Niisiis, ajasin end järgmise hommikul vapralt jalgele ja teatasin, et ma suudan kõndida. Mul oli ju meeles too pildistamise jutt ja meid pildistati kolme kaupa algul tappa ja mutti ja vend siis meie kolmekesi. Ja kui pildid käes, siis lõigati meid õdedega üksteise küljest lahti, sest igaüks pidi olema ta ise. See oli nii tähenduslik ja veider, samaaegselt see meie koos pildistamine ja siis kolmeks lahti lõikamine. Kusjuures mulle ei meenunud, et mind oleks kunagi varem pildistatud. Et mul oli huvitav ennast näha. See, keda ma nägin, oli mulle küll võõrast igatahes mitte see tüdruk, keda olin näinud Mentzeni mõisa ovaalsetest peeglitest. Ehkki mulle ei meeldinud ennast eriti vaadelda. See oli rohkem mu kahe vanema õe komme. Jaa. Jah, ma ei meeldinud endale sel väikesel pildil aga selle fotoga oli nagu kõigiga, mida tehakse vaid üks kord. Seda ei saanud ma kuidagi muuta Ta ega uuesti teha. Võib-olla oli põhjuseks pildi üldine tumedus, ei tea. Ühes midagi, laiduväärset tundus minu ilmes, aga ka juuste korratuses ja suu juures huuled olid nii trotslikult kokku surutud. Seda märkas isegi muti, kui ta märkis. Lisi Sul on ikka veel haiguseidu küljes. Ma tahaksin seal kohal öelda hoopis midagi olulist. Hoolimata haige olemisest ja sellest ärevast olukorrast tundsin ma, et olin selle ajaga Riias määratult täiskasvanulikumaks saanud ja see tunne tugevnes minus iga tunniga, mis oli jäänud määra sõiduni. Elu on ikka üks vigurivänt, neid pass ei läinud meil Leedu piiril üldse vaja, sest mingit kontrolli seal polnud, polnud isegi aru saada, kust see teine õieti algaski. Veel kaua aega hiljem oli see Läti pass mul alles, mille fotolt nägin ma ennast sellisena, nagu ma siis just olin kergelt ehmatanud olekuga, tõsine, mõni napp nädal enne 14 kümneseks saamist. Ühe asja unustasin siiski ära, meil käidi seal Riias Viljandi tänavas ka külas sest meiesuguseid oli linna peal mitmeid ja mingil arusaamatul nähtamatul viisil olid kõik ära sõitjad omavahel siiski ühenduses. Seda suhtlust liitis edasisaamissoov. Teiste hulgas külastas meid ootamatult Anna fon, krüdener, keda ma kutsusin lihtsalt tädi, annaks. Ta väljendas kahetsust, et kohtume niisuguses rabedas olukorras, heitis mulle julgustava pilgu ja teatas siis, et elab hetkel koos oma õe mariga Alexanderi bulvari kandis. Kuid nad kavatsevad samuti esimesel võimalusel edasi liikuda. Oh, ma olin teda ju nii väga Mentzenisse oodanud. Anna oli mulle alati meeldinud ja nüüdki mõjusta olek ja hääl. Ja see vähene aeg, mil ta meie seltsis viibis kuidagi optimistlikult. Millist omadust minu lähedased olid just nimelt kaotamas? Jah, kogu meie peret oli vallanud mingit laadi melanhoolia või siiski jõuetu olek. Vas papa oli erand. Kõige rängem teekonnast näis möödas olevat, kuid edasise suhtes puudus täielik ülevaade. Tagantjärele võiks selle ajada uue olukorra, kitsaste elamisolude, aga ka halva toitumise süüks. Me kõik olime harjunud korralikult sööma, aga tollases Riias oli toiduainetega raske. Kõigi asjadega tegeles Muti koos mu vanema õega. Tegelikult lootsime liigagi tuttavate peale, kuid nemad ei saanud ju meid alati aidata, kõigepealt