nad olid niivõrd tähtsad ja vajalikud inimesed, siis võttis Stalin koos Molotoviga nad vastu. Ja mis mulje jäi temal Stalinist? No üldiselt ta Stalinist oli päris vaimustatud elavooli jõgi kui isiksust, kui isiksusest ja. Ja huumori, seda naerukurrud, midagi niisugust ta kirjutas. Autor Erkki Tuomioja arutab ka, et Hella pooli Joe puhul ei saanud rääkida sellest nagu võib-olla mõne teise välismaalase puhul, et et ta ei teadnud, mis nõukogude liidus toimub. Sest siiski ta teadis, mis, mis juhtus Eestis. Ta oli ju ka väga hea vene keele tundja. Et tal nagu see informatsioon pidi siiski olema käepärast. Võib olla küll, et isiklikult Stalin võis talle hea mulje jätta, aga ma arvan, ühel kohtumisel jaht, tal ei saanud siiski olla teadmatust sellest, mida see Stalini võimendast kujutas. Riina ja Sven teie kui naine, kuidas te näete seda teist naist nüüd kui nii psühholoogitseda siin, mis seal taga ikka oli, Stalini puhul ei ole ka laiemalt on Nõukogude Liidu purjus. No raske öelda tegelikult ilmselt ütleme Hella vooliogi, tema noorus jäi sellesse aega, kui, kui õli viienda, seitsmenda aasta revolutsioon sel ajal olid väga paljud ka Eesti kultuuritegelased niisuguste sotsialistlike vaadetega. Ja võib-olla siiski see noorusarmastus Anatoli mõjutas teda siiski sedavõrd, et ta jäi nendele vaadetele truuks ja, ja need veel süvenesid mõnede teiste kultuuritegelaste puhul, see nooruslik sotsialismivaimustus on hiljem andnud maad märksa kainematele arusaamadele. Ma arvan, et ta oli ka selline isik, üksus, kes armastas silma paista ja armastas ka võimu veidi. Nii et võib-olla siiski see see roll. Et tema sai läbi nõukogude saatkonna sekkuda natukene näiteks Soome poliitikasse selle kujundamisse, ma arvan, ta seda siiski ka nautis. Nonii ja tema elu viimane niisugune oluline peatükk oli see, kuidas temast sai Soome raadiojuht. Siis oli no niisugune poliitiline olukord, valitsus seda kunagi kuulunud, aga ta juhtis, no seal oli kolm-neli aastat, juhtis Soome raadiot. Aga need kartused, et ta nüüd hakkab tegema mingit poliitilist puhastus seal ja ei hakka raadiot kallutama, need ei täitunud. Nüüd ei täitunud jah, seda peab siiski vooli auks ütlema, et ta ei läinud selle peale välja, et hakata nüüd ideoloogilist niisugust puhastust tegema või oma meeskonda looma maailmavaatelisel alusel. Ta jättis tööle paljud niisugused raadiotöötajad, kes olid end tõestanud kui võimekad inimesed. Isegi mõnda inimest lausa palus tööle jääda. Ja võttis küll ka uusi tegijaid juurde kuid mitte niisuguseid väga sellise räigelt ühekülgse poliitilise suunitlusega inimesi. Ja alustas päris mitut uut saadet seal Soome raadios. Näiteks üks oli see pisi parlament ehk bee naisparlamenti, mis kujutas endast niisuguseid poliitilisi, debatid eri poliitiliste vaadetega inimeste vahel. Ja sai päris populaarseks. Ja võib-olla tema üks niisuguseid põhivigu, miks ta siis hiljem ka selle ameti kaotas, oli see, et ta ise armastas väga sekkuda. Ja armastas ka ise raadios võib-olla liiga palju esineda. Ja kuna tal ikkagi oli veel küljes eesti aktsent, siis siis see eriti ei meeldinud. Noh, kahtlemata oli tal ka poliitilisi vastaseid, kes otsekohe, nii kui Soomesse poliitiline tuul jälle pöördus kasutasid ära seda olukorda, et temast siis raadiodirektorina lahti saada. On teada ka niisugune värvikas detail, et ta kutsus esinejad ja raadioinimesed kokku ja õpetas neile siis luuletusi lugema. Just ja autor ütleb ka, et sellest poleks veel midagi olnud, kui ta oleks piirdunud lihtsalt kriitikaga kuna sel ajal tõesti mõne inimese esinemises võib-olla oli niisugust liigset paatost ja oli põhjust kritiseerida. Aga kui ta hakkas neile ise demonstreerima, kuidas tuleks õigesti näiteks kas või luulet lugeda, siis see läks juba