hoolitseti ikka enda eest. Ka oli meie eest maksmisega raskusi, ent mitte seepärast, et Eduard fon Mentzeni kapital oleks otsa saanud. Tal ei olnud ju võimalust raha kaasa võtta. Siiski oli papa juba Riias püüdnud oma asju nii korraldada, et talle edaspidi raha üle kantaks. Nii et papa mõningaseks kurvastuseks sundisid nii ühed kui ka teised asjaolud meid ikkagi lahkumise ja seejuures kiire lahkumise suunas. Ja tal polnud õieti kellegagi tõsiselt nõu pidada, ta pidi otsustama kõike vaid ise oma peaga. Kui ma osanuks tollal olla pisut filosoofilisema, siis oleksin öelnud, et me perekonnas oli mingi tasakaal paigast ära. Meie lapsed olime justkui valesti sündinud ja esiti vaid tüdrukud, siis alles Aleksander, nii et papa, ainus poeg oli liiga noor, et tema oleks saanud papale toeks olla edaspidiseks lootus pakkuda. Aleksander oleks pidanud sündima Hedrigina. Iseasi, kas ta oleks ka siis olnud sobiv bataalementzenit ja perekonna raskus ükskord enda kanda võtma. Mingis mõttes olime meie kolm tüdrukut üksnes perekonna ehted, Hei, midagi muud. Ma mõistsin aga seda jällegi palju aega hiljem, et võib-olla oli Riia papaal siiski mõeldud enamana kui sunnitud peatusena? Mulle tundus, ta tahtis lõplikult veenduda, kas tema ja meie pere on ikka valmis Liivimaalt lahkuma. Riia oli veel tagasipöördumisvõimalus. Hea papa oli ju käinud Riias end ravimas, pealegi oli tal selles linnas nagu ma aru sain, kaalukaid tutvusi. Ja meie teekond kirja kaudu oli seetõttu justkui ette kirjutatud. Ehkki meil olnuks ka teine ja kiirem võimalus kui Saksamaad lõpliku eesmärgina silmas pidada. Nimelt too Soome laev igatahes oleks too variant säästnud meid reas üleelamistest või kas ikka oleks? Jah, papa hellitas tõesti mingit lootust tagasipöördumiseks kuivat sündmuste käik peaks seda kuidagi võimaldama. Ajaloo käigu pöördumatus polnud veel talle pärale jõudnud. Kui ta jäi selles kõrvaltvaatajaks, selle voolule alistujaks, midagi olides ka vastuolulist. Kas ta isegi ennast mõistis? Seejuures ei saanud ma kunagi neist tema siseheitlustest aru, võisin vaid aimata. Jah, olin selleks liiga noor. Igal juhul oli papa neis seinatagustes juttudes mutiga imelikult ebakindel kõikudes kahe äärmuse vahel ja mutti sai oma elutoele anda vaid tema üldisest alalhoidlikkusest tulenevat nõu. Jah, aga papa polnud ju üksi, ta ei saanud vaid enda seisukohalt otsuseid vastu võtta, tal olime ju veel meie. Millal küll mina sellest ajaloo sündmuste pöördumatusest aru sain? Igatahes mitte seal Riias, aga see juhtus millalgi edaspidi, kui ma mõistsin väga selgelt. Ja meiesuguste lahkumine Baltikumist võiks isegi öelda, et ühtlasi ajaloo näitelavalt oli juba varem ära otsustatud kuigi me perekond ennetas nii 20 aasta võrra palju suuremat lahkumist, mis leidis aset juba uue sõja künnisel. Iseasi on, kuidas sellele ajale meiepoolselt tagasi vaadata, kas tõesti kahetsevalt või leppinult? Selge oli üks, et meie, papa ega keegi meist ei saanud nõus olla, aga mis meile nii-öelda järele sajatati. Võib-olla see just õige sõna siis vast süüks pandi või ajalooliseks patuks ehk. Sest kindel oli siiski, me olime mitte ainult valitsenud ja kohaliku elu korraldanud enda huvides, vaid olime selle maa heaks ka midagi teinud. Ma ei häbeneks isegi Öelda, et loonud ning seda polnud vähe. See, mis meist maha jäi, ei olnud üksnes materiaalne kuliga muud nähtamatut. Muidugi jäi meid selgemini mäletama see materiaalne, mis oli nende aastasadade jooksul püstitatud. Kusjuures polnud niivõrd oluline, et vahetud ehitajad võisid olla talupojad, kohalik tööjõud, vaid mõte, mis oli neid ehitisi loonud. Ma mõtlen kirikuid, äärbereid ja parke, aga ka teid ja sildu ja veel paljutki, mis annab maale selle näo, loob selle korrastatuse. Ühes oma töös pidin ma hiljem sellega vahetult kokku puutuma. Seal ma nimetan seda kultuurikeskkonnale loomiseks. Meie mõisad olid just säärased väikesed, korrastatud elu aasid kui väikesed eeskuju maailmad nende ümber elunejatele. Ma ei karda neid sõnu eeskuju ja korrastama. Meie tähtsam ülesanne oligi ju kaunistada mitte ainult oma, vaid diftiga ümbritsevat rühma kamat ja maha jäänumat elu sest see oli meie võimuses, õigemini see oli ju meie kohus. Ja meist lähtus paratamatu eeskuju võtta. Üks paljudest oli muidugi kamentseni valge häärber ning seda ümbritsev park, mille ehteks oli ränga tööga kaevatud järveke. Jah, me olime seda maad kaua ja oma parimal kombel mõtestanud ja kaunistanud, nagu oleks päriselt meie omaks mõistetud. Paradoksaalsel kombel polnud seni ja vist keegi meist ei osanud seda muutust ette näha. Ja elu Liivimaal näis ju nii lõputuna. Mõnes mõttes oli meie pere lahkumise põhjus ju näiline ja isegi otsitud papa tervis. Kuigi see võis vaid esialgu, Ta tunduda sund oli nähtamatu, seesmine papa muidugi määras endale Münchenis asemiku ja selleks oli vana vennapoeg Maksim, miljan, kellega kõnelust ma juhtusin kord pealt kuulma, ütlen vaid etteruttavalt nii palju, et seda asemiku ametit jõudis too Maximilian pidada kaunis lühikest aega kuid tast oli palju kasu meie perekonna rahaasjade korraldamisel. Mõisa heaks ei suutnud ta küll midagi enam ära teha. Papa ja just seesama Maximilian olid millalgi olnud üksmeelselt sellise sündmuste käigu poolt, mis jätuks Eesti- ja Liivimaa staatuse enam-vähem muutumatuks. Seda kutsuti vist balti hertsogiriigiks, aga see eksisteeris pigem paberil ja üksnes kellelegi mõtetes kui tegelikkuses. Kusjuures mõlemad olid kahtlemata teadlikud, et pealinnas Revalis oli selleks ajaks juba välja kuulutatud Eesti vabariik. Ainult nad ei uskunud kumbki eestlaste võimesse, elu-olu ja majandust raldada. Nad arvasid, et seda peaks suutma üksnes kohalik aadel, see tähendab nemad. Ja nad nimetasid mitmel korral oma seisukoha toeks kellelegi Kaiser lingi nime kellest nad suurest eksisid nagu edasi, nii ajalugu tõestas. Samuti nagu ka too kuulus filosoof Hermann fon Kaizarling oma visioonides. Kuid mina olin oma lapse meeles hakanud uskuma tule imeliku soomusautomeestesse. Kas ma olin meist esimene, kes seda uskuma hakkas? Ei tea. Niisiis näis pärast pildistamist ja passide kättesaamist veel üks takistus edasi amise teelt ära veeretatud olevat ja jäi vaid üle oodata rongi. Meie eelviimasel või koguni viimasel õhtul Riias täpselt ei mäleta, olin jälle üksi eestoas ning