üle piiri. Eesti aktsent hakkas segama ja mitte ainult ja mitte vist ainult jah. Nonii, see oli niisugune väike lugu, aga seda tunnistatoomi ojaga ise, et ta suutis erinevaid vaateid ära kuulata, neid mõista ja ta oskas ka seltskonda üleval hoida, kus olid vastandlikud seisukohad. Jah, ja selle kogemuse oli ta muidugi omandanud juba Ongi, pidades niisiis oma Helsingi korteris kui ka hiljem Marlebeckis. Sest teada on, et ta kutsus ka sinna väga erinevate poliitiliste vaadetega inimesi, peaasi kui nad olid temale huvitavad inimesed. Ei olnud need tema salongid, ainult mingid punaste kokkukäimiskohad. Nüüd küsimus Eestist, suhted Eestiga? Ta olevat. Kas nüüd just afišeerinud, aga ta ei varjanud oma Eesti päritolu. Seda olekski olnud raske teha. Ja kindlasti oli tal huvi Eesti vastu. Jah, huvi tal oli ja ta siis tegi ka Soome raadios eestiteemalisi saateid. Lydia Koidulast näiteks on ta teinud ja samuti siis intervjuu Arnold taimeriga. Aga muidugi need eestiteemalised saated olid, siiski peab ütlema niisuguses Nõukogude liidule meelepärases toonis kui palju ta nüüd ise seda uskus, sinisilmselt, mida ta võib-olla raadios rääkis, on ka raske öelda. Teada ju on siiski, et Eesti saatusele ta elas kaasa. Eks ta vaikselt võib-olla lootis, et et Eestil läheb paremini kui sa ikka lõppkokkuvõttes välja kujunes. Kuid natuke sellise propagandistlik, kui iseloomuga need saated siiski siiski olid. Tundub nii, et kui sellel muud põhjust ei olnud, siis kindlasti see, et Nõukogude Liiduga ta vastuollu ei tahtnud minna. No ja tema soov oli ilmselt ka see, et verise eestlased Rootsist üldse läänest tagasi tuleksid ja Siberisse saadetud, kes veel elus on vabaks saaksid ja et Eesti nagu jälle siis kosuks küll suure vennatiival Ja võib-olla tal need lootused võisid isegi olla siirad kuid nagu me teame, ega see päris niimoodi ei läinud Siberist küll need inimesed, kes ei olnud surnud sinna, tulid tagasi. Aga see, et need väliseestlased ei naasnud, ma arvan, nende seisukohast oli vist küll õige otsus. Ja üks asi veel üldse, et Soome ja Nõukogude Eesti vahel hakata looma sidemeid ja kultuurisidemeid säilitama soov, aga ega ta vist seda üksi ei suutnud läbi viia. Ei suutnud jah, ja alles hiljem hakkasid need sidemed pisut rohkem arenema, sinna läks seal aega. Kümmekond aastat jah, nii et seda tema silmad ei näinud. Mis on teie mulje oletus, kuidas ta need viimased eluaastad möödusid? Viimaste eluaastate puhul tuleb muidugi mainida seda, et tal oli juba tervis küllalt kehv. Ja ma arvan, et, et see, et ta siis enam ei saanud juhtrolli mängida ei Soome poliitikas ega ka niisuguseid olulisi ameteid pidada, nagu tal raadios oli. Võib-olla ta ei olekski jaksanud, seda enam tervis järjest halvenes. Ta kirjutas, kirjutas siiski mõnevõrra, kuid neid plaane oli tal rohkem, kui ta suutis ellu viia. Ta isegi jagas niisuguseid pisut katteta lubadusi mis jäid tal täitmata siiski Ella pooli jõest kui isiksusest. Ta on kahtlemata vastuoluline isiksus ja mitte üheselt hinnatav, kuid kahtlemata väga huvitav inimene. Ja kahtlemata võimukas ja võimas ja suur isiksus hoolimata siis sellest, kas ta oma elus on teinud suuri väärsamme ja hoolimata sellest, et võib-olla mõned ringkonnad teda peavad päris otseselt siiski Nõukogude agendiks. Sellele, et ta oli niisugune tanthiliku välimusega tüseda ütlusele kalduv mammi Vaatamata sellele jah, ilmselt nii nagu Brehtigi puhul, kui inimesel on vai märgas ja tal on niisuguseid isiksuse sarmi, siis välimus on teisejärguline. See oli siis teine osa meie jutuajamisest Helavooli kohta, mis tugines suuresti Erkki Tuomioja raamatule. Rääkisime raamatu tõlkija Riina Jesminiga. Mina olen Martin Viirand ja selle saate kordust on võimalik kuulata järgmisena reede öösel kell üks.