oma vanemate poolt taas ära unustatud. Või ehk ei pidanud nad seda jutuajamis varjamist väärseks rääkis papa korraga hoopis vastupidist juttu. Tema, see oli ootamatu pööre toimunud ja enam polnud alles kübetki tema senist lootusrikkust. Imelik, imelik. Mõned siinsed hellitavad tõesti veel tagasipöördumis mõtet, alustas ta juttu mutiga aga mina ütlen küll, et sellest ei tule enam midagi välja. Aeg on lõplikult meie kahjuks pöördumas. Meil tuleb kusagil mujal otsast alata. Mis mess küll saab, muutus ka muti nüüd tasa kaalutuks ja hetkeline hädaldus, pääses ta suust kuuldavale? Kõike saab, kõik saab korda, Pauline. Aga kauemaks siia me jääda ei või juba laste pärast. Ja teine pikka pausi lauses papa sõnad mis on mulle alatiseks meelde jäänud. Jah. Me lahkume liivimaalt jäädavalt. Siia tagasi ei pöördu meist enam keegi. Ma lausa tunnen seda, mitte keegi ja mitte kunagi. Imelik minule kinnitas ta hiljem aine vastupidist ja seejuures korduvalt ja see kõlas väikeste variatsioonidega, nõnda. Sinalisel näed kindlasti uut aega ja pöördud Mentzenisse tagasi ja sina, kes sa oled meist noorim sina üksi. Viimast korda lausus ta seda 1926. aastal. Vaid vähe aega enne siit ilmast lahkumist. Need katked mu vanemate järgnevatest omavahelistest vestlustest, kus nad iga kord minu kõrvad justkui ära unustasid, nagu oleksin endiselt kunagine lapse arvu tõestasid mulle, et ütleme siiski enam-vähem ühtemoodi, et me kardame ja kõhklev ja papa nagu selgus, kartis samamoodi, sest ei tahtnud niisuguse või teistsuguse otsusega suurt vastutust ainult enda peale võtta. Sestap ka need vestlused oma kõige lähema inimesega mutiga. Tegelikult ei teadnud keegi meist ega meiega koos samas olukorras olijaist. Kuidas oleks kõige parem? Kõik oli üks suur ebamäärasus ka seejärel, kui olime Riiast lahkunud. Aga minus mässasid tol hetkel lapselik kurbus ja täiskasvanulik lootusetus mõlemat korraga, sest minagi seisin koos nendega samal piiril ja minussegi oli asunud see lõpliku, see tunne, ma ei suutnud hetkel mõelda mingisuguses tulevikus, minu jaoks polnud seda olemas, oli vaid hullu hiljuti nähtu ja läbielatu. Ja ma mõtlesin veel paljust muustki. Võimalik, et need mõtted polnud kõik just nii selged, aga nende sisu oli siiski kokkuvõttes seesama. Ta oli sõnades välja öelnud et meie, meie, Bach, nii meie suguvõsa, kõik meie baltisakslased, nagu meid hakati hiljem kutsuma. Oleme ühe ajastu lõpu tunnistajad ja asume ühtlasi selle lõpus viimastena kõikides seni elanutest. Ja see kiiresti muutuv ja tegutsev aeg ei jätnud meile enam kuigi palju võimalusi. Need, kes meiesugustest paikajaid olid kui järelkaja kunagistele aegadele. Hea, et me seda lõplikku langust tunnistama ei pidanud. Siis lõpuks oli käes too ärasõidu päev, täpsemalt 26. juuli õhtu Linnast kusagilt Alexanderi bulvari poolt kostis taas laskmist, nii et ma mõtlesin kartuse kanna peale, kes viibis just sealkandis ning soovisin, et oleks tulnud meiega. Me läksime aeglaselt rongi peale, igaüks oma raskust tassides. Mina seekord vabade kätega, sest mu vähene varandus oli jagatud teiste kohvritesse. Hõre suveööpimedus ei näinud meid kaitsvat, oli kõhe. Õed kõndisid väga ligistikku, hoidusime maja seinte varju. Rong oli muidugi puupüsti täis meietaolisi, aga ka sõjaväelasi, kes olid enne meid kohad sisse võtnud, millal või kus peale asumine toimus, ei saanud aru, sest vagunid anti enne keskööd meie nähes perrooni ette. Ja seal olid juba inimesed sees. Ja need olid saksa keelt rääkivad sõdurid tõesti räsitud väljanägemisega. Just äsja lahingust tulnud, jõudsime Ennast oma vagunisse presside mõni minut enne keskööd, nagu botaa oma taskuuri järgi sedastas. Aga rong ei liikunud paigast, velgel kakski tundsime ennast väga ahistatult, mõni kannatas veel rohkem, näiteks keegi Lätist pärit paruness oli koguni ratastoolis vagunisse lükatud. Püüdsime vana naise olukorda võimalikult soodsamaks muuta, aga seal polnud ruumi nõelalgi maha kukkuda. Siis lõpuks nõksatas rong liikvele, liikus algul väga aeglaselt, aga Riia jäi meist ometi maha, vastu tahtmist ja väga väheste tuledega sõit selles öös neis kätkevad vaid ootamatusi, ohtusid. Omamoodi oli see äreva ootuse paratamatu järg. Kuid ometi pääses rong kõikjal läbi ilma märkimisväärsete peatusteta, nagu läks kogukonnaossa tõesti möödas. Patki imestama pani, sest tema oli olnud valmis aina järgnevateks tõrgeteks. Ühteaegu alanes meiegi pinge, ununesid jutud enamlaste julmustest Riias ja kõigisse ilmus mingi põhjendamatu lõbusus. Mäletan neid järgmisel hommikul. Esimeses tõelises peatuses, mis oli juba Leedumaapinnal, tulid rõõmsameelsed leedu talumehed rongiakendele alla pakkuma seda, millega nad olid kogu aeg harjunud teenima piima ja keedukartuleid ja siniseks keedetud mune, kurke ning isegi kodujuustu. Sellel kõigel oli hea minek ja rahakotid, muutkui tühjenesid. Sama päeva õhtuks jõudsime Tilsit tisse, millest mul pole säilinud ainsatki mälestust. Kunagi hiljem juba ajaloolasena mõtlesin kahetsusega, et miks ma küll ei jätnud meelde ülesõitu Meemeli jõest, sest see on ju ajalooline joon. Kunagi toimus selle keskel parvel erapooletus ja salakuulajatele kättesaamatus paigas Vene tsaari Aleksander esimese ja Napoleon Bonaparte tähtis kohtumine, mille järel sõlmiti kuulus Tilsiti rahu. Kuid seda ma mäletan küll, et Preisimaale jõudnult tõusis seltskonna meeleolu veelgi. Igatahes tunti ennast juba pooleldi kohale jõudnuna. Meie jaoks oli see siiski mööndustega kojujõudmine, sest me kõik teadsime papa suhtumist Preislastesse, mis pidi kanduma üle ka meile võib-olla et mõneski vilksatas mõte juba nüüd rongilt maha astuda, sest senine teekond tegelikult ju ärev ootamine Riias oli kõiki muserdunud. Kui meil oleks olnud vähegi ettenägemisvõimet, siis oleksime pidanud teadma, et Preisimaal kinnistudes oleksid meiesugused liiga lähedal suurele kõigele aegade sõjateatrile. Nii hiljutisele hakkab veel rohkem järgnevale. Kuigi taolist ettenägemisvõimet pole ju ainsal inimesel maailmas võib-olla mõned lahkuda kusidki rongis. Igatahes mina ei näinud ühtki säärast lahkujate. Me sõitsime edasi lootes rahulikumat huvitavamat tõotuslikumat Saksamaad kus vaid papa oli käinud meist mitte keegi, kaasa arvatud mutt. Insterburgi jõudsime keskööl, kusjuures meile sai kohe selgeks, et peatus tuleb pikem ja täiesti ootamatult pidime rongilt maha astuma, sest muti süda hakkas jukerdama. Ka temale mõjus see nädal või enamgi kestnud ülepinge. Niisiis ei olnudki mina, kes ma olin Riias jalad alla saanud, perekonna nõrgim lüli. Aga selle tõdemusega võisin julgustada vaid iseennast. Kui me mutid haiglas külastasime ja ta meile kahvatuna kuid rõõmsa naeratusega vastu vaatas, siis oli mul häbi isegi orase mõtte vilksatamise üle. Muti oli olnud siiani nii vapper, ta oli palju ja vaikides enda kanda võtnud. Lizzil sosistas ta vaid ja võttis mul käest kinni samal ajal kui teised seisid pisut eemal ja olid kuidagi ebalevad. Ka mina ei osanud muud, kui vaid ta kätt silitada, ehkki oleksin just sel hetkel tahtnud öelda kui väga, kui üle kõige ma teda armastan. Meie rong, kus paljud me sugulased ja tuttavad peal pidi selleks ajaks juba statiinis päral olema ja me teadsime, et seal lähevadki esimesed meietaolised maha. Meie aga peame mutti pärast ikka veel insterburgis peatuma. Mingit otsest ohtu ta tervisel enam polnud. Ka polnud nüüd enam erilist kiiret edasisõiduga, kuid eluasemehankimisega oli küll raskusi. Ja veel, Me olime, lootsime küll, et vaid ajutiselt kaotanud midagi, mis noil päevil siiski palju tähendas nimelt sideme oma väikese kogukonnaga, kellega Riias peale koos oli oldud. Nii et alles nelja päeva pärast istusime oma perega uuesti rongile, mis oli koguni kiirrong ja see oli tõesti ilus suvehommik, just nagu uute paremate aegade ettekuulutus. Ning see viis meid pommernisse, mis esimesest pilgust peale mulle meelde jäänud oma vahelduvate maastikuvaadetega. Minu, aga seejärel muti haigushoog oli kui esimene hoiatus. Me perele kus kellelgi polnud tervisega just kiidelda, sest järgnesid hilisemad tõsisemad terviserikked. Olen oma pika elu jooksul tihti sele põhjustele mõtisklenud. Ja olen uuemate teaduslike vaadete valgusel tõdenud, mis oli peapõhjus. Jah, just nimelt me lähedased sugulasLikud sidemed abiellumise läbi. Teisisõnu geneetika vigurid ja tagasilöögid. Meie maailm, see Liivimaa-aadlike oma oli ikka üsna väike, ühed ja samad perekonna nimedki kui silmitseda näiteks kirju hauakividel. Ja meie Metzenite puhul korduvad koguni eesnimed nagu keerleks kõik ühesainsas ringis kasvõi isa Eduardi nimi, kelle isa oli samuti olnud Eduard ja ka minu nimi, Elisabet mida mäletan kolmel või neljal lähedasel sugulasel või isegi Hedvik, ehkki mõned olid esinenud kolm ja enamgi põlve tagasi, jaga anna kui palju kordi seesama naise nimi oli meie annaalidest figureerinud, kuigi see anna, keda meie tundsime, oli nii eriline ja isepäine, kui üldse olla sai. Ja kui ma juba kaine täiskasvanuna, mil olin mõned neist nimedes inimestest igavikule kaotanud selle kõige peale taas mõtlesin üldsegi peent loodus süüdistamata siis sain aru, et ehk oligi olnud viimane aeg selles suletuse lõppemiseks ning et meie nooremad pidime paratamatult sattuma laiemasse maailma, kus meid ootasid uued võimalused. Ehkki meie perekond ei suutnud selle teistmoodi tuleviku jaoks kedagi pakkuda. Mis oli kurb kokkuvõte, fon Mentzenitest siiski suguvõsanimena jäise alles tänu papa liini kaugematele esindajatele.